Month: January 2026

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad, sel esmaspäeval, 2. veebruaril kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade “Kanooniline õigus”, milles ma räägin rooma-katoliku kiriku seadustest: kuidas need arenesid ja kuhu on tänaseks välja  jõudnud. 

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00.

Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Tervitades Elektrikarjane

IV TAVALINE PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Sf 2:2,3. Sf 3:12-13)

Lugemine prohvet Sefanja raamatust:

Otsige Issandat, kõik teie, kes te olete alandlikud maa peal ja kes te elate tema seaduse järgi. Otsige tema õiglust, otsige alandlikkust – võibolla te leiate siis varju Issanda viha päeval. Ma jätan sulle alles alandliku ja vaese rahva, kes otsib pelgupaika Issanda nimes – need, kes Iisraelist on järele jäänud, kes ei tee ülekohut ega räägi valet, kelle suus ei ole kavalat keelt. Tõesti, nad hoiavad oma karja ja elavad rahus, ning keegi ei ahista neid.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 146:7. 8-9b. 9c-10)

R: Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees.

Issand on see, kes mõistab õiglast kohut

nende üle, kellele tehakse liiga.

Kes annab näljasele leiba

ja päästab lahti kinniseotud.

R:

Kes avab pimedate silmad

ja tõstab sirgeks need, kes on küüru vajunud.

Kes kaitseb pagulasi,

aitab vaeseidlapsi ja lesknaisi.

R:

Issand armastab õigeid,

kuid õela ta juhib eksiteed.

Issand on kuningas igavesti,

Sinu Jumal, Siion, valitseb põlvest põlve.

R:

(Teine lugemine 1Ko 1:26-31

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, vaadake ometi iseendid, kes te olete saanud Jumala kutse: teie seas on vähe tarku maailma mõõdupuu järgi, vähesed teie seast on siitilma vägevad, vähesed kõrgest soost. Kuid Jumal on rumalad ära valinud selleks, et targad häbisse saata, ja need, kes nõdrad on maailma meelest, selleks, et teha häbi siitilma vägevatele. Samuti on Jumal ära valinud need, kes on alamast soost, põlatud, ja keda pole ollagi, et teha tühjaks nende nõu, kes midagi on – selleks, et keegi ei võiks uhkustada Jumala ees. Aga teie olete Jumala tahtel saanud tarkuse ja õigluse, pühitsuse ja lunastuse Jeesuses Kristuses, et läheks täide mis kirjas seisab: “Kes tahab uhkustada, olgu uhke Issanda üle.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 6:63b.68c)

Halleluuja. Issand, sinu sõnad on Vaim ja elu,

Sinul on igavese elu sõnad. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 5:1-12a)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Rahvahulki nähes läks Jeesus üles mäele. Ja kui ta oli istunud, tulid tema jüngrid tema juurde. Siis avas ta oma suu ja hakkas neid õpetama: “Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on leinajad, sest nemad leiavad lohutust. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest nendel saab olema küllalt. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad Jumalat näha. Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda taga kiusatakse õigluse pärast, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ning räägivad teist valetades kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas. Niisamuti on taga kiusatud prohveteid enne teid.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, õndsad on need, kes teevad kõik täpselt nii nagu neile öeldakse, nii kodus koolis, kui töökohal. Õndsad on need, kes ise ei mõtle, kes siirdavad oma vastutuse neile, kes käske annavad… Nii on inimesed sageli tavatsenud mõelda – ja tõsi, paljud neist ei ole pidanud pettuma. 

Vahel on aga läinud ka teisiti: ühel päeval on käsuandjad pannud kõik need eriti seaduskuulekad inimesed püssi alla ja saatnud nad tapma ligimesi mõnes naaberriigis – samasuguseid inimesi nagu nemad ise, kes pole neile mitte midagi halba teinud. 

Nii oli see Esimeses Maailmasõjas ja samuti ka Teises; kui peaks puhkema Kolmas, siis toimub kõik täpselt samamoodi… Kas ei peaks kristlane ikkagi natuke mõtlema ka oma peaga, mitte ainult minema vooluga kaasa…?

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kes on siis need, kes on Jumalale meelepärased, kes saavad õndsaks? Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees… Üldiselt peetakse vaeseks neid, kellel on vähe raha ja vara, ning rikkaks neid, kellel on palju. Ja kui keegi on vaene vaimus, kas ei kuma sellest siis õhe väikse võimalusena läbi, et tal võib ka mõistusest midagi puudu olla? Et sellest vaesuse ja õndsuse keerulisest suhtest aru saada, tuleb kõvasti oma halle ajurakke pingutada…

Leinamisele lohutuse leidmisel on usklikul inimesel kahtlemata eeliseid, eriti kui peame lahkunut heaks inimeseks ja võime loota, et ta on nüüd Jumala juures. Kuid maa pärimisega on asjad jälle keerulisemad, sest pigem on tasastel lootus pärida maa asemel hoopis taevas. Taevaalune maa jääb sageli ahnetele ärimeestele ja juristidele, kes oskavad mõjutada seaduseloojaid, välja mõelda kavalaid skeeme ning koostada lepinguid ohtrate peenikeses kirjas vormistatud lisatingimustega.

