Month: December 2025

Ilusat Jõuluaja jätku kõigile lugejatele ja kuulajatele!

Elektrikarjane

PÜHA PEREKONNA PÜHA

(Esimene lugemine Si 3:2-6.12-14)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Issand austab isa tema laste kaudu ja kinnitab ema õigust oma poegade üle. Kes austab isa, teeb heaks oma patu, kes peab lugu emast, kogub endale varandust. Kes isa austab, sellel on hea meel oma lastest; siis kui ta palvetab, võetakse tema palve kuulda. Kes austab oma isa, selle elu on pikk, ja kes Issanda sõna kuulab, selle ema on rahul. Mu poeg, kanna hoolt oma isa eest siis, kui ta vanaks jääb, ja ära kurvasta teda ta eluajal. Ole temaga kannatlik, kui tema aru jääb nõdraks, ja ära pilka teda, kui sina oled täies väes. Sest halastus isa vastu ei unune ja loeb sulle patuohvri eest.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 128:1-2. 3. 4-5. R: 1)

R: Õnnis on see, kes käib Issanda teedel.

Õnnis on inimene, kel on aukartust Issanda vastu,

kes käib Issanda teedel.

Su oma kätetöö toidab sind,

sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.

R:

Sinu naine on nagu viljakas viinapuu,

su kodutares,

Sinu lapsed on nagu õlipuu võsud

ümber su laua.

R:

Jah, nii õnnistatakse inimest,

kel on aukartust Issanda vastu.

Issand õnnistagu sind Siionist

ja sa näed Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja.

R:

(Teine lugemine Kl 3:12-21)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, rõivastuge nagu armastatud pühad ja Jumala äravalitud südamliku kaastunde, lahkuse, leplikkuse, tasaduse ja kannatlikkusega. Taluge üksteist ja andke üksteisele andeks, kui ühel on teisele midagi ette heita. Nii nagu Issand on teile andeks andnud, nõnda tehke teiegi. Aga üle kõige olgu armastus, sest selles on ühtsus ja täiuslikkus. Valitsegu teie meelte üle Kristuse rahu, sest selles te olete kutsutud nagu ühe ihu liikmed. Kristuse sõna elagu teie keskel kõiges oma rikkuses. Manitsege ja õpetage üksteist kõige tarkusega, lauldes psalme, hümne ja vaimulikke laule, nii nagu Vaim annab, sest teie olete Jumala armu all. Ja kõik, mida te teete, olgu tehtud Issanda Jeesuse nimel, tänades tema läbi Jumalat Isa. Naised, seadke end meeste tahte järgi, nagu on sünnis Issandas. Mehed, armastage oma naisi ja ärge olge nende vastu karmid. Lapsed, olge oma vanemaile kõiges kuulekad, sest see on Issandale meelepärane. Isad, ärge kiusake oma lapsi taga, et nad ei kaotaks julgust.

See on Jumala Sõna.

Salm enne Evangeeliumi Kl 3:15a.16a

Halleluuja. Valitsegu teie meelte üle Kristuse rahu,

Kristuse sõna elagu teie keskel kõiges oma rikkuses. Halleluuja

Mt 2:13-15.19-23

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist

Kui tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: “Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: “Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.”

Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: “Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale. Kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna. Teda hoiatati unenäos, et neil tuleb varjuda Galileas, ning ta tuli ja asus elama külla, mida kutsutakse Naatsaretiks, et läheks täide, mida on räägitud prohvetite kaudu, et teda hüütakse Naatsaretlaseks.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, palju aastaid tagasi kutsus üks tore katoliiklik perekond vana kombe kohaselt minu – ehk nende koguduse preestri – endale advendi alguse puhul külla. Külaskäigu lõpul kinkisid pere lapsed mulle ühe huvitava asjanduse, mis oli tõusnud tolle talve müügihitiks – advendiküünla, mille peale olid ülevalt alla kantud umbes sentimeetrikõrgused numbrid 1-st kuni 24-ni. Õpetus kõlas, et iga advendi päeva tähistamiseks tuleb küünal põlema panna, natuke palvetada ja järele mõelda, ning siis küünal õigel hetkel kustutada. Väga tore.

