Kuu: oktoober 2025

XXX TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Si 35:12-14. 17-18)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Issand Jumal on õiglane kohtumõistja, tema ei otsusta näiva au järele. Tema ei suurusta vaese ees, vaid võtab rõhutu palvet kuulda. Vaeslapse nuttu ja lesknaise rohkeid kaebeid tema ei põlga. Rõhutu hädad lõpevad ja viletsa hädaldamine saab otsa, sest vaese hüüdmine tungib läbi pilvede ega leia rahu enne, kui jõuab sihile. See hüüdmine ei lakka ründamast, kuni Kõigekõrgem vaatab ta poole ja õiglane kohtunik teeb õiglase otsuse.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 34:2-3. 17-18. 19. 23. R: 7a.)

R: Issand võtab vaeseid kuulda.

Ma tänan Issandat igal ajal,

alati on tema kiitus mu suul.

Issandast kiitleb mu hing,

vaesed kuulevad ja rõõmustavad.

R:

Issanda pale on kurjategijate vastu,

et hävitada maa pealt nende mälestus.

Õiged hüüavad ja Issand võtab neid kuulda

ja tõmbab nad välja nende kitsikusest.

R:

Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt

ja päästab need, kelle vaim on rõhutud.

Issand lunastab oma sulaste hinged,

kes tema juures pelgupaika otsivad, ei näe karistust.

R:

(Teine lugemine 2Ti 4:6-8.16-18)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Varsti tuuakse mind ohvriks ja mu lahkumiseaeg on ligidal. Ma olen head võitlemist võidelnud, minu jooksmine on jõudnud lõpule, oma usule ma olen jäänud kindlaks. Nüüd on minu jaoks valmis pandud õigluse pärg, mille Issand – õiglane kohtumõistja – minule sellel päeval annab. Aga mitte üksnes mulle, vaid kõigile, kes tema ilmumist armastusega ootavad.

Kui ma esimest korda enese eest kostsin, ei astunud keegi minu kaitseks välja, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu seda arvatagu neile süüks. Aga Issand seisis minu kõrval ja kinnitas mind oma väega, et minu kuulutamine oleks täiuslik. Tema tahtis, et paganad neid sõnu kuulda saaksid, sellepärast olen minagi otsekui lõvi suust välja kistud. Küllap Issand kisub mind välja kõigest kurjast, päästab mind ära ning aitab mind oma taevasesse kuningriiki. Temale olgu au igavesest ajast igavesti. Aamen.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 2Ko 5:19)

Halleluuja. Jumal on lepitanud maailma endaga Kristuse läbi.

Tema on andnud meile lohutuse sõna. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 18:9-14)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal rääkis Jeesus tähendamissõna nende kohta, kes pidasid iseennast õigeks ja põlgasid teisi: “Kord läksid kaks inimest pühakotta palvetama. Üks neist oli variser ja teine tölner. Variser asutas enese eraldi seisma ja palvetas endamisi: “Ma tänan Sind, mu Jumal, et mina ei ole niisugune nagu teised inimesed: röövlid, petised, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner seal. Ma paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist kõigest, millest ma kasu saan.”

Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi üles taeva poole tõsta, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: “Mu Jumal, ole mulle patusele armuline!”

Ma ütlen teile, see viimane läks koju õigeks mõistetuna – esimene mitte! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, me oleme pannud tähele, kuidas viisakuste vahetamisel võib vahel jõuda sisuliselt valetamiseni. Selle asemel, et öelda otse, mida mõeldakse, sunnitakse oma vestluspartnerit ära arvama, mida tegelikult soovitakse. Näiteks kui külalise käest küsitakse, kas ta soovib midagi süüa, ja too vastab: “Ah, mis te nüüd, ärge tehke endale tüli…” Võõrustajal jääb nüüd ära arvata, kas külaline on tõesti hiljuti söönud, või on ta ainult kombekas ja annab tagasihoidlikult mõista, et oleks pakutud söögi eest tegelikult tänulik. Või kui keegi teeb teisele kingituse, siis saaja vastab seepeale: “Oh, sa ei oleks pidanud sellega vaeva nägema!” Kas kõige viisakam oleks nüüd kingitus ohtrate vabanduste saatel kotti tagasi panna…? Ohjah… Tagasihoidlikkus on kindlasti voorus, kuid tekitab aeg-ajalt ka tarbetut segadust.