Õndsad on halastajad, rahunõudjad, ja need, kes on puhtad südamelt, sest neid hüütakse Jumala lasteks ja nemad saavad Jumalat näha. Just nii! Nemad saavad kord Jumala juurde – aga siin maa peal näevad halastajad, rahunõudjad ja puhta südamega inimesed enamasti näguripäevi.

Edasi läheb õndsakskiitmisega eriti keeruliseks. Õndsad on need, keda taga kiusatakse õigluse pärast ja keda laimatakse. See tähendab, midagi peavad nad selle õigluse nimel juba varem tegema ja silma jääma, et vastane märkaks neid taga kiusama hakata. Sest kui keegi on ainult vaene – nii rahast kui vaimust –, kui ta on tasane, üha leinav Jumala laps, kes on kõigega nõus, kes on alati valmis süü enda peale võtma ja karistust kandma – siis kuidas saaks ta kedagi süüdistada ülekohtus ja tagakiusamises? Ta oleks siis ju täpselt niisuguse kohtlemise oma põhimõttetu järeleandlikkusega ise põhjustanud!

Armsad õed ja vennad, kui tulekahju on juba puhkenud, siis ei tohi kustutamisel vett kokku hoida, sest summutatud peavad saama ka silma eest varjatud tulekolded. Kui aga tuli põleb pliidi all või kaminas, siis pole seda mõtet ohtra veega kustutama hakata. Kahjuks tuleb möönda, et homo sapiens on oma loomuselt siiski väga suures ulatuses lihtsalt röövloom, ning inimene tuleb temast alles kasvatada. Kasvatama peab teda aga justnimelt inimeseks, mitte saakloomaks röövloomade pureda! Sellepärast kasutab ka Jeesus oma kõnes sageli hüpeboole, see tähendab ülepakkumisi; need peavad äratama inimese looglise mõtlemise, et ta leiaks õige viisi, kuidas võidelda headuse eest ja kurjuse vastu.

Sest taevariik on sinepiivakese sarnane (Mt 13:31), inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet (Mt 13:21). Taevariik on ka haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema (Mt 13:33). Või majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana. (Mt 13:52) Võibolla aga on siiski õndsad ka need, kes mõtlevad, kes võtavad vastutuse, kes oskavad enda eest seista. Ehk hoolitseb Jumal selle eest, et ka nemad saaksid osa nii rõõmust, hõiskamisest, kui kui suurest tasust taevas. Aamen.

III TAVALINE PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 8:23b- Js 9:3)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii nagu Jumal põlgas muistsel ajal ära Sebuloni ja Naftali maad, nõnda austab ta tulevikus mereäärset teed, Jordani tagust maad, paganate piirkonda. Rahvas, kes kõndis pimeduses, on suurt valgust näinud. Nende peale, kes elasid surmavarju maal, on valgus paistnud. Sina andsid neile suurema hõiskamise ja rohkendasid nende rõõmu. Nad rõõmustavad sinu palge ees, nii nagu ollakse rõõmsad lõikuse ajal ja rõõmustatakse saaki jagades. Sest ikke, mis teda rõhus, ja kepi tema turjalt – tema sundija vitsa – oled sina puruks murdnud nii nagu Midjani päevil.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 27:1. 4ab. 7-8. 13-14 R:1a)

R: Issand on mu valgus ja mu lunastus.

Issand on mu valgus ja mu lunastus,

keda peaksin kartma?

Issand on mu elujõud,

kelle ees peaksin värisema?

R:

Vaid üht ma olen palunud Issandalt,

seda üksnes ma ihkan,

et ma saaksin olla Issanda kojas

kõik mu elupäevad.

R:

Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust

elavate maal.

Oota Issandat ja ole tugev.

Sinu süda olgu kindel. Looda Issanda peale!

R:

(Teine lugemine 1Ko 1:10-13.17)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et te elaksite üksmeeles ja et teie vahel ei oleks lõhenemist. Olgu teil üks süda ja üks mõtteviis. Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teada andnud, et teie seas on lahkmeelt ja riidu. Ma pean silmas seda, et mõni teie seast ütleb: “Mina olen Pauluse poolt” või “Mina olen Keefase poolt” ehk “Mina olen Kristuse poolt.” Kas Kristus on mitmeks jagatud? Kas on siis Paulus teie eest risti löödud? Või on teid Pauluse nimesse ristitud? Sest Kristus ei ole mind läkitanud ristima, vaid evangeeliumi kuulutama, kuid mitte inimese tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei saaks tühiseks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:17)

Halleluuja. Jeesus kuulutas evangeeliumi Jumala riigist

ja parandas kõiki, kes olid haiged ja vigased. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 4:12-23 lüh. 12-17)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Kui Jeesus sai kuulda, et Johannes oli vangitorni heidetud, läks ta Galileasse tagasi. Ta jättis maha Naatsareti ning asus elama Kapernauma, järveäärsesse linna Sebuloni ja Naftali maal, et läheks täide, mis prohvet Jesaja kaudu on öeldud: Sebulonimaa ja Naftalimaa järve äärne ala, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud. Ja neile, kes istuvad surmavarju maal, neile on koitnud valgus.

Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” Aga kui ta Galilea järve rannal kõndis, nägi ta kahte venda, Siimonit, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast võrke vette laskmas, sest nad olid kalurid. Ja Jeesus ütles neile: “Käige minu järel ja ma teen teist inimesepüüdjad.” Sedamaid jätsid nemad oma võrgud ning läksid tema järel. Ja kui ta sealt edasi läks, nägi ta teist kaht venda, Jaakobust ja Johannest, kes koos oma isa Sebedeusega paadis võrke parandasid. Jeesus kutsus neidki. Ja nad jätsid sedamaid oma paadi ja isa ning läksid tema järel. Aga Jeesus käis läbi kogu Galilea, õpetas nende sünagoogides ja kuulutas rõõmusõnumit kuningriigist ning tegi terveks kõik haiged ja vigased rahva seas.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui inimene ootamatult sureb, siis jääb temast maha justkui jäätunud maailm: pooleliolev töö seisab lahtisena laual, äsja veel käes olnud labidas nõjatub vastu kuuriseina; lusikas lebab seal, kuhu ta kukkus, sügavkülmutuses on toiduvarud nädalateks ette…

Aeg on justkui läbi lõigatud: alles veel mõne hetke eest sai selle inimese käest küsida tema arvamust ja elukogemusi, kõiki üksikasju tema ja ta lähedaste minevikust – nüüd varjab seda pimeduseloor, vastuseks kõlab vaid vaikus…

Muidugi hakkab siis ka selguma, kas lahkunu on midagi oma elust kirja pannud, mõelnud sellele, mida järeltulijad peaksid kindlasti teadma, teinud testamendi, talletanud oma suhtluskontode salasõnad, koostanud nimekirja neist, kellele tema surmast peaks teatama…

Paraku nooremaks ei lähe keegi, ja vanemaks jäädes on mõistlik hakata mõtlema järjest lähemale tulevale lahkumisele. Vähendada asju enda ümber – sest sinna, kuhu me läheme, sinna me neid kaasa võtta ei saa. Kas me oleme sellele mõelnud?

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, vaadates detektiivfilme, kus tuleb sageli ette inimeste ootamatuid arreteerimisi, on mind ikka painama jäänud küsimus: kui keegi üksik inimene viiakse käeraudades politseisse ja teda ootab eeluurimisvangistus – see tähendab, kuni kohtuotsuseni on ta vaid süüdistav, keda pole süüdi mõistetud, kuid hoitakse siiski vahi all –, kes jääb siis kastma tema korteris toalilli, kes toidab tema koera või kassi, kes toob tuppa rõdule kuivama jäänud pesu? Arreteeritul ei lubata ju kõiki oma sugulasi ja tuttavaid läbi helistada, et leida keegi, kes kannaks hoolt tema elamise eest, maksaks arved ja koristaks maja eest kõnniteelt langenud lehti või lund – ja küllalt palju on neid inimesi, kellel niisugust usaldusisikut polegi. Kas lubatakse vahi alla jäetul veel politseinikega koos korraks kodust läbi käia, et oma tähtsamad asjad korda seada? Filmides jääb see küsimus vastuseta, ja võib arvata, et ka päris elus ei kulge see probleemideta. 

Neid seiku silmas pidades võime aimata, missuguse väljakutse ees seisid Jeesuse jüngrid, kes pidid koos võrkudega laskma käest praktiliselt kogu oma senise elu. Kas nad olid abielus, kas neil oli lapsi? Mis sai nende perekondadest? Kindlalt teame vaid, et Peetrus oli olnud abielus, kuid ilmselt lesestunud, sest mainitakse ainult tema ämma. Samuti teame kindlalt, et apostel Paulus ei olnud abielus. Evangeelium laseb aimata, et suurem osa jüngritest olid kas vallalised või lesed, ning et Jeesus ei jätnud kedagi päris hätta. Jaakobus ja Johannes jätsid oma isa Sebedeuse paati koos palgalistega – see tähendab, et isa sai ka edaspidi hakkama. Samuti tegi Jeesus terveks Peetruse ämma, nii et ta sai majapidamise eest ise edasi hoolitseda. Jeesus viitas mujalgi, et saatus kannab hoolt oma kutsumusele järgneva inimese seljataguse eest, nagu ta ütles: “Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”, või “Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” (vrdl Lk 9:59-62)

