ADVENDIAJA I PÜHAPÄEV A AASTAL
(Esimene lugemine Js 2:1-5)
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Sõna, mis ilmutati Jesajale, Aamose pojale Juuda ja Jeruusalemma kohta:
“Ja viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana üle mägede tippude ja kõrgub üle küngaste, ning kõik rahvad voolavad tema juurde kokku. Tulevad paljud rahvad ja ütlevad: “Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teed, et me võiksime käia tema radadel.”
Sest Siionist tuleb seadus ja Issanda Sõna Jeruusalemmast, ning mõistab kohut paganate üle – õiglast kohut rahvaste üle. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks. Rahvas ei tõsta enam mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. Jaakobi koda, tulgem, käigem Issanda valguses!”
See on Jumala Sõna.
(Vastulaul Ps 122:1-2. 4-5. 6-7. 8-9)
R: Mingem rõõmsalt Issanda kotta.
Ma sain rõõmsaks, kui mulle öeldi:
“Mingem Issanda kotta!”
Meie jalad
seisid su väravais, Jeruusalemm.
R:
Sinna, üles, kogunevad suguharud, Issanda suguharud
Iisraeli seaduse järgi, ülistama Issanda nime.
Sest seal seisavad kohtuaujärjed,
aujärjed Taaveti kojale.
R:
Palvetage, et Jeruusalemmas oleks rahu,
neil, kes armastavad Sind, mingu hästi!
Olgu rahu su müüride vahel
ja muretus sinu tornides.
R:
Oma sõprade ja ligimeste pärast ma ütlen:
“Rahu olgu sinuga!”
Issanda, meie Jumala koja pärast
soovin, et sul läheks hästi.
R:
(Teine lugemine Ro 13:11-14)
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, mõistke käesolevat aega, et tund on tulnud unest ärgata. Sest meie lunastus on nüüd lähemal kui sel ajal, mil me uskuma hakkasime. Öö on lõpukorral, päev on ligi tulnud. Seepärast heitkem endast ära pimeduse teod ja relvastugem valguse relvadega! Elagem ausalt nagu päeva ajal, mitte öistes prassimistes ja joomingutes, kõlvatuses ja lodevuses, mitte riius ja kadeduses, vaid rüütagem end Issanda Jeesuse Kristusega ja ärgem muutkem oma ihu eest hoolitsemist himude äratamiseks.
See on Jumala Sõna.
(Salm enne evangeeliumi Ps 85:8)
Halleluuja. Issand, halasta meie peale
ja ole meie lunastaja. Halleluuja.
(Evangeelium Mt 24:37-44)
Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: “Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma valgust ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure auhiilgusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud nelja tuule poolt, taeva ühest äärest teise ääreni.
Ent õppige viigipuust: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, siis mõistke, et Tema on lähedal, ukse taga! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.
Nii nagu sündis Noa päevil, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Sest niisamuti kui inimesed elasid enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele, kuni selle päevani, mil Noa laeva asus. Ja nemad ei mõistnud enne, kui tuli veeuputus ja hävitas nad kõik. Nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks meest põllul, üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist on jahvatamas käsikivil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
Olge siis valvel, sest te ei tea, millisel päeval teie Issand tuleb. Mõelge sellele, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, küll ta siis valvaks ega laseks oma majja sisse murda. Nii olge teiegi valmis, sest teie ei tea seda tundi, millal Inimese Poeg tuleb.”
See on Issanda Sõna.
Sissejuhatus
Armsad õed ja vennad, minu õpetajaks oli üks vana professor, kes oli suur usumees ja sama suur loomasõber. Kord vastu talve, enne lume tulekut, läks tema lemmikkilpkonn kaduma. Vana mees oli murest murtud. Me elasime talle kaasa ja küsisime ikka aeg-ajalt, kas on ta ehk oma sõbrakese üles leidnud, või mis on sellest saanud.