Jumala ees õnneks või kahjuks seda probleemi ei ole, tema teab täpselt mida igaüks meist mõtleb.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mida mõtlesid variser ja tölner, keda kohtame tänases evangeeliumis? See tähendamissõna on esitatud omamoodi võrrandi kujul, kus lahendus on teada ja leida tuleb puuduvad muutujad ehk komponendid, mille kaudu just niisuguse lõpptulemuseni jõuti. 

Kohe seletan. Mida saaks ette heita variserile? Kui lähtuda variseri enda sõnadest, siis sisuliselt mitte midagi! Tema tõi Jumala ette oma tänupalve: ta tänas Jumalat selle eest, et ta ei ole nagu kõik need teised inimesed, kes tema kaasajal põlgust väärisid: röövlid, petised, abielurikkujad ja oma rahva reeturid, kes okupantide heaks töötasid – eks põlata neidsamu ju ka tänapäeval. Selle palve keskmes oli variser ise, mitte need, kellega ta ennast võrdles. Ta väljendas oma tänu, et ta oli Looja tahtel sündinud rikkasse perekonda, nii et ta ei pidanud tegema kompromisse südametunnistusega: see tähendab, tal oli piisavalt varandust, et riigimaksude tasumisele lisaks ka templile kümnist maksta, täpselt nii nagu Jumala seadus ette nägi. Ilmselt oli Jumal andnud talle ka hea naise, nii et tal polnud kiusatust abielu rikkuda. 

Selle variseri võimaluste kõrval ei näinud tölneri ehk maksukoguja kaardid pooltki nii head välja. Kogu tölneri ametitegevus oli sisuliselt patt. Olles ise Jumala rahva liige, nõudis tema amet sellesama rahva käest maksude väljanõudmist okupandi kasuks, kes oli põlastusväärne pagan. Ja mida see suur kahetsemine oleks siis ka pidanud aitama, kui ta läks hommepäev taas oma rahvuskaaslasi kägistama ja nõudma: maksa oma maksud ära! Maksudele lisaks pressis tölner välja ju ka oma töötasu!… Lootusetu juhtum…

Kui me aga nüüd keskendume võrrandi lahendusele, ehk sellele, kuidas Jeesus nii variseri kui tölneri palveid hindas, siis hakkame aimama, mida nad tegelikult mõtlesid. Kuigi variser tänas Jumalat, ei huvitanud teda üldse, mida ta oli oma elus valesti teinud; ta ei saanud aru, et temale antud võimalused olid tegelikult tööriistad selleks, et tulla vastu teistele, keda saatus polnud õnnistanud. Kuid osaliselt oli ta ka oma ajastu vaimu, oma kasvatuse ja oma partei kambavaimu ohver. Nimelt uskusid variseid kaljukindlalt, et Jumala armastuse märgiks olid rikkus, pikk elu ja järglaste rohkus. Taas peaaegu lootusetu juhtum, sest ilmselgelt ei olnud tal mingit huvi tulla välja oma mugavustsoonist. 

Tölner aga oli seevastu tõesti silmitsi elureaalsusega: selleks, et elatist teenida, tuli tal päevast päeva teha midagi niisugust, mida ta oma sisimas ei pidanud õigeks. Aga pühakotta tulles ei teinud tema oma palvet kadedaks etteheiteks, miks on too variser ausalt rikas, aga minu töö on patune, miks variseri austatakse, aga mina olen põlatud… Tema mõtles oma pattude peale ja ilmselt ka sellele, kuidas võimalikult vähem oma rahvast kurnata.

Armsad õed ja vennad, meie ei loe teiste inimeste mõtteid ja peame nende tahtmisi ära aimama nende tagasihoidlikkuse tagant, mis vahel võib olla ka kavalus või isegi ülbus. Nii mõnigi kord õnnestub meil valetada ka iseendale: me valetame oma tänupalves, kui kiidame Jumalat õiguste eest, mida meil tegelikult ei ole, või kui teeskleme kahetsevat patte, millest meil pole tegelikult vähimatki kavatsust loobuda.