Armsad õed ja vennad, iga inimene tahab hästi elada: teha tööd mida ta oskab, saada head palka, lubada selle eest endale meelelahutusi ja nautida väljateenitud puhkust. Kuid kas inimese loomus ei küsi oma Looja ning temalt saadud ülesande, oma elumissiooni järele? Kas inimene ei ole kutsutud unistama igavesest elust, otsima midagi suuremat, mida see maailm ei paku? Kutsutud leidma oma elule mõtte, mis ei keskendu asjadele ja elamustele, mis surres maha jäävad – vaid keskendub sellele, mida on tal öelda oma Loojale? Mõelgem järele… Aamen.

II TAVALINE PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 49:3.5-6)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Issand rääkis minuga ja ütles: “Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle kaudu ma ilmutan oma au.” Ja siis rääkis Issand, kes mind on endale sulaseks kujundanud mu emaihust alates, et Jaakob tuleb tuua tagasi tema juurde ja Iisrael koguda tema ümber. Nii olin ma austatud Issanda silmis ja minu Jumal oli mu tugevus. Tema aga ütles: “Sellest on vähe, et sa mu sulasena sead korda Jaakobi suguharud ja tood tagasi need, kes Iisraeli hulgast on üle jäänud. Sest ma panen sind paganaile valguseks, et minu lunastus laiuks maailma äärest ääreni.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 40:2.4ab; 7-8; 9-10)

R: Vaata, ma tulen täitma Sinu tahtmist.

Pikisilmi ma ootasin Issandat,

ja ta tuli mulle appi ning võttis mind kuulda.

Tema seadis minu suhu uue laulu,

kiituselaulu meie Jumalale.

R:

Tapa- ja roaohvrid ei meeldi sulle,

põletus- ja patuohvrit sa ei nõua,

kuid sa oled avanud mu kõrvad kuulma,

sellepärast ma ütlen: vaata, ma tulen.

R:

Rullraamatus on minust kirjutatud,

sinu tahtmist täita, mu Jumal, on minu rõõm

ja sinu seadus on mu südames.

Ma kuulutasin sinu õiglusest suure koguduse ees,

vaata, ma ei sule oma huuli.

R:

(Teine lugemine 1Ko 1:1-3)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, ihu pole kõlvatuse jaoks, vaid Issanda jaoks, ja Issand on ihu jaoks. Jumal on Issanda üles äratanud ja äratab meidki üles oma vägevuse väel. Kas te siis ei tea, et teie ihud on Kristuse liikmed. Kes aga Issandaga üheks saab, sellel on temaga üks vaim. Hoidke ennast kõlvatusest eemale. Iga muu patt, mida inimene teeb, on väljaspool ihu; kuid kes on kõlvatu, teeb pattu omaenese ihu vastu. Kas te ei tea, et teie ihu on Püha Vaimu tempel, kes teis elab ja kelle te Jumalalt olete saanud. Seepärast ei kuulu te enam iseendale, kuna teie eest on kallist hinda makstud. Austage siis Jumalat omaeneste ihus.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 1:14.12a)

Halleluuja. Jumala Sõna on lihaks saanud ja elanud meie keskel.

Kõik, kes teda vastu võtsid, on tema teinud Jumala lasteks. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 1:29-34)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ning ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud. Tema on see, kelle kohta ma ütlesin: pärast mind tuleb keegi, kes on sündinud enne mind, sest tema oli olemas enne kui mina. Ja minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma tulin ristima veega, et Iisraeli rahvas võiks teda ära tunda.”

Ning Johannes tunnistas ja ütles: “Ma nägin Vaimu tuvina taevast alla laskuvat ja tema üle jäävat. Mina ei tundnud teda, kuid tema, kes ta mind on läkitanud veega ristima, ütles mulle: “See, kelle peale sa näed Vaimu laskuvat, tema on see, kes ristib Püha Vaimuga!” Ja ma olen näinud ja tunnistan, et tema on Jumala äravalitu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui palju on maailmas elanud inimesi – inimesi, keda meie võiksime oma arengu tasemelt hinnates inimesteks pidada, inimesi, kes ennast ise inimesteks pidasid, inimesi, keda Jumal inimesteks peab. Kui palju neid kõiki on, seda teab vaid tema.

Ja kui Jeesus on Jumala Tall, kes kandis ära maailma patud, siis kes nendest nii- või teistsugustest inimestest on korda saatnud kõik need ülirohked patud, mida ei saanud lunastada teisiti, kui et Jumala enda Poeg pidi need ristil ära kandma?

Vaid Jumal teab, kes need patused päris täpselt on, aga sügavalt sisimast kandub meieni kõle eelaimus, et küllap meiegi nende hulka kuulume…

Me loeme patutunnistuse….

