Month: February 2026

PAASTUAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine 1Mo 12:1-4a)

Lugemine esimesest Moosese raamatust:

Issand ütles Aabrahamile: “Mine oma kodumaalt, oma isakodust, sellele maale, mida mina tahan sulle näidata. Ja ma teen sind suureks rahvaks, õnnistan sind ja teen suureks su nime, et sina oleksid õnnistuseks. Siis õnnistan ma neid, kes sind õnnistavad, ja panen vande alla need, kes sind neavad. Ning sinu läbi saavad õnnistatud kõik hõimud maa peal.” Seepeale seadis Aabraham end teele, nii nagu Issand oli käskinud.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 33:4-5. 18-19. 20.22 R:22)

R: Issand, olgu Sinu halastus meie üle.

Issanda sõna on õige,

tema tegudele võib loota.

Tema armastab õigust ja õiglust,

Issanda heldus täidab maa.

R:

Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,

kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,

et ta vabastaks nende hinge surma küüsist

ja hoiaks nad elus näljaajal.

R:

Meie hing loodab Issanda peale,

tema on meie kilp ja abimees.

Olgu sinu halastus, Issand, meie üle,

sest me ootame sind pikisilmi.

R:

(Teine lugemine 2Ti 1:8-10)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Näe koos minuga vaeva evangeeliumi heaks, siis annab Jumal sulle jõudu. Tema on meid kutsunud püha kutsumisega – mitte meie tegude pärast, vaid omaenda tahtmise ja armu järgi, mis on meile antud enne igavesi aegu Kristuses Jeesuses. Nüüd on see avalikuks saanud meie Lunastaja Jeesuse ilmumises. Tema on võtnud surmalt võimuse ja toonud meid evangeeliumi abil kadumatu elu valgusse.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 17:7)

Helevalgest pilvest kostis Isa hääl, kes ütles:

See on minu armas Poeg, teda kuulake.

(Evangeelium Mt 17:1-9)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Jeesus võttis kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, tema venna, ning viis nad üles kõrgele mäele – ainuüksi nemad. Ning ta muudeti nende silmade ees. Tema pale säras otsekui päike ja ta rõivad läksid valgeks nagu valgus. Aga vaata, Mooses ja Eelija ilmusid Jeesusele ja rääkisid temaga. Peetrus hakkas rääkima ja ütles talle: “Issand, meil on siin hea olla. Kui sa tahad, siis ma püstitan siia kolm telki, ühe sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale.”

Aga kui ta alles rääkis, vaata, siis heitis üks helendav pilv oma varju nende üle ja hääl kostis pilvest ning ütles: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja neil oli suur hirm, kuid Jeesus astus nende juurde, puudutas neid ja ütles: “Tõuske üles, ärge kartke!” Aga kui nad üles vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust. Kui nad mäest alla laskusid, keelas Jeesus neid: “Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on surnuist üles äratatud!”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, ladinakeelne lendlause ütleb: “Quod licet iovi non licet bovi”. Mis on lubatud jumalale (Jupiterile), see ei ole lubatud härjale.

Hm, kui härg kaevab sarvedega aiaposti üles, siis saavad kõik aru, miks ta seda teeb; kui aga Jumal sedasama teeks, näeks see üsna veider välja. Tegelikult leiame rahvasuust ka teistpidise kõnekäänu, seekord prantsuse keeles: “Noblesse oblige” – ülema-seisus kohustab. 

Meie, inimesed, oleme enamasti kusagil seal härgade ja jumalate vahepeal, ning meil tuleb arvestada mõlema hoiatusega. Härgadena käitudes ei tohi meil tulla pähe jumalat mängida; ning ennast jumalaks pidades (ehk võimupositsioonil olles) ei tohi me härjasarvedega oma tahet maksma panna.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, selleks, et oma puudustega võidelda, peame oskama neid märgata ja analüüsida. Kuid märkamine polegi alati nii lihtne. Toon näite: klassikaline mustkunst rajaneb üldiselt kahel põhimõttel – esiteks, tähelepanu kõrvalejuhtimisel, ja teiseks, asjaolul, et inimese käsi on suuteline kiiremini liikuma kui inimese silm sellele reageerida suudab. Sarnaselt ehituvad ka paljud petuskeemid inimese tähelepanu uinutamisele, sest olukordadest õigesti aru saamine on kunst omaette. 