Paraku polnud eriti tore see, mis edasi juhtuma hakkas. Üsna varsti unustasin ma mõnel päeval üldse küünalt põletada. Kui ma selle hiljem avastasin, pidin tasandamiseks ette võtma kaks või kolm jaotust – mis aga osutus veelgi raskemaks ülesandeks. Kui olin oma palvete ja patukahetsuse portsjoniga ühele poole jõudnud, jäi ikka veel aega üle… siis aga piiksus nõudepesumasin, mis oli oma tsükli lõpetanud, või koputasid aknale tihased, kelle linnumajake oli tühjaks saanud… Nagu võite arvata, oli tagasijõudmise hetkeks küünal juba mauhti järgmisesse nädalasse põlenud. Nii vaevlesin ma selle kohustusega terve advendiaja, kandes kõigile oma senistele pattudele lisaks nüüd veel ühte: advendiküünla pattu. Kui lõpuks Jõulud kätte jõudsid – mis paraku toimus küünla järgi kolm päeva varem kui vaja –, kaalusin ma juba tõsiselt, kas peaksin kurtma oma perearstile järsku ilmnenud mäluprobleemide üle… Õnneks kuulsin hiljem siiski ka teistelt inimestelt, et nendegi sarnased püüdlused ei kandnud oluliselt paremat vilja.

Kahtlemata, inimene peab elus ette tulevaid takistusi ja kurbusemomente kangelaslikult ületama – kuid kas on see ikkagi voorus, kui ta neid takistusi sama kangelaslikult enda jaoks ise looma hakkab?

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, siin maailmas ei ole vist midagi lihtsat ja selget – see tähendab, päris laitmatult ei tööta justkui miski. Kasvõi kui me küsime, miks ei loonud Jumal maailma kohe niisuguseks, et seda poleks hiljem vaja lunastada? Miks andis ta inimesele võime nii kiusatusse sattuda kui pattu langeda? Miks muutus inimene surelikuks, pealegi veel niisugusena, et ta ei tea täpselt, mis teda pärast surma ootab?

Peame möönma, et Jumalal olid kõigeks selleks kindlasti omad põhjused, kuid meidki valdab aeg-ajalt ristija-johanneslik kannatamatus: miks ei tule Jumal juba kohtumõistjana? Miks peab kõik hea siin maailmas käima kõveraid teid pidi, ja miks näeb maailm välja nagu oleks saatan selle peremees ja issand? 

Täna tähistavad katoliiklased püha perekonna päeva. Isegi neile – Jeesusele, Maarjale ja Joosepile – ei tehtud erandit. Jumala enda Poeg oli vaevalt sündinud, kui juba pidi ingel tema vanematele ilmuma ja käskima neil põgeneda Egiptusse. Kuningas Heroodes nägi vastsündinud lapses võistlejat ja tahtis teda tappa. Hea, et Jeesuse vanemad jõudsid veel enne põgenemist templis ära käia, et tuua laps Jumala ette, nagu Moosese seadus seda ette nägi.

Alles siis, kui Heroodes aastal 4 meie ajaarvamise järgi ära suri, julges Joosep oma pere Iisraeli aladele tagasi tuua, kuid ikkagi kartsid nad asuda Juudamaale. Nad seadsid end sisse Naatsaretti Galileamaal, juudiusuliste muulaste hulgas. Millal see märkamatu tagasipöördumine täpselt toimus, pole teada, kuid nagu evangeelium sellest tunnistab, pidi Jeesus tollal olema veel lapseeas. Ainult siis, kui ta koos vanematega 12-aastasena Jeruusalemmas palverännakul käis, äratas ta korraks veel tähelepanu, kuid seejärel valitses taas vaikus kuni Jeesuse meheikka jõudmiseni.

Armsad õed ja vennad, me kõik tahaksime elada õigesti, ilma et teeksime vigu – ka neid vigu, mis sünnivad kogemata. Meile võib tunduda, et kõige lihtsam oleks, kui saaksime valida hea ja kurja vahel, nii et me alati oskaksime valida hea. Paraku ei vasta see vaga soov maailma ja inimese rikutud loomusele – maailm on justkui sõjatanner, kus lahinguid ei võideta ainult rünnakuga, vaid vahel tuleb osata strateegiliselt taganeda. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka vastase taganemine ei tähenda tingimata tema nõrkust, vaid võib osutuda samuti taktikaliseks manöövriks, et meelitada meid juba varem valmis seatud lõksu. 