Meil kõigil on oma tahtmised ja vajadused, mida me väga hästi teame, nii nagu me tunneme ka oma igapäevaseid probleeme ja küsitavaid kompromisse. Neid kõiki tuleb meeles pidada ja nendega vaeva näha, et vabaneda kõigest halvast enda sees. Kui aga selline meeleparandus ühe hoobiga ei õnnestu, siis tuleb leppida nende väikestegi edusammudega, mis on meile võimalikud. Nende sammude tegematajätmine on siis see päris tõeline patt. Aamen

XXIX TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 2Mo 17:8-13)

Lugemine teisest Moosese raamatust: 

Neil päevil, kui amalekid Refidimisse tulid ja sõdisid Iisraeli vastu, ütles Mooses Joosuale: “Vali omale salk sõjamehi ja mine homme lahingusse amalekkide vastu. Aga mina seisan mäetipus ja hoian käes Jumala saua.” Ning Joosua tegi, nagu Mooses oli temale öelnud, ja sõdis amalekkide vastu.

Aga Mooses, Aaron ja Huur tõusid kõrgendiku tippu. Ja sündis, et nii kaua kui Mooses hoidis oma kätt üles tõstetuna, oli Iisrael võidukas, kui ta aga oma käe lasi alla vajuda, oli võit Amaleki poolel. Siis kui Moosese käed väsima hakkasid, veeretasid teised kohale kivirahnu ja panid Moosese selle peale istuma ning Aaron ja Huur toetasid teine teiselt poolt tema käsi. Nii seisid Moosese käed üleval kuni päikeseloojanguni ja Joosua sai oma terava mõõgaga Amaleki ja tema väe üle võidu.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 121:1-2.3-4.5-6.7-8)

R: Minu abi tuleb Issandalt, kes on loonud taeva ja maa.

Ma tõstan oma silmad mägede poole,

kust küll tuleb mulle abi.

Minu abi tuleb Issandalt,

kes on loonud taeva ja maa.

R:

Tema ei lase sinu jalal vääratada – see, kes sind hoiab, ei uinu magama.

Vaata, see, kes Iisraeli hoiab, ei maga ega vao unne.

Issand on sinu hoidja, tema vari katab sind, tema seisab su kõrval.

Päike ei tee sulle kahju päeval ega kuu öösel.

R:

Issand hoidku sind kõige kurja eest

ja kaitsku sinu elu,

Issand hoidku sinu minemist ja tulemist

nüüd ja igavesti.

R:

(Teine lugemine 2Ti 3:14 – 2Ti 4:2)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Jää selle juurde, mida sa oled õppinud ja uskumisväärseks pidanud, sest sa tead, kelle käest on sinu õpetus tulnud. Pühi kirju tunned sa juba lapseeast ja need võivad sind targaks teha usu kaudu Kristusesse Jeesusesse. Kogu pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õigluse sees – selleks, et Jumala inimene oleks kõigiti valmistatud igaks heaks teoks. Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle – tema ilmumise ja tema riigi nimel! Kuuluta sõna, astu esile, olgu see siis sobival või mittesobival ajal, noomi, hoiata, julgusta, ning jätkugu sul õpetamiseks kannatlikku meelt.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi He 4:12)

Halleluuja. Jumala Sõna on elav ja võimukas,

Tema mõistab kohut südame mõtete üle. Halleluuja.

(Evangeelium Lk18 ,1-8)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna selle kohta, et nad ikka palvetaksid ega tüdiks. Ta ütles: “Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Aga samas linnas oli ka lesknaine, kes teda aina tüütamas käis ja nõudis üha: “Mõista mulle õigust mu vaenlase vastu.” Kaua aega ei tahtnud kohtunik temast kuulda, siis aga mõtles endamisi: “Ehkki ma ei karda Jumalat ega häbene inimesi, on parem, kui ma mõistan ometi sellele lesele õigust, sest ta on mind ära tüüdanud ja ma ei taha, et ta tuleks ja mind näkku lööks.”

Ja Issand ütles: “Mõelge ometi sellele, mida see ebaõiglane kohtunik ütleb! Kuidas ei mõistaks siis Jumal õigust neile, kes nii ööl kui päeval tema poole hüüavad, ega ruttaks neid viibimata aitama? Ma ütlen teile, ta mõistab neile õiguse otsekohe! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, vahel võib ette tulla, et mõni inimene ei ole oma Jumalaga üldse rahul ja hädaldab: “Miks lubab tema minu naabril, kes on igavene kaabakas, nii lihtsalt eluga toime tulla – aga mina, kes ma olen enda arvates hea ja aus inimene, ja kes ma enda arvates teenin oma Jumalat ööl ja päeval – miks pean mina nii palju kannatama: küll haiguste ja vigastuste, küll tööde ja tehingute ebaõnnestumise läbi?”