Ka tänases evangeeliumis sisaldub üks niisugune moment, mis võib meie tähelepanu peamiselt sõnumilt kõrvale juhtida. Nimelt, Peetruse kummalised sõnad: “Issand, meil on siin hea olla. Kui sa tahad, siis ma püstitan siia kolm telki, ühe sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Hästi, aga kust oleks pidanud Peetrus need telgid seal mäe otsas võtma? Või kui ta mõtles okstest tehtud lehtmaju, siis kas oleks seal olnud piisavalt materjali kohapealt võtta? Evangeelium ei avalda meile, kas Jeesusel oli kavas seal üleval ööbida ja telgid olid kaasa võetud, või arvas Peetrus, et Tabori mäel toimunud ilmutus jääb kestma, nii et tal õnnestub telgid hiljem kohale tuua. Luuka evangeeliumis on samas lause, mis kinnitab, et Peetrus ei saanud isegi aru, mida ta ütles, ning et tema reaktsioon väljendas vaid inimese jahmatust ja nõutust teispoolsusega kokku puutudes.

Mis siis aga oli see tänase kirjakoha peamine sõnum, millest Peetruse telgilugu võib meid kõrvale juhtida? Selleks sõnumiks on ennekõike ülesanne, mille Jumal inimestele ilmutab. Iga ülesande puhul tuleb omakorda tähele panna selle kahte aspekti: esiteks, mis on selle ülesande sisulised lähteandmed, kas me saame neist õigesti aru, ja teiseks, missugust valemit, missugust arvutuskäiku peaksime kasutama, et jõuda õige vastuseni. 

Matemaatikaülesannete puhul on lähteandmetega mõnes mõttes lihtsam kui päris elus, sest matemaatika on aus – elu seda aga pole. Elu on paljutahuline ja ebamäärane. Igal reaalsel esemel või nähtusel, millega me kokku puutume, on oma saamislugu, mis määrab tema olemuse. Võimaluse esemeid õigesti rakendada ja nähtuseid õigesti hinnata saame alles siis, kui tunneme varem olnut ja praegu olevat – ning alles siis oskame ka luua midagi uut. 

Seega tuleb eluülesande lähteandmeid välja selgitades arvestada oma seniste kogemustega, et neile toetudes leida põhjused ja põhjustaja. Näiteks kriminaaluurijat aitavad asitõendid, et paljastada kurjategijad; arstil tuleb teada haiguste sümptomeid ja nende kulgu, et panna konkreetsele patsiendile õige diagnoos ninf määrata tõhus ja sobiv ravi; aparaatidega töötaja peab oskama nendega ümber käia, vajadusel leida üles vead ja vahetada välja katkiläinud osad. Eluülesandega võib aga vahel olla teisti: sageli on sellel mitu õiget lahendust, mis tähendab, et arvestada tuleb nende kõikidega.

Armsad õed ja vennad, kui me mõistame, et tänase evangeeliumi eesmärk ei ole panna meid mõtlema Peetruse telgiehituse üle, siis saame aru, et kogu kirjeldatud sündmustik on keskendatud Häälele, mis kostis pilve seest ning ütles: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel, teda kuulake!” 

Esimesel hetkel on muidugi mõistetav, kui inimene seesuguse nägemuse ees silmili maha langeb; aga kui ta sealt taas jalule tõuseb, siis hakkab talle kohale jõudma, et pilve seest kõlanud lausel – täpsemalt selle viimastel sõnadel “Teda kuulake!” – oli kaks tähendust. Nimelt, kas käsk “Teda kuulake!” kohustab inimest tegema sõnakuulelikult täpselt nii, nagu öeldakse – või siis tohib ta ikkagi arvesse võtta ka omaenda elukogemusi selle kohta, kuidas jätta kõrvale segavad asjaolud ja keskenduda peamisele. 

Meil tuleb tähele panna, et Jumala poolt meile antud ülesanne võib kõlada lihtsana, aga selle lahendus on enamasti keeruline, sest see põrkub otsekohe paljude teiste tähtsate ülesannetega, mida meil tuleb samuti täita. Selleks on Jumal andnud meile nii mälu kui mõistuse, kuid öelnud ka, et me peame oma valikute ja otsuste eest vastutama. (Mt 12:36; Rm 14:12) Seetõttu on meie kohus teha kõik, et mitte ainult meie sõnakuulelikkus, vaid ka meie tegude tulemused võiksid meeldida nii Jumalale kui tema armsale Pojale. Aamen.