Jeesuse perekonna Egiptusse põgenemise lugu õpetab meile, et ka headus tohib kasutada kavalust, teha ja teostada plaane, mille tegelik eesmärk saab avalikuks alles aastate või lausa aastakümnete pärast. Just nii teostus ka Jeesuse lunastav missioon. Olgem siis valmis võtma tõsiselt tema sõnu: “Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!” (Mt 10:16) Aamen.

ADVENDIAJA IV PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 7:10-14)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Neil päevil rääkis Issand Ahasele ja ütles talle: “Palu endale Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht, olgu see siis allilma sügavusest või taeva kõrgusest.” Ahas aga vastas ja ütles: “Ei ma palu ega pane Issandat proovile.” Seepeale kostis Jesaja: “Kuula siis, Taaveti koda! Kas teil on veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate? Sellepärast teeb Issand teile ise tunnustähe: vaata, neitsi jääb käima peale ja toob poja ilmale, ning paneb talle nimeks Immaanuel, mis tähendab “Jumal on meiega”.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 24:1-2. 3-4. 5-6. R:7c.10b)

R: Tule, Issand, sest sina oled aukuningas.

Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius,

maailm ja kõik, kes seal elavad.

Sest tema on selle rajanud merede peale,

kinnitanud maailma jõgede üle.

R:

Kes tohib minna Issanda mäele,

kes tohib seista tema pühas paigas?

See, kes on süütu kätelt ja puhas südamelt,

kelle hing ei himusta tühja ega kinnita pettust vandega.

R:

Tema saab õnnistuse Issandalt,

oma õiguse Jumalalt, kes on tema abimees.

See on sugupõlv, kes teda taga nõuab,

kes otsib su palet, Jaakobi Jumal.

R:

(Teine lugemine Ro 1:1-7)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Mina, Paulus – Jeesuse Kristuse sulane, kes ma olen kutsutud apostel, välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi, mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud – kirjutan teile evangeeliumi tema Pojast, Issandast Jeesusest Kristusest, kes ihu poolest on sündinud Taaveti soost, kuid pühaduse vaimu poolest on surnuist ülestõusmise järel tunnistatud Jumala Pojaks, kellel on võimutäius. Tema käest olen mina saanud armu ja apostliameti, et ma tema nime auks võiksin kõik rahvad usule kuulekaks teha. Ja nende hulgas on Jeesus Kristus kutsunud teidki. Nii pöördun ma teie, kõigi Roomas elavate Jumala armastatute – kutsutud pühade inimeste – poole: armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 1:23)

Halleluuja. Vaata, neitsi saab käima peale ja toob poja ilmale,

ja teda hüütakse nimega Immaanuel. Halleluuja

(Evangeelium Mt 1:18-24)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Jeesuse Kristuse sündimine oli nõnda: kui Maarja, tema ema, oli Joosepiga kihlatud, leiti ta lapseootel olevat Pühast Vaimust, enne kui nad koos elama hakkasid. Aga tema mees Joosep oli õiglane inimene ega tahtnud teda häbisse saata. Sellepärast võttis ta nõuks tema juurest salaja ära minna.

Aga kui ta nii mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: “Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enda juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ja ta toob poja ilmale ning sa paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest. Kõik see sünnib selleks, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: “Vaata, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ja teda hüütakse nimega “Immaanuel”, see on tõlgituna: “Jumal on meiega”.

Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda nagu ingel oli teda käskinud, ja võttis oma naise enda juurde.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, maailmas on palju inimesi, kellele saab ainult kaasa tunda. Mõned neist on siiski ka ise oma viletsuses teatud määral süüdi, näiteks narkomaanid, vabatahtlikud prostituudid või hasartmängusõltlased. Kahtlemata – ainult need, kes on põhjas ära käinud, teavad omal nahal nende raskuste määra, millega tuleb elu pahupoolel silmitsi seista. Kuid kas tõesti peaks igaüks tingimata põhjas ära käima, et mõista kui halb seal on? Ehk piisab sellest, kui usume neid, kes oma põhjaminekukogemust meile vahendavad.