Ja ta ühmab tüdinult: “Ei tea, missuguse hoiakuga ma suudaksin pälvida oma Looja tähelepanu, mismoodi peaksin märtrit mängima, et ta minu eest rohkem hoolitseks? Äkki peaksin lausa rohkem pattu tegema, ehk ta siis vähemalt saab vihaseks ja võtab ette minuga tegeleda… Teisisõnu: kuidas küll saaksin ma Jumalat selle hoolimatuse eest karistada, nii et ta edaspidi täidaks oma kohuseid paremini?”

Jah… üldsegi mitte head ja ilusad mõtted… Aga vähemalt on need siiski mõtted Jumalast! See annab lootust – sest veel halvem oleks, kui ta Jumalale üldse ei mõtleks…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, nagu võime omaenda näitel kogeda, on Jumal andnud inimesele justkui pooliku loomuse: väetina on igaüks meist siia ilma sündinud, ja nii palju on asju, mida me puhtalt instinktide alusel ei oska ning peame katse ja eksituse meetodil ära õppima. Samas võime olla kindlad, et Jumal on meie nõtrusest teadlik; sellepärast on ta meile jätnud ka rohkesti mänguruumi, et mõelda ja oma suhtumisi ümber hinnata. Märkame ju, et iga väikese jumalateotamise peale ei löö välk meid kohapeal maha, ning iga patu eest ei tule karistus kohe kätte, vaid meile antakse aega järele mõelda ja meelt parandada. 

Tänasest evangeeliumist leiame sellekohase julgustuse, mis aga esmapilgul kõlab vaata et jumalateotusena: Jeesus näib oma isa võrdlevat ara ja hoolimatu kohtunikuga, kes saab oma laiskusest üle vaid hirmu pärast lesknaise käitumise ees. Lähemal vaatlusel mõistame siiski, et Jeesus tahab rõhutada just vastupidist – seda, et Jumal ei ole niisugune kohtunik, kellelt tuleks midagi lausa välja pressida. Jumal hoolib inimesest, ta paneb tähele tema palveid ega unusta neid.

Kuid millest on siiski ajendatud inimese umbusk, miks tundub Jumal nii mõnelegi ikka just selle ükskõikse kohtuniku sarnane? Küllap sellepärast, et me oleme loodud olendid, ja me ei ole oma sisimas leppinud vastuoludega, mis ilmnevad nii meie enda loomuses kui ümbritsevas maailmas. Kui Jumal on andnud inimesele vaba tahte, siis üheks selle paratamatuks kõrvalmõjuks on häiriv teadmatus. Loodu ei saa enda kohta teada sama palju kui tema Looja; ühtlasi tähendab see, et inimesel oleks võimalik teha alati õigeid otsuseid alles siis, kui ta teaks kõike. Teadmatus seab meid aga silmitsi vastuoludega, mida me üritame küll ületada, kuid peame leppima ka ebaõnnestumistega. Vastuolude kaudu saab inimene teada, et ta ise ei ole jumal, ja et tema loomuse juurde kuulub Looja Jumala otsimine, tema tahte äratundmine, et olla oma loomusega kooskõlas.

Armsad õed ja vennad, kui kaugele võib inimene küll oma Loojast ära eksida! Näib, et see inimeseks olemise tahk oli Jeesusele lausa šokeeriv kogemus. Ebaõiglase ja ara kohtuniku kujund, kes on esitatud Jumala vastandina, väljendab justkui Jeesuse nõutust… Mida peaks ta veel ütlema, kui kaugele alanduma, et motiveerida mõistlikult käituma neid, kes ei paista üldse millestki aru saavat… Ja viimaks veel see hirmus kahtlus: kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab üldse usku maa pealt… 

Suurimaks probleemiks on ilmselt asjaolu, et inimene ei saa alati Jumala abist kohe aru. Nagu Jeesus on öelnud: “Kas on teie seas sellist, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?” (Mt 7:9-10) Siit tuleb aga küsida edasi: kui poeg ise peab kivi leivaks ja madu kalaks, mida peaks tema isa siis talle andma? Isegi kui poeg peaks jalgu trampima ja oma vaimse puberteedi raevus oma isa vihkama, jääb hea isa endale kindlaks. 