PAASTUAJA I PÜHAPÄEV A AASTAL
(Esimene lugemine 1Mo 2:7-9. 1Mo3 ,1-7a)
Lugemine esimesest Moosese raamatust:
Issand vormis inimese maa põrmust ja puhus tema ninasse eluõhu, nõnda sai inimene elavaks
hingeks. Ja Issand istutas Eedenisse, päevatõusu poole, rohuaia ning pani inimese, kelle ta oli
vorminud, sinna elama. Ja Jumal laskis maal kasvatada kõiksuguseid puid, mis on välimuselt ilusad
ja mille vili on meeldiv süüa. Eedeni aia keskele kasvatas Jumal elupuu ning hea ja kurja tundmise
puu.
Aga madu oli kavalam kõigist välja loomadest, kelle Issand Jumal oli teinud, ja madu ütles naisele:
“Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: “Me
sööme küll rohuaia puude vilja, kuid selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: “Te ei
tohi sealt süüa ega selle puu külge puutuda, või muidu te surete.”” Aga madu ütles: “Ei, te ei sure,
vaid Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks,
tundes head ja kurja.”
Ja naine nägi, et sellest puust oli meeldiv süüa; puu tegi silmadele himu ja oli ihaldusväärne, sest
see pidi targaks tegema. Siis võttis ta selle puu viljast, sõi ise ja andis ühtlasi oma mehele ning ka
tema sõi. Ja nende silmad läksid lahti ja nad tundsid end alasti olevat.
See on Jumala Sõna.
(Vastulaul Ps 51:3-4.12-13.17-19. R:12a)
R: Loo mulle, Jumal, puhas süda.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda,
kustuta mu ülekohus oma halastuse pärast.
Pese mind hästi mu süüteost
ja tee mind puhtaks mu patust.
R:
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ning anna mulle uus, kindel vaim.
Ära heida mind ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma püha Vaimu.
R:
Issand, ava mu huuled,
et mu suu kuulutaks sulle kiitust.
Ohvriks Jumalale on murtud vaim,
murtud ja puruks löödud südant sina, Jumal, ei põlga.
R:
(Teine lugemine Ro 5:12-19)
Lugemine Püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on osaks saanud
kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas juba enne seadust, aga ilma
seaduseta ei saa pattu arvestada. Kuid surm valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud
pattu teinud niisuguse üleastumisega nagu Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema.
Ometi ei ole üleastumine samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on
paljud surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukingitus rohkeks saanud paljudele ühe
inimese, Jeesuse Kristuse armu kaudu. See kingitus ei ole niisugune, nagu ühe patutegija puhul, sest
ühe patu järel tuli kohus ja surm, arm on aga õigeksmõistmiseks paljudest eksimustest. Kui ühe
inimese eksimuse kaudu on patt kuningana valitsema pääsenud, seda kindlamini hakkavad need, kes
saavad Jumala armu ja õigluse kingi, valitsema oma elus ühe inimese, Jeesuse Kristuse läbi. Nii
nagu ühe inimese eksimuse läbi mõisteti kõik inimesed surma, nõnda ka ühe õige teo kaudu on kõik
saanud osa õigekssaamisest ja elust. Sest nagu ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud patusteks
tehti, nõnda tehakse ühe inimese kuulekusest paljud õigeks.
See on Jumala Sõna.
(Salm enne evangeeliumi, Mt 4:4b)
Inimene ei ela üksnes leivast,
vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.
(Evangeelium Mt 4:1-11)
Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui Jeesus oli paastunud nelikümmend päeva
ja nelikümmend ööd, tuli temale nälg. Siis tuli kiusaja tema juurde ja ütles talle: “Kui sa oled
Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leivaks saaksid.” Aga Jeesus vastas: “Kirjutatud on: inimene ei
ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.”
Seejärel viis kurat Jeesuse pühasse linna ja pani ta templiharjale seisma ja ütles talle: “Kui sa oled
Jumala Poeg, siis kukuta end siit alla, sest kirjutatud on: sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad
kannavad sind kätel, et sa ei lööks oma jalga kivi vastu ära.” Jeesus vastas talle: “Nõndasamuti on
kirjutatud: sina ei tohi Issandat, oma Jumalat, kiusata!”
