KOLMAINUPÜHA C AASTAL

(Esimene lugemine Õp 8:22-31)

Lugemine Õpetussõnade raamatust:

Issand on mind loonud oma töö alguses, esimeseks oma loodute seas muistsetest aegadest peale. Igavikust alates sain ma kuju, kaugetest aegadest enne maailma algust. Ürgmerd polnud veel, kui ma sündisin, allikad polnud veel hakanud voolama. Enne kui mäed tekkisid, olin mina juba sündinud – enne kui künkad said olema. Tema ei olnud teinud veel maad – ei välju ega kindlat mandripinda; kui tema lõi taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas silmapiiri ürgvete kohale ja kinnitas taevasse pilverüngad. Ma olin seal, kui ta pani allikad voolama ürgvete voogudest, seadis merele piiri ja keelas tal sellest üle astuda. Ma olin tema kõrval nagu usaldusalune, kui ta ehitas maailma alusmüüri. Ma olin talle rõõmuks päevast päeva, mängisin tema ees igal ajal. Ma mängisin maa pinnal, mille tema oli loonud, ja tundsin rõõmu inimlaste pärast.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 8:4-5. 6-7. 8-9)

R: Issand, Sinu nimi on vägev üle kogu maa.

Kui ma vaatan taevast, sinu sõrmede loomingut,

kuud ja tähti, mille oled kinnitanud laotusse –

mis on inimene, et sa temale mõtled,

inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?

R:

Sa oled ta teinud alamaks Jumalast ainult pisut,

krooninud teda au ja kirkusega,

pannud ta valitsema sinu käte tööde üle,

seadnud kõik tema jalge alla.

R:

Kõik lambad, kitsed ja veised,

kõik metsloomad väljal,

kõik linnud taeva all ja kalad meres,

kõik, kes liiguvad mereradu mööda.

R:

(Teine lugemine Ro 5:1-5)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, me oleme usu läbi õigeks saanud ja nüüd on meil rahu Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme armule ligi pääsenud ja selles armus me püsime, ning oleme uhked oma lootuse üle Issanda kirkusele vastu minna. Ometi mitte ainult selle pärast: me oleme uhked ka oma ahistuse üle, sest me teame, et ahistus teeb kannatlikuks, kannatlikkus püsivaks, püsivus annab lootuse, ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ilm 1:8)

Halleluuja. Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,

temale, kes ta oli, on ja tuleb taas. Halleluuja.

Evangeelium (Jh 16:12-15)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Mul on teile veel palju öelda, kuid praegu te ei suuda seda mõista. Aga kui tuleb tema – Tõe Vaim –, siis juhatab ta teid tõe sisse. Tema ei räägi iseendast, vaid sellest, mida ta kuuleb, ning kuulutab teile ette seda, mis tulevikus sünnib. Tema laseb mu kirkusel avalikuks saada, sest minu omast ta võtab ja kuulutab teile. Kõik, mis kuulub Isale, on ka minu päralt, sellepärast ma ütlesingi, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, elus tuleb vahel ette pingelisi olukordi, kus tülid ja hirm tuleviku ees teevad meid rahutuks. Neil perioodidel võime ootamatult näha meeldivat unenägu, milles oleme taas lapsepõlvekodus, ammu surnud kallid inimesed on elus ja kõik argieluprobleemid on kadunud… Ärgates leiame end aga taas hingematvate eluraskuste keskelt.

Ilmselt veel sagedamini juhtub aga seda, et inimene näeb õudusunenägu: et ta on vangis ja teda süüdistatakse alusetult, ta on eksamil, kuid tal pole õrna aimugi mida ta peaks vastama, ta kukub kõrgelt ja tunneb surmahirmu – aga kui ta seepeale ärkab, valdab teda kergendustunne: oh, see oli vaid uni.

Kunagi peavad aga kõik inimesed surema, ja kui tuleb viimne kohtupäev ning surnud äratatakse üles, siis sõltub ärkamine sellest, kuidas me käitusime siin maailmas; siis selgub, kas me ärkame halvast unenäost, või me ärkame hoopis heast unenäost ja halb unenägu alles algab.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, selleks, et ärgata igavesse ellu, tuleb järgida tõde, elada tõe vaimus – nii lihtne see ongi! Või tegelikult… ei ole see üldse lihtne, sest enne, kui me saame tõde järgida, tuleb teada, mis on tõde! Siin avanebki inimese elu suurim vastuolu: kuidas saaks ta teada tõde iseenda kohta, kui ta pole ennast loonud; kui ta sünnib siia maailma väeti lapsena, kellel läheb aastaid enne kui ta saab hakata kasutama oma mõistust ja ära tundma esimesi tõdesid – tõdesid, mis on tema enda arusaamise piirides täiesti mõistetavad, kuid millest tuleb aja jooksul järk-järgult loobuda. 

Näiteks jõuab kasvades teadvusse, et isa ja ema ei ole kõikvõimsad, et inimesed võivad olla silmakirjalikud ja õpetada tõe pähe kavalaid valesid, mis on neile kasulikud, mille abil saavad nad nooremaid ja rumalamaid ära kasutada. Kuid ka teisipidi: ka enda käitumist analüüsides paneme tähele, et oma tõe eest võitlemine põrkub kokku teiste inimeste tõdedega, mis pole sageli mitte millegi poolest paremad ega havemad. Ka meie ise võime muutuda ärakasutajateks – mitte ainult ohvriteks, vaid ka kurjategijateks.

Elukogemuste valgusel hakkab selgeks saama, et tõe mõiste on liiga ülev, liiga kaugeleulatuv, et inimene võiks seda haarata, mõista omaenda olemasolemise ja eesmärgi müsteeriumi. Üdini maise elusolendi jaoks eksisteerib aga tegelikult ainult kaks tõde: esiteks, selge on, et me oleme olemas, ja teiseks, me teame, et kõik maised elusolendid on surelikud. Just sellest viimasest masendavast kaduvuse tõest on Looja saatnud meid päästma oma Poja, kes kinnitas meile, et me ei ole pelgalt bioloogilised olendid, vaid meil on ka surematu vaim, meile on antud võime võtta vastu Jumala Püha Vaimu, saada Püha Vaimu kaastööliseks.

Armsad õed ja vennad, inimese elu koosneb ajaliselt minevikust, olevikust ja tulevikust. Minevik on oluline kogemuste seisukohast, olevik on tähtis tegude poolest, mida ette võetakse, tulevik aga on usu valdkond, ning seda kannab lootus, seda kannab meie igatsus selguse järele. Tuleviku tulemine on sama reaalne kui see, et minevik on olnud ja et olevik on käes. Tõde selle kohta, et kõik maine on kaduv, ei ole eesmärk, mille nimel elada. Kogu inimkonna ajalugu annab meile tunnistust sellest, et kaugemat tulevikku hõlmav fantaasiamaailm on inimesele kui mõtlevale olendile omane. Spontaanselt tekkinud religiooni elemente leitakse ka täielikus eraldatuses elanud rahvaste juurest.

Kuid vaata, siin on midagi enamat kui inimese tarkus! Pühimas Kolmainsuses on Looja end ise ilmutanud ning avaldanud meile tõe tuleviku kohta, mis on tähtsam minevikust ja olevikust. Kuid meie jaoks sõltub see tulevik meie tegudest, mida me oleme minevikus teinud ja mida olevikus teeme. Aamen.

NELIPÜHI C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 2:1-11)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja, kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli, nii nagu Vaim andis rääkida.

Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin, jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias, Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega –, kreetalased ja araablased… Kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala suurtest tegudest?

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 104:1ab.24ac. 29bc-30 31.34. R:30)

R: Saada oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

Kiida, minu hing, Issandat,

Issand, minu Issand, sina oled väga suur.

Kui arvukad on sinu teod, Issand,

kogu maa on täis sinu loodut.

R:

Kui sa võtad neilt hingamise,

nad heidavad hinge ja muutuvad jälle põrmuks.

Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,

sina teed uueks maailma palge.

R:

Issanda kirkus püsigu igavesti,

Issand olgu rõõmus oma tegude üle.

Olgu mu laul Issandale meele järgi,

sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.

R:

(Teine lugemine 1Ko 12:3b-7. 12-13)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad kui vabad –, meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud.

See on Jumala Sõna.

VENI SANCTE SPIRITUS

Püha Vaimu vägevus,

süüta oma sügavus

kirkus meile särama.

Tule vaeseid aitama,

vaimuvalgust jagama,

valvama meid õpeta.

Oled parim lohutus,

õnnis hingekülastus,

vaim meis üles ärata.

Mures oled leevendus,

kuumal päeval jahedus,

silmist pisar kuivata.

Ustavate südamed,

hinge aimamatud teed

täida oma armuga.

Muidu kõik on mõttetu,

patune ja sisutu,

kui Sa meid ei juhata.

Puhtaks tee, mis rikutud,

jooda põuast piinatut,

hingehaavad paranda.

Meie kõrkust painuta,

kalkus üles sulata,

valest aita hoiduda.

Rohket heldust osuta,

usulootust sisenda

oma seitsme anniga.

Anna vooruslikkust sa,

surmatunniks valmista,

lase õndsust pälvida.

(Keskaegne hümn “Veni Sancte Spiritus”
tõlge: Rein Õunapuu)

(Salm enne evangeeliumi)

Halleluuja. Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed

ja süüta meis oma armastuse tuli. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 15:16-1719-23)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

“Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti. Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Kuid Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, ma arvan, et paljudele meist on osaks saanud kogemus kohtumisest kiusliku ateistiga, kes küsib põlglikult irvitades: “Nooh, kus on siis nüüd sinu jumal? Vaata, kui palju on maailmas kannatusi: korruptsiooni, sõdu, piinamist ja tapmist!… Tõesta mulle nüüd, et Jumal on olemas!”

Seesugune vastasseis on kindlasti ebameeldiv ja solvav, sest mõnitusena esitatud küsimus ei ole mõeldud arutleva vestluse alustamiseks. Mis siis teha, kas minna selle ateistiga kaklema? Nojah, paraku tõestaksime vägivalda kasutades küll mitte Jumala, vaid hoopis kuradi olemasolu… Tegelikult meie ei peagi vastama, küll Jumal vastab sellele ateistile kord ise.

Meil aga tuleb Jumala ees tunnistada omaenda arvukaid patte…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mida me peaksime tegema siis, kui meil on ilmselt õigus, aga me ei saa seda hetkel kuidagi tõestada? Ebameeldiv tunne, kahtlemata! Kuid ebameeldivaid tundeid on teisigi, ja paljusid neist võime märgata juba loomade juures. Näiteks võime ette kujutada, kuidas tunneb end kass, kes hiireaugu kõrval varitseb: vahel kestab see väga pikka aega, enne kui avaneb võimalus rünnata. Nii kaua peab kiskja loom oma kannatamatust taltsutama, tõrjuma tüdimust, mis sunnib loobuma, keskenduma lootusele, et tema jaht osutub edukaks. Samuti peab aga ka saakloom leidma julgust edasi elada, kui ta näeb, kuidas tema kõrval keegi karjast maha murtakse; ta ei tohi keskenduda sellele, mis on kadunud, vaid sellele, mis on järel – mitte tarduma, vaid põgenema. 

Loomad ei mõtle ilmselt sõnadega nii nagu inimesed, kes omaenda käitumist ja selle motiive oma sisetunnete põhjal kirjeldada oskavad. Kuid juba üsna madalal arenguastmel olevate elusolendite puhul võib oletada, et nende loomus töötab umbes sarnase skeemi järgi kui inimeste oma. Puudus tekitab vajaduse, vajadusest lähtub kavatsus, kavatsuse aluseks on usk, et selle täitumine on võimalik, ja lootus, et kavatsetud ettevõtmine käesoleval juhul ka tõesti õnnestub. Kui aga soovitu jääb hoolimata jõupingutustest kättesaamatuks, on tarvis teatud kompensatsioonimehhanismi – midagi lohtuse sarnast, mis leevendab läbikukkumise kogemusega kaasnevat masendust ja aitab koguda jõudu uueks ürituseks.

Armsad õed ja vennad, sõnaga “lohutus” kaasnevad üldiselt mälestused lapsepõlvest, kui vanemad haiget saanud põlvele peale puhusid, et lapse tähelepanu valust kõrvale juhtida, tema pead silitasid ja kinnitasid, et kohe-kohe läheb valu üle. Nagu minu vanaema mulle ikka ütles: läheb üle, läheb üle, enne kui noore naise saad… Ja juba hakkabki väike pisarates poiss õhinal juurdlema selle üle, kuidas ta suureks kasvab ja naise võtab – ja nutuhoog on nagu võluväel lõppenud…

Jumalasse saab inimene ainult uskuda – usk ei ole teadmine, vaid see on otsustamine tõenäosuse alusel. Usule toetumine aga eeldab leppimist, et suur osa maailma ja omaenda olemusest jääb inimesele ebaselgeks. Jumalasse uskudes tuleb tal arvestada oma küündimatusega ja lohutada ennast – see tähendab, tal tuleb tõrjuda oma teadvusest neid küsimusi, mis ei vii selles elus kuhugi välja, ning lükata edasi neile vastamine, teades, et vastus kunagi kindlasti tuleb. Kuid seesama usk kinnitab, et meie olemuse murdepunkt on antud meie eneste kätte – murdepunkt, mis otsustab, kas igaviku Jumala vastus meie maapealsetele küsimustele saab meile meeldima või mitte. Aamen.

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad,

sel esmaspäeval, 2. juunil  kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade “Katoliiklik dogmaatika kui teadus, kunst ja poliitika (2)”. See on kaheosalise sarja teine saade, mis käsitleb katoliku kiriku dogmaatika algallikaid, võimalusi ja ülesandeid.

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00.

Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Lootusõpetuse lugu – kõik saated

Tervitades

Elektrikarjane

ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 7:55-60)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Kui Stefanos, täis Püha Vaimu, üksisilmi taeva poole vaatas, nägi ta Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel, ning ta ütles: “Vaata, ma näen taevaid avatuna ja Inimese Poega seismas Jumala paremal käel.” Aga rahvahulk tõstis seepeale kisa, ja nad katsid oma kõrvad kinni ning sööstsid nagu üks mees tema kallale. Nad ajasid ta linnast välja ja hakkasid teda kividega surnuks viskama. Aga viskajad panid oma riided maha ühe noormehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus. Ja nad viskasid Stefanost kividega, Stefanos aga palvetas: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu.” Ta langes põlvili ja hüüdis valjusti: “Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 97:1-2. 5-6. R:1a & 9a )

R: Issand Jumal valitseb kogu maailma üle.

Issand on kuningas – hõiska, maa!

Rõõmustagu rohked saared!

Pilved ja pimedus on tema aujärje ümber,

õigus ja õiglus on tema aujärje alus.

R:

Mäed sulavad nagu vaha Issanda palge ees,

kogu maailma Issanda palge ees.

Taevad kuulutavad tema õiglust,

kõik rahvad näevad tema kirkust.

R:

(Teine lugemine Ilm 22:12-14. 16-17. 20)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, kuulsin häält, mis ütles mulle: “Vaata, ma tulen varsti, ja mu autasu on ühes minuga ja ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja lõpp. Õndsad on need, kes on pesnud oma rõivad, et neil oleks õigus süüa elupuust ja meelevald väravast linna sisse tulla. Sest mina, Jeesus, olen saatnud oma ingli, et ta kuulutaks teile seda, mis kirikusse puutub. Mina olen võsu Taaveti tüvest, tema järeltulija, särav koidutäht.” Aga Vaim ja pruut ütlevad: “Tule!” ja kes seda kuuleb, ütelgu samuti: “Tule!”, ja kes tunneb janu, see tulgu, kes tahab, see ammutagu eluvett tasuta. Tema, kes ta sellest tunnistab, ütleb: “Tõesti, ma tulen varsti!” Aamen. Tule, Issand Jeesus!

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 14:18)

Halleluuja. Mina ei jäta teid vaeslasteks,

mina tulen tagasi ja teen rõõmsaks teie südame. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 17:20-26)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Viimsel õhtusöömaajal tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja palvetas: “Püha Isa, ma ei palu sind ainuüksi oma jüngrite eest, vaid ka kõikide eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma hakkavad, et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, oled minus ja mina sinus, ning et maailm võiks uskuda, et sina oled mind läkitanud. Ja kirkuse, mille sa andsid mulle, olen mina neile andnud, et nemadki oleksid üks, nii nagu meie oleme üks – mina neis ja nemad minus, et nende ühtsus oleks täiuslik ja maailm mõistaks, et Sina oled minu läkitanud ja armastad neid samamoodi, nagu sa oled mind armastanud.

Isa, ma tahan, et need, kelle sina oled mulle andnud, oleksid seal, kus olen mina, ja võiksid näha seda kirkust, mille sina oled mulle andnud, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õiglane Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tunnen sind ja nemad on ära tundnud, et sina oled minu läkitanud. Neile olen ma sinu nime teatavaks teinud ja ilmutan üha, et armastus, millega Sina oled mind armastanud, oleks neis, ja et mina oleksin nendes.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, mis te arvate, kas teie saate õndsaks? Kas teie elus tehtud head teod tunduvad piisavat selleks, et Jeesus saaks teile öelda: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” Mt 25:34

See küsimus teeb ilmselt igaühe kohmetuks, ja meeles mõlgub umbes niisugune vastus: “Oh mis nüüd mina – mina… ja taevasse… Päris otse ma sinna kohe kindlasti ei saa… Kui saaks taeva eesõuegi luuakesega pühkima… Või vähemalt puhastustullegi, kuhugi sinna puhastustule päris viimasele astmelauakesele; et võibolla… ehk… siis… kuidagi pääseb… sealt kunagi edasi…”

Mõtle kuidas tahad, iga vastus, mida me oskame anda omaenda õndsakssaamise kohta, kõlab neetult silmakirjalikult – justkui me tahaksime Jumala oma alandlikkuse kaudu ära moosida ja ennast kuidagi külg ees ja kokkukägardatud müts peos taevaukse prao vahelt poolmärkamatult sisse nihverdada.

Paraku ei leia me küsimusele omaenda õndsakssaamise kohta siin maailmas kunagi päris selget vastust. Seega tuleb pigem mõelda, mida head peaksime tegema ja mida halba vältima – kuidas Jeesus meid on õpetanud. 

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, tänase evangeeliumiga seoses tuleb mul meelde üks mu lapsepõlve koolivaheag, kui ma pidin meie suvekodu ehituse juures vundamendi tegemisel kaasa lööma. Hommikuti läks isa tööle ja käskis kogu vundamendi ulatuses ühe kihi jaoks sobivad tükid paekivist välja valida, liiga suured tükid vasaraga väiksemaks lõhkuda ning need siis müürile paigutada nii, et sirgem serv jääks müüri välimise ääre poole; suuremate kivide vahedesse tuli aga paigutada väiksemad. Kui isa õhtul töölt tuli, segas ta liiva ja tsemendi veega ning ladus selle seguga kõik juba valmisvaadatud kivid müüriks – ja nii iga päev, kuni vundament valmis sai.

Kahtlemata, valmis vundamendiplokkidest ehitamine on palju lihtsam, aga selleks on tarvis eeltööd: tehases toodetud kunstkive, millest saab sobivas mõõdus alusmüüri laduda. Omaenda tarbeks, väikeses mahus ja ilma oskustööliste abita on otse kivimurrust toodud kividega ehitamine odavam; seevastu suurte hoonete ehitamine looduslikku kivi kasutades läheks kalliks nii personalikulude kui ehitusaja pikkuse tõttu.

Umbes samamoodi võiks ette kujutada probleeme, mis kaasneksid väljakutsega rajada vaimses mõttes üksainus ja kõigile sobiv kirik. Miks ei ole see siiamaani teostunud, kuigi Jeesus palus oma Isa, et meie oleksime üks? Põhjusi on mitmeid. Näiteks väikestes kooslustes – kogudustes, kus inimesed tunnevad üksteist nimepidi ja teavad juba kogemustest, mida igaüks hästi oskab – on vajadus juhtide ja struktuuride järele minimaalne; seal on niiöelda võimalik looduskive ükshaaval valida ja neid sobivasti müüri laduda. Mida suuremaks muutub aga organisatsioon, seda enam hakatakse inimest käsitlema funktsioonina. Näiteks juba piiskopkonna raames ei jää muud üle kui lähtuda koguduste hulgast ja nende liikmete arvust ning kiriku kui ühiskonna üldistest vajadustest; seejuures ei ole paraku enam võimalik arvestada väiksemate gruppidega, rääkimata üksikute liikmete isikuomadustest. 

Seetõttu, armsad õed ja vennad, ehitades seda kõigile ühist kirikut võime siiski oletada, et Jeesus vist ei oota, et inimesed oleksid kõik ühesugused nagu telliskivid või ehitusplokid, vaid ta võtab meid vastu ka nii nurgelistena ja ebakorrapärastena nagu me oleme. Teisalt aga surub kiirustava ja tõhususele suunatud maailma reaalsus meile peale hulga piiranguid ja paratamatusi, mistõttu me peame panustama koostööle teiste inimestega, et nad meie looduslike, eripäraste nurkade taha ei takerduks.

Näiteks kui keegi tahaks endale päris üksinda autot ehitada, siis oleks võibolla mõeldav, et ta ise keevitab kokku selle raami või kere, ostab siis muud vajaminevad osad mitmetelt tootjatelt kokku ja paigaldab need. Kuid ilmselt ei oleks otstarbekas alustada maagi kaevandamisest ja metallide väljasulatamisest, ning teha seejärel oma autole ise nii elektroonika, mootor, rehvid kui esiklaas otse toormaterjalist – see oleks ilmselt ka eriti isepäisetele geniaalsetele üksiküritajatele lihtsalt võimatu.

Samadest asjaoludest lähtudes tuleb meil leida kuldne kesktee iseolemise, isetegemise ja koostöö vahel teistega. Selleks peame me saama hästi läbi inimestega enda ümber, säilitama võimaluste piirides omanäolisuse, ning olema üks, et me saaksime üheks Jumala ees, kes tahab meist ehitada ühteainsat kirikut oma kirkuse kiituseks. Aamen.

marika@avamaa.org

Võib-olla olete katoliku kiriku Facebooki lehelt märganud, et eesti keeles just ilmus “Jeanne d’Arci armastuse müsteerium” – esimene tõlkeraamat Charles Péguylt, eelmise sajandi prantsuse filosoofilt ja poeedilt, keda võib nimetada ka katoliku müstikuks, sest ta elab oma tekstides läbi isiklikku Jumalakogemust. 

Selle raamatu sihtgrupiks on sügavuti vaimsust otsivad inimesed, aga eeskätt võiksid selle üles leida Maarjamaa katoliiklased.

Tutvustame “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” Tartu kiriku kohvilauas pärast pühapäevast missat. Kuna teos esialgu raamatukauplustesse ei jõua, pakume ka selle ostmisvõimalust. 

Kes teab, et ta raamatut kindlasti soovib ja et ta tahaks selle sisse ka isiklikku pühendust, oleks lihtsam, kui meile eelnevalt teada annaksite. 

Eelhäälestuseks võite lugeda Péguy tutvustamiseks loodud kodulehte avamaa.org – eriti müsteeriumi lühitutvustust

Esimene eesti keelde tõlgitud Péguy teos

või kuulata meie ametlikku raamatuesitlust Objektiivi stuudios 

“Veerand sajandit Charles Péguy radadel” –

 https://www.youtube.com/watch?v=-vlXSn7W6Gk&t=2s

Kohtumiseni!

Marika, Vahur-Paul, Maarja Roos ja Pääsu Maria

ehk kirjastus Avamaa

avamaa.org

marika@avamaa.org

ÜLESTÕUSMISAJA VI PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap15:1-2.6.22-29)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil olid mõned, kes tulid Juudamaalt, õpetanud Antiookias elavaid vendi: “Kui te ei lase end Moosese kombe järgi ümber lõigata, siis te ei saa õndsaks.” Aga sellest tõusis tüli, nii et Paulusel ja Barnabasel oli nendega palju vaidlemist. Siis otsustati, et Paulusel ja Barnabasel ja veel mõnel teisel tuleb minna selle tüliküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde. Jeruusalemmas tulid apostlid ja vanemad kokku seda asja arutama.

Ja apostlid ning vanemad ühes kogu uskliku rahvaga otsustasid valida endi hulgast mehed ja saata nad koos Pauluse ja Barnabasega Antiookiasse. Ja nad andsid neile ühes sellise sisuga kirja: “Meie, apostlid, vanemad ja teie vennad, saadame terviseid oma vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia-, Süüria- ja Kiliikiamaal. Me oleme kuulnud, et mõned, kes on tulnud küll meie juurest, kuid keda meie ei ole volitanud, on oma õpetustega teile muret ja hingesegadust tekitanud. Sellepärast oleme meie üksmeelselt otsustanud valida endi hulgast saadikud ja läkitada nad teie juurde koos meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega – meestega, kes on oma elu meie Issanda Kristuse nime pärast kaalule pannud. Nii oleme meie Juuda ja Siilase teie juurde teele saatnud, et nad teile kinnitaksid suusõnal sedasama.

Püha Vaim ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna enam mingisugust muud koormat kui seda, mis on hädavajalik: et hoiduksite ebajumalate ohvrilihast, vere- ja lämbumissesurnu söömisest ning kõlvatusest. Kui te kõigest sellest hoidute, teete hästi. Jääge terveks.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 67:2-3 5.8 R:4a)

R: Mu Jumal, Sind ülistagu kõik rahvad.

Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid,

lasku oma pale paista meie üle,

et maa peal tuntaks Sinu teed

ja kõigi rahvaste seas Sinu lunastust.

R:

Rõõmustagu kõik rahvad ja hõisaku rahvahõimud,

sest Sina mõistad rahvastele õiglast kohut

ja juhatad rahvahõime maa peal.

Jumal õnnistagu meid ja kogu maailm kartku teda.

R:

(Teine lugemine Ilm 21:10-14. 22-23)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Sel ajal kandis üks ingel mind vaimus suure ja kõrge mäe tippu ja näitas mulle püha linna Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla laskuvat, ja selle ümber oli Jumala auhiilgus, ning see andis valgust kõige kallima kivi, otsekui jaspise sarnaselt, mis hiilgab nagu mäekristall. Linnal oli suur ja kõrge müür ning kaksteist väravat, aga väravate peal kaksteist inglit, ja väravate peale olid kirjutatud nimed – Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu nimed. Idaküljes oli linnal kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat ja lääne pool kolm väravat. Linnamüüril oli kaksteist aluskivi, ja nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed. Aga templit ma seal ei näinud, sest selle linna tempel on Issand, taevavägede Jumal ning Tall. Ja linnale polnud tarvis ei päikest ega kuud, et need seal paistaksid, sest Issanda kirkus valgustab seda ja Tall on selle valguseallikas.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 14:23)

Halleluuja. Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu õpetusest

ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 14:23-29)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu sõnast, ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde ja jääme temasse. Kes mind ei armasta, see ei pea kinni mu sõnast, aga see sõna, mida te kuulete, pole minu, vaid Isa oma, kes mind on läkitanud. Seda räägin ma teile teie juures olles, aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle minu Isa teile saadab minu nimel – tema õpetab teile kõik selgeks ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen rääkinud.

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nii, nagu maailm annab. Teie süda ärgu olgu ärevil ja ärgu mingu araks! Te olete kuulnud mind ütlevat: “Ma lähen ära ja tulen taas teie juurde.” Kui te mind tõesti armastaksite, siis te rõõmustaksite, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina. Aga seda olen ma teile öelnud nüüd, enne kui see sünnib, et siis, kui see sündima hakkab, te võiksite uskuda.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui meie elus on midagi väga valesti läinud, kui meie süül on juhtunud õnnetus või oleme teinud raske patu ja seisame vastamisi selle tagajärgedega, siis kahetsus iseenesest – isegi siiras ja sügav kahetsus – ei tee ülekohut olematuks.

Kuid pärast läbikukkumisi tuleb püüda ikka jalule tõusta, sest eksimused ja suutmatus mõnele kiusatusele vastu panna ei pruugi hävitada kogu meie elutöö head osa. Vead on selleks, et õppida neid vältima – ja selle kõrval, mis läheb valesti, saame õnneks teha paljutki, mis on õige.

Meile jääb lootus, et meie õiged ja head teod võiksid Jumala kohtu ees kehtida vähemalt mingil määral hüvitusena meie pattude eest. Kas see täpselt nii on, seda me ei tea – aga vähemalt see mõte lohutab ja annab jõudu edasi minna.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad. Lohutus – see kõlab kuidagi odavalt. Näiteks kui keegi kaotab rahakoti või telefoni, siis ei mõtle ta kohemaid lohutuse peale, vaid ta tahaks selle meeleldi jälle üles leida. Kui aga keegi on surma läbi kaotanud lähedase inimese, siis jääb tõesti järgi vaid lohutus. Näiteks on siis lohutav keskenduda mõttele, et lahkunu ei pidanud oma haiguse käes kaua kannatama, või et nüüd on ta lõpuks oma valudest ja vaevadest vaba; lohutav on ka mõelda sellele, et lahkunu sai enne surma oma lähedastega hüvasti jätta, või et temast jäi maha elutöö, mille üle võivad tema järeltulijad uhkust tunda. Lohutust leiame ka lootuses, et keegi, keda tundsime hea inimesena, saab nüüd näha Jumala palet.

Esmapilgul võib tunduda, et seegi kõlab odavalt, kui Jeesus nimetab Püha Vaimu lohutajaks. See on justkui vesi ateistide veskile, kellele tundub, et usk Jumalasse on ainult nõrkade inimeste jaoks. Kõlab ju üsna loogiliselt see ateistide väide, et lohutamise asemel võiks kõikvõimsa Jumala Vaim hoopis kõrvaldada põhjused, mis panevad inimese lohutust vajama!

Paraku ei ole inimene iseennast loonud, seega ei tea ta täit tõde, mis oli enne tema sündimist ja mis tuleb pärast tema surma, või miks Jumal inimese üldse lõi. Vastused nendele küsimustele ootavad meid siis, kui me siit maailmast lahkume. Kuna inimene ei ole loodud pelgalt masinaks, siis on lohutus lihtsalt üks tema kompensatsioonimehhanisme. See on vaba tahtega olendi viis leppida olukordadega, mida ta muuta ei saa. Samuti teenib lohutus pingelangetusena pärast läbikukkumisi, ning aitab koguda jõudu uuesti üritamiseks. Oma nõtruse tajumine ja lohutuse otsimine ei ole nõrkuse tunnuseks, vaid on märk tarkusest käia oma jõuvarudega mõistlikult ümber.

Armsad õed ja vennad, kui laulja küsib teie käest pärast etteastet, kas ta laulis väga halvasti, siis saab olla kaks põhjust, miks ta oma küsimuse just niimoodi sõnastab. See võib olla lihtsalt silmakirjalik viis kiitust välja pressida, sest omast arust tuli tal laul väga hästi välja; kuid see võib tuleneda ka siirast soovist jagada oma muret, sest ta vajab lohutust – kedagi, kes teda veenaks, et kui ta rohkem harjutab, siis järgmine kord tuleb tal laulmine kindlasti palju paremini välja. Kuid ilmselt kõige viimane, mida laulja niisuguse küsimuse peale kuulda tahaks, oleks aus vastus, et jah, laulsid küll halvasti!…

Jumal ei anna nii nagu maailm annab; ta jälgib meid justkui kaadri tagant, saadab meile katsumusi. Kuid üle kõikide eluraskuste tuleb armastada teda, uskudes, et meie Looja soovib meile põhimõtteliselt ja alati head. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 14:21-27)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Kui Paulus ja Barnabas olid Derbes evangeeliumi kuulutanud ja paljusid jüngriteks teinud, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse. Seal kinnitasid nad jüngrite hingi, manitsesid neid usus kindlaks jääma ja ütlesid: “Teel jumalariiki ootab meid palju katsumusi.” Ja kui nad olid igale kogudusele käte pealepanemise läbi vanemad seadnud, siis nad palvetasid ja paastusid ühes nendega ja jätsid nad Issanda hooleks, kellesse need olid uskuma jäänud.

Pärast läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse. Aga kui nad Perges olid kuulutanud Jumala Sõna, läksid nad Ataaliasse ning purjetasid sealt Antiookiasse, kust Jumala arm nad läkitas sellele tööle, mille nad nüüd olid lõpetanud. Kohale jõudnud, kutsusid nad koguduse kokku ja kõnelesid sellest, kui palju oli Jumal nende läbi sündida lasknud ja kui paljudele paganatele avanud usuvärava.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 145:8-9. 10-11. 12-13ab R:1)

R: Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas.

Issand on armuline ja halastaja,

kannatlik ja suur oma helduse poolest.

Issand on hea kõigile

ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.

R:

Issand, sind ülistavad kõik su teod

ja kiidavad kõik sinu pühad.

Nad räägivad su riigi ülevusest

ja kuulutavad sinu vägevusest.

R:

Et kõik inimlapsed teaksid sinu vägevust

ja sinu kuningriigi auhiilgust.

Sinu riik on kõigi ajastute kuningriik

ja sinu valitsemine kestab põlvest põlve.