Jumal näeb head ja halba kaugemalt, igaviku perspektiivist; meie oleme oma vabaduses lühinägelikud. Seetõttu kuulub headuse ja tarkuse juurde ka endale teadvustamine ja tunnistamine, kes ja kus me oleme, mis on meie võimalused ja mis on meie ülesanne. Aamen.

XXVIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 2Kn 5:14-17)

Lugemine Teisest Kuningate raamatust:

Neil päevil läks Naaman alla Jordani jõe äärde ja kastis end seitse korda vette, nii nagu jumalamees Eliisa teda oli käskinud. Ja tema ihu paranes lapseihu sarnaseks ning ta sai pidalitõvest puhtaks. Siis läks ta tagasi jumalamehe juurde ühes kogu oma kaaskonnaga, astus tema ette ja ütles: “Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas pole Jumalat kusagil mujal kui ainult Iisraelis. Sina aga võta oma sulaselt tänukink vastu.” Eliisa vastas: “Nii tõesti kui elab Issand, kelle sulane ma olen, ei saa ma midagi vastu võtta.” Ja kuigi Naaman käis peale, et ta vastu võtaks, lükkas Eliisa kingituse tagasi.

Lõpuks Naaman ütles: “Kui see tõesti ei saa teisiti olla, siis luba oma sulasel võtta nii palju mulda kui palju paar hobueesleid kanda jõuab, sest sinu sulane ei taha enam tuua põletus- ja tapaohvreid ühelegi teisele jumalale kui ainult Issandale.”

See on Jumala Sõna.

Vastulaul (Ps 98:1 2-3ab 3cd-4 R:2b)

R: Jumal ilmutas oma tõe kõigile rahvastele.

Laulge Issandale uus laul,

sest tema on imesid teinud.

Tema parem käsi ja tema püha käsivars

on toonud temale võidu.

R:

Issand on oma lunastuse teatavaks teinud,

ta on ilmutanud oma õiglust paganate silme ees.

Ta on tuletanud meelde oma heldust

ja oma ustavust Iisraeli soole.

R:

Kõik maailma ääred on näinud

meie Jumala lunastustööd.

Rõkka rõõmust Issanda auks, kogu maailm,

juubeldage, hõisake ja mängige.

R:

(Teine lugemine 2Ti 2:8-13)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Olgu Jeesus Kristus sul meeles. Tema, kes ta põlvneb Taaveti soost ja on surnuist üles äratatud – see ongi evangeelium, mille pärast ma kannatan ja olen ahelais kurjategija kombel. Kuid Jumala Sõna ei ole aheldatud. Ja selle pärast talun ma kõike nende hüvanguks, kes on ära valitud, et nemadki võiksid Jeesuses Kristuses pälvida igavese au. See sõna on uskumistväärt: kui me sureme koos Kristusega, siis me ka elame ühes temaga, ja kui me kannatame koos temaga, siis me ka valitseme ühes temaga. Aga kui me tema ära salgame, siis salgab ka tema meid. Ometi, kui meie ei usu, jääb tema siiski ustavaks, sest tema ei saa ennast ära salata.

See on Jumala Sõna.

Salm enne evangeeliumi 1 Te 5,18)

Halleluuja. Olge tänulikud kõige eest,

sest see on Jumala tahe Jeesuses Kristuses. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 17:11-19)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kui Jeesus käis teed Jeruusalemma poole, läks ta Samaaria ja Galilea vahel läbi. Ja kui ta ühte külasse jõudis, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest ning jäid eemale seisma. Nad tõstsid oma häält ja hüüdsid: “Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!” Kui Jeesus neid nägi, ütles ta neile: “Minge, näidake endid preestritele!” Ning kui nad läksid ja teed käisid, said nad pidalitõvest puhtaks.

Aga üks nende seast, nähes end terveks saanud olevat, tuli tagasi ja kiitis valjul häälel Jumalat. Ta heitis Jeesuse jalgade ette silmili maha ja tänas teda. See mees oli samaarlane. Jeesus aga kostis ja ütles: “Kas neid, kes puhtaks said, polnud mitte kümme? Kus on ülejäänud üheksa? Kas rohkem ei leidunud kedagi, kes oleks tulnud tagasi Jumalale au andma, kui üksnes see samaarlane?” Ja ta ütles talle: “Tõuse ja mine, sinu usk on sind aidanud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, mida ma pean tegema, et täita Jumala tahet? Huvitav küsimus, sest isegi piiblis ei küsi päris niimoodi mitte keegi! Kui Jumala poole pöördutakse, siis ikka selleks, et midagi paluda. Ja kui juhtubki, et inimene äärmisel juhul ja vastu tahtmist küsib, mida peaks ta tegema, siis ikka ainult selleks, et tema ise võiks midagi saada – olgu see siis pidalitõvest puhastumine, kuivanud käe paranemine, halvatusest tervistumine, kurjast vaimust vabanemine, või igavene elu täis taevalikke rõõme. Keegi ei küsi: mida pean ma tegema, et täita Jumala tahet?