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mis on “maailma patud”? Hmm… Jumala ilmutusest võib välja lugeda, et sedatüüpi pattu, mida kahetsetakse ja andeks saadakse, saavad teha ainult inimesed. Välise käitumise järgi võiks ehk ka koertele omistada midagi süütunde sarnast, kui nad on näiteks oma peremehe kingad puruks närinud või sohva pealiskatte koos voodriga ribadeks kiskunud ja heidavad nüüd nurgas kössitades tema poole altkulmu haledaid pilke. Kuid mis toimub loomade peades tegelikult, või kuidas osalevad maailma pattudes madalamad elusolendid – kuni bakterite, viiruste ja prioonideni välja –, seda on raske inimese sisemaailma kriteeriumite alusel hinnata. 

Patu all mõistetakse ikkagi tegu, mille inimene on korda saatnud uskudes, et see on halb; ta ei ole olnud selleks kellegi teise poolt raske ähvarduse kaudu sunnitud, vaid tegu sai tehtud mingi sisemise kiheluse ajel, mida me nimetame “kiusatuseks”. See kiusatus võttis siis tema üle võimust, nii et inimene ei suutnud – või ei leidnud mõistlikku põhjust – sellele vastu hakata. Patuks sõna otseses mõttes muutub halb tegu aga siis, kui seda mõistetakse üleastumisena Jumala käsust, Jumala solvamisena.

Kuidas võib kiusatus alguse saada? Toon näite. Mul olid lapsena suured, peast eemale hoidvad kõrvad. No küll jäid siis need teistele lastele ette, ikka hiilis keegi selja tagant mind kõrvast sikutama. Kuigi ma polnud kellelgi ees, ma ei teinud kellelegi ülekohut, ma ei olnud ei väga tark ega väga rumal, väga vaene ega väga rikas… – mul olid lihtsalt suurevõitu kõrvad. Kas oli laste käitumise taga mingi loomariigist pärit instinkt ebatavalise väljatõrjumiseks, või oli põhjuseks igavus – kuid millegipärast mõjusid mu kõrvad nii mõnelegi tegelasele piksevardana, millesse oma sisemist kihelust maandada, seega siis kiusatusena… Peab küll märkima, et need väikesed nägelused juhtusid vaid esimeses klassis ja muidu saime me koolikaaslastega sõbralikult läbi.

Kas tahab aga inimene teha lausa kurja? Kurja tegemine seletub enamasti kättemaksuga kurja eest, mida on ise kogetud, või siis mingite kaasasündinud haiguslike valeühendustega inimese ajus. Jah, kahtlemata on olemas ka puhast kurjust, kuid suurem osa kurjast lähtub siiski lihtsalt ressursside nappusest. Näiteks tahavad kõik inimesed süüa, ja kui ollakse näljas, siis on üheks nälja kustutamise võimaluseks toit kellegi teise käest ära võtta. Sisuliselt tahab inimene ka pattu tehes enamasti midagi head või meeldivat – see tähendab: head iseendale, kuid seejuures kellegi teise arvelt, teisele kurja tehes. 

Armsad õed ja vennad, mis kõik küll varjab end “maailma patu” mõiste taga? Kas lõi Jumal inimese nimme just niisuguseks, et pattulangemine oli juba ette määratud? Kas on kõigel valestitegemisel äkki üldse mingi kaugem eesmärk? Selline eesmärk, mis viib läbi rohkete vigade õigekssaamise uute kõrgusteni? Seda me ei tea… ja ilmselt ei peagi teadma.

Meie ülesanne on elada oma elu sammhaaval, õppides oma vigadest. Ja kui meil on õnnestunud midagi head korda saata, siis ei tohi kiirustada seda enda tarkuse arvele kirjutama. Elu jooksul tuleb nii mõndagi ümber hinnata; mitmed paljulubavad algatused osutuvad ummikteedeks, kust tuleb tuldud teed tagasi pöörduda. Kui aga püüame alati elada mõistuse ja südametunnistuse järgi, siis on meil vähemalt lootust pääseda nende hulka, kelle eest on Jeesus patud ära kandnud.

…Muide, kui ka teil juhtuvad olema liiga suured kõrvad, siis mul leidub selle vastu rohtu: nimelt, tuleb lihtsalt oma nägu hästi laiaks süüa… Aamen.

Arnis Parsovs, 4. nov 2025

ISSANDARISTIMISE PÜHA A AASTAL

(Esimene lugemine Js 42:5a 1-4.6-7)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Issand: “Vaata, see on minu sulane, keda ma hoian, minu äravalitu, kellest minul on hea meel. Ma olen saatnud oma Vaimu tema üle. Tema toob rahvaile õigekssaamise. Tema ei hüüa ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Mahapainutatud pilliroogu ei murra ta katki, ja hõõguvat tahti ta ei kustuta. Tema toob tõesti õigekssaamise. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta on maa peal õiguse maksma pannud, ja tema seadust ootavad saared.