R:

(Teine lugemine Ap 21:1-5a)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna Jeruusalemma taevast, Jumala juurest, alla tulevat; ta oli ehitud nii, nagu ehitakse pruuti ta peigmehele. Ja ma kuulsin valju häält aujärjelt ütlevat: “Vaata, Jumala telk on inimeste juures, ja ta asub nende juurde elama ning nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nendega.” Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist ning surma ei ole enam. Ei ole leinamist ega kaebeid, ja vaeva ei ole enam, sest endised ajad on möödunud. Aga see, kes istus aujärjel, ütles: “Vaata, ma loon kõik uueks.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 13:34)

Halleluuja. Ma annan teile uue käsu:

armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 13:31-33a. 34-35)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal, kui Juudas oli ära läinud, ütles Jeesus: “Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Ja kui Jumal on Temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka iseend ja teeb seda viibimata. Lapsed, veel väheke aega olen ma teie juures. Te hakkate mind otsima, aga – nagu ma juutidele ütlesin, nõnda ütlen praegu ka teile – kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla. Aga mina annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina olen teid armastanud, nii armastage teiegi üksteist. Ja sellest, kui te üksteist armastate, mõistavad kõik, et teie olete minu jüngrid.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene saab tunda õnne kahel juhul: esiteks siis, kui talle midagi antakse, kui ta midagi saab, ja teiseks, siis kui tal on endal midagi anda, kui ta näeb, et tema poolt jagatu teeb rõõmu teistele. Vastavalt on inimene õnnetu siis, kui tema jääb aina ilma seal, kus teised midagi saavad, või kui tema püüdlused midagi anda kohtavad piinlikult viisakat äraütlemist või lausa põlglikku ärapöördumist. 

Rõõmugi on kahte sorti. Kui hea kavatsus saab tehtud teoks ja muutub saavutuseks, siis teeb see rõõmu, aga rõõmu võib tunda näiteks ka selle üle, kui raskest õnnetusest pääseti vaid kriimustustega, või kui tulekahju jättis puutumata asendamatud mälestusesemed. 

Öeldakse küll, et igaüks on ise oma õnne sepp, kuid vahel saab seda õnne tuletada leppimusest kõigega, mis läks luhta, ja leida oma elurõõm kõigest sellest, mis jäi hoolimata rohkest ebaõnnest siiski püsima.

Me palvetame: Kyrie eleison…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, millest koosneb armastus? Eks ikka saamisest ja andmisest. Teistele appi tulles on esimeseks ajendiks eneseprojektsioon – see tähendab, kui mina oleksin tema olukorras, siis ma sooviksin, et mulle tuldaks appi just nii, nagu mina seda temale teen. Kuidas aga mõistab teine inimene meie abi ja eneseohverdust, see on hoopis teine küsimus, ja asjad võivad siin vahel ka väga valusasti viltu minna. Eriti selgeid näiteid eneseprojektsiooni viltuminekust võime leida juhtumitest, kus inimesed on päästnud hukkumise äärel olnud lõvikutsika või karupoja, kasvatanud ta armastusega üles, kuid lõpuks on metsiku loomusega kiskja nad ikka maha murdnud. Sama võib juhtuda tundmatute inimestega, kelle abistamine lõpeb aitajale kurvalt: kas varastab jaluleaidatud abisaaja nad paljaks või lausa tapab röövimise käigus.

Me ei tea, kas mõtles Jeesus ka niisugustele võimalustele, kui ta ütles: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest…”. (Jh 15:13) On aga selge, et kõik abivajavad elusolendid ei ole tingimata meie sõbrad. 

Nagu neist näidetest võib aimata, on kohati raske vältida konflikti tekkimist armastuse ja mõistlikkuse vahel. Ning ka Jeesuse sõnad ei too meile siinkohal suuremat selgust. Sest mida ootas juudi rahvas oma messialt? Mida muud, kui et ta toob rahvale iseseisvuse ja vabaduse – toob rahu, et inimesed saaksid teha oma tööd, kartmata, et kallaletungijad põletavad nende kodud ja röövivad nende vara. Lihtrahvas soovis, et nende rikkus kasvaks töö ja kaubavahetuse kaudu, mitte sõdimise teel; nad soovisid, et nende pojad ei peaks surema võitluses okupantide vastu, või siis ise sõduritena võõraid maid vallutades. 

Nende soovide täitumist Jeesus neile kahjuks ei pakkunud. Ta ei muutnud maailma reaalsust, vaid keskendus hoopis ohvri fenomenile. Inimesed olid juba ürgajast saati ohverdanud oma jumalatele kõike, millest ise oskasid lugu pidada: ennekõike toitu, kuid sageli ka inimesi – sõjavange, orje või lausa omaenda lapsi – ikka selleks, et ohvrid leevendaksid jumalate viha ning nad säästaksid rahvast täielikust hävingust: näljahädast või muudest suurtest õnnetustest.

Ennast ohverdades näitas Jeesus, et Jumal ei oota inimkonnalt rituaalseid hüvitusi: ta ei tunne rõõmu kõigi nende õnnetute lammaste, kitsede või tuvide hingekeste üle, kes inimeste pattude pärast altaritel surid. Juba psalmilaulja kinnitas 51. psalmis, et Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. (Ps 51:19) Jeesus aga õpetas lisaks, et veel parem ohver kui murtud süda on see, kui inimene väldib juba ette tegusid, mille pärast peaks ta hiljem “nii hirrrmsasti kahetsema”.

Armsad õed ja vennad, kui me palvetame, siis palume Jumalalt ikka omaenda või oma lähedaste käekäigu pärast: et ei juhtuks õnnetusi, et maal valitseks rahu, et Jumal hoiaks meid raskete haiguste eest. Vastutasuks püüame käituda nende reeglite järgi, mis meile on Jeesuses ilmutatud, ning mida kirik on püüdnud hoida ja edasi arendada.

Kuid maailm ei ole muutunud, õnnetused võivad juhtuda iga hetk, ja me peame säilitama oma armastuse Jumala vastu ka siis, kui meie palved ei täitu, kui meie elust jääb lõpuks järele vaid murtud süda. Elukogemused on näidanud, et meie süda võib küll murduda selle pärast, mida me ise oleme valesti teinud, kuid vahel on ka lausa vastupidi – peame kannatama just selle pärast, mida me oleme teinud õigesti: näiteks kui me oleme astunud välja vaeste ja rõhutute eest, kuid pälvinud selle eest nii rõhujate viha kui mõistmatute rõhutute pahameele. Sellest hoolimata pole meil aga valikut: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, see on käsk… meeldib see meile või mitte. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 13:14.43-52)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Sel ajal läksid Paulus ja Barnabas teele ja jõudsid Perge kaudu Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja võtsid istet. Aga kui nad pärast sealt välja tulid, käis nende järel suur hulk juudiusku pöördunud jumalakartlikke muulasi. Ja Paulus ja Barnabas kõnelesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse.

Aga järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu kogu linn kokku Issanda sõnast osa saama. Kui juudid rahvahulka nägid, said nad kadedaks, vaidlesid vastu Pauluse kõnele ja rääksid teotusesõnu. Aga Paulus ja Barnabas vastasid julgesti: “Meile oli kohuseks tehtud kuulutada Jumala sõna teile kõigepealt. Kui aga teie selle endast ära heidate ega näita end igavest elu väärt olevat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest Issandalt oleme me saanud niisuguse käsu: “Ma olen sind seadnud valguseks paganatele, et sa oleksid nende õnnistegijaks kuni maailma lõpuni.””

Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja jäid uskuma – nii paljud kui neid oli kutsutud igaveseks eluks. Ja Issanda sõna levis üle kogu ümberkaudse maa. Siis ässitasid juudid üles kõrgemast soost vagad naised ja linna suurnikud, nad õhutasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ning ajasid nad oma maalt välja. Aga nemad raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja läksid Ikoonioni. Ning jüngrid olid rõõmsad ja said täis Püha Vaimu.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 100:1-2 3. 4b-5b R:3c)

R: Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal.

Rõkake rõõmust Issandale, kõik maad,

teenige Issandat rõõmuga.

Rõõmuhõisetega tulge tema palge ette.

R:

Mõistke, et Issand üksi on Jumal,

tema on meid loonud ja tema omad me oleme,

tema rahvas ja kari tema karjamaal.

R:

Tulge tema väravaisse rõõmuga,

tema õuedesse kiituselauludega,

sest Issand on hea

ja tema heldus kestab igavesti.

R:

(Teine lugemine Ilm 7:2-4.9-14 Ilm7 ,9.14b-17)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin, ja vaata: suur rahvahulk, keda keegi ei suutnud ära lugeda, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, rahvaist ja keeltest, nad kõik seisid aujärje ees ning Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes. Ning üks vanematest ütles mulle: “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” Sellepärast seisavad nad Jumala aujärje ees ja teenivad teda tema templis nii ööl kui päeval. Ja see, kes istub templis, laotab oma telgi nende üle. Nemad ei näe enam nälga ega janu ja päikeselõõsk ega põuapalavus ei piina neid, sest Tall, kes istub keset aujärge, kannab nende eest hoolt ja juhatab nad eluvee allikale, ning Jumal pühib ära iga pisara nende palgelt.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 10:14)

Halleluuja. Mina olen hea karjane.

Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind. Halleluuja.

(Evangeelium Jh10:27-30)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal Jeesus ütles: “Minu lambad kuulevad mu häält ja mina tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest ära kiskuda. Minu Isa on kõigist suurem, ja keegi ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda, sest mina ja Isa oleme üks.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene võrdleb teisi omasuguseid sageli loomadega. Vahel on sellel positiivne tähendus: näiteks riikide vappidelt leiame ohtrasti lõvide, leopardide ja kotkaste kujutisi, keda on valitsejad võimu sümbolitena oma alamate silmade ette toonud. Kuid loomadest tuletab inimene sageli ka sõimusõnu, unustades samas, et tema kui looduse kroon on iseennast loonud täpselt sama vähe kui need tema vähemad vennad. See pole loomade süü, et nad on loodud teistsuguseks kui inimesed, kuid paraku keskendutakse sõimusõnades just loomade küündimatustele inimesega võrreldes.

Näiteks kui inimene sõimab oma ligimest seaks, siis ei mõtle ta sellele, et seal on meist võrreldamatult parem haistmine, isegi veel parem kui koeral, ja et tal on kärsa näol kaasasündinud tööriist maa alt toidu kättesaamiseks. Metsikus looduses saab siga ilma mingite väliste abivahenditeta suurepäraselt hakkama – inimene aga mitte. Seaks sõimates keskendutakse sellele, et siga läheb süües jalgadega toidu sisse, ja et seakisa on tõesti kole. Paraku tuleb tõdeda, et seal ei ole valikut, kui ta käitub sea moodi. Aga inimesel on…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, piiblis on peale inimese mainitud veel ligi 130 sorti elukaid. Päris kindlat arvu ole võimalik öelda, sest kohati mainitakse neid vaid perekonna järgi, mitte täpse liiginimetusega. Mainimist leiavad nii putukad ja selgrootud kui roomajad, linnud ja imetajad – lisaks veel kõikvõimalikud maa- ja mereloomad. Koduloomad esinevad piiblitekstides tihemini kui jahiloomad. 

Inimesed on alati elanud koos loomadega: neile jahti pidanud, neid kodustanud või lihtsalt eemalt jälginud – pannud tähele nende omadusi ja käitumist, kasutanud neid võrdlusmaterjalina inimese käitumise iseoomustamiseks. Näiteks lindudes on imetletud nende võimet lennata, putukate puhul on eeskujuks toodud nende vastupidavust ja usinust; madu on peetud salakavaluse kehastuseks, kuid talle on omistatud ka tarkust; lõvi ja tiigrit on austatud ja kadestatud nende jõu pärast, hunti aga on nähtud halastamatu kiskjana, kellest tuleb hoiduda.

Koduloomadel on piiblis omaette roll. Jumalale toodi ohvriks ainult kariloomi: härgi, kitsi ja lambaid, ning lindudest ohverdati peamiselt tuvisid ja turteltuvisid, keda kodustati ja kes kuulusid ka israeliitide toidulauale. 

Kui Jeesus võrdleb oma tähendamissõnades inimesi lammastega, siis tekitab see tänapäeva inimestes ebamugavustunnet – sest lambad ei ole inimestega võrreldes eriti targad, nad usaldavad praktiliselt pimesi karja juhti, olgu selleks siis kõik rivaalid oma sarvedega kõrvale puksinud juhtoinas või karjane, kelle lambanahkne kasukas on märgiks teda järgivate lammaste tumedast tulevikust. 

Miks kasutas Jeesus niisugust võrdlust, mille ebameeldivaid üksikasju teadsid ka tema kaasaegsed? Miks võrdles ta inimest mitte lõvide, lindude või tarkade madudega, vaid leplike, lausa pügamiseni ja surmani alandlike lammastega? Miks tuli ta ise siia maailma ohvritallena – Jumala ohvritallena, kes pidi kandma ära maailma patud?

Jah, sellele on veider mõeldagi: missusugust pattu võiks teha üks lammas, missugune süü võiks lasuda sellel vagural loomakesel? Sama raske on mõista, kuidas võiks inimene süütu ohvrilooma verd valades saada andeks oma patud? Osa sellest võrdpildist jääbki paraku müsteeriumiks.

Armsad õed ja vennad, võibolla võrdleb Jeesus meid lammastega lihtsalt – kuidas seda nüüd öeldagi – matemaatilisel põhjusel: nimelt seetõttu, et meie ei suuda mõista lõpmatust. Me võime tunnetada ja hoomata, kuid ei suuda siin maa peal kunagi täielikult aru saada sellest igavikulisest lõpmatusest, kus Jumal elab, mis oli olemas juba enne meie sündi, mis kestab meie eluajal ja jääb kestma ka pärast meie surma. Raske oleks aga leida paremat võrdpilti jäägitule usaldusele kui see on lambal oma karjase vastu, ning kui me ei oska ise leida mõistlikku vastust oma algse päritolu ja olemusliku eesmärgi kohta, siis ei jää meilgi muud üle kui käia Jeesuse järel, usaldada teda, kes ta näitab jätkuvalt meile teed.

Maine elu on see prooviaeg, kus me peame täitma oma ülesande, vastavalt reeglitele, mille Looja on meile ette näinud. Kuid meie pilk peab olema suunatud üle surma läve lõpmatu igaviku poole, usalduses Jumala vastu. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 5:27b-32. 40b-41)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil ütles ülempreester apostlitele: “Me oleme teid rangelt keelanud, et te ei kuulutaks Jeesuse nimel, aga teie olete levitanud oma õpetust üle kogu Jeruusalemma ja tahate selle inimese vere meile süüks panna.” Aga Peetrus ja apostlid vastasid: “Jumalale tuleb enam kuulekas olla kui inimeste sõna kuulata. Sest meie isade Jumal äratas surnuist üles Jeesuse, kelle teie risti lõite ja surmasite. Kuid Jumal tõstis ta oma paremale käele nagu valitseja ja õnnistegija, tooma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist. Meie oleme selle tunnistajad, niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” Siis keelasid vanemate nõukogu liikmed neil kuulutamast Jeesuse nimel ja lasksid nad vabaks. Aga nemad läksid süneidroni palge eest minema ja rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud Jeesuse nime pärast kannatama.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 30:2.4 5-6ab. 11-12a.13b. R:2a)

R: Ma ülistan sind, Issand, sest sina päästsid mind hukatusest.

Ma ülistan sind, Issand, sest sina päästsid mind hukatusest.

Sa ei lasknud mu vaenlastel minu üle naerda.

Issand, mu Jumal, sa tõid mu hinge välja surmavallast

ja jätsid mind ellu surmasaadetute seast.

R:

Laulge ja mängige kõik, kes te armastate Issandat,

kiitke tema püha nime.

Sest tema viha kestab ainult hetke,

aga tema arm on kogu eluks.

R:

Issand, võta mind kuulda ja halasta minu peale,

Issand, ole mu abimees.

Sina muutsid mu kaebelaulu rõõmutantsuks,

mu Jumal ja mu Issand, sind ma ülistan igavesti.

R:

(Teine lugemine Ilm 5:11-14)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin ja kuulsin paljude inglite häält aujärje, olendite ja vanemate ümber, ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. Nad hüüdsid valju häälega: “Tall, kes on tapetud, on väärt saama väge ja rikkust, tarkust ja võimu ja au, kirkust ja kiitust.” Ja ma kuulsin, kuidas iga loodu – nii maa peal kui taevas, nii maa all kui meres – kuidas nad kõik ütlesid: “Temale, kes ta istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au, kirkus ja võim igavesest ajast igavesti.” Ja neli olendit ütlesid: “Aamen.” Ning vanemad langesid silmili ja kummardasid.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ro 6:9)

Halleluuja. Kristus on surnuist üles tõusnud ega sure enam.

Surmal pole enam tema üle võimust. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 21:1-19 lüh. <<< 1-14)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal ilmus Jeesus jälle Tibeeria järve ääres. Ja tema ilmumine oli nõnda:

Siimon Peetrus ja Toomas, keda hüüti Kaksikuks, Naatanael Kaanast Galileamaalt, Sebedeuse pojad ja veel teised kaks tema jüngrit olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: “Ma lähen kalale.” Teised kostsid: “Me tuleme ühes sinuga.” Ja nad läksid välja ja asusid paati, kuid sellel ööl ei saanud nad midagi püütud. Koidu ajal seisis Jeesus rannal; aga jüngrid ei teadnud, et see oli tema. Ja Jeesus ütles neile: “Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?” Aga nemad vastasid talle: “Ei ole.” Siis ta ütles neile: “Heitke võrk paremale poole paati ja te saate.” Ja nad heitsid võrgu, ega suutnud seda kalade rohkuse pärast enam välja tõmmata. Siis ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on Issand.” Kui Siimon kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Teised jüngrid tulid paadiga talle järele ja vedasid enda järel võrku kaladega. Nad polnud kaldast kaugel – ainult kakssada küünart. Aga kui nad maale jõudsid, nägid nad maha tehtud sütetuld, millel küpsesid kalad ja leib. Jeesus ütles neile: “Tooge mõned ka nendest kaladest, mida äsja püüdsite.” Ja Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu kaldale. Aga võrgus oli kalu arvult sada viiskümmend kolm. Kuigi neid oli nii palju, võrk ei rebenenud.

Jeesus ütles oma jüngritele: “Tulge ja sööge!” Aga keegi ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et see oli Issand. Ja Jeesus tuli, võttis leiva, andis neile ja niisamuti kala. See oli juba kolmas kord, mil Jeesus ilmus jüngritele pärast oma surnuist ülestõusmist. Ja kui nad olid söönud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui teised jüngrid?” Ja Peetrus vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus kostis: “Hoia mu tallekesi kui karjane.” Ja teist korda küsis Jeesus temalt: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Ja Jeesus sõnas: “Hoia mu lambaid kui karjane.” Ja kolmandat korda ütles Jeesus talle: “Siimon Joona Poeg, kas ma olen sulle armas?” Aga Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda “kas ma olen sulle armas” ja ütles: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et oled mulle armas.” Ja Jeesus kostis: “Hoia mu lambaid kui karjane; tõesti tõesti ma ütlen sulle: kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ja läksid kuhu tahtsid, aga kui sa vanaks jääd, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind sinna, kuhu sa ei taha.” Seda ütles ta, tähendades millise surmaga pidi Peetrus Jumalale au andma. Ja kui Jeesus seda oli öelnud, siis ta lisas: “Käi minu järel!”

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kuidas saada rikkaks? – Noh… tuleb palju õppida ja palju tööd teha, tuleb olla ettevõtlik, otsida tasuv töökoht, või luua oma firma – see tähendab leida mõttekaaslasi, kellega koos tekiks võimekas meeskond – ja nii pole rikkaks saamine üldse võimatu. – Ei, ma ei tahtnud seda küsida, vaid ma mõtlesin ikka, et kuidas saada rikkaks päris ilma pingutuseta? – Tegelikult pole seegi ju võimatu – tuleb lihtsalt pääseda ligi salateadmistele! Näiteks osata lotonumbreid ära arvata, või aimata ette aktsiaturgude kõikumisi – ja suur võidusumma kukubki sulle sülle, ka siis, kui oskad vaid õigesse kohta ristikesed teha mujalgi kui ainult allkirja asemel.

Muidugi öeldakse ju ka, et Jumalale on kõik võimalik. Aga ilmselt ei tasu siiski uskuda, et ta karistab ausa töökuse eest ja edutab logardluse eest, ning et kogu taevas on pilgeni täis igasuguseid lurjuseid.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, sügavalt usklikud inimesed loevad sageli piiblit, või vähemalt käivad igal pühapäeval kirikus ja kuulevad seda kantslist loetavat. Paraku pole pühakiri nii selge, et kõigest võiks otsekohe aru saada. Selleks ongi sisse seatud jutlus, kus elukutselised kirjatundjad juhivad kuulajate tähelepanu asjaoludele, mille peale vastava hariduseta inimene ei pruugi tulla. Sest tõepoolest, igas keeles on väljendeid, millel on ülekantud tähendus, kuid eriti raske on neid mõista vanades, juba välja surnud keeltes. Prohvetid kasutasid tihti kujundlikku keelt, viitasid seikadele, mida nende vahetud kuulajad kõik teadsid, aga meie ei tea. Kõik see tuleb tänapäeval justkui koost lahti võtta ja jälle kokku panna, et usklikud mõistaksid, mida on ilmutaja Jumal tahtnud neile öelda.

Kas on aga piiblis ka varjatud salateadmisi, mis on määratud ainult pühitsetutele ja väljavalitutele? Kes teab? Kuid igal juhul on inimeste seas olnud alati neid, kes panustavad just alternatiivsetele võimalustele – mitmetsugu aardeotsijaid ja seiklejaid, kuni osavate murdvarasteni välja, kes üritavad kõik turvasüsteemid üle kavaldada. Kahtlemata on salateadmisi otsitud ka pühakirjast – kas siis Jumala ülekavaldamiseks või vähemalt selleks, et väljamõeldisi kergeusklikele kalli raha eest maha müüa.

Mida leiaks üks niisugune kavalpea, lugedes tänast evangeeliumi? Missugune varjatud sõnum võiks peituda näiteks Jeesuse sõnades oma jüngritele: “Heitke võrk paremale poole paati, ja te saate.” Jaa, väga huvitav… et miks just paremale poole? Miks mitte vasakule? Võrkude väljavõtmine toimub tavaliselt seljaga sõidusuunas – seega, paremale poole heidetud võrk tuleb välja tõmmata vasaku, ehk enamiku jaoks nõrgema käega. Kas tahtis Jeesus sellega millelegi vihjata? Või äkki ta teadis lihtsalt, et paremal pool oli juhtumisi rohkem kala? Lõpuks aga ei saa ka jätta küsimata, ega ometi ei tahtnud Jeesus öelda, et parem pool on kuidagi parem kui vasak pool? Jumal hoidku! Lepime parem kokku, et küllap oli Jeesuse ütlemises pigem mingi salasoovitus oma tulevastele jüngritele: umbes midagi niisugust, et loteriipiletile tuleb ristikesed teha vasaku käega, siis on võidulootus suurem. 

Evangeelium pole unustanud ka matemaatikutest vandeseltslasi. Mingil kummalisel põhjusel on meile edasi antud teadmine, et võrgust võetud kalu loeti kokku täpselt 153. Mida see küll võiks tähendada? Ja tuleb välja, et tähendabki: arv 153 on järjekorras seitsmes triangulaararv, ehk punktide arv, millest saab konstrueerida võrdkülgse kolmnurga. Kolmnurk omakorda sümboliseerib aga teatavasti Kolmainsust, ja püha arv seitse viitab täiuslikkusele; pealegi on mõlemad veel algarvud – hea lähtepunkt, et arvutada välja universumi ussiauk, mis viib mööda kõigist seadusetõketest.

Aga see pole veel kõik. Vaadelgem, kuidas sedasama arvu “153” kirjutatakse heebrea keeles, kus tähtede aluseks on pildid. Number 1 vastab tähele “gimel”, mis tuleneb kaameli kujutisest. Number viis, “nun”, kujutab kala, ja number kolm, “koph”, õmblusnõela. Ja ennäe, saimegi veel ühel salateadmisel sabast kinni! Sest kuidas Jeesus teisal ütleb: “Enne läheb kaamel läbi nõelasima kui rikas pääseb taevariiki.” (vrd. Mt:19,24) Aga siin… tuleb välja – kaamel läheb läbi nõelasilma kala kaudu! Ja missuguse tähenduse leiame sõnale “kala”, vanakreeka keeles “ichthys?” Kui selle tähthaaval lahti kirjutame, on tulemuseks “Iēsoûs Khrīstós, Theoû Huiós, Sōtḗr” – “Jeesus Kristus, Jumal Poeg, Lunastaja”. Nii et kaamel läheb nõelasilmast läbi Kristuse kaudu.

No nii, armsad õed ja vennad, kui me nüüd kõigi nende varjatud teadmiste kaudu oleme saanud Jumala äravalitud vandeseltslasteks, siis hakkab juba tunduma, et ükskõik kui palju me ka pattu teeme, taevane õndsus on meile kindlustatud. Või ei tea…, kas ikka tasub selles nii väga kindel olla?… Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA II PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 5:12-16)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil sündis rahva seas apostlite käe läbi palju tunnustähti ja imetegusid. Ja apostlid olid kõik ühel meelel koos Saalomoni sammaskäigus. Keegi ei julgenud küll nendega avalikult ühte hoida, kuid rahvas pidas neist väga lugu. Aga nende hulka, kes uskusid Issandasse, tuli juurde hulgaliselt mehi ja naisi. Kandsid ju inimesed haigeid voodite ja kanderaamidega tänavatele selleks, et kui Peetrus mööda läheb, langeks kasvõi tema varigi mõnede peale nende seast. Rahvast tuli Jeruusalemma ka ümberkaudsetest linnadest, ja nad tõid enestega haigeid ja kurjadest vaimudest vaevatuid, kes said kõik terveks.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1.4. 13-14. 22-24 R:1a)

R: Tänage Issandat, sest tema on hea.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,

kuid Issand hoidis mind langemast.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

See on päev, mille Issand on teinud,

rõõmustagem ja hõisakem selle üle.

R:

(Teine lugemine Ilm 1:9-11a. 12-13.17-19)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline ahistuses, samuti teie kuningriigis ja vankumatus usalduses Issanda vastu, olin Jumala Sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast saarel, mida hüütakse Patmoseks. Ja Issanda päeval ma olin Vaimust haaratud ja kuulsin oma selja taga vägevat häält, otsekui pasunahäält, mis ütles: “Mida sa näed, see kirjuta raamatusse ja saada seitsmele Aasia kogudusele.” Aga mina pöördusin ümber, et näha, kelle hääl see minuga räägib. Ja ma nägin seitset kuldset lambijalga ja lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane. Tal oli seljas pikk kuub, mis oli vöötatud kuldvööga, ja kui ma teda nägin, langesin ma nagu surnu tema jalge ette. Aga tema pani oma parema käe minu peale ning ütles: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne; mina olen elus, sest vaata, ma olin surnud, aga nüüd ma elan igavesest ajast igavesti. Ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta üles, mida sa oled näinud, mis nüüd on ja mis hakkab sündima pärast seda.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 20:29)

Halleluuja. Sina usud mind sellepärast, et sa oled mind näinud.

Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. Halleluuja

(Evangeelium Jh 20:19-31)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud, hingas ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas, kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat.” Aga tema ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”

Kaheksa päeva pärast, kui jüngrid olid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse ning ära ole uskumatu, vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad.”

Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kord sõja ajal, kui oli suur toidupuudus, küsinud kuueaastane tütar ühel hommikul oma emalt: “Ema, ütle palun, kas armas Jumal, kes meile eile paastupäeva kinkis, teeb täna jälle sedasama…?”

Laps ilmselt ei mõistnud, kui irooniliselt ja samal ajal liigutavalt tema küsimus kõlas. Selle asemel, et küsida, kas me täna süüa saame, kas meil on toidupoolist; selle asemel, et kaevata oma näljatunde pärast, nõuda, jonnida ja vinguda, tahtis laps lihtsalt teada, milleks tal tuleb valmistuda…

Kui Jumal saadab paastupäeva ja inimene peab kannatama, siis Jumal teab, miks ta nii teeb – ja kui inimene sellega juba ette lepib, siis teeb puudusevalu vähem haiget.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, usul võib olla valule mitmesugune mõju, usk võib valu leevendada, kuid seda ka tekitada või suurendada.

Nõelravi ehk akupunktuur, mis tänapäeval on levinud ka läänemaailmas, oli Hiinas ja Jaapanis tuntud juba vähemalt kaks sajandit enne Kristust. See on teraapia, milles tervisehäirete ja haiguste ravimisel kasutatakse elundite talitluse mõjutamiseks spetsiaalseid väärismetallist nõelu, mis torgatakse teatud punktidesse kehal.

Üks minu noorpõlvesõpradest sai tunnustatud nõelraviarstiks, ja nii soovisin minagi puhtast uudishimust ära proovida, kuidas see omapärane arstimisviis mõjub. Mingit tervisehäda mul küll ette näidata ei olnud – aga noh, eks alati saab “biovälju korrastada” või “organite talitlust parendada”, õigustasin ma seda iseendale.

Oma üllatuseks tajusin, et mõjuma hakkas see ravi juba hetkest, kui ma nägin arsti, nõelaga käes, mulle lähenemas ja teadsin, et nüüd ta selle mulle kuhugi suskab. Nõelte ees mul üldiselt hirmu ei ole, kuid siiski seadis organism end oodatavaks valuaistinguks valmis mingi stressireaktsiooniga. Selgus aga, et alguses arst ei torganudki, vaid ta hakkas hoopis diagnoosima, st nõel käes õhus minu keha kohal liigutusi tegema; ma tundsin, kuidas keha stressireaktsioon seda nõela kõikjal saatis, kuigi nõel keha ei puudutanud. Kes teab, millest see tunne tekkis: kas oli see tõesti mingi terapeudist lähtuv biovoolu energia, mis nõela kaudu kiirgas, või oli põhjuseks lihtsalt minu keha spontaanne, alateadlik usk, püüd end tõenäoliseks torkeks ette valmistada – igal juhul jäid need tundmused hästi meelde.

Kus lõpeb reaalsus ja algab usk? Tegelikult on usk kohal juba igas reaalsuses, sest head või halba kogedes aimab inimene ikka midagi ette, teeb oleviku põhjal järeldusi tuleviku jaoks. Oleviku muutudes muutub ka nägemus tulevikust.

Nii võime küsida, miks oli kõikide apostlite hulgast Toomas see ainuke, kes ei suutunud uskuda Jeesuse ülestõusmisse; ainuke, kelle olemus keeldus kaasa tegemast “seda mängu” – nagu see talle tundus? Me ei tea Toomase elust eriti palju, kuid tema käitumise aluseks võis olla varasemate pettumuste kogemus: ta oli nii mõnelgi korral siiralt uskunud, kuid just seeläbi olnud see viimane loll, kes sai oma naiivse, lapseliku kergeusklikkuse pärast teiste naerualuseks. Nüüd oli tal mõõt täis: ei iial enam!… Ja just nüüd… just nüüd mängis elu talle kõige suurema vingerpussi: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” … Ütle siis veel, et Jumal inimest ei kiusa… Aga tema ei kiusa meid kurjasti, vaid see on meile kasvatuseks.

Armsad õed ja vennad, elamustest saavad kogemused, ja kogemused mõjutavad meie usku, meie suhtumist tulevikku. Kuid aja jooksul tuhmuvad ka säravaimad elamused. Argipäev kirjutab nad oma tuimusega üle, nii et aastate pärast tagasi vaadates küsib inimene endalt, kas polnud kõik üleelatud imed pelgalt noore inimese ettekujutus – või lihtsalt uni…? Ja kuidas võiksid siis veel üldse uskuda need, kellele pole suuri imesid kunagi kogeda antudki?

Tänapäeval on inimene ümbritsetud pahatahtlikest valedest – nii agressiivsetest müügistrateegiatest kui poliittehnoloogia manipulatsioonidest. Kahjuks leiame me järjest rohkem häid põhjusi umbusaldada inimestest juhitud organisatsioone. Iseendaks jäämise nimel peame siis seda enam uskuma Jumalasse. Tema on meie ainus lootus, et meie maisel elul on üldse mõte; lootus, mis ei peagi selles elus teostuma, lootus, et et kusagil kõikide pettuste taga on tõde, mida tasub uskuda ka pimesi. Aamen.

(Esimene lugemine Ap 5:12-16)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil sündis rahva seas apostlite käe läbi palju tunnustähti ja imetegusid. Ja apostlid olid kõik ühel meelel koos Saalomoni sammaskäigus. Keegi ei julgenud küll nendega avalikult ühte hoida, kuid rahvas pidas neist väga lugu. Aga nende hulka, kes uskusid Issandasse, tuli juurde hulgaliselt mehi ja naisi. Kandsid ju inimesed haigeid voodite ja kanderaamidega tänavatele selleks, et kui Peetrus mööda läheb, langeks kasvõi tema varigi mõnede peale nende seast. Rahvast tuli Jeruusalemma ka ümberkaudsetest linnadest, ja nad tõid enestega haigeid ja kurjadest vaimudest vaevatuid, kes said kõik terveks.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1.4. 13-14. 22-24 R:1a)

R: Tänage Issandat, sest tema on hea.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,

kuid Issand hoidis mind langemast.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

See on päev, mille Issand on teinud,

rõõmustagem ja hõisakem selle üle.