Siis tõstis kurat Jeesuse kõrge mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust
ning ütles talle: “Selle kõik annan ma sulle, kui sa minu ette maha langed ja mind kummardad.”
Aga Jeesus ütles talle: “Tagane minust, saatan, sest kirjutatud on: kummarda Issandat, oma Jumalat,
ja teeni ükspäinis teda!” Siis läks kurat tema juurest ära ja inglid tulid tema juurde ja teenisid teda.
See on Issanda Sõna.
Sissejuhatus
Armsad õed ja vennad, ajalugu on huvitav ja kaasakiskuv – kõik see, mis on maailma ajaloos
juhtunud, kuidas on suured väejuhid võitnud lahinguid ja rajanud uusi impeeriume, kuidas lihtsad
inimesed on pidanud üle elama näljaaegu ja nägema, kuidas nende elupaikadest on saanud
sõjatandrid.
Kahtlemata, väga huvitav ja kaasakiskuv… kui me saame sellesse süveneda soojas toas, mugavas
tugitoolis raamatu või ekraani taga istudes. Kuid ilmselt me ei oleks eriti rõõmsad, kui meie ise
peaksime olema need kannatajad, kelle turjal on ajalugu välja kantud, kelle kurb saatus saab
meelelahutuseks teistele, kes võivad selle abil oma igavust peletada.
Me palvetame: Issand, halasta…
Jutlus
Armsad õed ja vennad, kui künda ajaloo pealispinda veidi sügavamalt, siis mõistame, et maailm on
paljude inimeste jaoks üsna kurb paik. Eks igaüks meistki tea oma läbikukkumisi ja ebaõnne olla
olnud valel ajal vales kohas. Selles mõttes võib leida ajaloost lohutust, et maailmas on palju palju
inimesi, kellel läheb oluliselt halvemini kui meil; teisalt tõuseb sellest teadmisest ka ängistus, sest
me ei leia vastust küsimusele, mille poolest oleme meie paremad neist, kellel läheb väga halvasti.
Kõige kurvem seejuures on aga arusaamine, et see maailm ei muutu. Nii kaua, kuni Jeesus pole
viimse kohtumõistjana tagasi tulnud, jätkub kõik samadel alustel kui see on alati olnud. See selgub
juba tänases evangeeliumis kirjeldatud kohtumisest kõrbes, kus Jumala Poeg oli kuradi kiusata.
Kõige jahmatamapanevam moment selle juures on tõsiasi, et kurat on see, kes teeb Jeesusele ühe
ettepaneku teise järel, ja Jumala poeg on see, kes annab talle vastuseid – mitte vastupidi. Miks ei
põruta Jeesus kuradile otse: sina, kurat! Keri õige põrgusse! Jäta mind rahule! Jäta inimesed
rahule!…
See tekitab jumalavallatu küsimuse, kas äkki ei ole Jumal loonud selle maailma endale igavuse
peletamiseks, nii et kui meil hakkab elus liiga hästi minema, siis saadab ta mõne uue katsumuse, et
pealt vaadata, kuidas me sellega hakkama saame… või siis ei saa. Sest kahjuks on ka nii, et kui
inimesel läheb pikemat aega liiga hästi, siis muutub ta eluvõõraks ja ta küsib: “Kui neil ei ole leiba,
siis miks nad kooke ei söö?”, või et “kui küüditatuid nende kodudest ära viima tuldi, siis miks nad
politseid ei kutsunud?!…”
Kuid Jumal ei ole inimene, ning meie arvamused ja ettekujutused ei vasta kindlasti sellele, kuidas
tema mõistab nii iseennast kui meid. Aeg, ruum ja olemasolu on piiritud, see on justkui ulgumeri,
millel on meid pandud hulpima. Meie jaoks algab kõik maailma ja inimese loomisest, inimese
sünnist ja surelikkusest. Meie jaoks lõpeb siin maailmas kõik lootuses, et meie olemasolu laevuke
jõuab kord tagasi oma Looja juurde.
Armsad õed ja vennad, kui meile on antud ülesanne, siis sõltub selle lahendamine lähteandmetest ja
lahenduskäigu võimalikkusest. Soovmõtlemine seevastu algab kujuteldavast ilusast lahendust, mille
järele igatsetakse – kuid ilusate unistuste suurim puudus on see, et neid pole reaalsuses enamasti
võimalik teostada. Päris ilma unistamata inimene ei saa, sest unistamine on aluseks tema
loomingulisusele; kuid unistamise kõrval tuleb jääda realistiks, tuleb saada aru, mida me saame oma
elus teoks teha – võimalikult kaugele ette mõeldes, võimalikult väheste halbade kõrvalmõjudega.
Jumal ei nõua meilt võimatut, kuid selles osas, mis on võimalik, ei maksa temalt suuri mööndusi
oodata.
Pangem tähele! Jeesus ei nõustunud ühegi ettepanekuga, mis saatan temale tegi. Mitte
üheainsagagi…! Aamen.