Kas on keegi tähele pannud, et Jumal ise jäetakse siinkohal vaeslapseks: kedagi ei huvita, mis kasu peaks Jumalal olema sellest, kui mina saaksin terveks kui purikas ja võiksin takkatippu veel peesitada taevariigi päikeselisel supelrannal…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, elu alguses on kõik inimesed lapsed. Nad küsivad lapselikult otsekoheseid küsimusi, kuid peavad tihti jääma rahule vastusega, mis pigem peletavad neid nagu tüütuid porikärbseid. Kuid kasvades on laste kohus ja paratamatus saada täiskasvanuks; neil tuleb esitada oma küsimused uuesti, kuni leitud vastused suudavad neid veenda, et paremaid teadmisi pole siin elus võimalik hankida ega ise välja mõelda. 

Kas pole piibelgi selles mõttes just nagu joonisfilm täiskasvanuile, mida lapsed vaatavad samasuguse õhinaga, lihtsalt formaadi pärast, teades et joonisfilm on tavaliselt ju lastefilm. See tähendab, kas on mõtet võtta piibli õpetusi päris otse, nagu need on kirja pandud? Või pigem peaksime neid õpetusi nägema kõige selle valgusel, kuidas neid on 2000 aasta vältel ajaloos teostada püütud, ja mis on sellest välja tulnud? 

Mis on siis nende kahe aastatuhande jooksul selgeks saanud? Esiteks: et imedele ei saa loota, sest neid sünnib haruharva. Teiseks: et kui ime kellelegi ka sünnib, siis ei pruugi see teha teda moraalses mõttes paremaks inimeseks, vaid võib pigem tekitada kiusatuse püüda kõiki probleeme lahendada imede väljamangumise abil. 

Kui Jeesus tänases evangeeliumis kümme pidalitõbist terveks teeb, siis näib see pigem tähelepanu juhtimisena tema võimetele, mis olid kinnituseks tema jumalikust päritolust ja seeläbi ka tema õpetuse tähtsusest. Kuid me ei saa teada, mida tegid kõik need tervekssaanud pidalitõbised oma elus edaspidi – kas head või kurja. Hea oli vähemalt seegi, et samaarlane oli hästi kasvatatud ja et tal tuli pähe Jeesust talle tehtud ime eest tänada ning kiita Jumalat – aga ka tema edaspidisest saatusest ei tea me rohkem mitte midagi.

Armsad õed ja vennad, me oleme usklike inimestena harjunud mõtlema, et teaduslik maailmavaade tähendab ateismi. Teadusliku maailmavaate üheks aluseks on väide, et mida pole võimalik mõõta, seda pole olemas. Ausalt öeldes kõlab see üsna üleolevalt. Kuid kas ei või meie niinimetatud “usklik maailmapilt” osutuda veelgi madalamaks, juhul kui see keskendub vaid palumisele sõna otseses mõttes, ehk Jumalalt soodsate elutingimuste väljalunimisele. Niisugune käitumisviis mandub sisuliselt kaubanduslikuks maailmavaateks – see tähendab, vaid siis, kui Jumal meile midagi annab, vaid siis oleme omalt poolt valmis talle mööndusi tegema, kirikus käima, ja armulikult mõne tema käsuga vahel ka arvestama…

Kõik see paneb küsima, kas ei peaks ka meie, kristlased, saama üle mineviku klišeedest ja vaatama niiöelda “teadusliku uskumise” poole: see tähendab, kas ei peaks me pigem soovima Jumalast ja tema tahtest rohkem teada saada, kui püüdma teda enda huvides ära kasutada. Selle asemel, et üritada panna Jumalat täitma meie lühinägelikke soove, peaksime küsima teadlaste kombel: miks Jumal meid lõi, mis on meie ülesanne siin maa peal, kuidas me saame teenida teda, milles seisneb tema tahe? Kui me oleme Jumala tööriistad, siis jääme vajama ka tema abi, kuid ikka selleks, et teenida teda, mitte et tema peaks teenima meid.