R:

(Teine lugemine Ilm 1:9-11a. 12-13.17-19)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline ahistuses, samuti teie kuningriigis ja vankumatus usalduses Issanda vastu, olin Jumala Sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast saarel, mida hüütakse Patmoseks. Ja Issanda päeval ma olin Vaimust haaratud ja kuulsin oma selja taga vägevat häält, otsekui pasunahäält, mis ütles: “Mida sa näed, see kirjuta raamatusse ja saada seitsmele Aasia kogudusele.” Aga mina pöördusin ümber, et näha, kelle hääl see minuga räägib. Ja ma nägin seitset kuldset lambijalga ja lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane. Tal oli seljas pikk kuub, mis oli vöötatud kuldvööga, ja kui ma teda nägin, langesin ma nagu surnu tema jalge ette. Aga tema pani oma parema käe minu peale ning ütles: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne; mina olen elus, sest vaata, ma olin surnud, aga nüüd ma elan igavesest ajast igavesti. Ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta üles, mida sa oled näinud, mis nüüd on ja mis hakkab sündima pärast seda.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 20:29)

Halleluuja. Sina usud mind sellepärast, et sa oled mind näinud.

Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. Halleluuja

(Evangeelium Jh 20:19-31)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud, hingas ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas, kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat.” Aga tema ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”

Kaheksa päeva pärast, kui jüngrid olid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse ning ära ole uskumatu, vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad.”

Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kord sõja ajal, kui oli suur toidupuudus, küsinud kuueaastane tütar ühel hommikul oma emalt: “Ema, ütle palun, kas armas Jumal, kes meile eile paastupäeva kinkis, teeb täna jälle sedasama…?”

Laps ilmselt ei mõistnud, kui irooniliselt ja samal ajal liigutavalt tema küsimus kõlas. Selle asemel, et küsida, kas me täna süüa saame, kas meil on toidupoolist; selle asemel, et kaevata oma näljatunde pärast, nõuda, jonnida ja vinguda, tahtis laps lihtsalt teada, milleks tal tuleb valmistuda…

Kui Jumal saadab paastupäeva ja inimene peab kannatama, siis Jumal teab, miks ta nii teeb – ja kui inimene sellega juba ette lepib, siis teeb puudusevalu vähem haiget.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, usul võib olla valule mitmesugune mõju, usk võib valu leevendada, kuid seda ka tekitada või suurendada.

Nõelravi ehk akupunktuur, mis tänapäeval on levinud ka läänemaailmas, oli Hiinas ja Jaapanis tuntud juba vähemalt kaks sajandit enne Kristust. See on teraapia, milles tervisehäirete ja haiguste ravimisel kasutatakse elundite talitluse mõjutamiseks spetsiaalseid väärismetallist nõelu, mis torgatakse teatud punktidesse kehal.

Üks minu noorpõlvesõpradest sai tunnustatud nõelraviarstiks, ja nii soovisin minagi puhtast uudishimust ära proovida, kuidas see omapärane arstimisviis mõjub. Mingit tervisehäda mul küll ette näidata ei olnud – aga noh, eks alati saab “biovälju korrastada” või “organite talitlust parendada”, õigustasin ma seda iseendale.

Oma üllatuseks tajusin, et mõjuma hakkas see ravi juba hetkest, kui ma nägin arsti, nõelaga käes, mulle lähenemas ja teadsin, et nüüd ta selle mulle kuhugi suskab. Nõelte ees mul üldiselt hirmu ei ole, kuid siiski seadis organism end oodatavaks valuaistinguks valmis mingi stressireaktsiooniga. Selgus aga, et alguses arst ei torganudki, vaid ta hakkas hoopis diagnoosima, st nõel käes õhus minu keha kohal liigutusi tegema; ma tundsin, kuidas keha stressireaktsioon seda nõela kõikjal saatis, kuigi nõel keha ei puudutanud. Kes teab, millest see tunne tekkis: kas oli see tõesti mingi terapeudist lähtuv biovoolu energia, mis nõela kaudu kiirgas, või oli põhjuseks lihtsalt minu keha spontaanne, alateadlik usk, püüd end tõenäoliseks torkeks ette valmistada – igal juhul jäid need tundmused hästi meelde.

Kus lõpeb reaalsus ja algab usk? Tegelikult on usk kohal juba igas reaalsuses, sest head või halba kogedes aimab inimene ikka midagi ette, teeb oleviku põhjal järeldusi tuleviku jaoks. Oleviku muutudes muutub ka nägemus tulevikust.

Nii võime küsida, miks oli kõikide apostlite hulgast Toomas see ainuke, kes ei suutunud uskuda Jeesuse ülestõusmisse; ainuke, kelle olemus keeldus kaasa tegemast “seda mängu” – nagu see talle tundus? Me ei tea Toomase elust eriti palju, kuid tema käitumise aluseks võis olla varasemate pettumuste kogemus: ta oli nii mõnelgi korral siiralt uskunud, kuid just seeläbi olnud see viimane loll, kes sai oma naiivse, lapseliku kergeusklikkuse pärast teiste naerualuseks. Nüüd oli tal mõõt täis: ei iial enam!… Ja just nüüd… just nüüd mängis elu talle kõige suurema vingerpussi: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” … Ütle siis veel, et Jumal inimest ei kiusa… Aga tema ei kiusa meid kurjasti, vaid see on meile kasvatuseks.

Armsad õed ja vennad, elamustest saavad kogemused, ja kogemused mõjutavad meie usku, meie suhtumist tulevikku. Kuid aja jooksul tuhmuvad ka säravaimad elamused. Argipäev kirjutab nad oma tuimusega üle, nii et aastate pärast tagasi vaadates küsib inimene endalt, kas polnud kõik üleelatud imed pelgalt noore inimese ettekujutus – või lihtsalt uni…? Ja kuidas võiksid siis veel üldse uskuda need, kellele pole suuri imesid kunagi kogeda antudki?

Tänapäeval on inimene ümbritsetud pahatahtlikest valedest – nii agressiivsetest müügistrateegiatest kui poliittehnoloogia manipulatsioonidest. Kahjuks leiame me järjest rohkem häid põhjusi umbusaldada inimestest juhitud organisatsioone. Iseendaks jäämise nimel peame siis seda enam uskuma Jumalasse. Tema on meie ainus lootus, et meie maisel elul on üldse mõte; lootus, mis ei peagi selles elus teostuma, lootus, et et kusagil kõikide pettuste taga on tõde, mida tasub uskuda ka pimesi. Aamen.

ÜLESTÕUSMISPÜHA PÄEVAMISSA C AASTAL

(Teine lugemine Ap 10:34a. 37-43)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Te teate, mis on sündinud kogu Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas Jumal oli salvinud Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega ning kuidas ta käis mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal oli temaga. Meie oleme selle kõige tunnistajad, mis ta tegi Juudamaal ja Jeruusalemmas. Sest kuigi ta löödi risti ja surmati, on Jumal ta kolmandal päeval surnuist üles äratanud ja lasknud tal ilmuda – mitte küll kogu rahvale, vaid Jumalast valitud tunnistajatele, see tähendab meile, kes me oleme ühes temaga söönud ja joonud, pärast seda kui ta surnuist üles tõusis. Jeesus käskis meil tunnistada rahvale ja kuulutada, et Jumal seadis ta kohtumõistjaks elavate ja surnute üle. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes ususb tema nime läbi, saab patud andeks.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1-2. 16-17. 22-23 R:24)

R: See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu nüüd Iisraeli rahvas:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Issanda parem käsi on tõstetud üles,

Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid.

Ma jään elama ega sure

ja kuulutan Issanda tegudest.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

Issanda käest on see tulnud

ja see on meie silmis ime.

R:

(Teine lugemine Kl 3:1-4)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, kui te olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest teie olete küll surnud, aga teie elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 1Ko 5:7b-8a)

Halleluuja. Kristus, meie paasatall, on ohverdatud,

pühitsegem pidupäeva Issandas. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 20:1-9)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Pärast sabatit, nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, tuli Maarja Magdaleena Jeesuse hauale ja nägi, et kivi oli haua eest ära veeretatud. Ta jooksis ja tuli Siimon Peetruse juurde ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ning ütles neile: “Nad on Issanda hauast ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”

Siis läksid Peetrus ja teine jünger teele ja jõudsid haua juurde. Ehkki nad jooksid üheskoos, jooksis teine jünger kiiremini ja jõudis esimesena hauale. Ta kummardas ja vaatas hauakambrisse. Ta nägi, et linad olid seal maas, aga ta ei läinud sisse. Siis jõudis kohale ka Siimon Peetrus, kes oli tulnud tema järel, läks hauakambrisse ja nägi, et linad olid seal maas, samuti higirätik, mis oli olnud Jeesuse pea ümber. See ei olnud ühes linadega, vaid oli eraldi kokku mässitud ja lebas teises kohas. Siis tuli sisse ka teine jünger – nägi ja uskus. Sest nemad ei olnud veel aru saanud Kirjast, milles on öeldud, et tema pidi surnuist üles tõusma.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, tänapäeval on inglise keel mitmelgi põhjusel muutunud maailmakeeleks, mistõttu levivad teistesse kultuuridesse ka sellest keelest pärinevad väljendid ja isegi mõtteviisid; need omakorda kajastavad üsna ilmekalt ka globalistlikus maailmas levivat pinnapealsust. 

Kuidas peaks end näiteks tundma mahajäetud abielupool, kui tema uude suhtesse lahkuv abikaasa talle justkui üle õla hooletult viskab: “Thank you for everything, and sorry for everything.” – “Aitäh kõige eest, ja ma vabandan kõige pärast…” Sedasama lauset võivad täiskasvanud lapsed kuulda oma surivoodil lamavatelt vanematelt, kes on laste elu ühel või teisel moel ära rikkunud, näiteks neid sisuliselt orjadena pidanud, nagu seda nii mõnigi kord ette tuleb.

Mida võiks niisugune lühivormis ütlemine lahendada? Ühest küljest, jah – mida peaks siis ütlema lahkuja, kes tunneb mahajääja suhtes nii tänutunnet kui süütunnet? Kas pole tal siis õigust neid tundeid väljendada, et lahkumisele mingitki kokkuvõtvat punkti panna? Kõlab ju nii hästi… Tjah, tegelikult siiski mitte! Sellised sõnad rahustaksid võibolla lahkujat ennast, kuid oleksid mahajääja suhtes omaette rafineeritud solvang, märk erilisest hoolimatusest ja täielikust ükskõiksusest selle osas, missugust korvamatut valu tema käitumine on tekitanud.

Põhimõtteliselt saab muidugi tänamise ja vabandamise tõesti ühte lühilausesse kokku võtta. Jumalale suurte sõnade tegemine ei meeldi, ja matemaatikatunnist mäletame, et kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge. Füüsika ja filosoofia teavad veel juurde lisada, et tegu ei saa lahutada tagajärjest. Kuid nii mõnigi lühike ja otsene ütlemine on viidaks sirgele teele, mis juhib meid vääramatult ühte väävlisuitsusesse paika, mis meile põrmugi ei meeldi…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad. “Kvantfüüsikas tuntakse nähtust, mida teadlased nimetavad “elektronide põimumiseks”: nimelt, kui tuua kaks elektroni teineteisele väga lähedale, siis nad “põimuvad” – nad muutuvad nii-öelda üheks. Kui need siis teineteisest jälle eraldada – ükskõik, kas sentimeetrite, meetrite või isegi valgusaastate kaugusele – ja teha neile spinni mõõtmine, reageerib elektron 1 täpselt vastupidiselt elektronile 2. Sama juhtub ka mõõtmise ajal: kui te “mõõdate” elektroni spinni – see tähendab, selle pöörlemist ümber oma telje –, siis tegelikult te nii-öelda “põimite” elektronide kõrval sellesse protsessi ka mõõteriista oleku. Ning vaadates inimesena seda mõõtevahendit, “põimite” te omaenda oleku nüüd juba mõlema, nii mõõtevahendi kui elektroni olekuga. See põimumine on praktiliselt pöördumatu. Seepärast peaksite katseid tehes väga hoolikalt mõtlema, mida – või hoopis keda – te sellega tegelikult proovile panete…”

Nii kirjutas mu hea sõber meie omavahelise arutluse käigus. Minu rinnust pääses kergendusohe: see oli nüüd küll väga selge ja arusaadav, kas pole?! Või siiski mitte päris… välja arvatud kui me oleme ülikooli tasemel füüsikat õppinud, nagu tema, ja meil on ligipääs mõõteriistadele, mille kaudu saab kvantmehaanika iseärasusi uurida. Kuid hoolimata sellest kimbatusest on kvantmehaanikast lähtuv digitaaltehnika muutunud nutitelefonide ja arvutite näol lahutamatuks osaks meie kõigi argipäevast. Me saame neid kasutada ilma et me peaksime tingimata omama ülevaadet kõigest sellest, mida on pidanud teadma inimesed, kes need aparaadid on konstrueerinud.

Samas ei ole keeruliste aparaatide ehitamine mingi üleloomulik saavutus. Juba iidsed rahvad püüdsid loodusnähtusi seletada ja õppida neid ette ennustama. Põlvkonnast põlvkonda edasi antud teadmiste põhjal sai iga uus generatsioon alustada eelmise rajatud vundamendilt. Juba sumerite, foiniiklaste, egiptlaste ja teiste vanade kultuurrahvaste juures tuntud matemaatilisi mudeleid arendati aja jooksul edasi, ning järjest rohkem leidsid nad kasutust tehniliste lahenduste juures, mis hõlbustasid inimese elu ja rahuldasid samas tema teadmistejanu. 

Loodusteadustega paralleelselt arenesid ka vaimuteadused, mis analüüsisid inimese käitumist ja tema saatust, otsisid võimalusi, kuidas saaks igaüks oma eluga paremini toime tulla: mida karta, millest hoiduda, milles end arendada. Vaimuteadlased – see tähendab filosoofid ja teoloogid – ei saanud ausa mõtlemise puhul eitada, et kui surm on olemas, siis saab inimese kui mõistusega olendi elul olla mõte vaid juhul, kui surm on väravaks uude ellu, eksistentsi kõrgemale tasandile.

Armsad õed ja vennad, Jeesus on surnuist üles tõusnud ja avanud üleloomuliku tee kõigile neile, kellel on julgust ja mõistust temale järgneda. Tema Kirik on läbi ajaloo sama reaalne kui teaduse areng, kui kvantmehaanika ja arvutid. Kahjuks peab küll tõdema, et nii nagu arvutitega saab teha nii head kui kurja, on ka kirikut kõige hea kõrval paraku kuritarvitatud. Kuid kuritegevus ei ei tühista headuse olemust, rumalusel ei ole eeliseid tarkuse ees, hulljulgusel ei ole eeliseid ettevaatuse ees. Kaose vastu aitab kord. See on sõnum, mis peaks ka tänapäeva inimesele kõigist segajatest hoolimata lõpuks pinnale jääma: sõnum Jeesuse ülestõusmisest, maise elu mõttest ja lootusest jõuda kord tagasi oma loomuse lättele. Aamen.

Soovin kõigile lugejatele Häid Ülestõusmispühi!

isa Rein

PALMIPUUDEPÜHA C

(Protsessioonievangeelium C aastal Lk 19:28-40)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesus Jeruusalemma poole, ja sündis, et kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedal asuva mäe juurde, mida kutsuti Õlimäeks, saatis ta kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge külasse, mis asub meie vastas, ja kui te sinna jõuate, siis te leiate kinniseotud emaeesli, kelle seljas pole kunagi keegi istunud. Päästke ta valla ja tooge siia. Aga kui keegi peaks teie käest küsima, miks te ta lahti päästate, siis ütelge: “Teda on Issandale tarvis.”” Ja saadetud läksid ja leidsid kõik nõnda olevat, nagu Jeesus oli neile öelnud. Aga kui nad eesli lahti päästsid, küsisid need, kellele ta kuulus: “Miks te eesli lahti päästate?” Ja nemad vastasid: “Teda on Issandale tarvis.” Ja nad tõid emaeesli Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad üle looma selja ja aitasid Jeesusel talle selga istuda.

Aga kui Jeesus sõitis, laotasid inimesed oma rõivad tema tee peale. Ja kui Jeesus Õlimäe jalamile jõudis, hakkas suur jüngrite hulk rõõmsalt Jumalat kiitma kõigi imede pärast, mida nad olid näinud. Nad hüüdsid valjusti: “Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel. Rahu olgu taevas ja kirkus kõrges.” Kuid mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: “Õpetaja, keela oma jüngreid!” Aga tema vastas: “Ma ütlen teile: kui nemad vaikiksid, hakkaksid kivid karjuma.”

See on Issanda Sõna.

(Esimene lugemine Js 50:4-7)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud. Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei peitnud oma palet teotuste ja sülje eest.

Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 22:8-9. 17-18a. 19-20. 23-24 R:2a)

R: Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Kõik, kes mind näevad, naeravad mu üle,

kõverdavad huuli ja raputavad pead:

“Ta lootis Issanda peale,

las nüüd Issand aitab ta välja, kui ta teda armastab!”

R:

Koerakari ümbritseb mind,

ülekohtutegijate jõuk piirab mind.

Nad puurivad läbi mu käed ja jalad,

Valust võin üle lugeda kõik oma luud-kondid.

R:

Nad jagavad omavahel ära minu rüü,

heidavad liisku mu särgi üle.

Aga sina, Issand, ära jää minust kaugele,

mu tugevus, tule mulle appi!

R:

Ma tahan teatavaks teha oma vendadele Sinu nime,

ja kiita sind ustavate koguduses.

Teie, kes te kardate Issandat, kiitke teda,

ülistage teda, kõik Jaakobi sugu.

R:

(Teine lugemine Fi 2:6-11)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Fi 2:8-9)

Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani.

Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede.

PALMIPUUDEPÜHA EVANGEELIUM C AASTAL

(Evangeelium Lk 23:1-49 s.o. lühendatud variant)

Meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuse lugu püha Luuka järgi:

Sel ajal viisid rahvavanemad, ülempreestrid ja kirjatundjad Jeesuse Pilaatuse ette. Seal hakkasid nad tema peale kaebama: “Me oleme kindlaks teinud, et see mees eksitab meie rahvast. Ta keelab maksta keisrile maksu ja ütleb enese olevat Kuninga ja Messia.” Pilaatus küsis Jeesuselt: “Kas sina oled juutide kuningas?” Jeesus vastas talle ja ütles: “Jah, olen küll.” Siis ütles Pilaatus ülempreestritele ja rahvale: “Ma ei leia sellel inimesel olevat ühtki süüd!” Aga nemad ajasid peale: “Ta ässitab rahvast ja levitab oma õpetust kogu Juudamaal alates Galileast kuni siiamaani välja.”

Kui Pilaatus seda kuulis, siis ta küsis, kas see mees pole mitte galilealane? Ja kui ta teada sai, et Jeesus on Heroodese võimupiiridest, saatis ta Jeesuse Heroodese juurde, kes oli ka neil päevil Jeruusalemmas. Aga Heroodes sai Jeesust nähes väga rõõmsaks, sest ta oli juba ammusest ajast tahtnud teda näha. Ta oli Jeesusest kuulnud ja lootis temalt mõnd imet näha saada. Ja Heroodes küsis Jeesuselt paljude asjade kohta, kuid Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Samal ajal seisid ülempreestrid ja kirjatundjad seal juures ja süüdistasid Jeesust ränkades asjades. Kui siis Heroodes ja tema sõjasulased olid Jeesuse vastu oma põlastust üles näidanud, heitis Heroodes pilgates talle särava rõiva ülle ja saatis ta tagasi Pilaatuse juurde. Ning selsamal päeval said Pilaatus ja Heroodes sõpradeks, sest enne seda olid nad olnud teineteisega vaenujalal.

Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid, vanematenõukogu liikmed ja rahva ning ütles neile: “Te olete selle inimese minu ette toonud ja tema peale kaevanud, et ta eksitab rahvast. Aga vaata, mina olen ta teie ees üle kuulanud ega ole temal leidnud olevat mingit süüd kõiges selles, milles teie tema peale kaebate. Samuti ka Heroodes, kes on saatnud ta meie juurde tagasi. Vaata, ta pole teinud midagi, mis oleks surma väärt. Sellepärast ma käsin teda piitsutada ja lasen ta siis vabaks.” Pühadeks oli tal kombeks neile üks vang vabaks lasta. Aga rahvahulk karjus üheskoos: “Hukka ta ära; lase meile Barabas vabaks!” Aga Barabas oli vangi heidetud mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast. Pilaatus püüdis neile veel midagi öelda, sest ta tahtis Jeesuse vabaks lasta, kuid nemad hüüdsid: “Löö risti, löö ta risti!” Siis küsis Pilaatus kolmandat korda: “Mis kurja on ta teinud? Mina ei leidnud temas mingit surmasüüd. Ma käsin teda piitsutada ja lasen ta vabaks.” Aga nemad karjusid ja nõudsid, ajasid peale, et Jeesus risti löödaks, ja nende kisa võttis võimust. Pilaatus jäi nõusse, et nende nõudmine täidetaks. Ta laskis vabaks selle, kes oli tapmise pärast vangi heidetud, aga Jeesuse andis ta nende meelevalda.

Ja kui nad Jeesuse ära viisid, pidasid nad kinni kellegi Siimoni Küreenest, kes oli maalt linna tulemas, ja panid risti tema selga, et ta kannaks seda Jeesuse järel. Aga Jeesusega käis kaasas suur rahvahulk, samuti naised, kes halasid ja nutsid tema pärast. Kuid Jeesus pöördus nende poole ning ütles: “Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, vaid pigemini iseenda ja oma laste pärast. Sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: õndsad on viljatud ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud. Siis hakatakse ütlema mägedele: langege meie peale! Ja küngastele: katke meid! Sest kui nii tehakse toorele puule, mis sünnib siis kuivanuga?”

Aga ühes temaga viidi hukkamisele veel teist kahte kurjategijat. Ja kui nad jõudsid paika, mida kutsutakse pealuukünkaks, lõid nad seal Jeesuse risti ja samuti kurjategijad, ühe temast paremale, teise vasemale poole. Siis Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.” Ja nad heitsid liisku tema rõivaste pärast ning jagasid need omavahel. Rahvas aga seisis ja vaatas, kuid vanemate nõukogu liikmed pilkasid: “Teisi on ta päästnud, las päästab nüüd iseennast, kui ta on kord juba Messias ja Jumala äravalitu.” Ka sõdurid mõnitasid teda, astusid tema juurde, andsid talle äädikat ja ütlesid: “Kui sa oled juutide kuningas, päästa nüüd ennast ise!” Aga tema pea kohal oli tahvel, millele oli kirjutatud: “See on Juutide kuningas”.

Üks kurjategijatest, kes oli ühes temaga risti löödud, teotas teda: “Kas sa ei ole siis Messias? Päästa ennast ja meid ka!” Aga teine sõitles teda ning ütles: “Karda ometi Jumalat, sina kannad ju sama karistust! Ometi kanname meie seda kui teenitud karistust, meie kurjade tegude pärast, kuid tema pole midagi halba teinud.” Ja ta sõnas: “Jeesus, pea mind meeles, kui sa jõuad oma kuningriiki.” Jeesus vastas talle ning ütles: “Tõesti ma ütlen sulle, veel täna oled sa ühes minuga paradiisis.”

Aga keskpäeva paiku laskus pimedus üle maa, kuni kella kolmeni pärast lõunat. Päike läks pimedaks ja templi eesriie kärises keskelt lõhki. Ja Jeesus hüüdis valju häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu.” Nõnda öelnud, heitis ta hinge.

Sissejuhatus

Sissejuhatuse asemel on Palmipuudepühal protsessioon

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Kreeka mütoloogiast on tuntud Daidalose ja Ikarose lugu. Kreeta kuningas Minos hoidis andekat kunstnikku ja leiutajat Daidalost vangis koos tema poja Ikarosega. Kuid Daidalos valmistas nii endale kui pojale tiivad, kinnitades linnusuled vahaga käte külge, ning nad lendasid minema. Noor Ikaros oli lendamise elamusest nii vaimustunud, et ei kuulanud isa eelnevat hoiatust ja lendas liiga kõrgele, Päikesele liiga lähedale – ning oh häda, tiibade vaha sulas ja suled tulid nende küljest lahti. Ikaros kukkus merre ja hukkus. 

Nii räägib see vana õpetlik lugu, mis esmapilgul tundub isegi loogiline. Päike on ju kuum: igaüks on kogenud, et kui päike välja tuleb, läheb ilm soojaks. Paraku on aga inimene, kes tänapäevasel moel lendab, ehk lennukis reisib, kuulnud pilooti ütlevat, milline temperatuur hetkel õhulaeva parda taga valitseb. Tuleb välja, et umbes kümne kilomeetri kõrgusel maapinnast, päeva ajal ja Päikesele lähemal, on see temperatuur 50 kraadi. Kuid vastupidiselt Ikarose loos kirjeldatule ei valitse seal mitte lämmatav põuailm, vaid hoopis põletav külm: 50 miinuskraadi…

Ja kui me isegi oletaksime, et käte abil, mille külge on vahaga kinnitatud suled, oleks tõesti võimalik lennata, ei oleks ka sel juhul Ikaros hukkunud mitte päikeselõõsa tõttu – sellepärast, et ta Päikesele lähemale lendas ja vaha sulas…; vaid vastupidi, kõrgemal oleksid suled tiibade küljest lahti tulnud pigem sellepärast, et külma tõttu kaotaks vaha elastsuse ja muutuks hapraks. Samuti, kui nüüd järele mõelda, siis peaksid kreeklased, kelle maa on ju mägine, küll väga hästi teadma, et üleval läheb ilm külmemaks. On ju silmagagi näha, et umbes kahest kilomeetrist kõrgemal muutub mägitaimestik kiduraks ja päris kõrgete mägede tipud on kaetud lumega. Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et kummalisel kombel võivad õpetlikud lood vahel kasutada küll küsitavat loogikat, kuid anda sellest hoolimata üpris häid ja õigeid nõuandeid. 

Armsad õed ja vennad, kõrgelt kukkujal on lõpuks üsna ükskõik, kas oli kukkumise põhjuseks liiga suur kuumus või hoopis pakane. Tarkadest hoiatustest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse. Sarnaselt annab ka Jeesus meile oma maise elu viimastel päevadel toimunud sündmuste valgusel head nõu, et me ei ehitaks tunnetele, et mõtleksime ise kõik hoolega läbi ega laseks end rahvahulga emotsioonidest kaasa kiskuda.

Jeesus ei jätnud vale muljet, kui ta eesli seljas rahukuningana Jeruusalemma sisenes: ta oli tõesti kuningas, kuid teistsugune valitseja kui tahtis rahvas. Nemad ootasid, et ta veenab roomlasi lahkuma või kihutab nad minema lausa taevavägede abiga. Nad oleksid rõõmuga näinud, et ta võtab üle Pilaatuse lossi, istub tema uhkele troonile ning asub ise maise kuningana Iisraeli üle valitsema. Kui aga midagi niisugust ei juhtunud, kaotasid inimesed kannatuse – ja juubeldamisest sai vihakisa. Nad ei tahtnud mõista või leppida, et Jeesuse kuningriik ei olnud sellest maailmast, et ta pidi surema ja alles siis oma ülestõusmise läbi asuma taevatroonile, et valitseda inimeste südamete üle. 

Meie teame nüüd kõike seda, mida tookord pühadeks Jeruusalemma kogunenud usklikud ei teadnud. Meile on antud head nõu varuda kannatust ning Jumala lahendused ära oodata; meid julgustatakse, et meie usk ei lööks kõikuma, et me ei laseks end liiga palju mõjutada ilmaliku maailma kannatamatusest või liiga ruttu ja kergesti tuleva taevariigi rõõmust, et me ei kaotaks lootust elada kord kaasa vaimsete väärtuste võidukäigule. Aamen.

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad,

sel esmaspäeval, 7. aprillil  kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade nimega  “Katoliiklik dogmaatika kui teadus, kunst ja poliitika” See on kaheosalise sarja esimene saade, mis käsitleb katoliku kiriku dogmaatika algallikaid, võimalusi ja ülesandeid.

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00.

Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Lootusõpetuse lugu – kõik saated

Tervitades

Elektrikarjane

Rein Õunapuu

20:22 (1 tunni eest)

saajale Rein, pimekoopia: mina

PAASTUAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 43:16-21)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Issand, kes tegi tee läbi mere ja raja võimsate vete üle, kes lasi vankritel ja hobustel, väel ja vägevatel meestel edasi minna. Nad lamavad seal ega tõuse enam, nad on hääbunud, kustunud otsekui taht. Ärge tuletage meelde möödunut ja ärge pange tähele seda, mis ennemuiste on sündinud. Sest vaata, mina loon midagi uut – see juba tärkab, kas te ei pane seda tähele. Ma sillutan tee läbi kõrbe ja raja üle kõnnumaa. Siis austavad mind metsloomad – šaakalid ja jaanalinnud, sest kõrbes saab olema küllalt vett ja kõnnumaal jõgesid selleks, et joota mu äravalitud rahvast. Ning rahvas, kelle ma olen loonud, kuulutab mu kirkusest.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 126:1-2ab. 2cd 4. 5.6. R:3)

R: Issand on meile suuri asju teinud.

Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid,

siis olime kõik otsekui unenägijad.

Siis oli meie suu täis naeru

ja meie keelel oli hõiskamist.

R:

Siis öeldi paganarahvaste seas:

Issand on neile suuri asju teinud.

Issand, lase tagasi pöörduda meie vangidel

nagu veeojadel lõunamaal.

R:

Kes silmaveega külvavad,

lõikavad hõiskamisega.

Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab,

see tuleb ja hõiskab, kandes viljavihke.

R:

(Teine lugemine Fl 3:8-14)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Vennad, kõike, mis mulle oli kasuks, pean ma kahjuks, selle tunnetuse kõrval, mis on mulle osaks saanud Jeesuses Kristuses, minu Issandas, ja mis on tõusnud ülemaks kõigest. Tema pärast olen ma minetanud kõik ja pean kõike risuks, et tuua kasu Kristusele. Ma tahaksin olla temas mitte oma õiguse pärast, mis tuleb seadusest, vaid selle õigusega, mis tuleb Kristusesse uskumise läbi, õigusega, mille Jumal usu kaudu annab. Ma tahan tunda Kristust tema ülestõusmise väes ja saada osa tema kannatustest, et ma oleksin tema sarnane surmas. Siis pääsen ehk minagi surnuist ülestõusmisse. Ei, sugugi mitte et ma selle oleksin juba ära teeninud või oleksin täiuslik, vaid ma püüan seda saavutada nii, nagu Kristus on nüüd mind endale võitnud. Vennad, ma ei arva, et ülestõusmine mul juba käes on, kuid ühte ma ütlen: ma unustan selle, mis jääb mu selja taha, ja olen suunatud eeloleva poole: ma püüdlen eesmärgi poole, sirutan end taevase kutsumuse autasu järele, mille Jumal meile Kristuses Jeesuses on kinkinud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jl 2:13)

Pöörduge Issanda, oma Jumala poole,

sest tema on armuline ja halastaja.

(Evangeelium Jh 8:1-11)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal läks Jeesus üles Õlimäele, kuid varahommikul tuli ta jälle templisse. Ja rahvas kogunes tema juurde ja ta võttis istet ning hakkas neid õpetama. Siis aga tõid kirjatundjad ja variserid tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskele seisma ja ütlesid: “Õpetaja, see naine tabati abielurikkumise teo pealt. Mooses on oma seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida ütled selle kohta sina?” Nad rääkisid nõnda tema proovile panemiseks, et neil oleks põhjust teda süüdistada.

Aga Jeesus oli kummargil ja kirjutas sõrmega maa peale. Ning kui nad talle oma küsimusega peale käisid, ajas ta end sirgu ja ütles neile: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema pihta kivi viskama.” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Aga kui nemad tema sõnu kuulsid, hakkasid nad lahkuma alates vanematest, kohale jäid üksnes Jeesus ja naine, kes seisis keskel. Siis ajas Jeesus end sirgu ja ütles talle: “Naine, kus nad kõik on? Kas pole kedagi, kes oleks sind hukka mõistnud?” Naine vastas: “Mitte kedagi, Issand.” Jeesus ütles talle: “Ega siis minagi sind hukka mõista, mine ja ära enam tee pattu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui me paneme oma Jumalat või teisi inimesi proovile, siis saame kindlasti targemaks. Kuid teisi proovile pannes juhtub enamasti nii, et saame seeläbi palju rohkem teada iseenda kohta – paraku aga tavaliselt midagi niisugust, mis meile sugugi ei meeldi ja mida me tegelikult ei oleks üldse tahtnud teada.

Me loeme patutunnistuse….

