XXXIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL
(Esimene lugemine Ml 3:19-20a)
Lugemine prohvet Malaakia raamatust:
Vaata, tuleb päev, mis on nagu lõõmav ahi, ja kõik ülbed ja ülekohtutegijad süttivad nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand. Ja neist ei jää järele ei juurt ega oksa. Aga teile, kes te mu nime kardate, koidab õigluse päike.
See on Jumala Sõna.
(Vastulaul Ps 98:5-6 7-8 9 R: 9)
R: Issand mõistab õiglast kohut rahvaste üle.
Mängige Issandale kannelt,
mängige kannelt ja laulge valju häälega.
Pasunate ja sarve häälega
hõisake Issanda ees, kes on Kuningas.
R:
Kohisegu meri ja kõik, mis seda täidab,
maailm, ja kõik, kes seal elavad.
Jõed plaksutagu käsi,
mäed hõisaku ühel häälel.
R:
Issanda ees, sest tema on tulnud,
tulnud kohut mõistma maailma üle.
Tema mõistab õiglast kohut ilmamaa üle,
õiget kohut rahvaste üle.
R:
(Teine lugemine 2Te 3:7-12)
Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele:
Vennad, te teate ju, milles peaksite meist eeskuju võtma, sest me ei ole elanud teie juures laiska elu ega ole kellegi juures muiduleiba söönud, vaid me oleme rasket vaeva näinud ja tööd teinud nii päeval kui öösel, et mitte kellelegi teie seast koormaks olla. Ometi mitte sellepärast, et meil poleks selleks õigust, vaid selleks, et anda teile head eeskuju. Sest ka siis, kui me olime teie juures, panime teile südamele selle käsu: kes ei taha tööd teha, see ärgu ka söögu. Aga nüüd me oleme kuulnud, et mõned teie seast logelevad ega tööta, vaid raiskavad aega tühistele asjadele. Neid käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad oleksid rahul oma tööga ja sööksid omaenese leiba.
See on Jumala Sõna.
(Salm enne evangeeliumi Lk 21:28)
Halleluuja. Vaadake ja tõstke oma silmad,
sest teie lunastus on tulemas. Halleluuja.
(Evangeelium Lk 21:5-19)
Lugemine püha Luuka evangeeliumist:
Kui Jeesus kuulis inimesi uhkustavat selle üle, et nende tempel on kaunite kivide ja kingitustega ehitud, siis ta ütles: “Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jää kivi kivi peale. Kõik saab maatasa tehtud!” Aga nemad küsisid temalt: “Õpetaja, millal see sünnib, ja millisest märgist me ära tunneme, et see on algamas?” Jeesus vastas: “Vaadake ette, et teid keegi eksiteele ei ahvatleks, sest paljud tulevad ja ütlevad minu nimel: “See olen mina” või “Aeg on käes”. Ärge käige nende järel, ja kui te kuulete sõdadest ja mässudest, siis ärge olge hirmul – kõik see peab sündima enne, kuid lõpp ei ole veel käes.”
Siis ta ütles neile: “Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Mitmel pool on suuri maavärisemisi ning mõnel pool jälle näljahäda ja katk. Sünnib veel hirmsamaidki asju, ja taeval on näha suuri tunnustähti. Aga enne kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, mõistavad teid süüdi sünagoogides ja kohtutes ning heidavad teid vanglatesse. Ja teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast. Siis on teil võimalus tunnistada. Jätke meelde, et te enneaegu ei muretseks, mida enda kaitseks kosta, sest mina ise annan teile sõnad ja tarkuse, nii et keegi teie vastastest ei saa teile vastu seista ja end võitjaks tunnistada. Aga teie vanemad ja vennad, sugulased ja sõbrad reedavad teid, ja lasevad mõned teie seast surmata. Ning teid kõiki põlatakse minu nime pärast. Kuid juuksekarvgi teie peast ei saa hukka! Pidage vastu, ja te võidate enestele oma hinged.”
See on Issanda Sõna.
Sissejuhatus
Armsad õed ja vennad, kohtusüsteemi raames on ilmselt raske välja mõelda kõrgemat karistusmäära kui surmanuhtlus. Samas on kõik inimesed surelikud, ja suremine on igal juhul ebameeldiv ning rohkemal või vähemal määral piinarikas.