Mina olen Issand, ja mina olen sind õigluseks kutsunud, haaranud kinni su käest ja sind kinnitanud. Ma olen seadnud sind rahvale seaduseks ja paganaile valguseks, avama pimedate silmi, laskma vange vabaks vangikojast ja tooma pimeduses istujaid valguse kätte.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 29:1-2.3ac-4.3b ja 9b-10; R: 11b)

R: Issand annab rahu oma rahvale.

Andke Issandale au, teie taevalised,

andke talle au ja ülistage teda.

Andke au Issanda nimele,

kummardage Issandat pühas ehtes.

R:

Issanda hääl on üle vete,

Issand üle suurte vete.

Issanda hääl müristab võimukalt,

Issanda hääl on täis ülevust.

R:

Kirkuse Jumal laseb müristada,

tema pühamus ülistavad kõik tema auhiilgust.

Issanda aujärg on vetevoogude üle,

Issand istub kuningana aujärel igavesti.

R:

(Teine lugemine Ap 10:34-38)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid iga rahva seast on temale meelepärane see, kes teda kardab ja on õiglane. Selle sõna on ta saatnud Iisraeli rahvale ja kuulutanud rahu-evangeeliumi Jeesuse Kristuse läbi, kes on kõige Issand.

Te teate ju, mis on sündinud kogu Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas Jumal salvis Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega, ning kes selle järel käis mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal oli temaga.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne Evangeeliumi Mt 3:16-17; Mk 9,7)

Halleluuja. Taevas avanes ja üks hääl ütles:

“See on minu armas Poeg, teda kuulake.” Halleluuja.

(Evangeelium Mt 3:13-17)

Jeesus tuli Galileast Jordani äärde, selleks et Johannes teda seal ristiks. Aga Johannes hoidis teda tagasi ja ütles: “Mina peaksin ennast sinul ristida laskma, miks tuled sina minu juurde?” Jeesus aga kostis talle: “Ometi pead sa seda sündida laskma, sest meie kohus on täita Jumala tahtmist.” Siis andis Johannes talle järele.

Kui Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid, ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus nagu tuvi tema üle. Ning hääl taevast ütles: “Vaata, see on minu armas Poeg, kes on mulle meele järgi.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, Jeesus tegi meie jaoks paljutki, mida ta ei oleks pidanud tingimata tegema. Meiega juhtub vahel täpselt vastupidi: meie ei tee seda, mida päris kindlasti peaksime tegema…

Jeesusega oli üldse teisiti. Kui Püha Vaim laskus tuvina tema üle, siis tema jaoks tähendas see õnnistust. Meie jaoks lõpeks aga tuvi pähelaskumine pigem õnnetuse… ja keemilise puhastusega – ning tihti ei saaks me isegi öelda, et me ei olnud seda ära teeninud.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, meeldib see meile või mitte, peame endale tunnistama, et me oleme vähemalt osaliselt loodud maisteks olenditeks. Meie maailmapilt on sündinud maistest kujunditest: pildist, mis meile silmi avades vastu vaatab, helidest, mida me kuuleme, ja tundmustest, mida me kogeme, saame vahel lausa käega katsuda. Kui nüüd teegi tahab meile rääkida vaimsetest asjadest, siis peab ta kasutama võrdpilte. Näiteks Vaim – see on nagu tuul, mis puhub kust ta ise tahab, keda inimene ei käsuta; Looja vägevuse laename kärgatava pikse, mässava mere või maavärisemise kujunditest; loomise peale hakkame mõtlema siis, kui tekib küsimus, kuidas kogu elusloodus üldse siia maailma sai? 

Võibolla on teaduslik mõtlemine meid mõnevõrra rikkunudki. Kui teadlane loeb evangeeliumi, siis hakkab teda peagi häirima selle viis sündmustest rääkida. Näiteks küsiks ta ka tänase evangeeliumi kohta: kes nägi Jeesuse ristimist pealt, kes oli see, kes kuulis tema ja Johannese kahekõnet ning häält, mis kostis taevast; kes oli see, kes nägi Püha Vaimu tuvina alla langemas…? Teadlane ootaks pigem, et evangelist oleks kirjutanud umbes nii: “Mina, Matteus Alfeuse poeg, läksin keiser Tiberiuse viieteistkümnendal valitsemisaastal – kui Pontius Pilatus oli Juudamaa asevalitseja – koos Jeesusega tema jüngrite seas Jordani jõe äärde; ja me kohtasime seal Ristijat Johannest koos tema jüngritega, kes seal parajasti oma eesleid jootsid. Nad olid mures, sest üks eeslitest oli oma jalga vigastanud ja ei saanud enam koormat kanda…”

Alles umbes niisuguse sissejuhatuse järel muutuks Jeesuse ristimisega seotud sündmustik teadlase jaoks usutavaks kui tõestisündinud lugu, mis on konkreetse silmtunnistaja poolt kirja pandud. Pühakirja raamatud on aga enamasti kirjutatud justkui kaaadritaguse nähtamatu vaatleja poolt – ja sellel on sümboolne tähendus. Niisuguses esitusviisis on materiaalsed kujundid ainult võrdpildid, mis ei suuda täielikult edasi anda sisu, mida nad on kutsutud kujundama.