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimene on üks uudishimulik olevus. Kui reaalsus ei paku talle selgeid lahendusi, siis asub ta seda poovile panema – provotseerima ja manipuleerima. Näiteks põhineb ju kogu teadus inimese uudishimul, see tähendab, katsetel ja nende tulemuste analüüsil. Selles mõttes võib tänase evangeeliumi variseridest hästi aru saada, sest nemadki tahtsid teada, kes Jeesus oli, kas ta oli Iisraeli rahva poolt palavasti oodatud Messias või mitte. 

Nii mõtlesidki nad välja kavala käigu. Nad tõid Jeesuse ette abielurikkuja naise ja küsisid, kuidas tuleks temaga talitada. Nimelt nõudis Moosese seadus, et abielurikkujad tuleb kividega surnuks visata, nagu on kirjas kolmanda Moosese raamatu 20. peatükis: “Abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga!” (3Ms 20:10) Viienda Moosese raamatu 22. peatükist võib aga välja lugeda, et see reegel kehtis ainult juutide vahel toimunud abielurikkumise kohta. Näiteks kuningas Taaveti patune suhe Uuria naise Batsebaga ei toonud kaasa karistust, sest Uuria ei kuulunud juudi/iisraeli rahva hulka, vaid oli hetiit (tema naise rahvus pole täpselt teada).

Miks oli niisugune barbaarne karistamisviis soiku jäänud – kas pidasid kultuurrahvaks tõusnud juudid seda liiga metsikuks, pigem nomaadirahva kombeks, või oli peamiseks põhjuseks asjaolu, et rooma okupandid olid ära keelanud juutide omakohtu ja jätnud surmamõistmise vaid rooma ülemvalitseja pädevusse? Igal juhul ei sündinud tolleaegse juutide marionettvalitseja ehk kuningas Heroodes Antipasega midagi halba, kuigi ta elas kokku oma venna naise Heroodiasega.

Antud juhul aga, nii nagu variserid Jeesusele lõksu üles seadsid, oleks tema ette toodud naise kividega surnuksviskamisega nõustumine tähendanud vastuhakku rooma ülemvõimule. Just vastuhakk oli aga see, mida variserid tõeliselt Messialt ootasid, sest nende arvates oleks Messias pidanud viima juudi rahva maailmavalitsemisele. Roomlaste seatud reeglite põlgamine oleks olnud variseridele selle kinnituseks.

Tegelikult aga ei juhindunud ka variserid ise pühadest kirjadest täiel määral, kui nad oma proovilepanekut kavandasid: Jeesuse ette toodi ainult abielurikkuja naine, kuigi Moosese seadus nõudis ka patuses suhtes osalenud mehe karistamist võrdsel määral. See andis Jeesusele lisavõimaluse viidata variseride eneste patususele: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema pihta kivi viskama!” Kuigi vaevalt oleks Jeesus nõustunud abielurikkujate surmamisega ka siis, kui naise kõrval oleks tema ette toodud ka mees.

Armsad õed ja vennad, mida me arvame oma ligimestest? Mida me arvame iseendast? Alateadlikult usuvad vist pea kõik, et nad on head inimesed. Ja isegi kui me peaksime end pidama halvaks, püüab üks väike sisemine hääleke meile alatasa kinnitada, et pääseme kitsikusest otsekohe, kui rõhume sellele, et ausus on ju voorus, ja küsime siis retooriliselt: kas saab üks halb inimene, kes on aga väga aus, olla ikka päris üdini paha?! Selline mõtteviis on paraku siiski vigane, sest patutundmisest on kasu ainult siis, kui see ei takerdu eneseõigustustesse, vaid saab lähtepunktiks alandlikule meeleparandusele.

Proovile panemine võib kindlasti olla kasulik, kui me paneme proovile iseennast, ja kui meie eesmärgiks on saada teadlikuks oma võimetest ja piiridest – piiridest, mille ületamine on ohtlik. Kuid teiste inimestega manipuleerimine on patt. Teine inimene ei ole ese, või vahend, mida kasutada enda huvides; teine inimene on isik, eesmärk iseeneses, sama väärtuslik kui meie ise. Seepärast tuleb oma ligimesega otsida ühist keelt, et me oskaksime saada ja anda, et oleksime üksteise jaoks vahendid ainult nendes piirides, mille jaoks kõik osalised on andnud oma teadliku nõusoleku. Siis võib ehk Jumalgi võtta meid vastu selle reegli kohaselt, mis ta meile on ilmutanud Meieisa palves: “Anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi anname andeks oma võlglastele.” Aamen.

PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Jo 5:9a.10-12)

Lugemine Joosua raamatust:

Issand ütles Joosuale: “Vaata, täna olen ma Egiptuse teotuse teie pealt ära võtnud.” Ja kui Iisraeli lapsed olid Gilgalisse laagrisse jäänud, siis pidasid nad selle kuu neljateistkümnenda päeva õhtul Jeeriko lagendikel paasapüha. Ja paasapühale järgneval päeval sõid nad selle maa viljast hapnemata leiba ja küpsetatud viljapäid. Selsamal päeval, kui nad hakkasid sööma maa viljast, lõppes manna ja Iisraeli lapsed said oma toiduse Kaananimaa selleaastasest saagist.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 34:2-3.4-5.6-7.8-9. R: 9a)

R: Vaadake ja nähke, kui hea on Issand.

Ma tänan Issandat igal ajal,

alati on tema kiitus mu suul.

Issandast kiitleb mu hing,

vaesed kuulevad ja rõõmustavad.

R:

Ülistage Issandat ühes minuga,

kiitkem üheskoos kõrgeks tema nime.

Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle

ning tõmbas mind välja kõigist mu hirmudest.

R:

Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust,

ja nende nägu ei saa punastama.

Vaene hüüdis ja Issand kuulis teda

ja vabastas tema kõikidest ta hädadest.

R:

(Teine lugemine 2Ko 5:17-21)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:

Vennad, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu, sest vana on möödunud ja vaata, uus on sündinud. Aga see kõik tuleb Jumalalt, kes meid on Kristuse kaudu endaga lepitanud ja andnud meile lepitamiseameti. Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma endaga ära lepitas, ega arvanud inimestele süüks nende eksimusi. Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna. Nii oleme meie nüüd sõnumitoojad Kristuse asemel, sest Jumal on see, kes meie läbi manitseb. Ja nii me palume: laske end Jumalaga ära lepitada, sest tema on Jeesuse, kes patust ei teadnud, lasknud meie eest patuks saada, et meie saaksime tema kaudu osa Jumala õigusest.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 15:18)

Ma lähen oma isa juurde ning ütlen temale:

“Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees.”

(Evangeelium Lk 15:1-3.11-32)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tulid kõik tölnerid ja patused Jeesuse juurde, et teda kuulata. Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega.” Siis rääkis Jeesus neile tähendamissõna ja ütles: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa jagas oma vara nende vahel ära. Ei möödunud aga palju aega, kui noorem poeg tegi kõik rahaks ja reisis võõrsile, kus ta elas priiskavat elu ja pillas ära kogu oma vara. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sellele maale suur nälg ja temagi jäi puuduse kätte. Siis ta läks ja otsis tööd ühe kodaniku juurest seal maal, ja see saatis ta oma väljale sigu karjatama. Ta püüdis oma nälga kustutada kaunadega, mida sigadele ette visati, kuid temale ei andnud neid keegi. Ja kui ta järele mõtles, siis ta ütles: “Kui palju on minu isal palgalisi ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga. Ma asun teele ja lähen oma isa juurde ning ütlen temale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks; pea mind nagu ühte oma palgalistest.””

Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi tema isa teda ja isa meel läks haledaks ning ta jooksis temale vastu, võttis tal ümber kaela kinni ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks.” Kuid isa ütles oma sulastele: “Tooge kõige kallim rüü ja pange see temale selga, andke talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga, toogem ja tapkem nuumvasikas – söögem ja olgem rõõmsad, sest see minu poeg oli surnud ja on ellu ärganud, oli kadunud ja on leitud.” Ja nad hakkasid pidu pidama.

Aga tema vanem poeg oli põllul, ja kui ta sealt tagasi tulles kodule lähemale jõudis, kuulis ta pillihääli ja tantsuhõikeid. Ning ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja küsis temalt, mida see kõik pidi tähendama. Sulane ütles talle: “Sinu vend on tulnud, ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud oma poja tervena tagasi.” Aga teine poeg vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ja ütles isale: “Vaata, nii palju aastaid ma orjan sind ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, kuid sina pole mulle andnud ühte sikkugi, et ma võiksin oma sõpradega pidu pidada. Kui aga tuli see sinu poeg, kes on sinu vara hooradega ära pillanud, oled sa lasknud nuumvasika tappa.” Isa vastas talle: “Mu laps, sina oled ikka minu juures ja kõik mis on minu, see on sinu oma. Nüüd aga pidagem pidu ja olgem rõõmsad, sest sinu vend oli surnud ja on ellu ärganud; oli kadunud ja on leitud.””

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Tunnistagem oma patud, et meid arvataks väärt selles pühas talituses osalema.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, minul on ka teile täna kaks tähendamissõna rääkida. Esimene neist kõlab nii: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa jagas oma vara nende vahel ära. Üsna pea tegi noorem poeg kõik rahaks ja reisis võõrsile, kus ta elas priiskavat elu ja pillas ära kogu oma vara. Siis tuli ta oma isa juurde tagasi ja ütles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks. Pea mind nagu ühte oma palgalistest.” 

Isa võttis tal ümber kaela kinni ja andis temale suud ning ütles: “Kallis poeg, ma olen nii õnnelik, sest sa olid surnud ja nüüd oled ellu ärganud, olid kadunud ja nüüd oled leitud! Ma saadan kohe kellegi su vanemat venda põllult koju kutsuma, et temagi rõõmustada võiks! Tule sisse, pese ennast ja puhka, ma annan sulle mõned lihtsad puhtad rõivad, siis sööme koos su vennaga leiba ja kala ja joome natuke veini peale. Aga mul on hea meel, et sa oled oma õppetunni ära õppinud, ja ma teen just nii, nagu sa isegi mõistad ja soovid: ma annan sulle palgalisetöö, mille abil sa pole näljas ega paljas – sest sa oled ju ikkagi minu poeg. Ning kui mul on ükskord aeg siit maailmast lahkuda, siis palun ma sinu vanemat venda, et temagi sulle sellise töö annaks, mille abil sa saaksid omale igapäevast ülalpidamist teenida. Nagu sa isegi mõistad, jääb kogu mu ülejäänud pärandus – ükskõik kui palju see peaks ka kasvama – täienisti sinu vanemale vennale, sest sina oled oma osa juba kätte saanud. Kui sul aga tuleb kunagi tahtmine taas omada raha, mida hooradega ära pillata, siis selle raha pead sa endale küll ise mingil muul moel teenima.” 

Siis jõudis ka vanem vend põllult tagasi, ning temalgi oli hea meel oma venda elusana näha, kuigi ta oli ikka veel pisut pahane, et vend oli nad omal ajal majanduslikult raskesse olukorda jätnud. Aga isa ütles kadunud pojale: “Mu poeg, juba homsest lähed sa põllule ja hakkad endale jõukohast tööd tegema, aga kui sa kosunud oled, siis töötad sa minu ja oma venna käe all – ja niikaua, kui sa meiega elad, teed sa seda, mida meie ütleme.” Ja nad istusid üheskoos rõõmsasti laua äärde keha kinnitama…”

Aga peale selle on mul teile veel üks teine, hoopis lühem tähendamissõna, see kõlab nii: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa hakkas seepeale laginal naerma ja ütles: “Hahahaahaa! Kallis poeg! Mida sa oma nooruse rumaluses ja tuulepäisuses küll räägid! Ma ei ole ju veel surnud, et peaksin kellelegi päranduseosi jagama! Ma olen selle majapidamise pea, ning kasutan kõike vara, mis mul on, selleks, et oma palgalistele tööd anda ning oma vara suurendada. Ma töötan iga päev palehigis koos sinu vanema vennaga, ning sedasama ootan ma ka sinult, kui sa minu surma järel tahad üldse päranduseosa saada. Kui sa aga tahad hoopiski maailma näha, siis palun: ma annan sulle uued sandaalid ja kuue, piisavalt toitu moonakotti, ja natuke raha, et jõuaksid kuni järgmise linnani – sealtpeale pead sa aga ise oma pea tööle panema, et oma reisihimu rahastada. Seniks aga – marss tööle, ja teeme edaspidi mõlemad näo, et sa pole mulle kunagi niisugust piinlikku ettepanekut teinud!””

No nii, armsad õed ja vennad, mida on meil nendest kahest uuest tähendamissõnast õppida? Neid kuulates on meie õiglustunne ja pedagoogikataju kahtlemata hoopis paremini rahuldatud kui Jeesuse haralisse võrdpilti süvenedes. Kuid kui kaua te selliseid õiglaseid lugusid mäletaksite? Pool päeva, kuni täna õhtuni? Heal juhul järgmise pühapäevani, kui uus jutlus peale tuleb? Kas keegi looks minu elulähedaste lugude teemal surematuid maale, skulptuure, kirjandus- ja muusikateoseid?

Miks rääkis Jeesus nii ebapedagoogilise ja igasugusele õiglustundele vastu käiva tähendamissõna, millest ka kaks tuhat aastat hiljem ei paista õieti keegi aru saavat, ning millele on antud kümneid või sadu tõlgendusi, üks ebaloogilisem kui teine? Kuni sinnani välja, et tänase evangeeliumi põhimõttelagedat ja halemeelset isa on peetud lausa Jumala võrdkujuks, kes annab meile otsekohe kõik andeks, kui me vaid suvatseme minna pärast omaenda hoolimatusest põhjustatud läbikukkumisi talle sentimentaalseid pisarakesi poetama? Missugune jultumus inimese poolt, pidada oma Jumalat endast rumalamaks!

Ilmselt aga jutustas Jeesus selle loo nimme just niisugusena, et puudutada meie õiglustunnet ning kutsuda meid üles olema mõistuspärased ja võtma ise vastutuse oma tegude eest – seda nii vanematena kui lastena. Aamen.

EAM_12195Ar_2_4-76_1

PAASTUAJA III PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 2Mo 3:1-8a.13-15)

Lugemine teisest Moosese raamatust:

Neil päevil hoidis Mooses oma äia, Midjani preestri Jitro lambakarja. Ühel päeval läks Mooses ühes karjaga üle lageda ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde. Ja seal ilmutas end talle Issanda ingel tuleleegis, mis põles keset kibuvitsapõõsast. Mooses nägi, ja vaata: kibuvitsapõõsas põles leegiga, kuid ei põlenud ära. Aga Mooses mõtles: “Ma lähen ja vaatan seda imelikku asja, miks põõsas ära ei põle.”

Kui Issand nägi, kuidas Mooses lähemale tuli, et paremini näha, hüüdis Jumal teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” ja tema vastas: “Siin ma olen.” Jumal ütles: “Ära tule lähemale, ja võta sandaalid jalast, sest see paik, kus sa seisad, on püha maa.” Ja Issand jätkas: “Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal.” Aga Mooses kattis oma näo kinni, sest ta kartis näha Jumalat. Ja Jumal ütles: “Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust Egiptuses ja olen kuulnud nende kaebeid nende rõhujate vastu. Ma tunnen nende rõhutust hästi. Sellepärast olen ma alla tulnud neid egiptlaste käest välja rebima ja viima neid sellelt maalt viljakale ja avarale maale, mis voolab piima ja mett.”

Mooses vastas Jumalale ja ütles: “Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: kuidas on tema nimi? Mida ma siis pean neile vastama?”

Aga Jumal kostis: “Ma olen see, kes ma olen; ütle Iisraeli lastele nõnda: “Mina olen” on mind läkitanud teie juurde.” Ja Jumal ütles Moosesele veel: “Teie esiisade Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal saatis mind teie juurde. See on minu nimi igavesti ja nii peab mind hüütama põlvest põlve.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 103:1-2. 3-4. 6-7. 8.11. R:8)

R: Issand on armuline ja halastaja.

Kiida, mu hing, Issandat

ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.

Kiida, mu hing, Issandat

ja ära unusta kõiki tema heategusid.

R:

Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,

teeb sind terveks kõikidest haigustest.

Ta päästab sinu elu hukatusest,

kroonib sind helduse ja halastusega.

R:

Issand teeb õiguse tegusid,

mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse.

Tema andis Moosesele teada oma teed,

ilmutas Iisraeli lastele oma tegudest.

R:

Issand on halastaja ja armuline,

kannatlik ja rikas heldusest.

Nii kõrgel kui kõrgel on taevas üle maa,

nii suur on tema halastus neile, kes teda kardavad.

R:

Nii kaugel kui koit on loojangust,

nii kaugele viib ta meist meie patud.

Otsekui isa halastab oma laste peale,

nõnda halastab Issand kõikide peale, kes teda kardavad.

R:

(Teine lugemine 1Ko 10:1-6.10-12)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Ma tuletan teile meelde, vennad, et kõik meie esiisad käisid Jumala pilve all ja läksid läbi mere. Ning nad kõik ristiti Moosese pilves ja meres. Nad kõik sõid ühtsama vaimulikku rooga ja jõid ühtsama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis käis nendega kaasas. Aga see kalju oli Kristus. Ometi polnud suurem osa neist Jumalale meele järgi ja nad leidsid oma otsa kõrbes.

Aga see on sündinud meile hoiatuseks, et me ei himustaks kurja, nii nagu nemad lasid kurjal enda üle valitseda. Seepärast, ärge nurisege, nii nagu nurisesid mõned nende seast ja said otsa hukkaja käe läbi. Ning see, mis sündis, oli neile tulevaste sündmuste ettekuulutuseks, meile aga manitsuseks, sest meie näeme aegade lõppu. Sellepärast, kui keegi arvab end seisvat, siis olgu ta valvel, et ta ei langeks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:17)

Parandage meelt,

sest taevariik on lähedal.

(Evangeelium Lk 13:1-9)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesuse juurde inimesi, kes jutustasid talle galilealastest, kelle oli Pilaatus lasknud tappa siis, kui nad loomi ohvriks tõid. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles: “Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik teised galilealased, et see just nendega sündima pidi? Sugugi mitte, ütlen ma teile, vaid kui te ei paranda meelt, lähete niisamuti hukka. Või arvate teie, et need kaheksateist, kes jäid Siiloa torni alla, kui see kokku varises, ja said surma, olid suuremad süüdlased kui kõik teised inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile: mitte sugugi! Vaid kui te ei paranda meelt, lähete kõik niisamuti hukka!”

Ja ta rääkis neile tähendamissõna: “Ühel inimesel oli viigipuu, mis oli istutatud tema viinamäele. Ja ühel päeval tuli ta sellelt puult vilja otsima, aga ei leidnud. Siis ütles ta viinamäe aednikule: “Vaata, kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, kuid ei leia. Raiu ta maha, miks ta maad raiskab!” Aga aednik vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel selleks aastaks, et ma saaksin ta ümber kaevata ja talle väetist anda. Ehk hakkab ta siis vilja kandma. Kui aga mitte, siis raiu ta maha.”

See on Issanda sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimesed küsivad aeg ajalt, kas Jumal on olemas? Kuid tegelikult võiks ka küsida, kas maailm, milles me elame, on päriselt olemas? Vaieldamatult suudab igaüks meist tunnetada maailma mitmel viisil, kuid missugusel kujul on see maailm olemas? Missuguse reaalsusena?

Filosoofias on tuntud niinimetatud metafüüsilise solipsismi teooria, mille alusel saaks tegelikult iga inimene väita, et isikuna on olemas ainult tema ise, nii nagu ta ennast seespidi tajub – kuid kogu väilismaailm, kaasa arvatud teised inimesed tema ümber, on nagu film, virtuaalne simuleeritud reaalsus. 

Kes teab… Aga kui pärast surma jääb järele ainult inimese maises elus läbiproovitud hing, siis täidaks tegelikult ka virtuaalne keskkond – kui ta oleks väga realistlikult simuleeritud – sama ülesande kui päriselt olemas olev materiaalne maailm.

Sellest võimalusest võib tuletuda alateadlik hirm, et äkki on kogu välismaailm peegelpidiks minu enda käitumisele. Äkki olen mina selle maailma hädades süüdi – see tähendab, kui mina oleksin hoidunud patust ja teinud rohkem häid tegusid, siis oleks jäänud nii mõnigi suur katastroof olemata ja sõda puhkemata…

Kuidas sellega tegelikult on, seda me ei tea, kuid igal juhul mõjub niisugune ettekujutus üpris pedagoogiliselt; ta motiveerib võtma isiklikku vastutust selle maailma eest, manitseb meid patust hoiduma ja käituma heade inimestena.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, keegi ei ole öelnud, et saatus peab olema meie vastu õiglane.

Odessas, Musta mere kaldal, seisab selle linna kunagise kuberneri Armand-Emmanuel du Plessis, Duc (hertsog) de Richelieu ausammas. Mitmes riigis karjääri teinud sõjaväelast ja riigimeest on kujutatud vanarooma stiilis toogasse riietatult, loorberipärjaga peas. Rahvasuus lihtsalt “Djuukina” tuntud skulptuur osutab ühe käega merele, teine käsi aga, nagu on tähele pandud, on suunatud kohalikule kohtuhoonele. See on andnud linna irvhammastele aluse väita: näe, Djuuk ütleb ka, et õiglus ja tõde on kusagil seal meres – vaene lihtsurelik ei saa siin ilmas mingit õigust, mingu parem kohe ja uputagu end ära!

Djuukil võib olla omamoodi õiguski. Nii on see maailmas olnud määramatutest aegadest peale, et saatus on kohelnud inimesi erinevalt – keda hästi ja keda halvasti –, ning inimesed ise on tihti käitunud üksteise suhtes sellesama saatuse eeskujul. Võimukad on alistanud nõrgemaid, orjastanud neid, või siis manipuleerinud kõikvõimalike võrdsuseideaalide kaudu, kus nemad ise muidugi osutuvad võrdsematest võrdsemateks. Nõrgemad seevastu on korraldanud valitseva klassi vastu ülestõuse, või siis püüdnud esitada oma nõrkust voorusena, näidata end välja abitumatena kui nad on, et teised peaksid nende heaolu nimel pingutama. Saatus on aga jätkuvalt kohelnud nii rikkaid kui vaeseid võrdse ettearvamatusega, lastes vihma ja rahet sadada nii õigete kui ülekohtuste peale.

Armsad õed ja vennad, need on tõesti hirmuäratavad sõnad, mida Jeesus tänases evangeeliumis ütleb süütult hukkunud inimeste kohta: “Kui te ei paranda meelt, lähete niisamuti hukka!” See tähendab: rängad saatuselöögid võivad tabada igaüht nii loodusõnnetuste kui teiste inimeste kurjuse läbi. 

Me oleme tänapäeval muidugi harjunud panema oma lootuse Jumala suure armu peale – aga meie vaga lootus ei tee paraku Jeesuse karmilt kõlavaid sõnu olematuks. See ähvardus tekitab kõheda aimduse, et äkki on maailm tõesti nii ebaõiglane ja vägivaldne just seetõttu, et meie endi peades on liiga palju patuseid mõtteid; mõtteid, mis vahel lausa märkamatult materialiseeruvad ja hakkavad maailma mõjutama. Me peaksime endale paremini aru andma mida me mõtleme, mis täidab meie südant ja mida saab meil kord olema oma elust Jumalale ette näidata. Aamen.

PAASTUAJA II PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Mo 15:5-12. 17-18)

Lugemine esimesest Moosese raamatust:

Neil päevil viis Jumal Aabrami välja õue ning ütles talle: “Vaata üles taevasse ja loe üle tähed, kui sa jõuad nad üle lugeda.” Ja Jumal ütles: “Vaata, nii rohkesti saab olema sinu järeltulijaid.” Ning Aabram uskus Issandasse ja sellest arvati ta õige olema.

Aga Issand jätkas: “Mina olen Issand, kes ma tõin ära sind Uurist Kaldeamaalt, et anda see maa siin sulle pärisosaks.” Siis Aabram küsis: “Issand, mu Jumal, millest ma võin ära tunda, et pärin selle maa?” Ja Issand vastas talle: “Too mulle üks kolmeaastane veis, üks kolmeaastane kits, ja üks kolmeaastane jäär, üks turteltuvi ja üks harilik tuvi.” Ning Aabram tegi nii nagu talle oli öeldud, ta lõikas loomad keskelt pooleks ja pani ühe poole teise vastu, linnud aga jättis pooleks lõikamata. Ja kui röövlinnud tahtsid korjuste peale laskuda, ajas Aabram nad minema.

Aga siis, kui oli päike loojumas, vajus Aabram sügavasse unne ja vaata, pilkane kabuhirm valdas teda. Kui päike loojus ja läks pimedaks, siis nähti suitsevat kollet ja lõõmavat leeki, mis lõigatud tükkide vahelt läbi käis. Selsamal päeval tegi Jumal Aabramiga lepingu ning ütles: “Sinu järeltulijaile annan ma selle maa Egiptuse jõest kuni Eufrati jõeni.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 27:1. 7-8. 9. 13-14 R:1a)

R: Issand on mu valgus ja mu lunastus.

Issand on mu valgus ja mu lunastus,

keda peaksin kartma?

Issand on mu elujõud,

kelle ees peaksin värisema?

R:

Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan,

ole mulle armuline ja võta mind kuulda.

Mu süda mõtleb sinu sõnale: otsige mu palet.

Sinu palet, Issand, tahan ma otsida.

R:

Ära peida oma palet minu eest, 

ära tõuka oma sulast endast vihas eemale.

Sina oled minu abimees,

 ära hülga mind, Jumal, mu lunastaja.

R:

Ometi ma usun, et saan näha 

Issanda headust elavate maal.

Oota Issandat ja ole tugev. 

Sinu süda olgu kindel. Looda Issanda peale!

R:

(Teine lugemine Fl 3:17- 4:1)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Vennad, võtke minust eeskuju ja vaadake nende peale, kes elavad nii, nagu meie teile eeskujuks oleme. Sest paljud, kellest ma olen teile sageli rääkinud – nüüdki meenutan neid nuttes –, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende elu lõpp on hukatus. Nende Jumal on nende kõht. Nende au on nende häbis ja nende mõtteis mõlguvad üksnes maised asjad.

Aga meie kodu on taevas, kust me ka ootame meie Õnnistegijat ja Issandat – Jeesust Kristust. Tema muudab meie alanduse ihu oma kirgastunud ihu sarnaseks, selle väega, millega ta suudab kõik enesele alistada. Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad – minu rõõm ja mu aupärg! Seiske kindlalt Issandas, mu armsad!

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 17:7)

Ja pilvest kostis hääl:

See on minu armas Poeg, teda kuulake.

(Evangeelium Lk 9:28b-36)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal võttis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese endaga kaasa ning läks koos nendega üles mäele palvetama. Ja kui ta palvetas, muutus tema pale ja tema rüü läks säravvalgeks. Ja vaata, kaks meest rääkisid temaga, need olid Mooses ja Eelija. Nad ilmusid säravas valguses ja kõnelesid tema elu lõpust – sellest, mis tal tuli Jeruusalemmas täide viia.

Aga Peetrus ja tema kaaslased olid vajunud raskesse unne. Ja siis, kui nad ärkasid, nägid nad Jeesust säravas valguses ja Moosest ja Eelijat tema juures seismas. Aga sündis, et kui need olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: “Õpetaja, meil on siin hea olla, tehkem siia kolm eluaset: üks sinule, üks Moosesele ja üks Eelijale.” Ta ei teadnud ise ka, mida ta ütles.

Aga kui ta nii rääkis, tuli pilv ja haaras nad endasse, ja nad kartsid pilve sees olles. Siis kostis pilvest hääl ning ütles: “See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!” Kui hääl oli lõpetanud, nägid nad Jeesust jälle üksi olevat. Ning jüngrid vaikisid sellest, mida nad olid näinud, ega rääkinud sellest neil päevil kellelegi.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene väljendab end peamiselt kolmel viisil: nimelt see, mida ta mõtleb, see, mida ta ütleb, ja see, mida ta lõpuks ära teeb. Mõelda võib kõike, kuid juhuslikke peast läbi lipsavaid veidraid kujutelmi ei saa alati täiel määral vältida – neid tuleb pigem ohjeldada. Hea on seejuures, et peale iseenda ja Jumala ei näe neid mõtteid siis keegi.

Sõnadega on asi juba keerulisem: mis on kord kirja pandud või avalikult välja öeldud, eriti kaamera või mikrofoni ees, seda on pea võimatu tagasi võtta. Paljude inimeste jaoks on nende kunagine halb sõnavalik muutunud eluaegseks taagaks, nii et edaspidi seostub nende nimi kohe kunagi poetatud ebaõnnestunud lausega. 

Tuleb välja, et suur osa sõnadestki on juba teod, mille eest tuleb kanda vastutust. Seda enam tuleb siis vastutada kõige selle eest, mida inimene teoks teeb või jätab tegemata – kas head või kurja. Veelgi hullemaks kujuneb olukord siis, kui inimese sõnad ja teod ei lähe kokku, kui ta lubab, aga ei tee mida lubas – siis kaotab ta lõpuks kõigi usalduse. Seega peame hästi läbi mõtlema, mida me ütleme, mida lubame ja mida teeme.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimese sõnad ja teod peavad rajanema faktidele. Kuid mis on fakt ehk tõsiasi? Eks ikka see, mis on reaalselt olemas, mille tõestuseks on tuua asitõendeid, katsetulemusi, kõikvõimalikke dokumente nii paberil kui audio- ja videoformaadis. Kas tõesti? Me teame ju, et nii asitõendeid, katsetulemusi kui dokumente saab võltsida. Samuti ei saa alati usaldada kohalviibinud tunnistajate väiteid; eriti selgelt tuleb see välja liiklusõnnetuste pealtnägijate ütlustest: igaüks oleks näinud justkui midagi muud kui teine, erinevalt on nähtud nii liiklusvahendite värvi kui nende osa õnnetuses. 

Suur osa faktidest, millele me oma elus toetume, saavad küll alguse kogemustest – kõigest sellest, mida inimene omal nahal läbi proovib –, kuid väga paljud justkui teisejärgulised tõsiasjad on pigem kokkuleppelised. Need põhinevad teistelt inimestelt kuuldud või õpitud enam-vähem tõenäolistel seisukohtadel, ilma et neid saaks kontrollida või et neis oleks otstarbekas kahelda. 

Näiteks kui meile peaks ilmuma ingel või Jeesus Kristus, siis meie jaoks oleks see fakt, otsene objektiivne elamus; kui me aga räägiksime sellest teistele, siis nende jaoks oleks see usutav vaid nendes piirides, mille osas nad peavad meid usaldusväärseks. Me saame teistele oma elamusest ainult rääkida, näidata me neile oma ilmutust ei saa, samuti nagu nemad ei saa oma kogemusi meile üle kanda täpselt niisugusel kujul, nagu nad seda ise on üle elanud. 

Faktidest järelduste tegemisel ja neist käitumisjuhiste kujundamisel on peamisteks allikateks ise kogetu ja teistelt kuuldu. Kuid lisaks on veel üks tähtis kriteerium: nimelt, kas mul on otsene vajadus neid fakte teada ja kas nad pakuvad lahendusi minu vahetutele eluprobleemidele. Näiteks kui inimesel on suur nälg, siis pole sel hetkel väga oluline, mida täpselt ta peaks sööma – peaasi, et see on toit, mis kustutab nälja ja hoiab tema organismi toimimas. Niisamuti saab religioon hädavajalikuks vastuseks inimese eluperioodil, mil ta hakkab endale esitama möödapääsmatuid küsimusi elu mõtte kohta kaugemas perspektiivis.

Armsad õed ja vennad: kas kõik see, mida evangelist teab jutustada Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kogemustest Tabori mäel, on sulatõsi, seda ei saa me kuidagi järele kontrollida. Aga kui see kõik ei olekski aset leidnud, kui evangeelium oleks ainult müüt; kui Jeesus ei olnudki Messias ega tõusnud surnuist üles – siis poleks meil mingit lootust igavesele elule. Sellepärast tuleb keskenduda faktilisele vajadusele leida oma elule mõte. Kui me tajume oma surelikkust ja adume võimalust ärgata uuele elule pärast surma, siis tõenäoliselt saame seda kord ka kogema. Ning siis muutub oluliseks kõik, mida me oleme kunagi mõelnud, mida öelnud ja mida teinud – kuidas oleme täitnud selle ülesande, mille jaoks oleme loodud. Aamen.

PAASTUAJA I PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 5Mo 26:1.4-10)

Lugemine viiendast Moosese raamatust:

Neil päevil ütles Mooses kogu rahvale: “Kuula, Iisrael! Kui sa tuled maale, mille Issand, sinu Jumal, sulle pärisosaks annab, siis võta korvitäis maa uudsevilja ja mine paika, mille Issand, sinu Jumal, valib oma nimele eluasemeks, ning preester võtku sinu käest korv ja pangu see Issanda, sinu Jumala, altari ette. Aga sina tunnista ja ütle Issanda, oma Jumala ees: “Minu isa oli kodumaata aramealane, kes läks Egiptusse ja elas seal võõrana ühes oma väikese sugukonnaga. Kuid seal sai ta suureks, vägevaks ja arvukaks rahvaks. Egiptlased kohtlesid meid kurjasti, alandasid meid ja panid meid orjaikkesse. Aga meie hüüdsime Issanda, meie isade Jumala poole, ja Issand võttis kuulda meie hüüdmist ning vaatas meie viletsuse, töökoorma ja häda peale. Siis viis Issand meid Egiptusest välja: vägeva käe ja ülestõstetud käsivarrega – suure hirmu, tunnustähtede ja imetegudega. Ning ta juhtis meid sellesse paika ja andis meile selle maa, mis voolab piima ja mett. Aga nüüd, vaata, ma toon sulle selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, oled mulle andnud.””