Ja ikkagi jääb küsimus, miks küll ei pane Jumal oma kätt ette igale inimesele, keda ähvardab allakäik? Miks ta üht hoiatab, aga teist mitte? Meie seda ei tea… kuid omalt poolt peaksime ikka tegema kõik, et allakäiku vältida. Me ei tohi olla nii laisad, et jätame Jumalale appi tulemata, kui tema tahab meid päästa – sest need, kes pääseda tahavad, oleme ju lõpuks ikkagi meie ise…

Me loeme patutunnistuse…

Jultus

Armsad õed ja vennad, kuidas saada pühakuks? Kõrbeerakud ja hiljem mungad teadsid, kuidas: tuleb elada kasinuses ja karskuses, palju palvetada, usinalt paastuda ja teha muid vagadusharjutusi, kuni Jumal võtab vaadata inimese pingutuste ja kannatuste peale ning annab talle kogeda oma armu. See tähendab, annab talle võime prohvetlikult kuulutada ja imesid teha, mis pühaku pühadust ka teiste inimeste ees kinnitab. 

Just seda uskus alguses ka augustiinimunk Martin Luther. Ta palvetas ja paastus, käis väga sageli pihil ja tegi kõik nii, nagu nõudis üldine ettekujutus pühaduse taotlemisest… Aga Jumal ei näidanud ennast, ei andnud talle osa oma üleloomuliku armu andidest, nii nagu neid oli harjutud mõistma. Siis tegigi Luther kannapöörde, ning kuna kiriku vagaduseideaalid ei olnud reformeerinud teda, hakkas ta ise reformeerima kiriku vagaduseideaale.

Kes teab – kui Martin Luther oleks otsustanud vaikselt ja salaja ära minna, ehk loobuda oma kõrgelennulistest unistustest, siis oleks võibolla kõik läinud teisiti; võibolla oleks Jumal teda just siis kõnetanud, ilmunud talle vanal heal viisil nii nagu Joosepile… Või teisalt… kas polnud Jumala ilmutus Joosepile just samasugune väljakutse kui hilisem ilmutuse puudumine Lutherile? Sest Joosepki pidi tegema midagi tavatut, midagi niisugust, mis ei sobinud kokku ühiskonnas levinud tavade ja suhtumistega.

Võib-olla oli Lutheri mäss, millega ta astus seni jumaliku korrana kehtinud maailmanägemise vastu, ka lõpuks ikkagi Püha Vaimu juhtimine? Ehk tahtis Jumal viidata võimalusele täita tema tahet mingil teisel kombel kui inimesed olid seda harjunud mõistma? Või mis oleks saanud siis, kui Joosep oleks pidanud unes nähtud ingli hoiatust vaid väsinud aju sünnitiseks, ja oleks Maarja ikkagi maha jätnud…? Tagantjärele on lihtne tark olla – eriti muidugi siis, kui otsustame teiste inimeste üle, mida oleks keegi pidanud tegema või tegemata jätma…

Pühaku ja samal ajal patuse, ehk kangelase ja samal ajal kurjategija kuju oli tuntud tegelikult juba antiikmaailmas. Näiteks kreeka mütoloogias oli see kehastunud Prometeuse kujus. Nimelt varastas titaan Prometeus sepp-jumal Hephaistoselt tule ja kinkis selle inimestele. Selle eest lasi peajumal Zeus aheldada Prometeuse kalju külge ning saatis kotka nokkima tema maksa. Herakles, Zeusi poeg, tappis küll kotka, kuid Prometheus jäi ahelaisse, ning see tema karistus kehtib igavesti, sest titaan on jumalus ja seega surematu… Tuli on aga inimese jaoks samapalju õnnistus kui nuhtlus – see võib põleda nii hubases kaminas kui põletada maha terveid linnu…

Armsad õed ja vennad, igaüks meist peab valima, kas elada juba varem välja töötatud reeglite järgi, mis on ennast praktikas mitmeti tõestanud, või siis minna vastu tundmatusele ehk üritada reegleid muuta ja sisse viia uut korda. See tähendab, kas olla ettevaatlik ja minna juba käidud teid, või liikuda riskilt riskile. Alati võib juhtuda, et arguseks muutunud ettevaatuse tõttu jääb midagi suurt ja head tegemata; samas võib ka juhtuda, et võetud risk tasub end ära, Kuid lõpuks võib ka minna nii, et uue tee otsimine ebaõnnestub, ning sellest läbikukkumisest saab lihtsalt hoiatav näide järeltulijate jaoks, et nemad ei kordaks oma eelkäijate vigu. Valik on meie. Aamen

ADVENDIAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 35:1-6a.10)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Rõõmustagu kõrb ja kõnnumaa, stepp hõisaku ja puhkegu õitsele. Lillevaip katku teda – nii rikkalikult peab ta õitsema, hõiskama, juubeldama ja rõkkama rõõmust. Antagu temale Liibanoni au, Karmeli mäe ja Saaroni ilu. Ning nemad saavad näha Issanda kirkust ja Jumala ülevust. Tehke tugevaks lõtvunud käed, nõrkenud jalad pange kindlalt seisma! Ütelge neile, kel süda on hirmu täis: Olge julged, ärge kartke – vaata, siin on teie Jumal. Tema kättemaks jõuab, teie Jumala karistus. Tema ise tuleb ja päästab teid. Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab lonkaja otsekui hirv ja kidakeelse keel hõiskab. Sest need, keda Issand on vabaks teinud, pöörduvad koju tagasi. Nad tulevad Siionisse hõiskamisega, igavene rõõm särab nende palgeil. Rõõm ja heameel valdavad neid, kurbus ja halin ent taganevad.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps146 ,6-7. 8-9b. 9c-10)

R: Issand, tule ja päästa meid.

Issand mõistab õiglast kohut neile, kellele tehakse liiga.

Tema annab näljasele leiba

ja päästab lahti kinniseotud.

Issand avab pimedate silmad.

R:

Issand tõstab sirgeks need, kes on küüru vajunud.

Issand kaitseb pagulasi,

Tema aitab vaeslapsi ja lesknaisi.

R:

Issand armastab õigeid,

kuid õela ta juhib eksiteele.

Issand on Kuningas igavesti,

Sinu Jumal, Siion, valitseb põlvest põlve.

R:

(Teine lugemine Jk 5:7-10)

Lugemine püha Jaakobuse kirjast:

Vennad, pidage vastu kuni Issanda tulemiseni, sest vaata – ka põllumees ootab oma maa hinnalist vilja ja on kannatlik ootama, millal tuleb sügisene või lõikuseaegne vihm. Olge siis teiegi kannatlikud, sest Issanda tulemine on lähedal. Vennad, ärge kaevake üksteise peale, et teid hukka ei mõistetaks – vaata, kohtumõistja seisab juba ukse ees. Olgu prohvetid teile oma kannatlikkuse ja pika meelega eeskujuks, sest nemad on kõnelenud Issanda nimel.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Js 61:1)

Halleluuja. Issand on mind läkitanud

kuulutama vaestele õndsusesõnumit. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 11:2-11)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Kui Johannes sai vangitornis kuulda Jeesuse tegudest, saatis ta oma jüngrid temalt küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?” Jeesus vastas neile ja ütles: “Minge ja teatage Johannesele, mida näete ja kuulete: pimedad näevad jälle ja halvatud käivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse Jumala riiki, ning õnnis on see, kes ei leia, et mina talle pahanduseks olen.”

Kui Johannese jüngrid olid lahkunud, hakkas Jeesus rahvale Johannesest rääkima: “Mida te olete läinud kõrbesse vaatama? Pilliroogu, mida tuul kõigutab? Või mida te tahtsite näha? Inimest peeneis rõivais? Vaata, need, kes kannavad peeneid rõivaid, on kuningate kodades! Või miks te olete välja läinud? Et prohvetit näha saada? Jah, minagi ütlen teile: hoopis enamat kui prohvetit! Tema on see, kellest on kirjutatud: “Vaata, ma läkitan oma sõnumitooja su palge eele, kes valmistab sulle tee sinu ees.” Tõesti ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat, kui Ristija Johannes, kes aga vähim on taevariigis, see on suurem kui tema.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kuidas on inimesed kodustanud loomi? Või vahel ka vastupidi: kuidas on loomad lähenenud inimestele nii, et nad mõlemad on hakanud omavahelist sõprust nägema meeldiva ja kasulikuna? Kuid kodustamine on toimunud ka teisiti. Inimene on nii mõndagi loomaliiki lihtsalt vangistanud ja nii kaua enda kõrval hoidnud, kuni nende vangipõlves sündinud järglased on aastatuhandetega unustanud oma algse, vaba loodusliku eluviisi. 