Mõne aja möödudes hakkas professor siira veendumusega rääkima tervet pikka lugu. Nimelt roomanud tema kilpkonn kodust lahkudes mööda metsarada, kuni jõudnud välja suure tee peale. Sealt läinud aga just sellel hetkel mööda meremees, kes oli teel oma laevale. Meremees korjanud kilpkonna üles ja pistnud põue, et loomake sooja saaks – tema laev aga sõitnud just nendele kaugetele lõunamaa saartele, kust oli see kilpkonn pärit. Seal lasknud hea meremees konnakese vabaks, ja nii loivab see pikaealine olevus siiamaani õnnelikult mööda oma algse kodumaa liivaluiteid.
Ilus lugu! Üsna vähetõenäoline, aga teoreetiliselt siiski võimalik! Just samamoodi, nagu on teoreetiliselt võimalik – kuigi vähetõenäoline – meie lootus, et meile antakse patud andeks ka siis, kui me neid eriti ei kahetse ega soovi neist ka loobuda…
Me loeme patutunnistuse…
Jutlus
Armsad õed ja vennad, mis saab maailmast? Mis saab kilpkonnast, mis saab inimkonnast? Millele saaksime loota?
Tänapäeval on inimene õppinud maailma nägema hoopis teistmoodi kui see talle paistis aastatuhandete eest. Siis oli mõistetav arvata, et päike ja kuu on nagu õlilambid, millelt mõni hooletu ingel võib tiivalöögiga tule ära kustutada; usuti, et vilkuvad tähekesed teevad taevast maa peale kukkudes “potsti!” ja vette langedes “soss!”… kui nad peaksid aga lausa kaela kukkuma, siis võib tõesti küll ka üsna tõsise muhu pähe saada – nii arvati.
Täna me teame, et päike ei kustu nagu lamp, vaid muutub enne hiiglaslikuks tulekeraks, mis umbes 300 korda suuremaks paisudes neelab endasse ka Maa ühes tema kaaslasega. Ja kuigi tähed on väga kaugel, võivad needki tõepoolest kunagi maa peale kukkuda, see tähendab, taasühineda plahvatuseks, nn “suureks kollapsiks”, mis lõpetab meie universumi olemasolu.
Kuidas mõista aga nüüd Jeesuse sõnu tänasest evangeeliumist? Võibolla oleks kõige parem seletada seda lootusrikka loomasõbra eeskujul, kes muretses oma kalli kilpkonna pärast.
Niisiis, me võime loota, et Jeesus tuleb tagasi hiigelsuurel lendaval taldrikul ning kallab hiigelsuurest kanistrist Päikesesse piisavalt vesinikku, nii et seda jätkuks vähemalt järgmise viie miljardi aasta jagu heeliumi ja energia tootmiseks. Teine võimalus on loota, et enne kui Päike põletab Maa elutuks kõrbeks, tuleb Jeesus tagasi hiigelsuurel lendaval taldrikul, paneb kõik talle ustavad hinged selle taldriku ääre peale istuma ning viib nad inglite laulu ja harfimängu saatel siit minema: teistele planeetidele teistes päikesesüsteemides. Ja seal saavad olema rohelised niidud, kus ojad voolavad, kus loivavad rõõmsalt ringi kõik kadumaläinud kilpkonnad ja muud lemmikloomad, ning kus on tõotatud maa, mis jookseb piima ja mett… Jah, paraku taas üsna vähe tõenäoline kujutluspilt, aga teoreetiliselt siiski võimalik! Üks tore mees, keda ma tundsin, kadunud ufoloog Igor Volke, naeratab pilve peal istudes nüüd kindlasti muhedalt selle loo peale.
Armsad õed ja vennad, kindlasti tasub alati teha plaane ja ette mõelda – aga mitte liiga kaugele ja mitte liiga optimistlikult. Mure planeedi Maa kaugema tuleviku pärast tuleb libistada maha enda õlgadelt ja jätta see Looja Jumala hooleks. Inimene on loodud teispoolsuse jaoks, mida pole mitte millegagi võrrelda. Taevas ja maa hävivad, kuid meile on antud tõotus, et igavene elu on olemas, ja et need, kes käituvad selles üürikeses maailmas Jumala sõna järele, Tema seaduste kohaselt, neil on lootust näha oma Jumala palet. Aamen.
Soovin kõigile lugejatele-kuulajatele ilusat algavat advendiaega!