Arvestades võimalusega, et maine kohus võib surma mõista ka süütu inimese, ja teisalt, et mõned neist surevad ka märtrina Jumala tõe nimel, jääb üle vaid tõdeda, et tõeliselt surmav nuhtlus on see, mis võib inimest oodata pärast surma.
Me loeme patutunnistuse…
Jutlus
Armsad õed ja vennad, kui on sõda ja kuningriik on tõusnud kuningriigi vastu, kui mitmel pool on maavärisemisi ja Jumalale truuks jäänud inimesi heidetakse vanglatesse, siis annab Jumal meile sõnad ja tarkuse, nii et keegi ei suuda nendele argumentidele vastu seista. Ja siis… ja siis need, kes usuvad teistmoodi kui meie, siis haaravadki nemad kivide järele ja viskavad meid nendega, nii nagu nad tegid esikmärter Stefanosega ja paljude, paljude teistega pärast teda. Ning ega jää tulemata ka seesugused armsad sugulased ja sõbrad, sellised ligimesed, kelle puhul jääb üle vaid jahmunult küsida, et kui nemad on sõbrad, siis missugused peaksid olema veel vaenlased?
Kuid siis on ikka kõik veel lihtne: juuksekarvgi meie peast ei lähe kaduma. Kuidas neid karvu teispoolsuses loetakse, sellest pole meil kahjuks aimu, küll aga teame veel üsna hiljutisest ajaloost, et kui juukseid saab korraga palju, siis võib nendega täita tekke ja madratseid…
Tõeliselt keeruliseseks muutub elu aga siis, kui inimene on jõudnud juba unustada nii sõjad kui maavärisemised, kui need jäävad kaugele ja teda isiklikult ei puuduta; kui elu tundub mõnusa rutiinina, nii et töö on ainult raha teenimiseks, ja raha on selleks, et kulutada seda meelelahutusele. Tõeliseks usukangelaseks saamiseks siis ju väga häid võimalusi enam ei jäägi. Kui aga keegi meid usu pärast taga ei kiusa, kas peaksime siis hakkama end ise taga kiusama?
Juba varakristlikul ajastul osutus see dilemma suureks väljakutseks inimestele, kes tahtsid elada Jeesuse õpetuste kohaselt. Kui valitsejad olid IV sajandil ristiusu vastu võtnud, siis kristlasi enam taga ei kiusatud. Kimbatus oli suur. Jeesuse õpetus avanes inimestele järsku teelahkmena, kus tuli teha valik ja edasi sai minna vaid ühe suunas. Need, kes leidsid et Jeesuse eeskuju järgimisel on kõige tähtsam kannatus, lõikasid end maailmast vällja ja eraldusid üksindusse. Teistest, kes pidasid kõige olulisemaks maailma kristlikku ümberkorraldamist – nendest sai maailm vähehaaval võitu; peagi ei erinenudki nad enam oma mõtteviisilt ja käitumiselt püstipaganatest, või omaaegsest iisraeli ülemkihist, kelle vastu oli Jeesus oma kriitikanooli kõige sagedamini suunanud.
Kuid palju paremini ei käinud ka kõrbeerakute käsi, kes tõmbusid maailmast eemale. Olid nad ju Jeesuse õpetusest valinud ainult väikese osa, praktiliselt tema neljakümnepäevase kõrbekogemuse, ning jäid üksinduses paastuma ja palvetama. Nad jäid tegelema ennekõike vaid iseenda jumalasuhtega, ning tõrjusid sageli neidki inimesi, kes tulid paluma nõu ja juhatust. Kas oli see tõesti õige viis järgida Jeesust, kelle missioon keskendus õpetamisele rahva seas – veelgi enam, kes astus julgelt vastu oma ajastu korrumpeerunud ülikkonnale…?
Armsad õed ja vennad, elu esitab meile mitmesuguseid väljakutseid, ja meil tuleb kristlaseks jäämiseks käia ära teelahkme mõlemal harul. Nimelt, meil tuleb leida oma tasakaalukombinatsioon nii enesepiiramisest kui ligimeste manitsemisest, nii tööst kui võitlusest, nii kannatamisest kui teistele kasvatuslike kannatuste tekitamisest.
Kui me oskame leida kesktee kõigi nende väljakutsete vahel, siis võime loota, et Jumal ei pea meid üha jälle karistama – suurte sõdade, ootamatute maavärisemiste ja hirmsate tunnustähtedega taevas. Aamen.