Selle kõrval on huvitav küsida: kuidas on Jumal kodustanud meid? Kui palju on selles olnud inimese eneseotsinguid, küsimusi oma päritolu kohta, ja kui palju on Jumal neile vastu tulnud? Kui palju on meie jumalasuhtes hirmu, ja kui palju armu? Ja mis võibolla kõige olulisem: kui palju mõtleme omakasule ja kui vähe sellele, kuidas saaksime oma Jumalat teenida ja olla temale meele järgi?

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Jeesus ütles: “Mida te olete läinud kõrbesse vaatama? Või miks te olete välja läinud? Et prohvetit näha saada? Jah, minagi ütlen teile: hoopis enamat kui prohvetit!” 

Kes oli Johannes? Tema ei teinud imesid; Johannese jaoks oli oluline täita Jumala tahet, küsimata, mis ta selle eest tasuks saab, kas rahvas teda kiidab või mitte. Piibli kaante vahel väljendab Johannese kogu olemus justkui üht suurt jahmatust – kuidas ometi ei saa inimesed nii lihtsatest asjadest aru: et tõde on tõde tõe enda pärast, ja et Jumal on Jumal ilma et kedagi tuleks temasse uskumiseks meelitada või ähvardada.

Näib, et Johannes valmistas rahvast oma ristimisega ette pigem viimsekspäevaks, nagu Jeesus hiljem oma teist tulemist kirjeldas – selleks päevaks, kui Lunastaja tuleb taeva pilvedel mõistma kohut elavate ja surnute üle. Maailmalõpu hirmsate sündmuste eelootuses tundus elu Johannesele kuidagi laisalt rahulik: ei mingeid maavärisemisi ega taevast allakukkuvaid tähti… Sellepärast saatiski ta oma jüngrid Jeesuse juurde sisuliselt etteheitega: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?”

Jeesuse vastus pidi Johannese kannatamatust leevendama: pimedad näevad jälle ja halvatud käivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse Jumala riiki… See tähendab, meeleparandust ei vaja ainult need, kellele kohtu ees surmaotsus välja kuulutatakse, et nad viimasel hetkel veel oma patte kahetseda jõuaksid. Patutundmise jaoks ei piisa hirmust ainuüksi; selleks, et patust hoiduda, tuleb ka uskuda, et Jumal on hea ja ta tahab ka meist teha midagi head. Patutundmist vajavad inimesed tegelikult juba enne kui nad pattu teevad ja seda pärast kahetsema peavad… Ehk nad siis võibolla mõtlevad ka sellise ebatavalise võimaluse peale, et pattu ei peagi nii tingimata kahetsema – sel juhul, kui patt lihtsalt tegemata jätta… 

Armsad õed ja vennad, kui Jumal teeks vähem imesid, kas siis oleks ta vähem Jumal? Kas siis oleks ta meid vähem loonud ning meie oleksime vähem inimesed? Jumal on lõpmatu ja igavene, tema lõpmatus ei ulatu ainult suurusesse, vaid ka lõpmatult väike võib tema jaoks olla lõpmatult hea. Ja on sel lõpuks üldse vahet, kas olla väiksem või suurem taevariigis… peaasi ju ikka, et taevariigis!

Ausalt öeldes peaks meil olema pisut piinlik, et Jumal saab meile oluliseks suures osas vaid sellepärast, et ta teeb imesid ja õnnistab meid heade andidega. Kuid teisalt: just nende kaudu väljendab Jumal seda olulist külge oma tahtest, et tema tahab head – viimses kohtus tahaks ta kõik inimesed õigeks mõista… Kui vaid meie ise oleksime nõus temaga kaasa töötama, süvenema omaenda olemusse, leppima sellega, et oleme loodud olendid. Meil tuleb vaadata ikka oma Looja poole, et kuulata teda, nii et meie saaksime olla rahul oma saatusega, ja Jumal ei peaks kibedasti kahetsema seda päeva, mil ta otsustas meid luua… Aamen.