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 91:1-2. 10-11. 12-13. 14-15 R: 15)a

R: Issand, ole mu juures mu katsumusetunnil.

Kes elab Kõigekõrgema kaitse all

ja leiab rahu Kõigeväelise varjus,

see ütleb Issandale: “Sina oled minu varjupaik ja mu mäelinnus,

minu Jumal, keda ma usaldan.”

R:

Ükski õnnetus ei taba sind

ega lähene häda su kojale.

Sest tema annab oma inglitele käsu, mis käib sinu kohta,

et nad sind hoiaksid kõikidel su teedel.

R:

Nad kannavad sind kätel,

et sa ei lööks kivi vastu ära oma jalga,

ja sa sammud üle madude ja roomajate

ning võid astuda lõukoerade ja lohede peale.

R:

Sellepärast, et ta on minusse kiindunud, ma päästan ta,

kaitsen teda, sest ta tunneb minu nime.

Kui ta mind hüüab, siis ma võtan teda kuulda,

mina olen tema juures, kui ta on kitsikuses, vabastan ta ja tõstan au sisse.

R:

(Teine lugemine Ro 10:8-13)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, mida ütleb kiri? “Sõna on sinu lähedal – sinu suus ja su südames.” See on usu sõna, mida me kuulutame. Sellepärast, kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja usud oma südames, et Jumal on ta surnuist üles äratanud, siis sa pääsed, sest südamega usutakse õiguseks ja suuga tunnistatakse pääsemiseks. Kiri aga ütleb: “Keegi, kes temasse usub, ei jää häbisse.” Siin ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel, sest Issand on seesama igaühele – rikas kõigile, kes teda appi hüüavad. Ning igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, see pääseb.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:4b)

Halleluuja. Inimene ei ela ükspäinis leivast,

vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 4:1-13)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesus, täis Püha Vaimu, Jordani äärest tagasi, ning aeti Vaimus kõrbesse neljakümneks päevaks kuradi kiusata. Neil päevil ei söönud ta midagi, aga kui päevade arv täis sai, tuli temale nälg. Siis kurat ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see leivaks muutuks.” Jeesus vastas talle: “Kirjutatud on: inimene ei ela üksnes leivast.”

Ja kurat viis Jeesuse kõrgele mäele ja näitas talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike, ning ütles talle: “Sulle tahan ma anda kogu meelevalla kõigi nende üle ja kogu nende auhiilguse üle, sest see kõik on antud minu kätte, ja mina võin selle anda kellele ma iganes tahan. Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt.” Aga Jeesus vastas talle: “Kirjutatud on: Issandat, oma Jumalat, pead sina kummardama ja ainult teda teenima.”

Pärast seda viis kurat Jeesuse Jeruusalemma ja pani ta templiharjale seisma ning ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta end siit alla, sest kirjutatud on: Tema annab oma inglitele käsu, mis käib sinu kohta, et nad sind hoiaksid; nad kannavad sind kätel, et sa ei lööks kivi vastu ära oma jalga.” Jeesus kostis vastuseks: “On öeldud: Sina ei tohi Issandat, oma Jumalat, proovile panna.”

Ja kui kurat nägi, et ta Jeesust millegagi kiusatusse viia ei suuda, siis jättis ta tema mõneks ajaks rahule.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armas kuulaja, põhjapoolsetel laiuskraadidel elades tunneme nelja aastaaega: kevadet, suve, sügist ja talve. See on ürgne kosmose rütm, mis tuleneb meie planeedi pöörlemise ja päikese ümber tiirlemise iseärasustest. Iga uus kevad täidab meie hinge uue rõõmsa ärevusega, sest suvepuhkus pole enam kaugel. Sügis seevastu toob kaasa oma kolletavate puulehtede nukra ilu, ja siis tuleb talv, mil loodus uinub valge lumevaiba all – nii nagu me seda oma jõulu-unistustes ikka ette kujutame. 

Paraku on siinmail neid aegu, kui ei ole liiga kuum, liiga külm või liiga vihmane, ehk vaid mõned päevad aastas. Inimene ei saa siin elada mõnusasti lageda taeva all, ikka vajame seljariideid, et talve külm hingus ja suve päikeselõõsk meid ei kõrvetaks; vajame elamuid, kuhu peita end nii põua kui pakase eest, kuhu minna vihma käest varju alla.

Omal kombel peegelduvad aastaajad nii mitmelgi viisil ka inimese elukaares. Ühest küljest on meie eluiga võrreldav taimega, millel on aeg tärgata, õitseda, vilja kanda ja närbuda, et saada rammuks oma järglaste juurtele. Kuid mõistusega olendi elus on ka palju “väikeseid aastaringe”, mis kajastavad tema vaimseid võitlusi, kannatusi, võite ja lüüasaamisi – vaimseid viljaikaldusi ja häid saake.

Sellepärast, kui me peaksime hetkel elama raskeid aegu, taluma oma hinges lüüasaamisi ja vaimukuivust, siis on mõistlik end veenda, et see on normaalne, loomulik osa elust, ja et miski ei saa olla lootusetult halvasti. Igal südametunnistusega inimesel on hingetalv, mis on nüüd meile kätte jõudnud. See tuleb lihtsalt üle elada, lootes aina oma Jumala peale, kes on tõotanud meid kord üles äratada igaviku kevadeks.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, tänases evangeeliumis kirjeldatud sündmus ei ole sisuliselt ei algus ega lõpp. Algus oli siis, kui Jumal lõi maailma koos kõigi selle iseärasustega, ja lõpp tuleb siis, kui viimane inimene lahkub siit maailmast, et jõuda tagasi oma Looja ette. See, mida Jeesuse vestlus saatanaga kirjeldab, on vahejaam, millest algab mitte terve uus vaimne maailm, vaid üksnes uus vaimne aastaaeg. Midagi saab selgemaks, ettearvamatute tompudena maapinnal lebanud seemned hakkavad idanema, annavad aimu, missugusteks taimedeks on nad kord määratud kujunema.

Piibel annab saatanale sõna vaid kahel korral. Esimesel korral toimub see Vana Testamendi Iiobi raamatus, kus kaks vaimolendit – Jumal ja saatan – vaidlevad Iiobi üle, selle üle, kas saatanal õnnestub teda kiusatusse viia või mitte. Sisuliselt aga võib öelda, et Jumal kiusab seal hoopis saatanat, sest ta teab, et Iiob peab katsumusele vastu ega nõustu Jumalat teotama, kuigi saatan üritab Iiobit selleni viia nii mitmelgi kurikavalal kombel.

Uues Testamendis aga toimub Jumala ja saatana kohtumine teistel alustel, sest nüüd on Jumal Jeesuses ise saanud inimeseks ja avanud saatanale võimaluse teda kiusata kõigi juba ammu inimeste peal ära proovitud ahvatluste kaudu. Kuid taas mängib Jumal oma Pojas saatanale vingerpussi, vastab kõigile kavalatele pakkumistele keeldumisega. Tegelikult võinuks saatan sellest õppida, et Jumalat üle kavaldada tal ei õnnestu. Aga ilmselt ei mahu see arusaamine tema loomusesse, ning sellepärast üritab ta ikka… ja üritab tänapäevani.

Armsad õed ja vennad, Jumala ja saatana vägikaikavedu ei läheks meile tegelikult eriti korda, kui meie ei oleks ise selleks kaikaks, mida nad veavad. Omamoodi oleme justkui kõrvaltvaatajad, kellel on ühtaegu kaks huvi: esiteks, kuidast täita Looja poolt meisse kätketud ülesanne, ja teiseks: “… et kas oleks kuidagi võimalik… ja kui Jumalale peaks see olema meele järgi… siis kas ehk võiksime ikka pälvida igavese elu tema juures…” 

Maailm jääb aga Jumala ja saatana vastuseisu tallermaaks: see on normaalne, nii on see alati olnud ja jääb kestma nii kauaks, kui see maailm püsib. Meie aga peame hoidma Jumala poole, sest kogemus ütleb, et viimane sõna jääb temale; tema nimel tasub kõik kannatused ära kannatada, tema peale loota on mõistlik. Aamen.

VIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Si 27:4-7 (5-8)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Sõelumisel jääb prügi sõelale – nii tuntakse ka inimese vigu, kui selle üle järele mõeldakse. Savinõusid proovitakse põletusahjus, aga inimest katsutakse järele tema kõnest. Kuidas puu eest hoolitsetakse, see saab nähtavaks puu viljast. Nõnda saavad sõna kaudu avalikuks ka inimese südame mõtted. Ära räägi inimesest head enne, kui sa oled teda tema kõnest järele katsunud.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 92:2-3. 13-14. 15-16 R:2a)

R: Hea on Issandat kiita.

Hea on Issandat kiita,

mängida Sinu nimele, Kõigekõrgem,

kuulutada hommikul Sinu heldusest

ja õhtul Sinu truudusest.

R:

Õige lokkab nagu palmipuu,

ta kasvab kõrgeks nagu Liibanoni seeder,

mis on istutatud Issanda kotta –

need lokkavad meie Jumala õuedel.

R:

Nad kannavad vilja ka vanadusepäevil,

on täis mahla ja värskust;

nad kuulutavad, et Issand on õiglane –

minu kalju, kelles ei ole ülekohut.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:54-58)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Kui kaduv peab riietuma kadumatusega ja surelik surematusega, siis saab tõeks kirjasõna: “Võit on surma ära neelanud. Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” Aga surma astel on patt ning patt saab oma väe Seadusest. Ometi Jumal olgu tänatud, sest tema annab meile võidu Jeesuse Kristuse läbi. Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad ja vankumatud; olge virgad, kui te Issandale tööd teete ja mõistke, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 6:63b. 68b.)

Halleluuja. Issand, Sinu sõnades on Vaim ja elu.

Sinul on igavese elu sõnad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk6 ,39-45)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal rääkis Jeesus rahvale tähendamissõna: “Kas suudab siis pime juhtida pimedat? Eks kuku nad mõlemad auku! Õpilane ei ole ülem oma õpetajast, vaid see, kes on kõik selgeks õppinud, saab oma õpetajaga samaväärseks.

Aga miks tahad sa näha pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas ei pane tähele. Ning kuidas võid sa oma vennale öelda: vend, lase ma tõmban välja pinnu sinu silmast, kui sa palki oma silmas ei näe? Sa silmakirjatseja! Tõmba kõigepealt palk oma silmast välja, siis näed pindu välja tõmmata oma venna silmast.

Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega halba puud, mis kannaks head vilja, sest iga puud tuntakse tema viljast. Viigimarju ei nopita ju kibuvitstest ega viinamarjakobaraid ohakaist. Heast inimesest lähtub hea, sest headus on tema südames. Kurjast inimesest lähtub kuri, sest kurjus on tema südames, ja millega süda on täidetud, sellest räägib suu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad. Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku. Niisugune asjade käik on kahtlemata üsna tõenäoline, kuid seda vaid juhul, kui juhtpime peab end nägijaks ja on seetõttu liiga enesekindel. Tegelikult on pimedad aga oma puudusest teadlikud ning on õppinud sellega hakkama saama. Jalgealust on ju võimalik enne astumist kepiga kombata ning orienteeruda kuulmise ja muude meelte järgi, mis on vaegnägijatel tavaliselt eriti teravaks arenenud. 

Kui nüüd pimedad peaksid tõepoolest mitmekesi teed käima ilma nägijate abita, siis saaksid tagumised juhtpimedat aidata, kui too pinna jalge alt kaotab, ning ta august jälle välja tõmmata. Ka vaimses mõttes tuleb elus aegajalt ette olukordi, kus nägijast teejuhti pole kusagilt võtta ning meil ei jää muud üle kui järgneda kõige kogenumale pimedale. Aga ka vaimsest juhist tuleb vahel kõvasti kinni hoida selleks, et saaksime ta kohe tagasi tõmmata, kui ilmneb, et ta on muutunud liiga enesekindlaks ja juhib meid auku kukkumise suunas.

Me loeme patutunnistuse… 

Jutlus

Armsad õed ja vennad, millest muust saab inimene teha oma järeldused kui ikka sellest, mida ta teab ja mida ta on oma elus konkreetselt kogenud. Ühe loomaarsti käest küsiti kord, kuidas saab ta aru, et loom on haige – nad ei oska ju rääkida? Ta vastas: “Eks ikka tänu sellele, et ma olen näinud palju terveid loomi, ja seetõttu märkan, kui midagi on korrast ära.” Sellest vastusest võib järeldada, et kui mõni loomaarst oleks näinud ainult haigeid loomi, siis tunduksid terved talle ebanormaalsetena.

Paraku tekitab kogemuste pinnal otsustamine teisigi vastuolusid. Näiteks kui keegi valetab ja varastab, kuid pole kunagi vahele jäänud, siis süveneb temas veendumus, et nii ongi õige – ta leiab, et need, kes end petta lasevad, on lihtsalt rumalad, kui lubavad temasugusel soolapuhujal oma silmadest pindu otsida, küsimata midagi otsija enda silmanägemise kohta.

Teise inimese silmast pinnu väljavõtmise kujund on problemaatiline muustki küljest. Selleks et ravida haiget, ei pea olema ise haige, vaid peab olema arst. 

Evangeeliumit lugedes ei jää muidugi märkamata, et Jeesus räägib palgist ja pinnust silmas ülekantud tähenduses, sest päris elus oleks palgi silma sattumise järel silma omanik lihtsalt surnud. Jeesus räägib siin silmakirjalikkusest, kuid silmakirjalikkusel on kaks poolt, nagu ta on teisal meid ise õpetanud, kui ta ütleb: “Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Mt 6:5-6)

Armsad õed ja vennad, kas siis tuleb välja, et inimeste ees avalikult palvetada, samuti nähtavalt paastuda ja almuseid jagada on silmakirjalik, aga kui teenime Jumalat salajas ja jätame ümbruskonnale mulje, et me üldse ei anneta, ei palveta ega paastu, siis on see Jumalale meelepärane? Inimesel võib seepeale muidugi tekkida kiusatus kõik üldse tegemata jätta… kuid ei tohi unustada, et Jumalale on meelepärane ikka see, kui me ei jäta salajas palvetamata ega muud head tegemata. Sisuliselt aga on altruistikul tagasihoidlikkusel ja kuritahtlikul silmakirjalikkusel paraku tõepoolest üks ja sama toimimisprintsiip: oma tegelike eesmärkide varjamine, kõrvaltvaataja eksitamine. 

Kahjuks tuleb tõdeda, et inimene peabki oma häid tegusid pigem varjama, muuhulgas ka sel põhjusel, et mõni pettur võib neid kurjasti ära kasutada. Kuid Jumal näeb inimese vilju nii nagu need valmivad. See on tõesti nii, et hea puu ei saa kanda halba vilja ega halb puu head vilja – ning osaliselt on see antud meie eneste kätesse, missuguseks puuks me end kasvada laseme. Aamen.

VII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Sa 26:2.7-9.12-13.22-23)

Lugemine esimesest Saamueli raamatust:

Neil päevil läks Saul koos kolmetuhande valitud mehega Siifi kõrbesse Taavetit otsima. Aga öösel tulid Taavet ja Abisai Sauli laagrisse, ja vaata, Saul magas laagri keskel. Tema oda seisis püstilööduna ta peatsis; tema väepealik Abner ja rahvas magasid tema ümber. Ning Abisai ütles Taavetile: “Täna on Jumal su vaenlase sinu kätte andnud. Luba nüüd, et ma löön ta odaga maa külge – üheainsa löögiga, teist pole tema jaoks tarvis.” Aga Taavet vastas talle: “Ära tapa teda, sest kes võiks panna oma käe Jumala salvitu külge ja jääda karistuseta.” Ning Taavet võttis oda ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed. Keegi ei näinud seda, keegi ei pannud tähele ega ärganud, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud raskel unel langeda nende üle.

Siis läks Taavet üle oru teise nõlva ja seisis mäetipus, nii et ta oli laagrist juba kaugel. Ja ta hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ning ütles: “Vaata, siin on kuninga oda, tulgu nüüd üks sõjasulastest sellele järele. Issand aga tasub igaühele tema õigluse ja truuduse eest. Sest Issand andis sind täna minu kätte, kuid mina ei tahtnud panna oma kätt Issanda salvitu külge.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 103:1-2. 3-4. 8.10. 12-13.)

R: Issand on armuline ja halastaja.

Kiida, mu hing, Issandat

ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.

Kiida, mu hing, Issandat

ja ära unusta kõiki tema heategusid.

R:

Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,

teeb sind terveks kõikidest haigustest.

Ta päästab sinu elu hukatusest,

kroonib sind helduse ja halastusega.

R:

Issand on halastaja ja armuline,

kannatlik ja rikas heldusest.

Tema ei tee meile meie pattude järgi

ega tasu meile kätte meie ülekohut mööda.

R:

Nii kaugel kui koit on loojangust,

nii kaugele viib ta meist meie patud.

Otsekui isa halastab oma laste peale,

nõnda halastab Issand kõikide peale, kes teda kardavad.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:45-49)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, Aadam, esimene inimene, sai elavaks hingeks; viimne Aadam aga elavakstegevaks vaimuks. Kuid esimesena ei tule vaimne, vaid maine. Esimene inimene sai maamullast võetud ja oli põrm. Teine inimene on taevast. Kui esimene inimene oli maine, siis samasugused on ka tema järeltulijad. Aga kui teine inimene on taevast, siis samasugused on ka taevalised. Ja nõnda nagu me oleme olnud maised, nii saame meiegi taevalisteks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 1Sa 3:9; Jh 6:68b)

Halleluuja. Räägi, Issand, sest sinu sulane kuulab.

Sinul on igavese elu sõnad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 6:27-38)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal rääkis Jeesus oma jüngritele ja rahvale: “Ma räägin teile, kes te kuulete: armastage oma vaenlasi ja tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad ja palvetage nende eest, kes teid halvasti kohtlevad.

Ja kui keegi lööb sind vastu põske, siis pööra temale ka teine, ning kui keegi võtab sinult kuue, siis ära keela talle ka särki. Anna igaühele, kes sinult palub, ja kelleltki, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi.

Ja nõndasamuti nagu teie tahate, et inimesed teile teeksid, nii tehke teie neile. Sest kui te armastate ainult neid, kes teid armastavad, millist tänu te selle eest ootate? Eks patusedki armasta neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused teevad nõndasamuti. Ning kui te laenate neile, kellelt loodate tagasi saada, millist tänu te selle eest ootate? Patusedki laenavad patustele lootuses kõik tagasi saada. Teie aga armastage oma vaenlasi, tehke neile head ja laenake ilma midagi tagasi lootmata. Siis saab teie tasu suur olema ja te olete Kõigekõrgema lapsed. Sest tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu.

Olge armulised, nii nagu teie Isa on armuline. Ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Mõistke õigeks, siis mõistetakse ka teid õigeks. Andke, siis antakse ka teile – rikkalikult, tihedaks vajutatult, raputatult ja kuhjaga mõõduga. Sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, sellega mõõdetakse teile tagasi.”

See on Issanda Sõna

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kas Jumal tahab inimest kiusata? Kui Jumal ei oleks Jumal, vaid inimene, siis võiks öelda, et kogu meie maine elu on üks puhas kius. Selle asemel, et meile juba instinktide tasandil selgeks teha, mis on elu mõte, paneb ta meid selle üle eluks ajaks pead murdma – ja täit selgust ei saagi me siin maailmas kätte. Kuid Jumal ju teab, miks ta meid lõi, seega võiks ta seda siis ka lahkesti ilmutada, ja nii selgesti, et kellelgi ei jääks mingit kahtlust. 

Aga ei, Jumal ei ole inimene… Sellepärast me ei söandagi öelda, et Jumal meid kiusab, vaid leiame talle rohkesti õigustusi, miks tema just niisugune käitumine on õige ja Jumala vääriline. Me kasutame eufemisme ja ütleme selle asemel, et ta “paneb meid proovile”, “katsub meid läbi”, “saadab meile katsumusi”. Meile jääb siiski lootus, et ta kiidab meid, kui me katsumustes püsima jääme ega hakka omakorda Jumalat kiusama või temas kahtlema.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus 

Armsad õed ja vennad, Jumal ei ole inimene, aga meie oleme Jumala lapsed; mitte küll nii otse kui seda oli Jeesus, kuid tema kaudu oleme meiegi saanud Jumala ees lapseseisuse. Seda küll, aga lapsed kasvavad ju suureks, saavad täiskasvanuks ja siis sünnivad neile omakorda lapsed… kas nemad on nüüd Jumala lapselapsed? Tegelikult umbes nii võib seda isegi näha – aga vaid seni, kuni need lapsed saavad ristitud ja hakkavad kristliku kasvatuse kaudu kord ise oma jumalikku lapseseisust teadvustama. 

Kuid Jeesuse õpetuse järgi pole Jumala lapselapsed mitte ainult kristlaste bioloogilised järglased, vaid kõik inimesed, kes pole Kristust veel tundma õppinud. Neile kõigile on Jumal andnud võimaluse saada Jumala lasteks, ja seega on juba pöördunud kristlased pandud siin hoopis lapsevanema rolli.

Lapsest täiskasvanuks saamine on protsess, mis on inimesele loomuomane, nii nagu kasvatuski. Aga kuidas lapsi õpetatakse? Kas ainult ranguse kaudu, et igale halvale teole järgneb kohe karistus? Tervemõistuslik inimene saab aru, et ainult rangusele rajanev kasvatus töötab sama halvasti kui vastupidine ehk vabakasvatus, või hetke moesõnaga nn “leebe kasvatus”. See tähendab: kui vanemad jätavad karistamise täieni saatuse hooleks, andmata endale aru, et saatus on enamasti hoopis halastamatum kasvataja.

Lastele tuleb seega õpetada elu mõlemat külge: nii seda, et ülekohtule järgneb karistus ja tegude eest tuleb kord vastutada, kui ka andestamist, eriti juhtudel, kui vigu on tehtud teadmatusest või kogenematusest, mitte hoolimatusest või kurjast tahtest. Sest vaevalt suudab inimene õppida andestama, kui talle endale ei ole andeks antud, kui tema eksimustele on reageeritud alati inimväärikust alandava häbistamisega. Nii võib inimesel kaduda mõte oma vigu endalegi tunnistada. Endale oma vigade tunnistamine on aga igasuguse moraalse arengu nurgakiviks. Ja moraalne areng on omakorda õndsakssaamise nurgakiviks.

Armsad õed ja vennad, võibolla on mõttekujundid teise põse ettepööramisest või võlgade kinkimisest tõesti veidi üle pakutud. Nagu olla öelnud üks poksija: kui keegi lööb teda vastu ühte põske, siis keerab ta teise – aga kui ka sinna löök tuleb, siis pole enam vaja olla suuremeelne, siis tohib juba vastu anda! Sest ütleb ju ka apostel Paulus, tsiteerides Jeesuse sõnu, et õndsam on anda kui võtta! (Ap 20:35) Pidagem siiski meeles, et ilma andestamata, ilma uut võimalust pakkumata, on kasvatusest raske oodata häid tulemusi.

On muidugi suur Jumala arm, kui meil ei tule elus kordagi kohtuga tegemist teha, kui me ei pea sinna kedagi kaebama ega seal ise süüdistatuna seisma. Kui see aga peaks juhtuma, siis ei tohi me unustada Jumala kohut, sest tema on tõotanud meile mõista õigust selle järgi, kuidas meie tema lastena oleme käitunud oma lastega ja võlg-lastega. Aamen.

terrakota

VI TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Jr 17:5-8)

Lugemine prohvet Jeremia raamatust:

Nii ütleb Issand: “Neetud olgu see mees, kes paneb oma lootuse inimeste peale, kes usub oma käsivarre jõusse ja kelle süda langeb Issandast ära. Tema on nagu põõsas lagedal; ei märka õnne tulemas, valib endale paiga paljakspõlenud kõrbepinnale, soolasele ja inimtühjale maale.

Õnnistatud olgu see mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ja usub Issandasse. Tema on nagu puu, mis on istutatud vee äärde, ajab oma juuri oja kaldal ega karda põuailma – tema lehed jäävad haljendama. Ning ikaldusaastal on ta mureta ega lakka vilja kandmast.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 1:1-2. 3. 4.6. R: Ps 40,5)

R: Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale.

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele,

ei astu patuse tee peale ega istu pilkajate killas,

kes tunneb rõõmu Issanda seadusest

ja kes mõtleb tema käskudest ööl ja päeval.

R:

Tema on nagu puu, mis on istutatud voolava vee äärde

ja ta kannab vilja õigel ajal.

Tema lehed ei närbu

ning kõik, mis ta teeb, läheb korda.

R:

Kuid nii ei lähe ülekohtusel:

nad on nagu aganad, mida tuul laiali pillutab.

Sest Issand tunneb õigete teed,

aga ülekohtuste tee viib hukatusse.

R:

(Teine lugemine 1Ko15:12.16-20)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast võivad öelda, et surnuist ülestõusmist ei olegi. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis pole ka Kristus üles tõusnud. Kui aga Kristus pole üles tõusnud, siis on teie usk asjatu ja te olete ikka veel oma pattudes, ning need, kes Kristuses uinusid, on hukka saanud. Kui me paneme oma lootuse Kristuse peale üksnes selles elus, siis oleme kõigist inimestest armetumad. Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud uudseviljana nende hulgast, kes on läinud magama.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 6:23ab)

Halleluuja. Rõõmustage ja hõisake,

sest teie tasu taevas on suur. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 6:17.20-26)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal, kui Jeesus oli koos kaheteistkümnega mäest alla tulnud, jäi ta lagedale peatuma. Seal oli suur hulk tema jüngreid, ja sinna voolas kokku palju inimesi kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast; Tüürose ja Siidoni rannamaalt.

Jeesus aga tõstis pilgu oma jüngrite peale ja ütles: “Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on jumalariik. Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie peate küllalt saama. Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerma. Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja teid endi keskelt välja tõukavad ning teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast. Sel päeval olge rõõmsad ja hõisake, sest vaata, teie tasu taevas on suur. Nõndasamuti tegid nende isad prohvetitele.

Kuid häda teile, rikastele, sest teil on oma lohutus juba käes. Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälga näha. Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta. Häda teile, kui kõik inimesed teist head räägivad, sest nii tegid teie vanemad valeprohvetitele.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad vennad ja õed, kas teie olete pühad? Kas teie olete andnud oma elu Jeesusele? Noh, ja kas te näete juba ingleid pilvedel istumas nagu linnukesi okste peal? Või on Jumal teile ilmutanud, et hoolimata sellest, mida te edaspidi oma elus teete, on igavene õndsus teile kindel ja ootab taevases külmkapis ainult veel ülessulatamist?

Veider oleks neile küsimustele jaatavalt vastata, sest Jumal meid oma õnnistustega tavaliselt nii rohkesti üle külva. Aga õndsaks saada oleks muidugi äraütlemata tore. 

Samuti oleks veider otsekohe nõus olla, kui keegi küsiks: kas sina oled saatana sigitis? Kas Jumal on sind oma vihas loonud? Või kas oled sa ise oma armsa Jumala reetnud ja ära salanud ning nüüd on põrgu ainus paik, mida sa väärid?

Paraku end ise maa peal õndsate hulka arvata ei ole vist kõige targem tegu, ja samamoodi ei ole ka eriti mõistlik kaotada lootust põrgust pääseda. Kuid oma hingeõndsusse uskumine võib kergesti viltu kiskuda, kui me selle taotlemise nimel ei pinguta ega tunne hirmu hukatuse ees.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kord andnud õpetaja ühes eliitkoolis õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand vaesuse teemal. Siis üks tüdruk kirjutaski: “Meie kõik oleme väga vaesed inimesed: minu isa on vaene, minu ema on vaene, mina ja minu õde oleme vaesed; meie autojuht on vaene, meie aednik on vaene, ja vaesed on ka meie kammerteener ja viis teenijannat. Me kõik oleme vaesed inimesed…” 

Tegelikult oli sel tüdrukul isegi omamoodi õigus. Kui me ei pea silmas ainult maises elus vahetult kogetut, vaid paneme tähele ka tänast lugemist Luuka evangeeliumist, kus Jeesus ütleb: häda teile, rikastele… Tuleb välja, et rikkad on niisiis samuti vaesed, ja võivad lõpuks osutuda isegi vaesemateks kui need, kes siin maailmas puudust kannatavad.

See on tõesti mõnevõrra imelik, et igale agarale piiblilugejale jäävad silma õndsakskiitmised, aga nende vastandit, hukkamõistmisi, me lausa pealkirjadena kusagilt ei leia. Mis on selle põhjuseks?

Õndsakskiitmised on Uues Testamendis dokumenteeritud teatavasti kahes variandis: Matteuse evangeeliumis ja Luuka evangeeliumis. Tuntumad neist on Matteuse poolt Jeesuse suust üles kirjutatud ja Mäejutluse algusse paigutatud kaheksa õndsakskiitmist. Paraku jätavad need õndsakskiitmised mulje, nagu neil vastukaalu polekski – sest viited selle kohta, mis juhtub inimesega, kes õndsuseks seatud tingimustele ei vasta, ei tule seal kuigi selgelt välja. Õndsakskiitmiste järel räägib Jeesus Matteuse evangeeliumis usklike ülesandest, et nad peavad olema maa soolaks ja maailma valguseks, ning kinnitab siis oma jumalikku autoriteeti, et ta on tulnud prohvetite ettekuulutusi täitma. Seejärel keskendub ta käitumisjuhistele, mida inimesed peavad järgima – kuid hoiatus nende soovituste täitmatajätmisele järgnevate karistuste eest on pigem aimatav kui konkreetselt välja öeldud. 

Luuka evangeeliumis on teisti. Seal on kogu materjal lühidalt kokku võetud: nii õndsakskuulutamised kui hukkamõistmised on taandatud neljale käitumisviisile, millel juurde kuulub ka hinnang. Need kes on leplikud, pälvivad õnnistuse, kes aga rõhuvad teisi – neid ootab karistus. Jeesus ütleb seal selgesti välja, et inimene peab olema valmis kõige eest maksma, kõige eest vastutama – miski ei tule kätte päris ilma pingutuseta.

Armsad õed ja vennad, vanasõna ütleb küll, et igal asjal on kusagil ots, ainult vorstil on kaks – kuid meil pole siiski suurt soovi sarnaneda vorstile. Üks ots meie elul tõesti on, see on algus, meie tulek siia maailma; edaspidi aga sooviksime meeleldi elada otsata ja igavesti – kuid see pole sugugi ükskõik, kas me saame kuuluma õndsakskiidetute või hukkamõistetute hulka. 

Meile on antud võimalus leppida oma saatusega, mida me muuta ei saa, ning õndsam on anda kui võtta, õndsam on kannatada vaesust ja nälga selle asemel, et panna kannatama teisi, õndsam on nutta ja olla vihatud kui tuua oma vihkamisega pisarad teiste silmadesse. Aamen.

V TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 6:1-2a.3-8)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Mina, Jesaja, nägin kuningas Ussija surma-aastal Issandat istumas kõrgel ja üleval aujärjel. Tema rüü täitis kogu templi. Issanda kõrval seisid seeravid, ja igaühel neist oli kuus tiiba. Nad hüüdsid üksteisele ja ütlesid: “Püha, Püha, Püha on taevavägede Issand! Kogu maailm on täis tema kirkust!” Ja ukseläved vankusid hüüdja valjust häälest ning koda täitus suitsuga.

Aga mina ütlesin: “Häda mulle, ma olen kadunud! Sest ma olen rüvedate huultega mees, kes elab rüvedate huultega rahva keskel, kuid olen näinud kuningat, taevavägede Issandat.”

Siis lendas üks seeravitest minu juurde ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli altarilt pihtidega võtnud. Ja ta puudutas söega mu huuli ning ütles: “Vaata, see puudutas su huuli. Nüüd on sinu süü kaotatud ja sinu patt andeks antud.” Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: “Keda ma saadan, kes küll läheks meie ülesandega.” Aga mina ütlesin: “Vaata, siin ma olen, saada mind!”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 138:1-2. 3-5. 7e-8 R: 1b)

R: Issand, inglite ees ma laulan sulle.

Ma tänan sind kogu südamest, inglite ees ma laulan ja mängin sinule.

Sinu templi poole ma langen silmili

ja kiidan kõrgeks su nime sinu helduse ja ustavuse pärast.

Sest kõrgeks üle kõige oled sa tõstnud oma nime ja tõotuse.

R:

Kui ma sinu poole hüüdsin, võtsid sa mind kuulda

ja rohkendasid mu hingejõu.

Kõik maailma kuningad tänavad sind, Issand, kuuldes sõnu sinu suult.

Nad laulavad Issanda teedel: Tõesti, Issanda au on suur!

R:

Sinu parem käsi aitab mind,

Issand ise viib minu eest kõik lõpule.