Armsad õed ja vennad, tänapäeval me oleme juba harjunud, et praktiliselt kogu meie reaalsust on võimalik mõista masinana: kõike meie ümber on võimalik jagada arvudeks, signaalideks, koodideks või piksliteks, ja tekitada nendest siis ka täiesti uusi kooslusi. Ka meie närvirakud on võrreldavad transistoritega, mis vastavalt etteantud programmile kas nõustuvad või keelduvad, annavad signaali edasi või vaikivad. Inimene on see, kes küsib, miks ta on olemas, mis on kõige masinliku taga? Masin seda ei tee, ta ei otsi oma olemasolule mõtet; masin ei vastuta, vaid jätab vastutuse kõigi oma tegude eest inimese õlgadele. Sellepärast peab inimene õppima kuulama seda kaadritagust häält, mis pühakirja kaudu meiega räägib, mis kõlab võrdpiltidest ja matemaatikast kaugemale. 

Meie oleme ju need, kes on kutsutud haarama lõpmatust. Seda lõpmatust tahaksime oma sisimas kord mõista ja tunnetada – lõpmatust, millest me oleme lähtunud ja mille juurde ihkame tagasi jõuda. Aamen.

---

Soovin kõigile lugejatele ja kuulajatele Head Uut Aastat!

Elektrikarjane

JÕULUAJA II PÜHAPÄEV

(Esimene lugemine Si 24:1-2.8-12. (1-4.12-16))

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Tarkus kiidab iseennast, ülistab end oma rahva keskel. Ta avab oma suu kõigekõrgema koguduses ja kiitleb taevavägede ees: “Nii on mulle öelnud kõige Looja. Tema, kes ta on mind loonud, näidanud koha mu eluasemele ning öelnud: “Asu Jaakobisse ja olgu Iisrael sinu pärisosa.” Alguses, enne kõiki aegu, on tema mu loonud ja ma püsin igavesti ega lakka olemast. Ma teenisin tema ees, kes ta on püha, tema telgis. Nõnda kinnitati mind Siionisse. Linnas, mida ta armastas samamoodi kui mind, leidsin ma rahu ja Jeruusalemm sai minu valitsemise paigaks. Ma ajasin oma juured auväärse rahva sisse. Issanda rahvas on minu pärisosa.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 147:12-13. 14-15. 19 R: 1)

R: Jumala Sõna on lihaks saanud.

Ülista, Jeruusalemm, Issandat,

kiida, Siion, oma Jumalat.

Sest tema on teinud tugevaks su väravate riivid,

õnnistanud sinu lapsi su keskel.

R:

Tema hoiab su piiridel rahu,

toidab sind parima nisuga.

Tema saadab oma käsu maale,

kiirelt kulgeb tema sõna.

R:

Tema kuulutab Jaakobile oma sõna,

Iisraelile oma sätteid ja seadusi.

Nii pole ta teinud ühelegi rahvale,

ega ilmutanud neile oma seadust.

R:

(Teine lugemine Ef 1:3-6.15-18)

Lugemine püha Pauluse kirjast efeeslastele:

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud oma Vaimu õnnistusega koguduse kaudu, mis on taevas koos Kristusega. Sest tema on meid Kristuses ära valinud enne maailma loomist, et me oleksime pühad ja laitmatud tema palge ees. Armastusest on tema meid armulikul tahtel ette määranud oma lapseõiguse osalisteks – tema jumaliku armu kiituseks. Ja selle on ta meile kinkinud oma armastatud Pojas. Sellepärast, kui mina sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja teie armastusest pühade vastu, tuletan ma teid meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, annaks teile tarkuse vaimu ning ilmutaks ennast teile nii, et te teda tunneksite. Valgustagu tema teie südame silmi, et te tunneksite seda lootust, milles teid on kutsutud, ja teaksite, milline on tema päranduse aurikkus pühade jaoks.

See on Jumala Sõna.

Salm enne evangeeliumi 1Tm 3:16)

Halleluuja. Au sulle, Kristus, kellest kuulutati rahvastele,

au sulle, kellesse usutakse maailmas. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 1:1-18)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Tema oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Valgus paistab pimedusse, aga pimedus ei ole teda omaks võtnud.

Jumal läkitas mehe, kelle nimi oli Johannes. Tema tuli valgusest tunnistust andma, et kõik hakkaksid uskuma tema läbi. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest, sest tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma.