VI TAVALINE PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Si 15:15-20)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Jumal andis inimesele oma käsud ja seadused. Kui sa tahad, võid neid pidada, täita ustavalt Jumala tahtmist. Tema paneb sinu ette tule ja vee, ning sa sirutad oma käe selle järele, mida sa ihaldad. Inimese ees on elu ja surm; mida ta soovib, see saab talle osaks. Suur on Issanda tarkus, tema on vägev ja võimukas ning näeb kõike. Issanda silmad on kõige ta loodu üle, tema teab inimese kõiki tegusid. Tema ei ole kellelgi käskinud pattu teha. Tema ei astu välja petise kaitseks.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 119:1-2 4-5. 17-18. 33-34 R:1b)

R: Õnnis on see, kes elab Issanda seaduse järgi.

Õnnis on see, kes on laitmatu eluteel,

kes elab Issanda seaduse järgi.

Õndsad on need, kes peavad kinni ta käsust,

need, kes otsivad teda kõigest südamest.

R:

Sina oled andnud oma käsud,

et neist tõsimeeli kinni peetaks.

Oleksid mu sammud ometi kindlad

käima sinu seaduste teedel.

R:

Kanna hoolt minu, oma sulase eest,

siis ma elan sinu Sõna järgi.

Ava mu silmad nägema

sinu seaduste imesid.

R:

Juhata mind, Issand, oma seaduste teele,

siis ma hoian sinu poole kuni lõpuni.

Anna mulle tarkust sinu seadust taga nõuda,

olla su seaduse kuulekas täitja.

R:

(Teine lugemine 1Ko 2:6-10)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, me kõneleme tarkusest täiuslike seas. See ei ole siitilma tarkus, ega siitilma valitsejate tarkus, kes kord oma võimust ilma jäävad. Vaid me kuulutame Jumala salajasse peidetud tarkust, mille Jumal on ette määranud enne aegade algust meie ülevuseks ja auks. Keegi siitilma valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad oleksid selle tarkuse ära tundnud, siis ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Jah, meie kuulutame nii, nagu kirjas seisab: “Mida ükski silm pole näinud ega ükski kõrv kuulnud, mida inimese süda pole osanud arvata, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Ning meile on Jumal selle ilmutanud oma Vaimus, sest Vaim tungib kõikjale ja teab ära ka Jumala sügavaimad saladused.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 17:17)

Halleluuja. Issand, sinu Sõna on tõde.

Pühitse meid oma tõe läbi. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 5:17-37 lüh >> << 20-22a.27-28.33-34a.37)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Sel ajal ütles Jeesus rahvale: “Ärge arvake, et ma olen tulnud seadust ja prohveteid tühjaks tegema. Ma ei ole tulnud neid tühjaks tegema, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, väikseimgi kirjamärk ei kao seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis peab sündima, on sündinud. Kes aga iganes nendest käskudest kasvõi kõige pisema tühjaks teeb ja õpetab seda ka teistele, teda hüütakse vähimaks taevariigis, kes aga käsu järgi elab ja nii ka teisi õpetab, tema saab suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile: kui teie õiglus pole parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei pääse taevariiki. Te olete ju kuulnud, mida muistsele põlvele öeldud: ära tapa. Ning igaühe üle, kes tapab, tuleb kohut mõista. Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, läheb kohtu alla, kes aga ütleb oma vennale “sa lollpea”, läheb suurkohtu alla, kes aga ütleb talle “sina sõge pagan”, läheb põrgutulle.

Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi kõigepealt oma vennaga ära, siis tule ja too oma and. Sõlmi rahu oma vastasega ja ära viivita, kuni sa temaga kohtu poole teel oled, et ta ei annaks sind kohtuniku kätte ja et kohtunik ei annaks sind kohtusulase kätte ja sind ei heidetaks vangitorni. Tõesti ma ütlen sulle: sa ei pääse sealt enne, kuni sa oled ära maksnud viimsegi veeringu.

Te olete kuulnud, et on öeldud: ära riku abielu. Aga mina ütlen teile: igaüks, kes vaatab naise peale teda himustades, on juba temaga abielu rikkunud oma südames. Kui sinu parem silm sind kiusatusse saadab, siis kisu see välja ja viska minema, sest sulle on parem kaotada üks ihuliikmetest, kui et kogu su ihu peaks põrgusse heidetama. Ja kui sinu parem käsi sind kiusatusse saadab, siis raiu see maha ja viska minema, sest sulle on parem, et üks sinu ihuliikmetest hukkub, kui et kogu sinu ihu satub põrgusse.