17.04. 97

ADVENDIAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

(Esimene lugemine Js 11:1-10)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Sellel päeval ajab Jesse tüvi uue võsu ja oks tema juure seest kannab vilja. Tema üle on Issanda Vaim – tarkuse ja mõistuse vaim, nõu ja vägevuse vaim, teadmise ja vagaduse vaim, ning jumalakartuse vaim täidab teda. Tema ei mõista kohut silmanägemist mööda ega otsusta kõrvakuulmise järgi, vaid mõistab vaestele õigust ja tasaste üle maa peal ta otsustab tões. Tema lööb ülekohtutegijat oma suu sauaga ja hingeõhk tema huultelt surmab jumalatu. Tema niuded on vöötatud õiglusega ja ustavus on side ta puusadel.

Siis elab hunt tallega koos ja panter magab kitsekese kõrval. Vasikas, lõvi ja lammas on üheskoos ja väike poiss karjatab neid. Lehm ja karu on karjamaal, nende pojad magavad ühes ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ning võõrutatu sirutab oma käe mürkmao pessa. Ei tehta kurja ega tapeta kogu mu pühal mäel, sest maa on Issanda tundmist täis, nii nagu vesi merd täidab. Sel päeval saab Jesse võsu rahvaile märgiks – märgiks, mida otsivad kõik hõimud, aga tema rahupaik on täis kirkust.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 72 :1-2. 7-8. 12-13. 17 R:7)

R: Tema päevil õitseb õiglus ja rahuküllus igavesti.

Jumal, anna kuningale tarkust mõista kohut

ja oma õiglus kuningapojale,

et ta mõistaks su rahvale õigust

ja oleks õiglane sinu vaeste vastu.

R:

Tema päevil õitseb õiglus ja rahuküllus,

kuni kuu kaob ära.

Ja ta valitseb merest mereni,

Eufrati jõest kuni maailma otsani.

R:

Tema päästab rõhutu, kes appi hüüab,

vabastab vaese, kellel puudub abimees.

Säästab nõtra ja viletsat,

päästab vaeste hinged.

R:

Tema nimi püsigu igavesti,

päikesest kauem õitsegu tema nimi.

Temas olgu õnnistatud kõik rahvad,

kõik hõimud ülistagu teda.

R:

(Teine lugemine Ro 15:4-9)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, kõik see, mis kirjas seisab, on kirja pandud meile õpetuseks, et meil püsivuse ja pühakirjas leiduva lohutuse kaudu oleks lootust. Aga püsivuse ja lohutuse Jumal andku teile üksmeelt isekeskis Jeesuse Kristuse eeskuju järgi, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Sellepärast võtke üksteist vastu nii nagu Kristus on teid Jumala kirkusse vastu võtnud. Ma ütlen teile, et Kristus on saanud ümberlõigatute teenriks Jumala tõe pärast – isadele antud tõotuse kindlustamiseks –, et paganadki näeksid Jumala halastust ja ülistaksid teda, nii nagu on kirjutatud: “Seepärast ma ülistan sind paganate seas ja laulan kiitust sinu nimele.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 3:4.6.)

Halleluuja. Valmistage Issandale tee, tema jaoks tehke sirgeks rajad.

Kogu inimkond saab näha Jumala lunastust. Halleluuja.

(Evangeelium Mt 3:1-12)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Neil päevil tuli Ristija Johannes Juuda kõrbesse. Ta kuulutas ja ütles: “Parandage meelt, sest jumalariik on lähedal.” Tema kohta, kes ta on tulemas, ütlebki prohvet Jesaja: “Hüüdja hääl on kõrbes: valmistage Issandale tee, tema jaoks tehke sirgeks rajad!”

Aga Johannese rõivad olid kaamelivillast ja nahkvöö ta niuete ümber, ning tema toiduks olid rohutirtsud ja metsmesi. Tema juurde kogunes kokku Jeruusalemma ja Juudamaa – kogu Jordani ümbruskonna rahvas; ja kui nad siis olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.