Issand, sinu heldus kestab igavesti,

ära jäta oma kätetööd.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:1-11)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, ma tuletan teile meelde Evangeeliumi, mida olen teile kuulutanud, mille te olete vastu võtnud ja milles kindlaks jäänud. Selle evangeeliumi läbi saate te õndsaks, kui te peate meeles neid sõnu, millega ma olen seda teile kuulutanud. Muidu on teie usk asjatu. Sest ennekõike olen ma teile teada andnud selle, mille ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nii nagu ütlevad kirjad. Ta maeti, kuid kolmandal päeval ta tõusis üles, nii nagu ütlevad kirjad. Siis ilmus Kristus Keefasele, seejärel kaheteistkümnele. Pärast ilmus ta ühtaegu viiesajale vennale, mõned neist elavad praegugi, aga mõned on läinud magama. Hiljem ilmus ta Jaakobusele, siis kõikidele apostlitele ja lõpuks minule, äbarikule. Sest mina olen kõige vääritum apostlite hulgas; ma ei ole seda väärt, et mind apostliks hüütaks, sellepärast, et ma olen kirikut taga kiusanud.

Aga Jumala armust olen ma see, kes ma olen, ja tema armu töö ei ole minus viljatuks jäänud, vaid ma olen neist kõigist rohkem vaeva näinud. Ometi pole see mina, vaid Jumala arm minu sees. Aga olgu mina või nemad – see on meie kuulutus ja sellesse olete teiegi uskuma jäänud.

See on Jumala Sõna

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:19)

Halleluuja. Käige minu järel, ütleb Issand,

ja mina teen teist inimesepüüdjad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 5:1-11)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kui Jeesus Gennetsareti järve ääres oli, tungis rahvahulk tema juurde, et kuulata Jumala sõna. Aga tema nägi kahte paati järverannas seisvat; kalurid olid paadist välja tulnud ja loputasid võrke. Siis astus ta paati, mis oli Siimoni oma, ja palus tal rannast veidi eemale sõuda. Ja ta istus ning õpetas rahvast paadist.

Aga kui ta lakkas kõnelemast, ütles ta Siimonile: “Sõua sügavasse vette ja heida võrgud loomuse katseks!” Siimon vastas ja ütles: “Õpetaja, me oleme kogu öö vaeva näinud ega ole midagi saanud, aga sinu sõna peale ma heidan veelkord oma võrgud.” Ja kui nad olid nõnda teinud, said nad nii suure hulga kalu, et võrgud ähvardasid rebeneda. Ja nad viipasid kaluritele teises paadis, et nad tuleksid neile appi. Nad tulid ja üheskoos täitsid nad mõlemad paadid nii, et parras veest vaevu paistis.

Seda nähes heitis Siimon Peetrus Jeesuse jalge ette ning ütles: “Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!” Oli ju hirm vallanud teda ja kõiki, kes olid ühes temaga – kalasaagi pärast, mis nad olid saanud – Jaakobust ja Johannest, Sebedeuse poegi, kes olid Siimoni seltsilised. Aga Jeesus ütles Siimonile: “Ära karda, nüüdsest peale hakkad sa inimesi püüdma.” Ja nad vedasid oma paadid kaldale ning läksid tema järel.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, vabakirikutes on tuntud piibliringide komme, mis on viimasel ajal levinud ka katoliku kirikus. Koosolemise alguseks loetakse lõik piiblist, ja siis räägivad kõik kohalviibijad järgemööda, kuidas nemad sellest aru said. 

Kord loeti ühes niisuguses piibliringis Luuka evangeeliumist Peetruse imelise kalapüügi lugu, mida kuuleme tänasest evangeeliumist. Jutujärg jõudis ühe vanema härra kätte, kes ütles: “Teate, mina olen elukutselt ärimees, ostan-müün-ja-vahetan. Mina lugesin sellest kirjakohast eelkõige välja, et tol päeval sai Kapernauma turult hästi odavalt kala osta, ja kogu linna elanike kõhud said tihkelt kala täis ning nad tänasid selle eest Jumalat valju häälega. Sest kui Peetrus ja tema kaaslased said nii suure hulga kalu, et võrgud ähvardasid rebeneda, ja kui kaks paati täitusid kaladega nii, et parras veest vaevu paistis, siis tuli need kalad ju kohe kiiresti maha müüa, sest kliima on seal maal soe ja külmutusseadmeid tollal polnud. Huvitav, kas seda pole piiblis kusagil öeldud, kui palju nad hinnas alla laskma pidid, ja kuidas mõjutas see järgnevate päevade turuhindu…”

Tõesti, sel pühakirjahuvilisel ärimehel oli õigus – Peetruse kalasaak pidi olema üüratu. Arheoloogid teavad öelda, et Jeesuse maa peal viibimise ajal kasutati Gennetsareti järvel umbes kaheksa meetri pikkusi ja veidi üle kahe meetri laiusi kalapaate, ning kui kalurite endi ja võrkude kaal nende kandevõimest maha arvestada, pidid kaks täislastis paati kokku mahutama vähemalt 1400 kg kala… Betsaidas, kus Peetrus elas, oli aga vaid umbes pooltuhat elanikku, ja sealt 4 kilomeetri kaugusel asunud Kapernaumas ligi tuhat, nii et niisuguse kalakoguse realiseerimine oli hetkel tõesti nii logistiline kui kulinaarne väljakutse – seda enam, et Peetrus polnud ju ainus kalur, kes oli sel päeval järvel kala püüdmas.

Muidugi esitas too ärimees oma kommentaari pigem naljatoonis, kuid püütud kalade edasisele saatusele mõeldes mõistame, et Jeesus tegi selle ime mitte ainult kaluritele, vaid tervele kogukonnale. On tõsi, et ka päris elus selgub paljude seikade mõte alles siis, kui me süveneme asjaoludesse miks midagi sündis ja mis oli tulemuseks. Usklik inimene peab ikka endalt küsima: aga mis saab pärast? …

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, on imestusväärne, kui palju võib vahel mõne inimese kohta öelda üks lause. Näiteks nagu kuulsime Peetrust seda ütlevat: “Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene…” Äsja oli ju sündinud suur ime, inimlikust pingutusest väsinud kalurile langes Jumala abiga osaks tema elu suurim kalasaak – ja äkki niisugused sõnad… Missugune inimene oli Peetrus, mida me temast teame ja mida võime selle alusel oletada?

Me teame piiblist, et Peetrusel oli ämm, kelle Jeesus kord külla tulles palavikust terveks tegi. See tähendab siis, et Peetrusel pidi olema olnud ka naine, ja kui teda ei mainita, siis võib oletada, et ta võis olla surnud. Võibolla isegi sünnitusel, kus ka laps ei jäänud ellu, nagu neil päevil sageli juhtus – sest samuti pole teateid, et Peetrusel olnuks järeltulijaid. Tal oli ainult paat, mis oli päris tema oma, mitte nagu Sebeduse poegadel. Tollal Iisraelis kehtivate uskumuste kohaselt oli Peetrusel siiski põhjust pidada end luuseriks. Ta oli aina uskunud, et Jumal teda ei armasta, sest teda polnud õnnistatud ei suure vara ega rohkete poegadega.

Samas torkab silma Peetruse elutarkus, millega ta Jeesuse tehtud imele reageerib. Ta mõistab juba ette, et see ime ei olnud loteriivõit, vaid ülesanne, mis on talle üle jõu – ja hiljem selgub, et tal oligi õigus. Piirolukordadega hakkamasaamine ei olnud Peetruse tugev külg: koos teiste jüngritega ei suutnud ta Keetsemani aias valvata (Mk 14:37), mõõka käsitsedes ei tabanud ta ülempreestri sulase pead, vaid raius ära ainult tema kõrva (Jh 18:10) ja veel samal ööl salgas ta Jeesust kolm korda (Jh 18:17-27). Hiljem teenis Peetrus ära Pauluse manitsuse, kui ta käitus topeltmoraali järgi: sõi koos paganatega, aga juutide juuresolekul hoidis paganakristlastest eemale. (Gl 2:11-17).

Armsad õed ja vennad, igal südametunnistusega inimesel tuleb vahel ette depressiivseid momente. Inimene teeb elus vigu, ka raskeid vigu, ja kõike ei ole võimalik enda ees välja vabandada, nagu me oleksime vaid pahaaimamatud ja süütud olukorra ohvrid. Peame ju arvestame sellega, et Jumal näeb meid läbi ega jäta meie omaarust kavalatest kaitsetaktikatest kivi kivi peale. Kuid ilmselt valis Jumal Peetruse just sellepärast oma kiriku kaljuks ja võrdkujuks, et julgustada kõiki kristlasi langemiste järel taas tõusma. Kuigi ka meie arguse momendid, reetmised ja otsustamatuse patud jäävad inetute plekkidena ajalukku, peame liikuma oma elu päästva lahenduse poole nii nagu Peetrus, kes täitis lõpuks oma tõotuse, mille ta oli Jeesusele andnud: “Oma elu ma annan sinu eest!” (Jh 13:37) Aamen.

III TAVALINE PÜHAPÄEV B AASTAL

(Esimene lugemine Jn 3:1-5.10)

Lugemine prohvet Joona raamatust

Neil päevil tuli Joonale Jumala Sõna: “Sea end teele ja mine Niinivesse, suurde linna, ja ütle neile edasi kõik ähvardussõnad, mida mina neile lasen öelda.” Ja Joona seadis end teele ning läks Niinive linna, nii nagu Jumal teda oli käskinud. Niinive oli suur linn Jumala ees, linna läbikäimine nõudis kolm päevateekonda. Ja Joona käis esimese päeva teed, kuulutas ja hüüdis: “Veel nelikümmend päeva, ja Niinive hävitatakse!” Ja Niinive mehed – nii suured kui väikesed – uskusid tema sõnu, kuulutasid välja paastu ning panid selga kotiriide. Ja Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, ja ta kahetses kurja, millega ta neid oli ähvardanud, ega lasknud sellel sündida.

See on Jumala Sõna.

Vastulaul (Ps 25:4-5.6-7.8-9 R:4)

R: Issand, anna oma teed mulle teada, õpeta mulle oma radu.

Issand, anna oma teed mulle teada ja õpeta mulle oma radu.

Juhata mind käima tõeteed ja õpeta mind,

sest sina oled Jumal, mu Lunastaja,

sinu peale loodan ma kogu aja.

R:

Tuleta meelde oma halastust ja heldust, Issand,

sest need on igavesest ajast.

Ära vaata minu noorusaja patte ja üleastumisi,

mõtle minu peale oma helduses, sest sina oled hea.

R:

Issand on hea ja õiglane,

seepärast näitab ta eksijaile õiget teed.

Ta juhatab alandlikke oma õiguse järgi

ja õpetab leplikele oma radu.

R:

(Teine lugemine 1Ko 7:29-31)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Ma ütlen teile, vennad, et aega on vähe, sellepärast peab igaüks, kellel on naine, elama nii, justkui tal ei olekski. Ja kes nutab, nagu ta ei nutaks, ja kes on rõõmus, nagu ta ei olekski rõõmus. Ning kes ostab, nagu ta ei saakski ostetut endale pidada, ja kes seda maailma kasutab, justkui ta ei kasutakski seda, sest selle maailma nägu kaob.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mk 1:15)

Halleluuja. Jumalariik on lähedal,

parandage meelt ja uskuge Evangeeliumi. Halleluuja.

(Evangeelium Mk 1:14-20)

Lugemine püha Markuse evangeeliumist

Pärast seda, kui Ristija Johannes oli vangi pandud, tuli Jeesus Galileamaale ja kuulutas Jumala evangeeliumi ning ütles: “Aeg on täis ja jumalariik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumi.” Ja kui ta Galilea järve ääres kõndis, nägi ta Siimonit ja Andreast võrku järve laskmas, sest nad olid kalurid. Ning Jeesus ütles neile: “Käige minu järel, ja ma teen teist inimesepüüdjad.” Ning sedamaid jätsid nad maha oma võrgud ja läksid tema järel.

Kui aga Jeesus edasi läks, nägi ta Jaakobust, Sebedeuse poega, ja Johannest, tema venda, paadis võrke parandamas; ning samas ta kutsus neidki. Ja nad jätsid oma isa Sebedeuse paati ühes palgalistega ning läksid Tema järel.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, me kõik oleme kutsutud käima Jeesus Kristuse järel, elama tema poolt meile õpetatud põhimõtete järgi. Enne meid on elanud palju põlvkondi, kes on püüdnud teha sedasama, aga välja on see neilgi tulnud… nagu alati. Nimelt kuulub Jeesuse järgimise juurde ka kuulumine kirikusse ja kogudusse, kuid maailmas ringi vaadates selgub, et iga kogukond võib Jeesuse järel käimisest aru saada omamoodi. 

Kui Jumal meid nii öelda “kinni püüab”, siis vastab see ka meie enda soovile oma Looja üles leida. Kuid mõte mingite inimesepüüdjate kätte sattumisest kõlab hirmutavalt, tekitab kahtluse, kas nad on ikka Jeesuse poolt meie juurde saadetud, või seisame vastamisi huntidega lambanahas. 

Me palvetame Kyrie…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, 1870. aasta suvel kuulutas Paavst Pius IX Vatikani I kirikukogul välja uue usutõe – paavsti ilmeksimatuse dogma. Nii mõnelegi tuleb üllatusena, et see toimus niivõrd hiljuti, alles XIX sajandi teisel poolel, mitte ei olnud käinud paavstlusega kaasas aegade hämarusest saadik. Aga loeme, kuidas kõlas see tekst kontsiili dokumendis. “Peetruse järeltulijana, Kristuse vikaarina ja kiriku kõrgeima juhina on paavstil täielik, korrakohane ja otsene piiskoplik võim nii universaalse kiriku kui ka üksikute piiskopkondade üle. See laieneb nii usu- ja moraaliküsimustele kui ka distsipliinile ja kirikuvalitsusele.” (4. peatükk: De Romani Pontificis infallibili magisterio). 

See uus dogma tekitas palju segadust ja lõhenemisi, põhjustades nn vanakatoliiklaste kiriku tekkimise, ning on vaidluste allikaks tänapäevani. Kuid mis oli selle õpetuslause eesmärk ja positiivne tähendus, ning mis on selles küsitavat?

Dogmaatika seisukohast pole paavsti ilmeksimatuse ideele tegelikult midagi ette heita. Dogmad – see tähendab usu aluseks olevad fundamentaalsed õpetuslaused – peavad olema muutumatud ja vastama Jumala ilmutatud põhimõtetele. Kui kirik on üks, siis peab tal olema üks juht, kellel on autoriteet ja kellele jääb viimane sõna. Näiteks kui mõni katoliiklane peaks hakkama õpetama, et Jeesus ei olnud Jumala poeg, või et püha Kolmainsust pole olemas, või et neitsi Maarja ei ole taevasse võetud, siis on paavsti kohus kinnitada, et selle inimese seisukohad on olemuslikus vastuolus kiriku usuga. Dogmaatiline eksiõpetaja on oma õpetuse läbi end ise kirikust välja heitnud, ja paavstil kui katoliku kiriku juhil on õigus seda temale teada anda. Paavsti ülesandeks on lõpetada vaidlused nende õpetuslausete üle, mida tohiks muuta ainult taastulev Jeesus ise. Kuni selleni võib paavsti pidada dogmaatika küsimustes ilmeksimatuks – ja see on täiesti mõistlik seisukoht.

Moraali ja distsipiliini küsimustes on aga paavsti ilmeksimatusega puht praktilisel kaalutlustel teisiti. Paavst on inimene, ja tal on paratamatult oma inimlikud eelistused. Sageli on paavstid tulnud kloostrirahva hulgast ja kippunud seetõttu soovitama ka kogu kirikule niisuguseid moraalireelgeid, mis on heal juhul täidetavad vaid rangete kloostrimüüride vahel, kuid käivad maailmas elavatele inimestele üle jõu. Samuti on paavstid sattunud sageli ilmalike valitsejate mõju alla, olnud nende poolt ära ostetud, ära hirmutatud või lausa vangistatud. Mõni paavst on ise olnud kergeusklik ja läinud kaasa liberalistliku moraaliga, milles vabadus muutub üleskutseks patule. Igal juhul tuleb ka ära märkida fakt, mis pole kindlasti juhuslik, et ükski paavst pole oma ilmeksimatust moraali küsimustes mitte kunagi kasutanud.

Samuti on paavstil raske, sisuliselt võimatu, olla ilmeksimatu distsiplinaarse kirikuvalitsemise küsimustes, sest ta ei saa tunda kõiki pooltteist miljardit katoliiklast isiklikult. Ka piiskoppide nimetamisel maailma eri regioonidesse saab ta enamasti toetuda ainult kolmandate isikute soovitustele, mis on pea alati kantud soovitajate isiklikest huvidest. Kiriku ühtsuse säilitamiseks on paavsti õigus piiskoppe nimetada tõesti hädavajalik ja vältimatu… kuid senise praktika valgusel oleks parem jätta ilmeksimatuse küsimus selles osas pigem kommenteerimata. 

Armsad õed ja vennad, Jeesus tegi oma jüngritest inimesepüüdjad. Pole kahtlust, et tema mõttekujund oli inspireeritud sõnademängust, sest jüngrid olid ju seni olnud kalurid, kalapüüdjad. Kuid vaevalt on Jumalal rõõmu kalade kombel kinni püütud inimestest – ja ega meiegi ei tahaks leida end abituna võrgus siplemas. Seega otsigem ise Jumalat, uskugem tema ilmututatud põhimõtteid ning arvestagem sellega, mis on meie jaoks võimalik ja mis võimatu, mis on mõttekas ja mis kahjulik. Aamen.

Mis aastal see oli, kui me Tartu katoliku kirikusse Jeruusalemma pilti maalima läksime? Täpselt ei oska öelda, kuid see võis olla 1975. aastal. Sõitsime bussiga Tartusse ja otsisisime aadressi järel üles katoliku kiriku. Meid võttis vastu väike kõhetu vana mees, kes rääkis aktsendiga eesti keelt. Olime kuulnud, et ta on lätlane ja imestasime tema hea eesti keeleoskuse üle. Liidia hakkas maalima. Kirik oli võrdlemisi külm. Isa käis meid vahepeal vaatamas. Õppisime mõndagi uut. Näiteks seda, et punane tuluke altaril märgib Jumala kohalolekut ja siis kui tuli põleb, tuleb altarist möödudes kummardada.

Meie söömise eest hoolitsesid kaks nunna – üks suuremat, teine väiksemat kasvu, mõlemad vist 60 eluaastates, võib-olla ka vanemad. Õed olid Tšehhimaalt tulnud nunnad ja jäänud ka pärast sõda Eestisse. Sõime midagi tagasihoidlikku, meelde jäi see, et enne ja pärast sööki loeti Meie Isa palve. Maal sai valmis ja tundub, et meid tõmbas ikka tagasi Tartusse Väikese Theresa kirikusse – kiriku nimipühak on Lisieux`Therese (1873– 1897), kellest Isa meile südamlikult rääkis. Olime seal 1975 aasta jõululaupäeval ja laulsime koori peal jõululaule, millest mõned olid arvatavasti kohapeal eesti keelde tõlgitud. Meeles on laulusõnad lapsest, kel „ristiline tee“. Isa jutlustas eesti keeles. Erinevalt vabakoguduslikust emotsionaalsest jutlustamisviisist , oli ta kõne täiesti ratsionaalne ja kristlikele põhitõdedele rajanev. Pärast mõistsin, et see ongi katoliikliku lähenemise põhiomadus. Kõne oli üldjoontes selline: „Jeesus Kristus elas tõepoolest maailmas. Sellest tunnistavad Suetonius, Tacitus ja Josephus, leitud on Jeesuse surilina. Temast tunnistavad miljonid märtrid – kas oleks keegi nõus surema muinasjutukangelase est? Kui palju eestlasi on surnud Kalevipoja eest? Esimestel sajanditel suri Kristuse eest umbes 3 miljonit märtrit. Iga ideoloogia, mis ei rajane Jeesusel Kristusel, variseb põrmu. Variseb põrmu, kui ei nõustu Kristuse deklaratsiooniga „Õndsad on…“ ja Moosese „Sa ei pea mitte…“ -ga. Kristuse reaalsuse tõestuseks on tema Püha Kirik, mis asub maailmas, palvetav kogudus. Mõnedes katoliiklikes kirikutes peetakse Püha Missat väiksemas kabelis. Ukse kohale on kirjutatud:“Sissepääs ainult palvetajatele“. Samad sõnad on kirjutatud taeva suurte uste kohale. Me oleme täna siis selleks, et rääkida sellest, mis meid ühendab – kõiki palvetavaid kristlasi, kes mõtlevad Kristuse tulekule ja usuvad temasse. Petlemmas toimus seesama, mis praegu inimeste elus. Kõigile leidus koht peale Jeesuse. Pole teada, et ümbruskonna lautades rohkem öömajalisi oleks olnud. Ka meie aja inimesel on aega kõigeks muuks, ainult Jeesusest rääkida, mõelda, palvetada – selleks pole tal aega. Millal sündis Kristus – me ei tea seda. 3. sajandit pidas Tema usk võitlust paganamaailmaga. Siis kui Rooma maailmas oli ristiusk võidule pääsenud, muudeti ajaarvamine. Munk Dionysios eksis küll 4 – 6 aastaga, nii et õigupoolest peaks meie aastanumber olema praegu 1980 – 1990 aastat Kristuse ilmaletulekust edasi. See oli nii tähtis sündmus ja kõik teised selle kõrval nii tähtsusetud, et neist ei tasunud isegi rääkida. Nüüd seame iga toimuva asja ja oma elu Kristuse sündimise taustale: see toimus 1975. Uue Ajastu aastal, 1975 aastat pärast Kristuse sündimist. Küünlatuled üle maailma räägivad Kristusest, maailma valgusest, kes hakkas paistma pimeduses. “Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“Raske öelda, kuid selle tagasihoidliku, alandliku olekuga kristlase veendumus oli tunda lihtsalt tema olekust. Ja see avaldas mõju ilma sõnadeta. Hiljem suunati Isa Kasahstani –seal oli palju sakslasi ja puudus koguduse karjane. Ta saatis sealt paar kirja, kirjutas, et koguduseliikmeid on (vist) 5000 ja territoorium 5 korda suurem kui kogu Eesti. Leidsin üles ka ühe saadetud pildi, millel on kujutatud kõrge aiaga piiratud palvemaja moodi hoone, rist peal. Taha on kirjutatud: Katholiku kirik, õnnistatud 14.VIII 1977. Linna nime ei mäleta, vist algas Dž tähega ja oli pikem nimi. Paari kirja järel meie sidepidamine katkes.

Külvi Kuusk

Minu mälu on lühike ja juurde panna palju ei oska.Mäletan preestri väga kitsast ja tagasihoidlikku tuba. Istusime tema laua vastas kui ta meie küsimustele rahulikult vastas.Mõlemal pool seina ääres olid sitsi riidest kirjud kaardinad. Kui nihutasin kardinat (ei mäleta, kas kogematta) avanes seal taga rikkalik raamatukogu. See avaldas muljet, et seda varjati kardinaga. See rääkis mulle sügavast tagasihoidlikusest. Maalimise ajal olin alles Eesti Riikliku Kunsti Instituudi tudeng, seepärast väga ebakindel. Isa Andreas oli tihti kõrval nõu andmas ja julgustamas. Tal oli visioon,kuidas see öine Jeruusalemma panoraam pidi välja nägema. Olen tänulik, et võisin põgusalt kokku puutuda Jumalale pühendunud inimesega. See on andnud kogu eluks respekti katoliku kiriku vastu. Õnnistust soovides Teie ettevõtmistele.

Liidia Vardja

PS. Maale tegime kaks. Külvi kirjutatud jutluse kokkuvõte pärineb tema märkmetest, mida ta tegi jutluse ajal. Küsimusele, kuidas me sattusime sinna, ei oska muud arvata kui tõenäoliselt minu venna Joosep Tammo kaudu.

kas usute, et sutaaniga preestrit,  pole Tartus  nähtud aastakymneid! Puudub peakate. Ja kuidas selgitada, mehe julgust, kus ymberingi protestantidest teoloogid…. Ometi ta julges nagu need 2 inglit…. kuuletuda oma ylematele.

Jumal on imeline !! Kuidas nende 2 naise poolt on hoitud Tartu Kirik. Mida peidab õ Salvatora kott, õ Celesta kott?? Kiriku võtmeid!!! Kiriku võtmeid! Tabernaakli võtmed!!

Panen tähele, et sakrastia trepi käsipuu on laotud punasest tellisest. Sarnasel moel oli kunagi laotud kiriku aed. Eks kirikut ümbritsev aed lükati/lõhuti. Sellise aia ylesladumine käis kergelt.

Tiibrakett

Elektrikarjane 981

Elektrikarjane 982

Elektrikarjane 983

In paradisum deducant te angeli, in tuo adventu suscipiant te martyres,

et perducant te in civitatem sanctam Jerusalem.

Chorus Angelorum te suscipiat,

et cum Lazaro quondam paupere aeternam habeas requiem.

aut Administratorum Apostolicorum Estoniae (1924-2024)

atque Dioecesis Tallinnensis (ab anno 2024)

Resurrectionem expectantes in pace dormierunt:

Ianuarius

1940     Wierciński SJ, Feliks  –  Prof. Dr. theol. Dr. phil.

            n. 20. Augusti 1858 (Puck), o. 21. Iunii 1885, m. 20. Ianuarii 1940 (București)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Pärnu 1934-1938

1945     Ruszała OFMCap, Łucjan (Wladysław)

            n. 13. Maii 1908 (Przedmiescie Czudeckie), o. 19. Iunii 1932, m. 30. Ianuarii 1945 (Tallinn)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Petseri 1933-1945

1976     Maternus OFMCap, Lukas (Hermann)

            n. 26. Iulii 1908 (Kraiburg), m. 12. Ianuarii 1976 (Altötting)

            Frater in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Tartu 1934-1940

1983     Baeten SJ, Johannes

            n. 23. Septembris 1914 (Nieuwstadt), o. 22. Augusti 1945, m. 02. Ianuarii 1983 (Nijmegen)

            Sacerdos in Socieate Iesu

             Esna 1939-1940

1986     Grišāns, Jāzeps

            n. 10. Augusti 1914 (Dagda), o. 03. Aprilis 1938, m. 07. Ianuarii 1986 (Rīga) Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia

Tallinn 1947-1952, Valga 1951-1952

1990     Nikl SJ, Rudolf Eugen

            n. 07. Augusti 1913 (Breslau), o. 20. Decembris 1941, m. 16. Ianuarii 1990 (Münster)

Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1936-1939

1993     Stipa, Günther Johannes  –  Prof. Dr. phil.

            n. 27. Novembris 1907 (Königshütte), o. 05. Augusti 1938, e statu clericali demissus 13. Ianuarii 1950,  m. 26. Ianuarii 1993 (Helsinki)

             Sacerdos in Societate Iesu 1938-1950

             Tallinn 1933-1936 et 1939-1940

Februarius

1942     PROFITTLICH SJ, EDUARD  –  Dr. theol. Dr. phil.

            n. 11. Septembris 1890 (Birresdorf), o. 27. Augusti 1922, 

el. Archiepiscopus tit. Hadrianopolitanus in Haemimonto 27. Novembris 1936,  cons. 27. Decembris 1936, m. 22. Februarii 1942 (Kirow)

            Tallinn 1930-1931 (Parochus), Administrator Apostolicus Estoniae 1931-1942

            Deportatus in Russiam anno 1941

            Venerabilis Dei Servus 31. Maii 2003  –  Confessor fidei et martyr

1945     Kontny SChr, Paweł

            n. 29. Iunii 1910 (Paprocany / Tychy), o. 03. Iunii 1939, m. (necatus) 01. Februarii 1945 (Lędziny)  Sacerdos in Societate Christi pro Emigrantibus Polonis Kiviõli 1939

            Martyr

1954     Dejnis, Vincas (Deinis, Wincenty / Dainys, Vincenz / Dainys, Vincent)

            n. 18. Ianuarii 1880 (Rīga), o. 23. Martii 1903, m. 06. Februarii 1954 (Lemont Twp. / Cook)

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia

Narva 1908, 1922-1923, Tartu 1911-1912, Tallinn 1936-1941 Deportatus in Russiam anno 1929-1933,

in exsilio in Germania anno 1941-1951 et in Civitatibus Foederatis Americae Septentrionalis ab anno 1951 Confessor fidei

1961     Werling SJ, Alphonse Maria Ferdinand Heinrich (Verling, Henri)

            n. 14. Decembris 1879 (Stadt Luxemburg), o. 25. Augusti 1912, m. 22. Februarii 1961 (Esna)

            Sacerdos in Societate Iesu

Tartu 1923-1930, Tallinn 1931-1945, Administrator Apostolicus Estoniae ad interim 1942-1945, Esna 1954-1961

Deportatus in Russiam anno 1945-1954

Confessor fidei

1970     Kański SJ, Kazimierz

            n. 02. Martii 1889 (Winiary / Kielce), m. 06. Februarii 1970 (Esna)

            Frater in Societate Iesu

             Esna 1938-1970

1983     SAMORÈ, ANTONIO  –  S.R.E. Episcopus Cardinalis, Dr. theol. Dr. iur. can.      n. 04. Decembris 1905 (Bardi), o. 10. Iunii 1928, 

el. Archiepiscopus tit. Ternobenus 30. Ianuarii 1950, cons. 16. Aprilis 1950,

            prom. Presbyter Cardinalis Sanctae Mariae supra Minerva 26. Iunii 1967,   prom. Episcopus Cardinalis Sabinensis-Mandelensis 12. Decembris 1974,

m. 03. Februarii 1983 (Roma)

Secretarius Nuntiaturae Apostolicae Estoniae 1933-1936

2000     VERSCHUREN, PAUL MICHAEL  –  Dr. iur. can, lic. theol., lic. iur.

            n. 26. Martii 1925 (Breda), o. 19. Martii 1950, el. Episcopus tit. Aquaesirensis 21. Aprilis 1964,    cons. 16. Augustii 1964, succ. Episcopus Helsinkiensis 29. Iunii 1967, m. 19. Februarii 2000 (Helsinki)      Episcopus Coadiutor Helsinkiensis 1964-1967, Episcopus Helsinkiensis 1967-1998            Magnus adiutor Ecclesiae Catholicae Estoniae 1982-1992

2022     CAKULS, JĀNIS  –  Dr. phil. h.c.

n. 04. Iulii 1926 (Bērziņi, Parochia Rožupe / Rudzāti), o. 18. Septembris 1949,

el. Episcopus tit. Tinistensis 09. Novembris 1982, cons. 11. Decembris 1982, m. 26. Februarii 2022 (Rīga)

Administrator Apostolicus Coadjutor Archidioecesis Rigensis et Dioecesis Liepaiensis 1982-1990

Administrator Apostolicus Archidioecesis Rigensis et Dioecesis Liepaiensis 1990-1991

Episcopus Auxiliaris Archidioecesis Rigensis 1991-1993

Administrator de facto pro Estonia 1990-1991

Martius

1935     ZECCHINI SJ, ANTONINO  –  Dr. iur. can, Dr. theol.     n. 07. Decembris 1864 (Visco), o. 25. Iunii 1893, 

el. Archiepicopus tit. Myrensis 20. Octobris 1922, cons. 21. Decembris 1922, m. 17. Martii 1935 (Rīga)

            Visitator Apostolicus Estoniae 1921-1922, Delegatus Apostolicus Estoniae 1922-1933, Administrator Apostolicus Estoniae 1924-1931

1942     Kartte SJ, Josef

            n. 31. Martii 1872 (Grottkau), o. 06. Iulii 1902, m. 14. Martii 1942 (Frankenstein, Schlesien)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1924-1930, Rakvere 1937, Kiviõli 1938, Rakvere 1939-1940

1952     Huber OFMCap, Berard (Maximilian)

            n. 10. Octobris 1889 (Tittmoning), o. 25. Iulii 1912, m. 17. Martii 1952 (Augsburg)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Tartu 1931-1941

1965     Strang SJ, Wilhelm

            n. 04. Februarii 1890 (Emmerich), o. 20. Iunii 1920, m. 06. Martii 1965 (Münster)

            Sacerdos in Societate Iesu

            Rakvere 1937-1938, Nõmme 1939

1968     Danner OFMCap, Utto (Alois) 

            n. 23. Maii 1886 (Neustadt), m. 31. Martii 1968 (Rosenheim)

            Frater in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Tartu 1931-1941

1988     Borucki SJ, Bruno  –  Prof. Dr. phil.

            n. 19. Aprilis 1894 (Kostschin), o. 27. Augusti 1925, m. 11. Martii 1988 (Münster)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1937-1940

Aprilis

1963     Bourgeois SJ, Vassily (Charles)  –  Dr. theol.

            n. 11. Iulii 1887 (Paris), o. 24. Augusti 1920, m. 18. Aprilis 1963 (São Paulo)

            Sacerdos in Societate Iesu

            Tallinn 1932-1934, Narva 1935-1936, Tallinn 1937, Esna 1938-1940, Tartu 1941-1944