Kahtlemata tuleb arvestada kõigega, mida saab mõõta. Kuid ka see on teaduslik tõde, et kõige mõõdetava kõrval on määramatu lõpmatus reaalselt olemas. Selle lõpmatuse poole oleme kõik teel – Jumala ülesandel ja Jumala abiga… Aamen.

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad,

sel esmaspäeval, 6. oktoobril kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade, mis on esimene osa kaheosalisest tsüklist ja milles ma räägin “Pastoraalteoloogiast ehk praktilisest teoloogiast”. Juttu tuleb üksikisiku võimalustest kirikus ja kiriku kui ühiskonna osast üksikisiku elus.

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00. Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Lootusõpetuse lugu – kõik saated

Tervitades

Elektrikarjane

XXVII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ha 1:2-3; Ha2 ,2-4)

Lugemine prohvet Habakuki raamatust:

Kui kaua, Issand, pean ma hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Karjuma appi vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid. Miks sa lased mul tunda kurja väge ja vaatad pealt mu õnnetust? Hävitus ja vägivald on igalpool, kuhu silm ulatab nägema – tüli ja lahkmeel on kasvamas.

Ja Issand vastas mulle ja ütles: “Kirjuta üles see nägemus ja tähenda see tahvli peale, et seda võiks kergesti lugeda. Sest nägemus, mis sulle antakse, ootab oma aega, kuid liigub lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega jää tulemata. Vaata, ülbet ja ülekohtutegijat ootab kadu, aga õige, kes on ustav, jääb elama.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 95:1-2.6-7c.7d-9 R.7d.8a)

R: Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant.

Tulgem, hõisakem Issanda ees,

rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!

Tulgem tema palge ette tänamisega,

laulgem temale kiituselaule.

R:

Tulgem, kummardagem ja põlvitagem,

heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette.

Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,

tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.

R:

Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant

nii nagu Meribas, nagu Massa päeval kõrbes.

Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind proovile,

kuigi nad said näha minu vägevaid tegusid.

R:

(Teine lugemine 2Ti1:6-8.13-14)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Ma tuletan sulle meelde, Timoteos, et sa õhutaksid lõkkele Jumala anni, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole ju andnud meile arguse vaimu, vaid väe, armastuse ja mõõdukuse vaimu. Ära siis häbene meie Issandast ega minustki tunnistust andmast, kes ma olen vangis tema pärast, vaid näe koos minuga vaeva evangeeliumi heaks, siis annab Jumal sulle jõudu. Joondu usus Jeesusesse Kristusesse ja armastuses tema vastu nende tervete õpetuste järgi, mida sa minult oled kuulnud. Seda head, mis sinu kätte on usaldatud, säilita

endas Püha Vaimu abil, kes meis elab.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 1 Pe 1:25)

Halleluuja. Issanda Sõna püsib igavesti,

Jumala Sõna on evangeelium. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 17:5-10)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kord ütlesid apostlid oma Issandale: “Kasvata meie usku.” Aga Issand ütles: “Kui teie usk oleks nagu sinepiivake, võiksite te öelda sellele mooruspuule: “Juuri end välja ja istuta end merre,” ning see kuulaks teie sõna. Aga kes teie seast, kelle ori on kündmas või karja hoidmas, ütleks temale kui ta töölt tuleb: “Istu kohe lauda!” Eks ütle ta pigem nõnda: “Tee mulle õhtusöök ja pane siis vöö vööle ja teeni mind. Alles siis, kui mina olen söönud ja joonud, võid sina einet võtta.” Kas aga peremees oma orja selle eest tänab, et ta tegi kõik nii, nagu oli kästud? Nii peate ka teie käituma: kui te kõik olete täide viinud, mis teile on kästud, siis ütelge: “Me oleme vääritud orjad, sest me oleme teinud ainult seda, mis on meie kohus.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, mis on religiooni mõte? Tegelikult on religioon väga lihtne ja väga igapäevaselt eluline meeldetuletus, et ükskõik mida sa teed, tegemata jätad või muidu oled, kõige eest esitatakse sulle ikka arve, mille tasumist pole võimalik vältida. 

Saabunud arve võib teha ka rõõmu, kui selles nõutud summa osutub väiksemaks kui oskasime oodata – aga elukogemus ütleb, et enamasti tuleb ikka juurde maksta. Ning kui arvete tasumist üha edasi lükata, siis mõistetakse veel viivisetrahvid lisaks. 