Aga kui ta nägi paljusid varisere ja sadusere ristimisele tulevat, ütles ta neile: “Teie, rästikute sugu, kes on teid hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kandke nüüd õiget meeleparanduse vilja ja ärge hakake ütlema: “Meie isa on Aabraham”, sest nendest kividest siin võib Jumal äratada Aabrahamile lapsi. Kirves on juba puude juurtele pandud, ja iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, meeleparanduse märgiks, aga tema, kes ta tuleb pärast mind, on vägevam kui mina. Ja mina pole seda väärt, et võiksin tema sandaalegi kanda. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Juba hoiab ta tuulamislabidat käes, ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisu aita, kuid aganad ta põletab ära tules, mis iialgi ei kustu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad: “Parandage meelt, sest jumalariik on lähedal!” Hm… keeruline ülesanne, iga aastaga jäjest keerulisem. On seda meelt ju ikka aastast aastasse parandatud ka, teid õgvendatud ja auke täidetud… Kuidas nüüd parandada midagi, mis ei olegi enam katki või korrast ära? Kas me ei tee oma südametunnistuses ringi kaevamisega pigem oma meelele liiga – pingutame üle, ja muudame liig-agara meeleparanduse omakorda patuks?

Või kui me hüvitame oma patte suuremal määral kui meie eksimus kahju tekitas, kas siis ei jää hoopis Jumal meile võlgu? Aga ma kardan, et ma vist tegin selle mõttega nüüd jälle pattu. 

Nii et loeme parem kiiresti kohe patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, elus tuleb vahel ette kummalisi seiku. Näiteks niisugune lugu: kord läks üks nooruk oma sõbrale külla. Järsku muutus lärm kõrvaltoas valjuks, ning perepoeg pidi korraks lahkuma, et oma ülemeelikuks läinud vendi ja õdesid korrale kutsuda. Külaline jäi mõneks ajaks tuppa üksinda. Äkki märkas ta raamaturiiulil paksu lahtist ümbrikku, millest paistsid rahatähed. Noorukil, kes oli ise palju vaesemast perest kui tema võõrustaja, tekkis kiusatus sealt mõned kupüürid tasku panna – sest vaevalt oleks keegi nende puudumist üldse märganud. Kuid tubli nooruk sai oma kiusatusest võitu ja jättis ümbriku puutumata. 

Paari päeva pärast aga leidis see aus nooruk end veidras olukorras. Nimelt sai ta teada, et sõbra korteris olid käinud murdvargad ja teinud selle tühjaks – muuhulgas oli kadunud ka riiulil lebanud ümbrik majandusrahaga. Nüüd pani vaene noormes äkki üllatusega tähele, et ta oli hakanud pattu kahetsema, aga mitte päris tavalisel kombel. Nimelt hakkas ta kahetsema, et varguse patt oli tegemata jäänud. Miks küll ta tol korral ümbrikust raha ei võtnud – niikuinii viisid ju sissemurdjad kõik minema, ja tema oli vähemalt tolle pere liikme sõber… Nii ta mõtles.

Tuleb välja, et patukahetsus töötab kahtepidi: saab kahetseda pattu, ja saab kahetseda seda, et patt tegemata jäi… Muidugi on alati neidki, kes on patu kahetsemise asemel selle üle lausa uhked!

Armsad õed ja vennad, elu ongi üsna keeruline ettevõtmine, milles tuleb olla igas suunas ettevaatlik. Töörõõmust võib saada kurnav töönarkomaania, puhkamine võib muutuda laisaks jõudeolemiseks, mis lõpeb täieliku töötahtetusega. Armastuse sildi all võib inimest nii alla suruda kui ära kasutada. Ikka tuleb meil pöörata tähelepanu mõlemale küljele: sellele, mida tuleb teha, ja sellele, millest hoiduda. Kuid mõlemas võib ka üle pingutada, ja nii võib vahel isegi juhtuda, et tegematajätmisest võib saada voorus – ja tegemisest võib saada pahe.

Sama probleemi ees seisame me siis, kui paneme oma pääsemislootuse ainult jumalateenistustel osalemise peale. Sellele viitab Ristja Johannese pahameel tänases evangeeliumis: ta keeldus varisere ja sadusere ristimast, sest selles rituaalses pattude mahapesemise talituses oleksid nad meeleldi osalenud, kuid kindlasti ei olnud nad nõus muutma oma laiduväärset käitumist ja meelelaadi. 

Kõigi nende keerdkäikude üle tasub meil advendiajal mõelda, et meile saaks kasvõi natuke selgemaks, mida me peame tegema ja millest me peame loobuma. Aamen.