1977     Kraus OFMCap, Tadeusz (Antoni Stanisław)

            n. 10. Novembris 1890 (Lwiw), o. 28. Octobris 1916, m.18. Aprilis 1977 (Kraków)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Narva 1931-1944, Tartu 1945-1964

1981     SLOSKĀNS, BOĻESLAVS

            n. 13. Augusti 1893 (Stiernīne), o. 21. Ianuarii 1917, el. Episcopus tit. Cillitanus 05. Maii 1926,   cons. 10. Maii 1926, prom. Solio Pontificio Assistens 26. Martii 1933,

m. 17. Aprilis 1981 (Leuven)

Administrator Apostolicus Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum et Dioecesis Mincensis 1926-1981

            Moderator Apostolicus pro fidelibus ex Lettonia et Estonia in exilium in Europa 1955-1981

            Deportatus in Russiam anno 1929-1933, in exsilio in Germania 1944-1945 et in Belgia ab anno 1945  Venerabilis Dei Servus 20. Decembris 2004  –  Confessor fidei

1995     Sosnovskis, Kazimirs Peters  –  Capellanus Suae Sanctitatis, lic. theol.

            n. 17. Martii 1918 (Rīga), o. 04. Aprilis 1941, m. 27. Aprilis 1995 (Liepāja)

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia

Tallinn 1946-1947, Valga 1977-1980

2019     Salo, Vello (ad 1945: Vaher, Endel)  –  Protonotarius Apostolicus supra numerum  Prof. Dr. theol. Dr. theol. h.c. lic. phil. lic. theol. lic. theol. bibl.

            n. 05. Novembris 1925 (Lalsi, Võisiku vald), o. 16. Martii 1957, m. 21. Aprilis 2019 (Tallinn)

            Sacerdos Dioecesis Monasteriensis, in Germania

             Tartu 1993-2000, Tallinn 2001-2019

Maius

1934     Przyrembel, Stanisław  –  Camerarius Suae Sanctitatis, S.Th.M.

            n. 12. Augusti 1869 (Gzów), o. 20. Februarii 1893, m. 26. Maii 1934 (Warszawa)

Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia

Civibus Revaliensis anno 1879-1886

Deportatus in Russiam anno 1929-1932 Confessor fidei

1951     Milner SJ, Henry

            n. 09. Januarius 1908 (Sheffield), o. 26. Junius 1937, m. 30. Maius 1951 (Dublin)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Esna 1939-1940

1954     Venclovas, Martynas (Venclavs, Mārtiņš / Venclav, Martin)

            n. 10. Ianuarii 1872 (Radviliškis), o. 20. Ianuarii 1897, m. 03. Maii 1954 (Jēkabpils)

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia, 1897-1926

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia, ab anno 1926

             Tallinn 1917-1924, Narva 1919-1922

1966     Lepp, Ignace (John Robert) –  Prof. Dr. phil.

            n. 26. Octobris 1909 (Orajõe), o. 29. Iunii 1941, m. 29. Maii 1966 (Paris)  Sacerdos Archidioecesis Lugdunensis, in Francogallia

1977     Dietz SJ, Matthias

            n. 21. Octobris 1890 (Plittersdorf, Bad Godesberg), o. 27. Augusti 1922, m. 31. Maius 1977 (Inzell)  Tallinn et Tartu 1925

1990     VAIVODS, JULIJANS  –  S.R.E. Presbyter Cardinalis, lic. theol.            n. 18. Augusti 1895 (Vorkova), o. 07. Aprilis 1918,  el. Episcopus tit. Macrianensis maior 10. Novembris 1964, cons. 18. Novembris 1964, prom. Presbyter Cardinalis Sanctorum Quattuor Coronatorum 02. Februarii 1983,  m. 23. Maii 1990 (Rīga)

Administrator Apostolicus Dioecesis Liepaiensis 1945-1947 et Archidioecesis Rigensis 1962-1990

Administrator de facto pro Estonia 1962-1990

2000     Pavlovskis OFMCap, Andrejs (Jānis Antons)  –  lic. theol.

            n. 16. Februarii 1914 (Viļuši), o. 11. Iulii 1937, m. 09. Maii 2000 (Rīga)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Rerum politicarum causa in carcere anno 1949-1956

             Tartu 1964-1977

2003     COLASUONNO, FRANCESCO  –  S.R.E. Diaconus Cardinalis, Dr. theol. Dr. iur. can.    n. 02. Januarii 1925 (Grumo Appula), o. 28. Septembris 1947,        el. Archiepiscopus Truentinus 06. Decembris 1974, cons. 09. Februarii 1975,

            prom. Diaconus Cardinalis Sancti Eugenii Papae 21. Februarii 1998, m. 31. Maii 2003 (Grumo Appula)

             Nuntius Apostolicus Russiae 1990-1994

Iunius

1955     Rymkiewicz SJ, Stanislaus (Rimkevičius, Stasys)

            n. 17. Februarii 1904 (Tartu), o. 28. Augusti 1934, m. 10. Iunii 1955 (Kaunas)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Deportatus in Russiam anno 1948-1955

Confessor fidei

1972     Rut SChr, Stanisław

            n. 12. Maii 1910 (Przeworsk), o. 11. Iunii 1938, m. 24. Iunii 1972 (Poznań)  Sacerdos in Societate Christi pro Emigrantibus Polonis

             Kiviõli 1939-1945, Rakvere 1941-1945

Rerum politicarum causa in carcere anno 1946-1953

2004     Začests, Julijans  –  Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis

n. 20. Decembris 1913 (Ludza), o. 03. Aprilis 1938, m. 21. Iunii 2004 (Līvāni)

Administrator Apostolicus Archidioecesis Rigensis et Dioecesis Liepaiensis 1960-1962

Administrator de facto pro Estonia 1960-1962

Rerum politicarum causa in carcere anno 1945-1948 Confessor fidei

2011     Barbier de Courteix, Guy

            n. 20. September 1921 (Chabanais), o. 29. Junius 1951, m. 21. Junius 2011 (Helsinki)  Sacedos Archidioecesis Lugdunensis, in Francogallia

            Tallinn 1992-2011, Vicarius Generalis Administraturae Apostolicae Estoniae 1992-1996

Iulius

1928     Stephany, Eduard Johann Heinrich (Stefani, Eduards)

            n. 16. Iunii 1856 (Saldus), o. 07. Aprilis 1918, m. 25. Iulii 1928 (Narva-Jõesuu)

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia

             Tallinn 1923, Narva 1924-1928 

1930     Abraitis, Leon (Leo)

            n. 02. Martii 1901 (Tallinn), o. 26. Septembris 1926, m. 22. Iulii 1930 (Taagepera)

            Princeps Sacerdos Administraturae Apostolicae Estoniae, in Estonia

             Tallinn 1926, Narva 1927-1930

1944     Doberschütz, Hubert

            n. 30. Aprilis 1913 (Schildberg), o. 30. Iulii 1939, m. 25. Iulii 1944 (Tallinn)

            Sacerdos Archidioecesis Vratislaviensis, in Germania    Incertis adiunctis in portu Tallinnae occiditur

1977     Krumpāns, Miķelis

            n. 07. Novembris 1916 (Krāslava), o. 23. Decembris 1944, m. 13. Iulii 1987 (Tallinn)

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia

             Tallinn 1952-1987, Tartu 1977-1987

1984     Neefs SJ, Heinrich

            n. 25. Iunii 1910 (Antwerpen), o. 11. Iunii 1940, m. 28. Iulii 1984 (Antwerpen)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1938-1939

1999     Šamo, Staņislavs Kazimirs (Schamo, Stanislaus Kasimir / Sams, Stanley Casimirus) – Dr. med. dent.

n. 30. Octobris 1913 (Daugavpils), o. 03. Aprilis 1938, e statu clericali demissus 01. Decembris 1945, m. 23. Iulii 1999 (Baltimore)

Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia, 1938-1945

In exsilio in Germania 1944-1950 et in Civitatibus Foederatis Americae Septentrionalis ab anno 1950 Valga 1941-1944

2011 ŚWIĄTEK, KAZIMIERZ  –  S.R.E. Presbyter Cardinalis  n. 21. Octobris 1914 (Valga), o. 08. Aprilis 1939,

el. Archiepiscopus Minscensis Latinorum – Mohiloviensis Latinorum et Administrator Apostolicus Dioecesis Pinskensis Latinorum 13. Aprilis 1991, cons. 21. Maii 1991,

            prom. Presbyter Cardinalis Sancti Gerardi Maiella 26. Novembris 1994, m. 21. Iulii 2011 (Pinsk) Archiepiscopus Minscensis Latinorum – Mohiloviensis Latinorum 1991-2006,

Administrator Apostolicus Dioecesis Pinskensis Latinorum 1991-2011

2020     Paliyenko, Volodymyr – Dr. theol.

            n. 08. Iunii 1967 (Rudky), o. 01. Decembris 2002, m. 17. Iulii 2020 (Luzhky)

            Sacerdos Archieparchia Stanislaopolitanus, in Ucraina

             Tallinn 2003-2015

Augustus

1948    ARATA, ANTONINO  –  Dr. phil. Dr. theol. Dr. iur. can. Dr. theol. h.c. 

n. 28. Octobris 1883 (Piacenza), o. 09. Iunii 1906, el. Archiepiscopus tit. Sardianus 11. Iulii 1935, cons. 11. Augusti 1935, m. 25. Augusti 1948 (Grottaferatta)

            Chargé d’Affaires pro Estonia 1933-1935, Nuntius Apostolicus Estoniae 1935-1941

1960     STRODS, PĒTERIS  –  Prof. Dr. phil. lic. theol.

            n. 01. Maii 1892 (Varakļāni), o. 26. Maii 1916, el. Episcopus tit. Stadiensis 18. Iulii 1947,

cons. 25. Iulii 1947, m. 05. Augusti 1960 (Rīga)

            Administrator Apostolicus Dioecesis Liepaiensis 1947-1960 et Archidioecesis Rigensis 1958-1960,  Administrator de facto pro Estonia 1958-1960

1. Keller SJ, Charles (Karl)
   1. 25. Martii 1907 (Güttingen), o. 27. Augusti 1938, m. 13. Augusti 1969 (Delsberg)

            Sacerdos in Societate Iesu        Rakvere 1940

1. Houtkamp OFMCap, Methodius (Gerardus Johannes)
   1. 18. Octobris 1901 (Haarlem), o. 08. Februarii 1931, m. 18. Augusti 1970 (Voorburg)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Narva 1933-1940 

1979     Ryder SJ, John (Johannes)

            n. 12. Novembris 1900 (Crewe), o. 25. Maii 1933, m 27. Augusti 1979 (New York)

            Sacerdos in Societate Iesu        Esna 1938-1939 

1984     Dordett, Aleksander-Erik (Alexander)  –  Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis, Prof. Dr. theol. Dr. iur. can.

            n. 21. Septembris 1916 (Tampere), o. 10. Maii 1942, m. 08. Augusti 1984 (Korneuburg)

            Sacerdos Administraturae Apostolicae Estoniae, in Estonia, 1942-1951 Sacerdos Archidioecesis Vindobonensis, in Austria, ab anno 1951

             Tallinn 1934-1935 et 1939-1941, Tartu 1942-1944

1989     Borevičius SJ, Jonas (Johannes Baptist Peter)

            n. 05. Decembris 1906 (Alytus), o. 24. Iulii 1937, m. 23. Augusti 1989 (Chicago)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1932-1934

1994     Abbo, Giovanni Angelo  –  Protonotarius Apostolicus supra numerum, Prof. Dr. theol. Dr. iur. can.        n. 27. Decembris 1911 (Pontedassio), o. 26. Maii 1934, m. 12. Augusti 1994 (Roma)

            Sacerdos Dioecesis Albinganensis, in Italia

            Secretarius Nuntiaturae Apostolicae Estoniae 1937-1940

2017     CASSARI, MARIO ROBERTO  –  Dr. theol. lic. iur. can.  n. 27. Augusti 1943 (Ghilarza), o. 27. Decembris 1969,

el. Archiepiscopus tit. Truentinus 03. Augusti 1999, cons. 16. Octobris 1999 m. 19. Augusti 2017 (Donigala Fenughedu)

            Secretarius Nuntiaturae Apostolicae Estoniae 1992-1994

2022     ZURBRIGGEN, PETER STEPHAN  –  Dr. iur. can.

n. 27. Augusti 1943 (Brig), o. 10. Octobris 1969, el. Archiepiscopus tit. Glastoniensis 13. Novembris 1993, cons. 06. Ianuarii 1994 m. 28. Augusti 2022 (Brig)

Nuntius Apostolicus Estoniae 2001-2009, Administrator Apostolicus Estoniae 2001-2005

September

1936     Riethmeister SJ, Sigbert Hubert Arthur Jakob  –  Dr. phil.

            n. 25. Iulii 1895 (Rohr), o. 27. Augusti 1931, m. 22. Septembris 1936 (Berlin)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Rakvere 1935-1936

1941     Łuniewski, Aleksander

            n. 23. Iunii 1902 (Ostróże), o. 24. Februarii 1929, m. (necatus) 04. Septembris 1941 (Szumowo)

            Sacerdos Dioecesis Lomzensis, in Polonia, ad 1935 et ab anno 1938

             Sacerdos in Societate Christi pro Emigrantibus Polonis 1935-1938

            Kiviõli 1938

            Martyr

October

1958     SPRINGOVIČS, ANTONIJS  –  S.Th.M., Dr. theol. h.c.

            n. 31. Octobris 1876 (Rēzekne), o. 24. Iunii 1901, el. Episcopus Rigensis 14. Aprilis 1920

cons. 22. Augusti 1922, prom. Archiepiscopus Rigensis 25. Octobris 1923, m. 01. Octobris 1958 (Rīga)

            Episcopus Rigensis 1920-1923, Archiepiscopus Rigensis 1923-1958 Administrator de facto pro Estonia 1945-1958

1979     Lenzbauer OFMCap, Robert (Johannes Nepomuk)

            n. 09. Maii 1891 (Ach), o. 30. Maii 1915, m. 21. Octobris 1979 (München)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Tartu 1931-1941

2019     Cieśla, Stefan

n. 18. Augusti 1912 (Śmigiel), e statu clericali demissus 30. Novembris 1958,

m. 07. Octobris 2019 (Surbiton, Surrey)

Frater in Societate Christi pro Emigrantibus Polonis 1935-1958

Kiviõli 1938-1940

November

1937     Cakul, Michał (Tsakul, Mikhail)

            n. 23. Octobris 1885 (Tallinn), o. 09. Novembris 1908,

m. (necatus) 03. Novembris 1937 (Medweschjegorsk)

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia      Confessor fidei et martyr

1939     Pietkiewicz, Viktor (Petkevich, Viktor)

            n. 03. Ianuarii 1870 (Tallinn), o. 20. Februarii 1893, 

m. (necatus) 01. Novembris 1939 (Piotrków Kujawski) Narva 1919-1920

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia, 1893-1925

            Sacerdos Dioecesis Vladislaviensis, in Polonia, ab anno 1925

            Confessor fidei et martyr

1965     Piebalgs, Alberts

            n. 07. Maii 1894 (Salasi), o. 13. Maii 1917, m. 17. Novembris 1965 (Valmiera)

            Sacerdos Dioecesis Samogitiensis, in Russia ad 1918 / in Lituania ab anno 1918, 1917-1918

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia, ab anno 1918

             Rerum politicarum causa in carcere anno 1945-1953

             Valga 1953-1965

1985     Anthonisse OFMCap, Zacharias (Jacobus Maria)  –  Prof. Dr. theol.

            n. 12. Maii 1906 (Haarlem), o. 19. Decembris 1931, m. 11. Novembris 1985 (Nijmegen)

            Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum

             Narva 1936-1940

1989     Groetschel SJ, Johannes Baptist Franz Ernst

            n. 02. Octobris 1911 (Pawlowitz), o. 04. Aprilis 1942, m. 27. Novembris 1989 (Berlin)

            Sacerdos in Societate Iesu

             Tallinn 1936-1938

2023     Amponsah-Saamoa, Matthew  –  Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis, Dr. theol.

n. 24. Decembris 1962 (Offinso-Maase), o. 13. Iulii 1991, m. 04. Novembris 2023 (Kumasi)

Sacerdos Archidioecesis Kumasiensis, in Ghana

Secretarius Nuntiaturae Apostolicae Estoniae 2015-2018

December

1960     Nawrath SJ, Johannes

            n. 10. Iunii 1892 (Markersdorf), m. 07. Decembris 1960 (Moravec)

            Frater in Societate Iesu

            Rakvere 1935-1936, Pärnu 1937, Kiviõli 1938

1968     Valdak, Richard Rudolf (ad 1923: Platsipeal, Richard Rudolf)

            n. 17. Martii 1891 (Tallinn), o. 14. Septembris 1927 in orthodoxa ecclesia, con. 08. Decembris 1928,  susp. 20. Decembris 1930, excom. et e statu clericali demissus 04. Septembris 1931,

m. 26. Decembris 1968 (Tallinn)

            Sacerdos Apostolicae Orthodoxae Ecclesiae Estoniae (EAÕK), in Estonia, 1927-1928    Sacerdos Administraturae Apostolicae Estoniae, in Estonia, 1928-1931

             Haapsalu 1928-1930 

2008     Valk, Peeter

            n. 12. Septembris 1950 (Tallinn), o. diac. 08. Decembris 1999, m. 10. Decembris 2008 (Tallinn)  Diaconus Administraturae Apostolicae Estoniae, in Estonia

             Tallinn 1999-2008

2016     MULLOR GARCÍA, JUSTO  –  Dr. iur. can.

n. 08. Maii 1932 (Los Villares), o. 08. Decembris 1954, el. Archiepiscopus tit. Emeritensis Augustanus 21. Martii 1979, cons. 27. Maii 1979, tr. Archiepiscopus tit. Volsiensis 28. Iulii 1994, m. 30. Decembris 2016 (Roma)

            Nuntius Apostolicus Estoniae 1991-1997, Administrator Apostolicus Estoniae 1992-1997

• Grabarczyk, Ludwik Krzysztof  –  Dr. theol. Mgr. theol., BA phil.
  • 31. Ianuarii 1964 (Końskie), o. 10. Iunii 1995, e statu clericali demissus 02. Iulii 1999

m. 14. Decembris 2021 (Kraków)

Sacerdos in Ordo Fratrum Praedicatorum 1995-1999 Tallinn 1998-1999

• ENDER, ERWIN JOSEF  –  Dr. theol.
  • 07. Septembris 1937 (Steingrund), o. 10. Octobris 1965, el. Archiepiscopus tit. Germaniensis in Numidia 15. Martii 1990, cons. 05. Aprilis 1990 m. 19. Decembris 2022 (Roma)

Nuntius Apostolicus Estoniae 1997-2001, Administrator Apostolicus Estoniae 1997-2001

Iurisdictio Ecclesiae Catholicae in Estonia:

24. Februarii 1918 ad 21. Septembris 1918: Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum (Russia)

22. Septembris 1918 ad 31. Octobris 1923: Dioecesis / Archidioecesis Rigensis (Lettonia) 01. Novembris 1924 ad 25. Septembris 2024: Administratura Apostolica pro Estonia (Estonia)

post 26. Septembris 2024: Dioecesis Tallinnensis (Estonia)

Rerum politicarum causa de facto sub Archidioecesi Rigae: 20. Iulii 1945 ad 14. Aprilis 1992

Ad memoriam sacerdotum, qui in Estonia 1918-1924 laborabant

Mementote præpositorum vestrorum, qui vobis locuti sunt verbum Dei (Hebr 13, 7)

1921     Zilevičius, Kazimieras (Żylewicz, Kazimierz)   –  S.Th.M.

n. 23. Novembris 1872 (Rubežaičiai), o. 15. Ianuarii 1898, m. 23. Februarii 1921 (Mikoliškiai) Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia Tartu 1912, 1915-1920

1937     Szawdzinis, Mieczyslaw

            n. 04. Septembris 1895 (Daugieliszki), o. 07. Aprilis 1918, m. (necatus) 09. Octobris 1937 (Smolensk)  Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia

             Narva 1921-1925

            Rerum politicarum causa in carcere anno 1927-1936Martyr

1939    RATTI, AMBROGIO DAMIANO ACHILLE  –  S.R.E. Summus Pontifex sub nomine PIUS XI.

            Dr. theol. Dr. iur. can. Dr. phil.

            n. 31. Maii 1857 (Desio), o. 20. Decembris 1879, el. Archiepiscopus tit. Naupactensis 03. Iulii 1919,  cons. 28. Octobris 1919, el. Archiepiscopus tit. Adanensis 19. Aprilis 1921,

el. Archiepiscopus Mediolanensis 13. Iunii 1921, prom. Presbyter Cardinalis Sanctorum Silvestri et Martini in Montibus 16. Iunii 1921, el. ad Summum Pontificatum 06. Februarii 1922, coronatus 12. Februarii 1922,  m. 10. Februarii 1939 (Roma)

Visitator Apostolicus Estoniae 1918-1920

1939     DE ROPP, EDUARD MICHAEL JOHANN MARIA

            n. 15. Decembris 1851 (Līksna), o. 02. Augusti 1886, el. Episcopus Tiraspolitana 09. Iunii 1902,  cons. 16. Novembris 1902, el. Episcopus Vilnensis 09. Novembris 1903,

el. Archiepiscopus Mohiloviensis Latinorum 25. Iulii 1917,

prom. Solio Pontificio Assistens 28. Maii 1927, m. 25. Iulii 1939 (Poznań)

Archiepiscopus Mohiloviensis Latinorum 1917-1939 In exsilio in Polonia 1919-1939

1. Mackiewicz, Antoni (Mackevičius, Antanas / Mackoviaḱ, Antano)
   1. 28. Iulii 1892 (Choroszcz), o. 16. Aprilis 1917, m. (necatus) 14. Novembris 1942 (Kołdyczewo) Sacerdos Dioecesis Vilnensis, in Polonia, 1917-1925

Sacerdos Dioecesis Pinskensis Latinorum, in Polonia, 1925-1942

Tallinn 1917-1918

Martyr

1. DE O’ROURKE, EDUARD ALEXANDER LADISLAUS
   1. 26. Octobris 1876 (Basin), o. 27. Octobris 1907, el. Episcopus Rigensis 29. Septembris 1918, cons. 15. Decembris 1918, tr. Episcopus tit. Caneensis 10. Aprilis 1920,  tr. Episcopus tit. Pergamenus 21. Decembris 1922, el. Episcopus Gedanensis 02. Ianuarii 1926,

            tr. Episcopus tit. Sophenensis 13. Iunii 1938, m. 27. Iunii 1943 (Roma)

            Episcopus Rigensis 1918-1920, Visitator Apostolicus Estoniae 1920-1921

1947     Krysiak, Piotr   –  Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis

            n. 18. Februarii 1871 (Piątkowizna), o. 05. Martii 1895, m. 24. Octobris 1947 (Łomża)     Sacerdos Dioecesis Sejna seu Augustoviensis, in Polonia, 1895-1899,

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia, 1899-1921

            Sacerdos Dioecesis Sejna seu Augustoviensis (ab anno 1925 Diocesis Lomzensis), in Polonia,  ab anno 1921

             Tallinn 1913-1918

1950     Sabaliauskas, Adolfas (Sobolewski, Adolf)

            n. 23. Augusti 1873 (Krikščiai), o. 08. Martii 1896, m. 14. Ianuarii 1950 (Kaunas)

            Sacerdos Dioecesis Samogitiensis, in Russia ad 1918 / in Lituania ab anno 1918, 1896-1926

            Sacerdos Archidioecesis Kaunensis, in Lituania, ab anno 1926

             Tallinn 1916-1918

1957     Dukaļskis, Miķelis  –  S.Th.M.

            n. 14. Martii 1871 (Darvinīki), o. 15. Ianuarii 1898, m. 10. Maii 1957 (Aglona)

            Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia, 1898-1926

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia, ab anno 1926

             Tartu 1920-1923

1957     Meškauskas, Juozas (Meškowski, Józef / Mieszkowski, Joseph) Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis, Prof. Dr. theol. S.Th.M.

            n. 16. Aprilis 1889 (Panevėžys), o. 13. Junii 1914, m. 30. Novembris 1957 (New York)

            Sacerdos Dioecesis Samogitiensis, in Russia ad 1918 / in Lituania ab anno 1918, 1914-1926

            Sacerdos Archidioecesis Kaunensis, in Lituania, ab anno 1926

             Tallinn 1916-1918

1964     Kaczyński, Edward (Eduard)

            n. 18. Martii 1889 (Vitebsk), o. 13. Aprilis 1914, m. 23. Iunii 1964 (Ostrowo Kościelne) Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia

            Narva 1921-1923, Tartu 1923

1970     Krupavičius, Mykolas Jerominas (Krupawicz, Michał Hieronim)  Praelatus Honorarius Suae Sanctitatis, S.Th.M.

            n. 01. Octobris 1885 (Balbieriškis), o. 13. Junii 1914, m. 04. Decembris 1970 (Chicago)

            Sacerdos Dioecesis Samogitiensis, in Russia ad 1918 / in Lituania ab anno 1918, 1914-1926     Sacerdos Archidioecesis Kaunensis, in Lituania, ab anno 1926

             Tallinn 1917-1918

1977     Stričko, Pauls (Stryczko, Paweł / Stryczko, Pāvils)

            n. 01. Septemberis 1884 (Bal’niki), o. 10. Martii 1910, m. 03. Februaris 1977 (Daugavpils) Sacerdos Archidioecesis Mohiloviensis Latinorum, in Russia, 1910-1926

            Sacerdos Archidioecesis Rigensis, in Latvia, ab anno 1926        Rerum politicarum causa in carcere anno 1951-1955

             Valga 1915-1921

Staatus: 24. oktoober 2024

© Lambert Klinke, Gießen (Saksamaa)

Käesolevas publikatsioonis esitatud andmeid on lubatud kasutada, kopeerida ja levitada järgnevatel tingimustel: (1) nii eelnev autoriõiguste märge kui ka antud märge on olemas kõikides koopiates; (2) andmeid kasutatakse informatiivseks ja mitte-kommertsiaalseks või isiklikuks tarbeks; (3) esitatud andmeid ei muudeta. 

Palun saatke oma kommentaarid, täiendused ja parandused e-maili aadressile Lambert.Klinke@gmx.de

Tänan Dr. iur. can. Gero Weishaupt’i ja Dr. phil. Nikolaus Mantelile märkuste ja paranduste eest ladina keele kasutuses.

Таара  пуиестее  16 – 1

Esimene teade Tsehhist.

Avalik kiri uue eestikeelse rooma-katoliku missa tõlke küsimuses.

Hiljuti juhiti minu tähelepanu uudisele, et Eesti Apostellikus Administratuuris olevat uus missatõlge valmis saanud, nagu kuulutab kiriku koduleht (iroonilisel kombel küll üpris kohmakas keeles ja õigekirjavigadega).

Üldiselt ma Eesti Apostellikus Administratuuris toimuvatesse asjadesse ei sekku, hoolimata sellest, kas need lähevad mulle korda või mitte. Esimest korda oma 29 de facto paguluses veedetud aasta jooksul teen siiski erandi – seda põhjusel, et kolmandate isikute kaudu, nö tagauksest jõudis minuni ka selle tõlke tekst. Juba pealiskaudsel tutvumisel tõstatab uus missatõlge nii palju raskeid probleeme, et ma tõesti ei saa siinkohal vaikida. Tegemist on ju tekstiga, mida peavad tulevikus kuulama ka heausksed katoliiklased, kelle heaolu on kõik need aastakümned mu südametunnistust rõhunud ning hoidnud elavana süütunnet, et ma nende heaks enam midagi teha ei saa.

Ma mõistan, et järgnevalt arutlusele tulev problemaatika paljusid otseselt ei puuduta – kuid ehk on siiski meie tänastel katoliiklastel kasulik ja ka teiste konfessioonide kristlastel huvitav heita põgus pilk tõlkeprobleemide olemusse, kui kõne all on liturgilised tekstid.

*

Arvestades käesoleva kirja võimalike lugejate mitmekesist tausta ja vahelduvat vanust, lisan veidi konteksti. Rooma-Katoliku kirikus peeti lääneriituse missat alates IX sajandist vaid ladinakeelsena, kuni II Vatikani kirikukogu (1962-1965) tegi vastavale liturgiakomisjonile ülesandeks koostada tänaseni kehtiv uus missakord. Aastal 1969 kinnitas paavst Paulus VI uue ladinakeelse missa teksti ja andis loa tõlkida see ka rahvakeeltesse. Kuigi algselt mõeldud vaid alternatiiviks, muutus rahvakeelne missa väga kiiresti valdavaks ning see andis kahjuks väga tugeva hoobi kirikut ühendava ladinakeelse missa traditsioonile. 

Eestis valitses sel ajal sügav nõukogude okupatsioon, kirikuid kiusati taga ning katoliku kirikul oli siin järel vaid kaks kogudust (Tallinnas ja Tartus), mida teenis üks vapper lätlasest preester, isa Mikelis Krumpans. Loomulikult ei olnud temal mingit võimalust missa tõlkimisega tegeleda, ning neid hakati küll pidama uue korra järgi, kuid jätkuvalt ladinakeelsena. 

Mina sain preestripühitsuse aastal 1985 ning alustasin Eestis tööd järgmisel aastal. Eestlasest vaimulikuna sai missa tõlkimine emakeelde minu jaoks muidugi prioriteediks. Võtsin kohe selle suure töö ette muude ülesannete kõrvalt, mida riikliku iseseisvuse taastamise ja Eesti katoliku kiriku uuesti ülesehitamise taustal oli väga palju. Muidugi ei jõudnud ma seetõttu ära tõlkida kogu missaraamatut, vaid tegin vaid veidi üle miinimumi – peale missa ordinaariumi (st muutumatute osade) ja nelja kaanoni sai valmis veel aastaringi jagu pühapäevaseid propriumipalveid. Praktiliselt ainukeseks pädevaks konsultandiks sain pidada kogenud ja väga peene eesti keele tajuga elukutselist tõlkijat Jüri Pärnit, kelle selle jaoks palkasin ja kellega kestis intensiivne koostöö üle kolme aasta. Isa Vello Salo oli sel ajal paraku veel kättesaamatult teispool okastraati.

See esimene eestikeelne missatõlge sai kaante vahele aastal 1990, ning tolleaegne katoliku kiriku Põhjamaade piiskoppide konverentsi eesistuja, Helsingi piiskop Paul Verschuren (kes asus teisel pool raudset eesriiet ning suhtles segamatult Vatikaniga) leidis võimaluse anda sellele kiriku ametlik avaldamisluba ehk “imprimatur”. See anti küll lisaklausli all “ad experimentum”, kuna Eesti ei asunud tema jurisdiktsioonis. Nüüd avanes ka eestlastel võimalus hakata osalema emakeelsel missal. Soome katoliku kirik teostas ka nii altarimissaali kui rahva kätte jagatava väikese “Ordo Missae” küljendamise ja trükkimise (sellest ka mõningad soomlasest küljendaja tehtud vead). Minu jaoks, kes ma tol ajal olin aastaid ainukene otseselt tegev katoliku lääneriituse vaimulik Eestis, oli siiski väga oluline säilitada ka regulaarne ladinakeelse missa traditsioon, millesse me kõik olime sügavalt kiindunud – ja seda nii pühapäeval kui argipäeviti. 

*

Kerime edasi 34 aastat ning tuleme tagasi tänapäeva. Ühtegi eesti soost katoliku vaimulikku me oma kodukirikust enam ei leia, ning koridore ja hoove pühivad juba ammu uued luuad. Põhimõtteliselt on muidugi tore, kui nähakse vaeva uue missatõlkega, ja teistsuguse lõpptulemuse korral võiks mul olla selle üle isegi hea meel. Tegin esimese tõlke ju kolmekümnendates eluaastates, oma tollaste oskuste ja võimaluste kohaselt. Sellest hoolimata ei häbene ma välja öelda, et sümptomaatiline fakt, et minult ei palutud isegi uue tõlke lõppfaasis selle kohta arvamust, on tegijatepoolne sihilikult toores ebaviisakus. Esiteks, nii oluliste tekstide puhul kaasaks iga tsiviliseeritud inimene või organisatsioon eelmise tõlke tegija (kui too on veel elus) suuremal või vähemal määral uude tõlkeprotsessi – juhul muidugi, kui eesmärgiks on ikka parima tulemuse saavutamine, mitte muud põhjused. Teiseks, missa tekst ei ole belletristika või taskulambi kasutusjuhend – selle viimistlemise juures on äärmiselt oluline eesti keelt emakeelena rääkivate, asjakohase teoloogilise haridusega ning praktilise vaimulikuna töötavate (st liturgiliste tekstidega igapäevaselt kokku puutuvate) isikute osalemine, kes soovitavalt on veel ka võimalikult keeletundlikud. Üliväikeses Eesti katoliku kirikus on paraku väga vähe võtta selliseid inimesi, kelle puhul kõik need nõuded oleksid täidetud. Me võime ju kutsuda ühise laua taha anorektiku, võimlemisõpetaja ja muusikateadlase, kellest igaühel on oma teadmised, kuid kolme peale kokku nendest baleriini ikka ei saa, kes võiks anda detailset nõu, kuidas kõige paremini tantsida Surevat Luike. Sama probleemistik puudutab muidugi ka paljusid teisi elualasid, kus pulkade juurde sattunud innukad ametnikud usuvad, et nad võivad koostada ettekirjutusi kitsa eriala pikaajalistele praktikutele.