Seaduses on öeldud: kui mees oma naise minema ajab, peab ta temale lahutuskirja andma. Aga mina ütlen teile: kes oma naise minema ajab, muidu kui kõlvatu elu pärast, ajab oma naise abielu rikkuma, ja kes iganes võtab minemasaadetud naise, rikub abielu.

Veel te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: ära vannu valet. Ja et Issandale antud vannet tuleb pidada. Aga mina ütlen teile: ärge üldse andke vannet, ei taeva nimel, sest see on Jumala aujärg, ega maa nimel, sest see on tema jalgealune, ega Jeruusalemma nimel, sest see on suure kuninga linn. Ärge vannet andes ka oma pead panti pange, sest ühtki juuksekarva oma peas ei suuda te muuta mustaks ega valgeks. Iga teie “jah” olgu “jah” ning teie “ei” olgu “ei”, sest kõik muu on kurjast.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui inimene tahab õppida mängima mõnd pilli või saavutada sportlasena häid tulemusi, siis peab ta palju harjutama ehk treenima. Kuidas see käib? Ilmselt ei ole muud võimalust, kui et neid elemente, mis kohe ei õnnestu, korratakse nii kaua kuni hakkab välja tulema – proovitakse üha uuesti ja uuesti, kuni meel harjub nooti lugema või keha teatud lihasegruppe valitsema.

Inimsuhteid harjutada on aga palju keerulisem: näiteks abielu ei saa proovida, sest inimeste kooselu ei jää ainult virtuaalseks, vaid sellel on päris reaalsed tagajärjed nii osaliste psüühikale kui sellest suhtest sündida võivatele lastele. Oleks muidugi tore, kui tulevikus loodaks õppeotstarbelised virtuaalreaalsus-programmid, kus saaks harjutada abikaasaga argielu elamist, ja laste kasvatamist. Praegu saab seda paraku õppida ainult päris inimeste peal, kuid keegi ei tohi ju kasutada teist inimest pelgalt õppevahendina. Lisaks on igaühe isiksus erinev, näiteks võib ka üks ja sama kasvatusmeetod anda samas peres ühe lapse puhul häid tulemusi, teise puhul mitte. Inimestena püüame parimat, aga välja tuleb… nagu tuleb…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kui me õpime tundma maailma enda ümber, siis saab meile varsti selgeks, kui palju on siin ebaausust ja ebaõiglust… ja ega meil endalgi ei jää muud üle, kui ühel või teisel viisil selles kurbmängus osaleda. Alates juba sellest, et inimesed ei ole võrdsed ei oma võimetelt ega lähtepositsioonilt: keegi on andekam kui teised, ja keegi sünnib ülirikkasse perekonda, kus ta ei peagi pingutama. Ühel inimesel on õnne leida juba noorelt endale sobiv partner kogu eluks, teine vahetab mehi või naisi nagu kindaid, ja kolmas ei leia kedagi ning veedab kurvas üksinduses kõik oma elupäevad…

Ning ega Jumala ilmutuski meid selguse saamisel hellita. Näiteks, kuidas panna kokku kahte reeglit: “Kes oma naise minema ajab, rikub abielu” – ja kohe seal järel on öeldud: “Ärge üldse andke vannet…” Kuidas sellest vastuolust aru saada?

Vanne ehk tõotus tähendab sisuliselt kohustuse võtmist ja valmisolekut seda täita, ning see on ka abielu sõlmimise aluseks. Kuidas siis üldse sõlmida lepinguid, kui inimene ei väljenda selgesti oma tahet täita selle tingimusi ja kui ta saab oma sõnadest meelevaldselt taganeda? Samas on tõsi, et teise inimese käitumist pole võimalik aastakümneid ette näha… ja olgem ausad, enda oma samuti mitte. Paljud abieluinimesed kasvavad lahku – keda kisub tagasi kunagise armsama juurde, kes leiab vananedes nooruseeliksiiriks noore armukese, kelle abielu läheb untsu äiade-ämmade pärast. Oleks vist palju nõuda, et abiellujad oskaksid ette näha kõiki neid – sageli üsna kauge tuleviku – arenguid. 

Roomakatoliku kirikus on abielu kahe ristitud inimese vahel sakrament. Lahutamatu liit. Siiski on märgatav, et selle sisseviimise aluseks on olnud rohujuuretasand – lihtsad inimesed, keda nii valitsejad kui ühiskond said survestada kooselu püsimisele. Kuningad ja vürstid ise on aga alati elanud üsna kõlvatut elu, seda enam kui naise peamiseks ülesandeks on olnud meessoost troonipärija ilmaletoomine, nii et kui see ühe naisega ei õnnestunud, siis tuli järgmine ette võtta.

