Mis aastal see oli, kui me Tartu katoliku kirikusse Jeruusalemma pilti maalima läksime? Täpselt ei oska öelda, kuid see võis olla 1975. aastal. Sõitsime bussiga Tartusse ja otsisisime aadressi järel üles katoliku kiriku. Meid võttis vastu väike kõhetu vana mees, kes rääkis aktsendiga eesti keelt. Olime kuulnud, et ta on lätlane ja imestasime tema hea eesti keeleoskuse üle. Liidia hakkas maalima. Kirik oli võrdlemisi külm. Isa käis meid vahepeal vaatamas. Õppisime mõndagi uut. Näiteks seda, et punane tuluke altaril märgib Jumala kohalolekut ja siis kui tuli põleb, tuleb altarist möödudes kummardada.
Meie söömise eest hoolitsesid kaks nunna – üks suuremat, teine väiksemat kasvu, mõlemad vist 60 eluaastates, võib-olla ka vanemad. Õed olid Tšehhimaalt tulnud nunnad ja jäänud ka pärast sõda Eestisse. Sõime midagi tagasihoidlikku, meelde jäi see, et enne ja pärast sööki loeti Meie Isa palve. Maal sai valmis ja tundub, et meid tõmbas ikka tagasi Tartusse Väikese Theresa kirikusse – kiriku nimipühak on Lisieux`Therese (1873– 1897), kellest Isa meile südamlikult rääkis. Olime seal 1975 aasta jõululaupäeval ja laulsime koori peal jõululaule, millest mõned olid arvatavasti kohapeal eesti keelde tõlgitud. Meeles on laulusõnad lapsest, kel „ristiline tee“. Isa jutlustas eesti keeles. Erinevalt vabakoguduslikust emotsionaalsest jutlustamisviisist , oli ta kõne täiesti ratsionaalne ja kristlikele põhitõdedele rajanev. Pärast mõistsin, et see ongi katoliikliku lähenemise põhiomadus. Kõne oli üldjoontes selline: „Jeesus Kristus elas tõepoolest maailmas. Sellest tunnistavad Suetonius, Tacitus ja Josephus, leitud on Jeesuse surilina. Temast tunnistavad miljonid märtrid – kas oleks keegi nõus surema muinasjutukangelase est? Kui palju eestlasi on surnud Kalevipoja eest? Esimestel sajanditel suri Kristuse eest umbes 3 miljonit märtrit. Iga ideoloogia, mis ei rajane Jeesusel Kristusel, variseb põrmu. Variseb põrmu, kui ei nõustu Kristuse deklaratsiooniga „Õndsad on…“ ja Moosese „Sa ei pea mitte…“ -ga. Kristuse reaalsuse tõestuseks on tema Püha Kirik, mis asub maailmas, palvetav kogudus. Mõnedes katoliiklikes kirikutes peetakse Püha Missat väiksemas kabelis. Ukse kohale on kirjutatud:“Sissepääs ainult palvetajatele“. Samad sõnad on kirjutatud taeva suurte uste kohale. Me oleme täna siis selleks, et rääkida sellest, mis meid ühendab – kõiki palvetavaid kristlasi, kes mõtlevad Kristuse tulekule ja usuvad temasse. Petlemmas toimus seesama, mis praegu inimeste elus. Kõigile leidus koht peale Jeesuse. Pole teada, et ümbruskonna lautades rohkem öömajalisi oleks olnud. Ka meie aja inimesel on aega kõigeks muuks, ainult Jeesusest rääkida, mõelda, palvetada – selleks pole tal aega. Millal sündis Kristus – me ei tea seda. 3. sajandit pidas Tema usk võitlust paganamaailmaga. Siis kui Rooma maailmas oli ristiusk võidule pääsenud, muudeti ajaarvamine. Munk Dionysios eksis küll 4 – 6 aastaga, nii et õigupoolest peaks meie aastanumber olema praegu 1980 – 1990 aastat Kristuse ilmaletulekust edasi. See oli nii tähtis sündmus ja kõik teised selle kõrval nii tähtsusetud, et neist ei tasunud isegi rääkida. Nüüd seame iga toimuva asja ja oma elu Kristuse sündimise taustale: see toimus 1975. Uue Ajastu aastal, 1975 aastat pärast Kristuse sündimist. Küünlatuled üle maailma räägivad Kristusest, maailma valgusest, kes hakkas paistma pimeduses. “Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“Raske öelda, kuid selle tagasihoidliku, alandliku olekuga kristlase veendumus oli tunda lihtsalt tema olekust. Ja see avaldas mõju ilma sõnadeta. Hiljem suunati Isa Kasahstani –seal oli palju sakslasi ja puudus koguduse karjane. Ta saatis sealt paar kirja, kirjutas, et koguduseliikmeid on (vist) 5000 ja territoorium 5 korda suurem kui kogu Eesti. Leidsin üles ka ühe saadetud pildi, millel on kujutatud kõrge aiaga piiratud palvemaja moodi hoone, rist peal. Taha on kirjutatud: Katholiku kirik, õnnistatud 14.VIII 1977. Linna nime ei mäleta, vist algas Dž tähega ja oli pikem nimi. Paari kirja järel meie sidepidamine katkes.
Külvi Kuusk
Minu mälu on lühike ja juurde panna palju ei oska.Mäletan preestri väga kitsast ja tagasihoidlikku tuba. Istusime tema laua vastas kui ta meie küsimustele rahulikult vastas.Mõlemal pool seina ääres olid sitsi riidest kirjud kaardinad. Kui nihutasin kardinat (ei mäleta, kas kogematta) avanes seal taga rikkalik raamatukogu. See avaldas muljet, et seda varjati kardinaga. See rääkis mulle sügavast tagasihoidlikusest. Maalimise ajal olin alles Eesti Riikliku Kunsti Instituudi tudeng, seepärast väga ebakindel. Isa Andreas oli tihti kõrval nõu andmas ja julgustamas. Tal oli visioon,kuidas see öine Jeruusalemma panoraam pidi välja nägema. Olen tänulik, et võisin põgusalt kokku puutuda Jumalale pühendunud inimesega. See on andnud kogu eluks respekti katoliku kiriku vastu. Õnnistust soovides Teie ettevõtmistele.
Liidia Vardja
PS. Maale tegime kaks. Külvi kirjutatud jutluse kokkuvõte pärineb tema märkmetest, mida ta tegi jutluse ajal. Küsimusele, kuidas me sattusime sinna, ei oska muud arvata kui tõenäoliselt minu venna Joosep Tammo kaudu.