Selles mõttes ajas isegi mõrult muigama, kui märkasin, et prefatsiooni algusest oli kadunud fraas “See on väärikas ja õige” (muuseas “väärikas” on täpne tõlge ladina sõnast “dignum”!)… sest väärikus osutub, nagu näha, juba välja surnud anakronismiks. Hädapärast võiks ju püüda seda muutust mõista, kui põhjenduseks toodaks välismaalastest preestrite võimetus hääldada täpitähti, nii et “väärikast” saab pahatihti “vaarikas”. Kui aga näha probleemi üksnes sellest vaatenurgast, siis oleks juba õigem ühtlustuda luterlikus kirikus kasutusel oleva vormeliga: “See on õige ja kohus”, mis on oma sisult originaalile kindlasti lähemal kui “See on hea ja õige”, nagu uues tõlkes kirjas. Pigem seostub tõlge ”hea ja õige” ameerika klišeega “we are the good guys”, mille puhul on moraalse hinnangu andmine oma tegude headuse kohta võetud inimese enda kätesse.

Nagu võib tähele panna, on tõlke kallal vaeva näinud palju inimesi, ja tulemus on ka vastav – stilistiliselt hüplik, üks fraas või väljend lamedas ajalehekeeles, siis järgmine jälle traditsioonilise, isegi veidi arhailise varjundiga. Näib, et tihti on tehtud muudatusi muudatuste pärast, et oleks tingimata teistmoodi kui varem, ilma et need oleksid kuidagi põhjendatud. Aga olgu pealegi, kõige suuremaks probleemiks on asjaolu, et tõlkijad-parandajad pole saanud aru: missatekst ei ole ilukirjanduslik teos, vaid dokument, mis peab olema dogmaatiliselt laitmatu – see tähendab, ei tohi võimaldada valestimõistmist – ning et see on etteloetav/kuulatav tekst, mille puhul ei ole soovitavad liiga pikad laused ega ekstravagantsed või siis argikeelsed väljendid, ning vältida tuleb kõigi võimalike veidrate või tähelepanu kõrvale juhtivate mõtteseoste teket.

*

Kiirema reageerimise nimel ei hakka ma siinkohal kogu uue missatõlke teksti analüüsima. Toon ainult välja mõned suhteliselt juhuslikud esmasel lugemisel ette jäänud, silmatorkavamalt naeruväärsed või lausa taeva poole karjuvad tõlke- ja mõttevead.

2. Nr 90

Esimeses missakaanonis, karika pühitsemisel on uues tõlkes sõnad: “Samal kombel võttis Ta pärast õhtusöömaaega ülima karika…” Ülima? Tähendab siis, ekstreemse? See kõlab sama veidralt kui et keegi on “väga aken”. Mis otsaga saab ladinakeelsest “praeclarum calicem” (‘praeclarus’: ‘särav, väljapaistev, suurepärane, kuulus’ (mina tõlkisin “ülla karika”)) äkki välja võluda võrdluse kui kõigi teiste karikate suhtes “ülima” karika? Kas luges keegi originaalist, et seal oleks ülivõrre “praeclarissimum” või “extremum”? Kas nii näeb tõesti välja “vigade parandamine ja parem vastavus algtekstile”, nagu tõlkijad artiklis oma tegevust põhjendasid? Tegelikult on see hea näide nö “Jumala valguse pimestusest”, kus soov öelda midagi enneolematult kõrget saavutab pigem just vastupidise tulemuse – muutub “keeltega rääkimiseks”, mis kõrvalseisjates tekitab allasurutud kohmetut itsitamist.

2 Nr. 91

“…et tuam resurrectionem confitemur donec venias. “ minu tõlkes oli täpsustus: “ja tunnistame Sinu ülestõusmist kuni Sa tuled oma kirkuses” – kahte viimast sõna, nagu minu tõlkes oli, originaalis tõesti ei ole. Aga see ongi tõlge eesti keelde, mitte tõlge ladina keelest. Rõhutasin sellega Jeesuse TAAStulemist, sest vaimulikult tuleb ta ju jätkuvalt meie juurde ja on kestvalt meie juures. Nagu me loeme tema tõotusest Püha Vaimu tulemise ja meie juurde jäämise kohta:

Jh 14:18-20 Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.

Mt 18:20 Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Antud missavastuses on silmas peetud aga just Jeesuse TAAStulemist – niisugust tulemist, mis ei ole veel teostunud. Ei ole ilmselt reeglit, mille järgi ei tohiks tõlkida teksti originaalist täpsemaks, kui tõlge ei ole seejuures vale. Oma osa mängib liturgias ka lause rütm, mistõttu oleks siis võinud vähemalt kaaluda varianti “…kuni sa tuled taas”. Katoliikluse jaoks – ja mitte ainult – on Eesti tegelikult misjonimaa, mistõttu peavadki religioossed tekstid olema eriti selged. 

2.Nr 92.

Samas tekstis pärast konsekratsiooni on sõnad “… panem sanctum vitae aeternae, et calicem salutis perpetuae” tõlgitud “… igavese elu püha leiva ja otsatu pääste karika” Otsatu pääste?! Kas selle tõlkis telesarja “Õnne 13” Alma? Ja kuidas võiks see välja näha: hakkad näiteks kedagi veest välja tõmbama, aga kui ta hakkab juba kaldale saama, siis lükkad vette tagasi, et saaks üha uuesti ja ilma otsata muudkui ikka ja jälle päästa… Võrdluseks: minul oli “…igavese elu püha leiva ja igavese õndsuse (so päästmise tulemuse – ‘perpetuae’ tähendab antud kontekstis ‘igavest, püsivat’, mitte ‘protsessina jätkuvat’) karika”; eesti keeles nimelt on ainult üks sõna seal, kus paljudes teistes keeles on kaks: “salus” – päästmine hingeõndsuseks ja “salvatio” – päästmine veest, tulest vms, nii nagu ka inglise keeles on vahe “salvation’i” ja “resque” vahel. (Üks Päästeameti töötaja rääkis, et paljud telefonikõned neile algavad: “Kas see on Päästearmee?”)

Lisaks sisaldub mõttes “otsatust päästest” alateadlikult veel ka teine väärdunud variant – see tähendab: tee pattu nii kuis jõuad, seesinane otsatu pääste katab kõik kinni ilma otsa ja ääreta… tingimusteta armastus! Pole sul vaja ei põhimõtteid, enesepiiramist ega häid tegusid…! Hea näide sellest, kuidas saatan segab inimeste pinnapealsuse ja enesega rahuloleva rumaluse varjus nende vaimutoidu sisse tilkhaaval mürki. 

Nr 94

“…offerimus praeclarae maiestati tuae” on tõlgitud “Me toome Sulle, ülimale Ausuurusele…”. Guugeldage natuke:

Põdra asunduse- krunt nr. 7. antakse rendile foHll” 13 WäfWl’ lüüakse ühes kõigi hoonetega ja päraldistega ning Heinamaal ! 9 kaSwawa metsaga (tammed, saared, männid ja muud segapuud). Lo- 5 wöi müüa! ausuurus 31,44 tiinu, põldu 7,45, Heinamaad 23,10, õuemaad 0.26, mrawid 0,6t tiinu. Üleandmine 1. mail 1934. Ostn-t

Küsimus suurele ringile: kui mitu tiinu teeb välja ülim ausuurus?

Samuti netist leitavas pühakirja kommentaaris: “Kes jookseb ausuuruse järele, selle eest põgeneb ausuurus, ja kes põgeneb ausuuruse eest, sellele jookseb see järgi.” Kuulaja fantaasiarikas meel manab siin kohe esile stseene “Jurassic Park’ist”, kus saurused ajavad üksteist ja inimesi taga. Välismaiste preestrite suust, kes sellist sõna tavaelus kunagi ei näe, hakkab see kindlasti kõlama “ausaurusena”, harmoneerudes “Jeesuse esimese imega kana pulmas” ja sellega, kuidas “Jeesus tegi nöörist pizza ja ajas sellega kõik loomad templist välja”. Pealegi, antud kontekstis on “ausuurus” sisuliselt suure au sünonüüm. Kui aga Jumal on ülim au suurus, siis on auline tõlkija pannud ta muuhulgas täitma ka mõõtühiku ülesandeid, paraku viitamata seejuures väiksematele alajaotustele ja nende võimalikele kasutusaladele.

Üliharuldase või isetehtud väljendi puhul tasuks ikka enne veenduda kus, mis tähenduses, kui tihti ja kas üldse seda tarvitatakse. Sõna, mis koosneb küll tuntud elementidest, aga on veidralt kokku pandud – nagu näiteks vabakirikuist tuntud “kallimeelne” või “õndsameelne” – annab tekstile vastavalt veidra ilme, tekitab sektikeele, mida on usklike endi ringkondades tögavalt nimetatud “kaanani keeleks”. 

Eesti keel pole kunagi olnud kuningate emakeel ja ülikute meelitamiseks mõeldud sõnavara selles on väike, mis liturgia tõlkimise puhul on kindlasti puuduseks. Seda veidram on aga püüda veel tänapäeval midagi sarnast uudissõnadena leiutada. Sõnaraamatudki ei paku “majesteedile” mingit otsest ja kindlat eestikeelset vastet. Sellepärast tõlkisin mina omal ajal siinkohal sisu, mitte vormi: “Me toome Sinule, kõige ülevuse Jumalale…” 

Nr. 99

Fraseologismidena mõjuvate väljendite otsetõlkimine on tõesti probleem. Näiteks fraas teise missakaanoni prefatsioonis: “…ut mortem solveret et resurrectionem manifestaret” on nüüd tõlgitud: “…et võita ära surm ja ilmutada ülestõusmist”. “Ilmutada ülestõusmist”?!…, tähendab: vilgutada, näitadata korraks ülestõusmist ja siis jälle mitte?! See kõlab nagu: “Ma lähen toon ämbrit”. Sama veider oleks näiteks kellegi sündimise ilmutamine, nii et jääb ebaselgeks, kas üldse või kuidas keegi sündis või esimese ehmatuse järel kohe emaihusse tagasi tõmbus.

Ladina keel on tänaseks välja surnud ja selle fraseoloogiat ei ole kerge kontrollida, kuid üldiselt peab leppima sellega, et paljud keeled teevad midagi hoopis teisiti kui eesti keel. Näiteks inglane soovitab “omada lõbu”, ja me ei saa saksa keelest tõlkida “Ich gehe auf die Toilette” päris otse – “ma lähen tualeti peale”, nagu tuleks tualetis alati veenduda, et keegi sind ülalt täis ei tee… Sama probleem oleks näiteks väljendi “Lase jalga!” otsetõlkimisega mõnda võõrkeelde.

Võibolla polnud tõesti minu leitud variant parim tõlge – “ilmutada ülestõusmise väge” (Jeesus ei pea selleks iga kord uuesti üles tõusma, vaid tema kord toimunud ülestõusmise mõju ilmutab end neile, kes on võimelised seda vastu võtma), aga vähemalt probleemi siin ei teki ja see on kindlasti parem kui eeltoodud, uus orjalik otsetõlge. Kordan, hea tõlge on üldiselt ikka eesti keelde, mitte ladina vm keelest. 

Samuti sai omal ajal läbi mõeldud ja läbi tunnetatud ka usustunnistuses sisalduv “sanctam ecclesiam catholicam”. Usutunnistuse määratlus ei tähenda ju ainult kirikut kui maapealset institutsiooni, mis allub paavstile, vaid see hõlmab ka Jeesuse sõnades sisalduvat lootust: Jh 10:16 “Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.” Sellepärast oli minu tõlkes “üht üleilmset kirikut”, mitte maises mõttes “ülemaailmset” või siis “üleüldist” (tähendab, “ebamäärast”), vaid abstraktsemalt, nii nagu see originaalis on mõeldud. “Katoliku” tõlkimine ei ole minu idee, seda on teinud ka poolakad – neil on missaraamatus “katoolne” samuti tõlgitud “kościół powszechny”. Muide, see tõlge on aastakümnete jooksul saanud väga palju tunnustust nii teiste kirikute liikmetelt kui eesti katoliiklastelt endilt, kes on mulle öelnud, et see on väga ühendav kogemus, kui usutunnistust lugedes ühed ei tunne end külmalt väljatõrjutuna ja teised kõrkide väljatõrjujatena. Nüüd siis hakkame me jälle uskuma “katoliiklikku kirikut” ja saadame kõik teised tagasi õrre peale istuma – Jeesus unustagu ära need teise tara lambad.

Nendest paarist ülaltoodud näitest vast siinkohal piisab. Juhin lõpuks veel tähelepanu ühele läbivale probleemile. Näiteks Advendi I pühapäeva Päevapalve: 

Issand, meie Jumal, kelle käes on kõik meelevald,

Sinu päralt on tahtmine ja täidesaatmine,

aita meid, et me võiksime kohtuda Sinu Pojaga õigluse teel,

ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi,

kes on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Sellest tõlkest tuleb välja, et me seisame Jeesuse paremal käel Jeesuse Kristuse enda läbi… Niisugustes palvetes tuleks jälgida, et Jeesuse Kristuse läbi pöördutakse Jumala poole, mitte et Jeesust kutsutakse üles tegema midagi tema enda läbi. See on veider.

Antud palve puhul võiks siis näiteks öelda:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel, kes ta on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Või siis, lihtsama variandina, lüüa viimane lause selgemalt lahku:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Me palume seda meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi…

*

Need on vaid mõned märkused, mis torkasid silma uut tõlget sirvides. Muide, et lugejat säästa, jätsin kirjeldamata mõned eriti inetud ja/või jumalavallatud assotsiatsioonid, mille tekkimise on tõlkijad arvestamata jätnud, kuid mis kindlasti nii mõnelgi missalisel läbi pea käivad. Viitasin vaid paarile põhimõttelisele või tüüpilisele probleemile. Küllap on neid miine teksti sees rohkemgi.

Kokkuvõttes võib öelda, et uus tõlge on lubamatult eklektiline ning selles on palju kohti, mis on pehmelt öeldes… kasutame nüüd igaks juhuks võõrsõna… suboptimaalsed. See on suur õnnetus, kui kui kohalikus katoliku kirikus ei ole enam ühtegi emakeelset vaimulikku – ja uus missatõlge peegeldab kirikus toimuvat üsna täpselt. Jääb üle ainult mõtlikult küsida, miks see kõik nii on.

Kui me omal ajal koos kadunud Jüri Pärniga missateksti tõlkisime, siis sai ta vahel nii minu tollaste otsetõlgete kui sõnaleiutiste üle magusasti naerda. Maksin talle tema töö eest hinda, mida ta küsis (ja ka väärt oli), et tal oleks motivatsioon suhtuda oma ülesandesse tõsiselt. Tema õpetas mind, et dokumendi teksti koostades või tõlkides tuleb vaadelda selle sõnastust pahatahtliku ja väiklaselt noriva juristi pilguga, või nagu politseinik, kes peab mõtlema nagu kurjategija, et seaduserikkujate käitumist mõistes võimalikult rohkem kuritegusid ette ära hoida. Samuti tuleb liturgia tõlkes juba ennetavalt välistada kõik, mida võiks selle teksti lugeja või kuulaja valesti mõista, mis teda teksti olemusest kõrvale juhiks.

Lisaks sellele, kui laenata õpetlikku näidet armsate naabrite juurest, pole ma tõesti ainuke, kelle mõtted lähevad uitama, kui luterlikul jumalateenistusel loetakse patutunnistust, mille alguses on pateetiline õhkamine: “Mina, vaene patune inimene, tunnistan…” Tegelikult peaks inimene, kelle varandus ületab sada tuhat eurot, ütlema hoopis “mina, rikas patune inimene”, ja see, kelle varandus ületab pool miljonit, peaks endale kõminal vastu rinda lüües kaeblikult halisema: “mina, häbemata rikas patune inimene…” Samuti kiusab luterlikus usutunnistuses meie kujutlusvõimet pildike Kristuse valusast jäämisest Pontsius Pilaatuse nagu rongi alla. 

See on veidrate uudissõnade kõrval teine äärmus: mõned traditsioonilised väljendid on vahel ka üsna üle taluvusepiiri vananenud, nii et nad mõjuvad harduse ja pärimuse hoidmise asemel pigem kerge silmakirjalikkuse või siis kangekaelsusena. Oma tõlkes püüdsin vältida ka neid ohte, et inimesed saaksid jumalateenistuste ajal mõelda Jumalale, mitte keeleveidrustele. Kahjuks on uue tõlke juures mainitud põhimõtetele vaevalt tähelepanu pööratud.

Kõigest eeltoodust lähtuvalt on minu märkused uue missatõlke kohta jahmatuse ja nördimuse kõrval motiveeritud ka soovist teadvustada probleemide olemasolu. Oleks mõistlik, kui eesti katoliiklased arutaksid missateksti veelkord igast küljest läbi. Rahule tohib jääda ainult nende formuleeringute ja parandustega, mis on põhjendatud, mis igast küljest vaadatuna on eestikeelsed, õige grammatilise vormiga ja samas ka originaalis sisalduvale mõttele võimalikult lähedal. Tegelikult oleks pidanud vähemalt tõlke lõppfaasis kaasama kriitikutena kõik eesti emakeelega katoliku vaimulikud. 

Muide, kui minu kunagisest tõlkest peaks keegi leidma samasuguseid vigu nagu need, mida leidsin uuest tõlkest, siis laske käia, naerge ka mind välja!… aga vead parandage ära, nii minu kui enda omad! Tänapäeval on missa tõlgitud paljudesse elavatesse keeltesse, millest saab ideid, et leida raskete kohtade jaoks parim võimalik variant. Lõpuks võib isegi tehisintellekti kaasamisest kohati kasu olla, seda nii tõlkijale kui õppivale tehisintellektile.

Uus missaraamat ei ole ilmunud ka nii rohketes eksemplarides, et ebaõnnestunud fraase ei saaks üle kleepida (piiskop Jourdani idee), ja tänapäevase trükitehnika võimaluste juures ei ole ka päris uus, parandatud trükk ületamatu. Mina olen öelnud mis mul öelda oli, tõlke organiseerijad teevad mida teevad. Ükskord Jumala ees seistes vaadatakse nii meie mõtetele, sõnadele, tegudele kui tegematajätmistele.

isa Rein Õunapuu

i Vassili mustandid

rongi pilet Esnasse

Władysław Leszczynski, Katolik kirik ja film. TMK 1989

13.detsember 1926.a. H. Verling preester Valkas

Fernand ja Josue

´

TESTIMONIUM MISSIONIS CANONICAE 20 VII 1987

REVERENDO DOMINO SACERDOTI ÕUNAPUU REIN ADMINISTRATORI TALLINENSI ET TARTENSI 3. sept. 1991

30. mai 1933 Jakobi 39 kuuride ehituse kinnitamine ja ehitus.

Mõõt 1:600

Tartus Gustav-Adolfi uulitsal asuva kinnistu Nr. 2422 plaan

16. november 1997 — number kaks.

Roman Catholic cardinal, diplomat and politician, the Roman Curia  and the signatory of the  Lateran Pacts.

Mõned faktid kardinal Gasparrist

Eesti ajakirjandusest –

Kaja, 1922 ; Tallinna Teataja 1922

Vaiksel laupäeval

Wesenberg, Fontanka 55, Peterburi

Perekond Ungern-Sternbergi fond – EAA.1423.1.194.134

Jaak Tuksam, Josue´, Erika Veltmnder, Юля Тимофеева, Vladislav Brõnzov, Vanja Tjulikov, Russman Kristina, Dima Rõbkin, ks. Zbignjev Pilat, sr Marie Vojtecha, s Marie Hyacinta.

eksimusi

Kalender ja Aadressraamat A.D. 2023

Memoria insiqnis ordinis S. Stephani ……. MDCCCLXIV

JH dream 02.12.1997.a.

EAA.1874.1.3508.1

Püha Henriku katedraal(Pyhän Henrikin katedraaliseurakunta) Helsing.

Anton Strumpe, Jeesp Niikanov ja Jaan Herman

22. 07. 1939.a.

Samas ajalehes on artikkel “Tšiili piiskop Tallinnas” msgr Subereaseaux [msgr Juan Subercaseaux Errázuriz (26. 08. 1896 – 9. 08. 1942) oli Tšiili roomakatoliku peapiiskop .

[# Ülo P. tekst, # P.R. pildid]

[# Y. T. pildid]

Trükikäitis Postimees – Fotod (f), ajalehe väljalõiked (a), elulookirjeldus (e), klišeed (k) ja matriitsid (m). 3. märtsil 1939.a.

 (ERM Fk 1508:164); Eesti Rahva Muuseum; 151387_ERM_Fk1508_164_151387

Ajakirjandusest – [Päevaleht – 19350807] kasvandik Voolaineniga kirikla aias pilt.

Uudisleht, nr. 79, 24 mai 1939 [Tänavu lõpetavad Tallinnas ja Nõmmel 6 kl algkooli]

(TLA.230.1.Bk2/III)

Pacelli, Eugenio to Gasparri, Pietro Berlin, 03 April 1929

Our Lady of Eden

The Woodstock Letters VOL. LXXXI No. 2 Mai, 1952

GŁOS Luty 1938 /// /// GŁOS Listopad 1938 /// ///GŁOS Maj 1938

[Отец Захарий]

[Письмо католического священника православному.] [О. Захарий 5 го Апр. 1937.]

Arhiivkogu. Kirikliku trükiloaga. Trükikoda “Tungal”, Tartu 1939.

P.Zacharias ab Haarlem O.M.Cap.

Tartu 1936

I osa

Elava Roosipärja Ühingu looja.

 Oсновательница католической организации «Общество распространения веры» и католического движения «Живой Розарий».

Tartu, 1937 (Tartu : Tungal)
8 lk. ; 21 cm

Anthonisse OFMCap, Zacharias (Jacobus Maria) – Dr. theol.
n. 12. Maii 1906 (Haarlem), o. 19. Decembris 1931, m. 11. Novembris 1985 (Nijmegen)
Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum
Narva 1936-1940

Tartu : [s. n.], 1938 (Tartu : Tungal) 28 lk. ; 18 cm

n. 12. Maii 1906 (Haarlem), o. 19. Decembris 1931, m. 11. Novembris 1985 (Nijmegen)
Sacerdos in Ordine Fratrum Minorum Capucinorum
Narva 1936-1940

https://roomakiriku-kaustad.eu/wp-content/uploads/2023/01/Johnni_kiri1.pdf

1941/1942

Leeritunnnistus, koduõpetaja tunnistus, Ülikoolivastuvõtu tunnistus, õigusteaduste kraadi omistamise tunnistus, tõend töökohtade kohta. 1852 – 1881

Hora Matky Boží (saksa keeles Marienberg või Muttergottesberg , algne nimi oli Lysá hora ) on mägi Hanušovická vrchovinas , umbes 1,5 km Králíky linnast idas Dolní Hedeči haldusjaotuses.

Tartu õed – pildil on 3 Eesti Vabariigis töötanud õde. Õde Blažena, õde Salvatora ja õde Kalista.

Ühistöö, Rapla rajoonileht: 13.01.1966 a. – 15.03.1966

1916

Meenutus

Visitatsiooni vajalikkusest.

PIRITA KLOOSTER JA SELLE 500-AASTASE PÜHITSEMISPÄEVA JUUBEL

15. JA 16. AUGUSTIL 1956. A. ÜHES MÕNINGATE AJALOOLISTE ANDMETEGA.

Mõned fotod lisaks:

Darja Maskini artikkel Felix Wąsawicz (Vonsovitš´ist)

https://peegel.ut.ee/numbrid/nr-23/vanaisa-vatikani-orden-ja-usuvabaduse-tahtsus-labi-tartu-katoliku-kiriku-akende

Дело по прошению жителей Петербурга, Либавы, Митавы, Риги и Ревеля о разрешении учредить апостольско-католическую общину 1873-1894

Дело об ассигновании средств на жалованье Римско-Католическому духовенству за 1916 г.

Дело о исправлении церковных зданий в городе Верро 1828

Дело о выдаче зарплаты римско-католическому духовенству 1902

… сторожем ревельского кладбища В. Марциняк с римско-католической церкви Петра и Павла 1911-1915

Kirjavahetus Sise ja Vaimuliku Komisjoni…

plaan

Praegu elan ise võimalikult askeetlikult...

Borevičius SJ, Jonas
n. 05. Decembris 1906 (Alytus), o. 24. Iulii 1937, m. 23. Augusti 1989 (Chicago)
Sacerdos in Societate Iesu
Tallinn 1932-1934

Töötas aastatel 1932-1934 Tallinnas peapiiskopi sekretäri ametikohal. Aitas kaasa noorte
“kasvatusinstituudi” töös ja juhtis seda kuni 1934. aastani. 1933 aastal kirjutas eesti keeles draama “Jõuluhelid”. Veel õpetas ta vene gümnaasiumis.
1934 aastal naasis Valkenburgi ja õppis 1938. aastani ülikoolis teoloogiat. 1937. a. pühitseti preestriks.

Vier Jahre in Lettland 1927-1931 Tartus Robert Lenzbauer lk 1-10

Vier Jahre in Lettland 1927-1931 Tartus Robert Lenzbauer lk 10-18

…

004 – Gloria a Dio nell’alto dei cieli

005 – Santo Qua – Santo Ord

007 – Santo 83 (xxx) – Santo 88

008 – Elenco 2a [index]

…

catechesi in russo

001_intoduzione1

01_1giorno

002_introduzione2

02_2giorno

03_3giorno

….

15-15giorno

16_venerdi

17_sabato_mattina

…

20_1appendice

20_2appendice

PROBLEMI

… ei tea isegi millest.

Jesuiit jutustab Eestist.

1970 aasta kevad-talvel.

heli

Kohtumine Tartu isaga K. K.

Kokkupuude Katoliku Kirikuga M. L.

Meenutusi Džambulist P. T.

Raudaed ümber Kiriku krundi N. K.

Mälestuskilde paater Andreasest M.T.

Mälestusi T.R.

o. Василій

(https://pl.m.wikipedia.org/wiki/Konstanty_Ireneusz_%C5%81ubie%C5%84ski?fbclid=IwAR1bcDHYCK4PRHoeNolmfTvUZDmYET0yN7soK-THx7qZGcKzABAOi6MyEf4)

Дело по просьбе дерптского гражданина Роберта Голике о взыскании с проживающего в Ревеле варшавского кононика графа Константина Лубиенскоhttps://roomakiriku-kaustad.eu/wp-content/uploads/2022/01/uus_piiskop.pdfго 621 рубля

Töötas preestrina Moghilevi peapiiskopkonnas aastani 1918. Tallinnas aastatel 1913–1918.

Hiljem töötas Lomza piiskopkonnas. Prelaat ja toomkapiitli liige. Ta suri Lomzas 1947. aastal.

# Rahvusraamatukogu

20.03. 1914 Päevaleht, Abiraha Katoliku koguduse vaeste abiandmise seltsile.

Postimees 22.01.1942

Sakala 19. 11. 1941

CAKULS, JĀNIS – Dr. phil. h.c.
n. 04. Iulii 1926 (Rudzāti), o. 18. Septembris 1949,
el. Episcopus tit. Tinistensis 09. Novembris 1982, cons. 11. Detsembris 1982
Administrator Apostolicus Coadjutor Arhidioecesis Rigensis et Dioecesis Liepaiensis 1982-1990
Administrator Apostolicus Archidioecesis Rigensis et Dioecesis Liepaiensis 1990-1991
Episcopus Auxiliaris Archidioecesis Rigensis 1991-1993
Administrator de facto pro Estonia 1990-1991

• 

• 

• 

• 

• 

• 

VAIVODS, JULIJANS – S.R.E. Presbyter Cardinalis, lic. theol.
n. 18. Augusti 1895 (Vorkova), o. 07. Aprilis 1918,
el. Episcopus tit. Macrianensis maior 10. Novembris 1964, cons. 18. Novembris 1964,
prom. Presbyter Cardinalis Sanctorum Quattuor Coronatorum 02. Februarii 1983,
m. 23. Maii 1990 (Rīga)
Administrator Apostolicus Dioecesis Liepaiensis 1945-1947 et Archidioecesis Rigensis 1962-1990
Administrator de facto pro Estonia 1962-1990

# Lambert Klinke

Vaata postitust

Anno Domini 1937 in festo Ascensionis Domini, die sexto maii,sacro confirmationis sacraento muniti in ecclesia r.cath. parochiali Tartensii ab Execellentissimo ac Reverendissimo Domino Msgr. Eduardo Profittlich Arciepiscopo S.S. Hadrianopolitano Administratore Apostolico pro Estonia.

Anno Domini 1933 Sacro Confirmationis sacramento muniti per Reverendissimum Dominum Administratorem Apostolicum Eduardum Profittlich
inecclesia Romana-catholica parochiali Dorpatensi, die vicesima secunda (22.) octobris 1933.

Confirmati in ecclesia R.cath. Tartuensi die 19. junii 1932 a. Rvmo Domino Apostolico Administraore pro Estonia Eduardo Profittlich

Confirmati in Tartu, 15 die Augusti, anno 1930 ab Excellentia Sua Nuntio Lettoniae Archeppo A. Zecchini

 Anno Domini 1940 die 13. puensis oktobris in ecclesia par. Tartuensi confirmati ab Exc. Revss. archiepiscopo Adrianopolitensi Eduardo Profittlich

Delegatus Estonia: 25.10.1922 – 22.10.1933

Delegatus Lithuania: 25.10.1922 – 07.12.1925

Delegatus Latvia: 25.10.1922 – 13.04.1926

Internuncio Latvia: 14.04.1926 – 08.11.1928

Nuncio: 09.11.1928 – 18.03.1935

* Internuncio: Diplomaat in small countries. Today not anymore Internuncio, all are Nuncio

# Lambert Klinke

1922/1923/1924

18.03.1922 Vaba maa. Paavsti esitaja Eestis.

03.02.1923 Revaler Bote Lettland

10.08.1923 Vaba maa Paavsti saadik Eestisse

11.11.1923 Vaba maa paavsti saadik Tallinnas lyhiintervjuu

13.11.1923 Vaba maa Lahkub Tlnast Narva sealt Tartusse

18.03. 1923 Postimees Kiriklikud Teated

21.09.1924 Päevaleht Katoliku kirik on meie usuühingute …

13.03.1925 Kaja Leedu kokkupõrge Vatikaniga

02.09.1925 Kaja paavsti esindaja riigivanema juures

03.09.1925 Kaja Paavsti esindaja haridusministri jutul

Bibliograafia

Borucki, Bruno. Sacerdotium. Gebetsanregungen aus dem ersten Petrusbrief. 1. Auflage. Köln, Verlag Wort und Werk, 1961.

Borucki, Bruno. Das innere Apostolat, Leipzig 1961 und Köln 1962

Borucki, Bruno. Verständliche Philosophie, 1. Auflage Köln 1967 (2. überarbeitete Auflage 1975)

Borucki, Bruno. Der wirkliche Gott und seine Offenbarung, Regensburg 1971

Jesuiten Fabianus Quadrantinus, Ertmann Tolksdorf und Andreas Krüger

Ancient Chrysostom Liturgy is used first time on english soil (by n.C.W.C. News Serwice) 06/28/1926

————————————————————————————————————

French priest adopts byzantine rite, works among russian exiles (by N.C.W.C News Service). N.C.W.C. News Service 11/13/33

---

Congress in Czechoslovakia attendeddby prelates from many lands, including dignitaries of Orthodox Church.

Pärgamentürikud, AM.115.3.45

Tänu juhatamast Anneli! Pärgamendid.

Maarjamaa t. – Bourgerois Charles Paul, Karski Kasimir, Sorokin Reginold

Maarjamaa nr, A-1

Archiv of Lambert Klinke

Allikas: Eduard Profittlichi arhiiv, Peeter-Pauli kogudus.

Allikas: Eduard Profittlichi arhiiv, Peeter-Pauli kogudus.

EAA.2111.1.11747

15.01.1887 – 6.02.1888

järelvalve 29.okt. 1940

inventariseerimine 30.10.1940- 4.11.1940

varade kaart 11.12. 1940

natsionaliseeritud maja bilanss 1.11.1940

“Edu” trükikoja ümberehitus 4.06. 1941

dispenso schultz lamschewsky = delegatus zecchini

Jutlus Jõuluõhtul 1978.a.

1916

Vatikani raadio eestikeelsed saated: 1963

Vatikani raadio eestikeelsed saated: 1964

Linke:

elektrikarjane.ee

lausa.ee

.

Püha missa ordinaarium

Laulatused ja surmad

Protonotarius Apostolicus supra numerum, Dr. theol. Dr. iur. can. – o. 25. Maii 1934

Secretary of the Apostolic Administrature of Estonia 1937-1940.

(tõlkinud: Maarja Kaplinski )

Alates 1996 aastast „Kiriku Elu” toimetus muutus. Isa Vello Salo lisati toimetajate nimekirja tema teadmata.

1996 1997

1998 1999

2000

2001

2002

2003 2004

2005 2006

“The Chatolic Churc in Estonia in 1918 – 2001”