Armsad õed ja vennad, mida rikkamaks ja vabamaks on ühiskond saanud, seda rohkemad inimesed saavad mängida kuningaid ja loobuda oma tõotusi pidamast. Kuid isegi selles näilises vabaduse rohkuses on üks väljakutse jäänud samaks: nimelt, Jumala seadused ei ole muutunud! Ja Jumalat võiks tema suure halastuse kõrval ikka karta ka. 

Inimkond on harjunud teaduslikult maailma vaatama. Teaduses on ülesanded enamasti ühed ja samad, nende lahendused seevastu on teaduse arenedes üha uued. Inimeste elus on see-eest täpselt vastupidi: välised asjaolud küll muutuvad, kuid jõuda tuleb ikka sama vastuseni, sama lahenduseni, mille Jeesus on meile kord südamele pannud… Aamen

V TAVALINE PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 58:6a.7-10)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Issand: “Kas paast, mis mulle meeldib, ei ole mitte niisugune: jagada oma leiba näljasega, tuua oma katuse alla kodutud. Kui sa näed alastiolijat ja annad talle riided ega hoia oma ligimese eest kõrvale. Siis lööb sinu valgus särama nagu koiduhiilgus ja sinu paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õiglus käib sinu ees ja Issanda kirkus sinu kannul. Siis hüüad sa Issandat ja tema vastab sulle, ja kui sa karjud, siis ta ütleb: vaata, siin ma olen. See kõik sünnib siis, kui sa kaotad ära rõhumise eneste keskelt, sõrmega näitamise ja nurjatu rääkimise. Kui sa pakud näljasele sedasama, mis sulle endale meeldib, ja toidad alandatud hinge. Siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkaseimgi pimedus on otsekui keskpäev.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 112:4-5. 6-7. 8-9 R: 4)

R: Õigetele inimestele koidab pimeduses valgus.

Õigetele inimestele koidab pimeduses valgus:

armuline, halastav ja õiglane.

Õnnis on inimene, kes on armuline ja aitab meeleldi,

kes ajab oma asju seaduse järgi.

R:

Tema ei löö iialgi vankuma,

õige inimese mälestus kestab igavesti.

Tema ei karda kurja kuulujuttu,

tema süda on kindel ja loodab Issanda peale.

R:

Tema süda on julge, tema ei karda,

ta jagab heldelt, annab vaestele.

Tema õigus kestab igavesti,

tema vägevus kõrgub au sees.

R:

(Teine lugemine 1Ko 2:1-5)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, kui ma teie juurde tulin, ei tulnud ma ilukõne või õpetatud tarkusega hiilgama. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesust Kristust ja teda kui ristilöödut. Ma olin teie juures nõtruse, kartuse ja suure hirmuvärinaga, ning minu sõnum ja kuulutamine ei olnud sõnaosav veenmine, vaid vaimu ja väe kaudu tõestamine, et teie usk ei oleks inimese tarkuses, vaid Jumala väes.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 8:12)

Halleluuja. Mina olen maailma valgus,

kes minu järel käib, sellel on eluvalgus. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 5:13-16)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Jeesus ütles: “Teie olete maa sool. Aga kui sool läägeks läheb, millega saab teda teha soolaseks? See ei kõlba siis enam muuks kui selleks, et visata inimeste jalgade tallata.

Teie olete maailma valgus. Linn, mis asub mäe tipus, ei saa varjule jääda, ning ega ju süüdata küünaltki selleks, et panna see vaka alla, vaid küünlajalale, nii et selle valgus paistab majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad näeksid teie häid tegusid ja ülistaksid teie Isa, kes on taevas.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad: teie olete maa sool, ütleb Jeesus. See tähendab, et me peame kuulutama Kristust maailmale, tema põllule – meid on kutsutud olema misjonärid. Kas saab aga loota, et kui oleme misjonärid, siis teeme alati häid tegusid? Toon siinkohal näiteks ühe tõestisündinud loo.