Religioon ongi siis niisugune õpetus, mis hoiatab, et Jumala ees ei saa keegi jääda maksuvõlglaseks, sest tema inkassol on väga tõhusad meetodid võlgade sissenõudmiseks… Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kas religioon ja usk on päris üks ja seesama? Usklikuks peetakse tavaliselt inimest, kes pooldab surmajärgse teispoolsusega seotud õpetusi. Kuid mida nimetatakse tavaelu kontekstis usuks? Enamasti tähistab see lihtsalt seda, et järeldusi tehakse tõenäosuse alusel. See tähendab, kui mingi otsustuse kasuks on vähemalt 51% teabest ja argumentidest, ja selle kahjuks 49%, siis jääb inimesele võimalus kahe protsendi ulatuses uskuda ja poolt valida. 

Sellest vaatenurgast võib aga tugev usk vahel tähendada ka suuremat rumalust. Näiteks nagu ideelised kommunistid, kes usuvad ideoloogiasse, mis pole mitte kunagi mitte kusagil hästi töötanud. Usk kommunismi eeldab sügavat vaimupimedust, sest kaalukaid argumente selle vastu leidub mäekõrguselt rohkem kui selle poolt. Piltlikult öeldes seisneb niisugune usk faktide ignoreerimises, justkui ohtude eest hoiatavate häiretulukeste väljalülitamises, sulgedes samas silmad ohtude eneste osas.

Seda usu aspekti arvesse võttes pole ime, miks Jeesus vastas oma jüngritele nii veidrate sõnadega: “Kui teie usk oleks nagu sinepiivake, võiksite te öelda sellele mooruspuule: “Juuri end välja ja istuta end merre!…”” Hm, jälgigem fakte: kas on keegi näinud meresid, mis oleksid täis kohavaid mooruspuusalusid, või kas teab keegi rääkida kasvõi ühestki mooruspuust, mis oleks kunagi suudetud merre istutada, olgu siis usu läbi või ilma selleta? Muuseas, ainus puu mis kannatab merevett, on mangroov, aga temagi saab oma toitaned ikka juurte kaudu, mis on on kinni maa küljes.

Enamasti on neid Jeesuse sõnu usu kasvatamisest tõlgendatud nii, et tugev usk tähendab ühtlasi võimet teha suuri imesid. Kui me aga süveneme nende sõnade mõttesse, peaksime arvestama ka vastupidisega: kas Jeesus pigem just ei hoiata meid liiga suure usu eest?

Niisuguse usu eest, kus Jumala poolt seatud elureaalsust ei peeta enam üldse millekski, nii et viinamarju üritatakse korjata kibuvitstelt ja viigimarju ohakailt? (vrdl. Mt 7:16). Võrdlus sinepiivakesega näitab meile kätte tegeliku arengusuuna: “…kui see külvatakse maha, on see väiksem kõigist seemneist maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias, ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.” (Mk 4:31-32) Niisiis, kas ei peaks tõelise religioosse usu kasvamine pigem kahandma meie idealismi ja õpetama meid käituma realistlike inimestena, kes täidavad oma kohust, ootamata Jumalalt imesid ja sooje tundeelamusi? Kas ei sõltu imed ikka Jumala tahtmisest, mitte inimese usu tugevusest?

Armsad õed ja vennad, minu vanaema, kes oli Narvas sündinud, teadis ikka öelda, et “Oleks oli vaene mees ja uppus Jamburgi jõkke.” Samuti olen kuulnud kõnekäändu: oleks tädil sarved peas ja rattad all, oleks tädi trollibuss. Paraku pole ma niiisugust tädi kunagi näinud, ja kui oleksingi, siis vaevalt oleks tulnud mulle pähe teda trollibussiks pidada. 

Oleks muidugi tore, kui imesid juhtuks meie elus rohkem ja saatus alluks paremini meie tahtmistele. Kuid saatuse armulikkus ei ole ilmselt alati osaks sellest ülesandest, mille jaoks me oleme loodud ja mis annab meile võimaluse teenida ära igavene elu Jumala juures. Ennekõike peab meie usk väljenduma ustavuses – ustavuses teenida Jumalat kõigega ja kõiges, täita tema seadusi, ja öelda: “Me oleme vääritud orjad, sest me oleme teinud ainult seda, mis on meie kohus.” Aamen.