Ja tema tuli maailma, mis oli tekkinud tema läbi, aga maailm ei tahtnud teda tunda. Ta tuli sellesse, mis tema oma, kuid omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes ta omaks võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks – kõigile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud vereteed, ei lihalikust tahtmisest ega mehe tahtmisest, vaid Jumalast.

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au – Isa ainusündinu au täis armu ja tõtt. Johannes tunnistab temast ja hüüab: “Tema ongi see, kellest mina ütlesin: see, kes tuleb pärast mind, on olnud enne mind, sest tema oli olemas enne kui mina.” Jah, meie kõik oleme tema täiusest osa saanud – armu armule lisaks, sest seadus on antud Moosese läbi, aga arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Jumalat ei ole keegi kunagi näinud. Ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on meid teda tundma õpetanud.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kord pärast suurt üleujutust läks üks talumees munga käest nõu küsima, kas tal tasub hävinenud hooned uuesti üles ehitada. “Mis mõte sellel oleks, kui ma oma maja jälle üles ehitaksin? Võibolla saaksin seal elada ainult ühe päeva, enne kui vesi jälle kõik ära uhub?”, lõpetas ta oma küsimuse üsna tumedates toonides. Munk vastas talle: “Jah, tõesti… Aga siis on sul vähemalt olnud see üks päev.”

Muidugi on see üsna väike lohutus, kui aastatepikkuse töö viljast saab ainult ühe päeva rõõmu tunda. Kuid õnn ongi siin maailmas paraku ainult üks hetk – olgu see siis pikem või lühem. Ühe probleemi lahenedes tekib peagi uus, sest inimene ei leia siit maailmast seda, mida ta tegelikult otsib: igavest, lõppematut rahu. Või mille jaoks siis oleme me tänagi siia kirikusse kogunenud?

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Jumala Poeg sündis siia maailma viletsuses, kuigi Jumal oleks võinud ju selle ka hoopis teistmoodi korralda. Samuti ei saanud Jeesus kogu oma maise elu jooksulgi nautida rikkust või mugavat äraolemist, ja tema teekond kulmineerus väga traagilise lõpuga, mis sai uue väärtuse alles surnuist ülestõusmise kaudu. Nii mõnigi meist võib märgata oma elus samasugust lõputut raskuste ketti ning küsida, miks on just minul nii harva õnne. Paraku on küsimusi, millele vastata ei oska mitte keegi, ning pahatihti on just kõige tähtsamad küsimused need, mis jäävad vastuseta.

Iga elatud aastaga õpib inimene midagi juurde, õpib sageli oma vigadest… kuid ometi peab vahel olema ka lihtsalt õnne. Kui oleks õnne, siis võiks elus üsna kergelt läbi saada. Üksainus sõrmeliigutus, üks ootamatult pähe tulnud mõte – ja kõik muutuks! Näiteks kui oskaks ära arvata õiged lotonumbrid, või teaks, kuhu on peidetud mõni varandus. Võibolla piisaks kogu edaspidise elu õnnelikuks ja harmooniliseks kulgemiseks lihtsalt sellest, kui üks noormees kõnetab mööduvat tütarlast, või tütarlaps küsib pargipingil istuvalt noormehelt teejuhatust. Aga enamasti ei tunne inimene seda momenti ära ja läheb oma õnnest lihtsalt mööda…

Üks aasta on taas jõudnud lõpule ja uus alanud. Me oleme juba harjunud sellega, et halbu uudiseid on pahatihti rohkem kui häid, ja et õnn leiab meie juurde harva tee. Nii oli ilmselt ka äsjamöödunud aastal, sest üürikeste rõõmsate hetkede kõrval koosnebki elu suures osas kaotustest, loobumistest ja lahti laskmistest. Kuid nagu psühholoogid teavad õpetada, on pärast kaotusi ja üleelamisi esmatähtis end võimalikult kiiresti argipäevas uuesti leida.

Kõige selle kõrval, mida tuleb lihtsalt taluda, ei tohi me jätta unarusse neid probleeme, mida me suudame lahendada – muidu võime sattuda vastusteta küsimuste nõiaringi ega saa enam endaga hakkama. Ajalike olenditena ei peagi me kõigile küsimustele vastust leidma! Meie jaoks on iga lõpp millegi uue algus – isegi siis, kui see uus on täiesti teistmoodi kui on olnud seni, teistmoodi kui me oleme lootnud, ja võibolla halvem kui endine…

Armsad õed ja vennad, ka uus aasta saab tooma meile uusi kaotusi ja probleeme – aga loodetavasti ka väikesi rõõme ja lohutust! 🙂 Sest eelkõige teeb elu meid kurvaks just sellepärast, et tegelikult ei suuda maailm meile pakkuda seda, mis meil tõeliselt puudub. Meie ootame uut taevast ja uut maad. Me ootame Jumala naasmist meie juurde, et leida Temas iseennast ja ka kõik selle, mis me oleme kord kaotanud. Aamen.