Möödunud sajandi 50. aastate alguses, kui Valgevene põllumajanduses oli juba mõnda aega toimunud eraomandi kaotamine ja sundkollektiviseerimine, tabas seda maad lisaks veel ka järjekordne viljaikaldus. Nagu tolleaegses sovjeedi-impeeriumis oli tavaks korda luua, võeti seepeale Valgevenes suur osa kolhoosiesimehi ametist maha ja asendati need Ukrainast kohale toodud funktsionäridega. Arvati, et Ukrainast – ehk omaaegsest Euroopa viljaaidast – pärit põllumehed pidid kindlasti paremini teadma, kuidas õigesti põldu harida. 

Ja nemad tegidki nii, nagu nad olid alati teinud. Kui Ukraina mitmete meetrite paksuses mustmullavööndis ei kandnud põld hästi vilja, siis tuli lihtsalt järgmisel aastal künda sügavamalt, et viljakas mullakiht ülespoole tuua. Samamoodi tegid siis Ukrainast laenatud misjonärid-põllumehed ka Valgevenes. Aga oh häda, Valgevenes on mustmullakiht ainult umbes 25 sentimeetrit paks, ja selle all on liiv. Kui nüüd muld liivaga segamini künti, siis sai saak sellest minna ainult veel väiksemaks… 

Nii juhtub, kui teha õigeid asju aga vales kohas…

Me loeme patutunnistuse.

Jutlus

Armsad õed ja vennad, tänases evangeeliumis toodud võrdpildi alusel mõistame, et hea saagi huvides tuleb palju kaugemalt peale hakata: kõigepealt peab uurima pinnast, selle niiskuse- ja temperatuurirežiime, ning regiooni omapära – see tähendab, mida ja kuidas on seal edukalt kasvatatud. Alles siis tasub hakata mõtlema vahendite peale, mis võiksid tõsta saagikust. 

Teie olete maa sool… On tõsi, et suur hulk väetisi, mis mõjuvad taimedele hästi, on tõepoolest soolad. On tähele pandud, et magneesiumsulfaat on hea rohelistele taimedele, aidates neid fotosünteesis ja väävli omandamises, ning lämmastikusool ammooniumnitraat aitab neil lopsakalt kasvada. Kaltsiumkloriid hooliseb üldise taimetervise, stressitaluvuse ja saagikuse eest; fosforisoolad stimuleerivad juurte arengut, õite moodustumist ning viljade kasvu. Mõnda neist sooladest võib olla mõnel põllul juba küllaldaselt, või on seal seda liigagi palju.

Ja ikkagi ei saa me üle ega ümber tõdemusest, et see maailm on oma olemuselt kaduv. Inimeste pingutustest hoolimata kaob maailmas igal aastal erosiooni tõttu umbes 10–11 miljonit hektarit viljakat põllumaad, mis vastab tohutule kogusele – üle 24 miljardi tonni mulda aastas. Suur osa sellest on loomulik kadu, see tähendab äärmuslike ilmastikutingimuste, tormide ja üleujutuste tulemus, mille vastu on inimene jõuetu. Osa kaost on aga kahtlemata hoolimatu ja kasuahne inimtegevuse tulemus.

Armsad õed ja vennad, Jeesus kasutab maa soola kujundit võrdluseks kristlaste ülesandele siin maailmas. See aga toob mõnes mõttes esile, kui piiratud on meie mänguruum: meie ei saa dikteerida ei mullakihi paksust ega koostist või ilmastikutingimusi. Meie ise võime läägeks minna – või vastupidi, üle soolduda ja muutuda väetise asemel mürgiks.

Tuleb tunnistada, et tänapäeva maailm kannatab pigem vaimuliku soola puudumise käes, kui et seda ähvardaks ülesooldumine. Kuid kristlaste jaoks ongi ehk kõige tähtsam ülesanne panna tähele, mille poolest on see maailm korrast ära. Ei ole ju mõtet pakkuda seda, mida on isegi külluses, või luua tingimused, milles vohavad pigem vaid umbrohi ja kahjurputukad.

Kui ajaloos on tõesti olnud aegu, kus inimestel oli puudus vabadusest, et teha midagi head, siis paraku oleme näinud ka seda, kui kiiresti muutub kättevõidetud vabadus inimese käes hoolimatuseks, laiskuseks ja rumaluseks – need omakorda hävitavad erosioonina nii inimest kui tema keskkonda.

Seega tahab Jeesus meile öelda, et meie kohus on seista allakäigule vastu, hoolitseda selle eest, et inimese kultuur keskenduks tema elu mõttele. Kristlastena peame tegema kõik, et headus ja tarkus saaksid ajada oma juured sügavale, nii et ajalootormid ei kannaks minema seda pinnast, millel elu saab kasvada ja areneda. Aamen.