Kuu: september 2025

XXVI TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Am 6:1a. 4-7)

Lugemine prohvet Aamose raamatust:

Häda muretule Siionis ja enesekindlale Samaaria mäel, kes te magate elevandiluust voodites ja laisklete pehmel asemel, sööte tallesid karjast ja vasikaid nuumlaudast, kes te helistate harfi ja üritate laule luua nagu Taavet. Te joote veini suurtest karikatest ja lasete end salvida parima õliga, aga Joosepi allakäik ei tee teile haiget. Seepärast ootab teid vangipõlv ja teid viiakse sinna kõigepealt, ning teie pidutsemine ja laisklemine saavad otsa.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 146:6-7. 8-9b. 9c-10)

R: Kiida, minu hing, Issandat.

Issand on see, kes mõistab õiglast kohut neile, kellele tehakse liiga,

kes annab näljasele leiba ja päästab lahti kinniseotud.

Kes avab pimedate silmad

ja tõstab sirgeks need, kes on küüru vajunud.

R:

Issand on see, kes kaitseb pagulasi, aitab vaeseid, leidlapsi ja lesknaisi.

Issand armastab õigeid, kuid õela ta juhib eksiteele.

Issand on kuningas igavesti,

Sinu Jumal, Siion, valitseb põlvest põlve.

R:

(Teine lugemine 1Ti 6:11-16)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast Timoteosele:

Sina, Timoteos, Jumala inimene, taotle õiglust ja jumalakartust, usku ja armastust, kannatlikkust ja tasadust. Võitle tublit usuvõitlemist, haara kinni igavesest elust, mille jaoks sa oled kutsutud, siis kui sa andsid hea tunnistuse paljude tunnistajate eest. Ma panen sulle südamele Jumala ees, kes kõik elavaks teeb, ja Jeesuse Kristuse ees, kes Pontius Pilaatusega rääkides andis hea tunnistuse: hoia oma kutsumust puhta ja laitmatuna kuni meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni. See sünnib õigel ajal ja saab nähtavaks õndsa ja ainsa valitseja, kuningate Kuninga ja isandate Issanda kaudu. Tema käes ainuüksi on surematus, kes ta elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Temale olgu au ja igavene võimus.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 16:19-31)

Halleluuja. Kristus, kes oma rikkuses on meie pärast vaeseks saanud,

tehku tema meid rikkaks oma vaesusega. Halleluuja.

(Evangeelium Lk16:19-31)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Jeesus ütles variseridele: “Oli kord üks rikas mees, kes rõivastus purpurisse ja peenlinasesse ning pidutses päevast päeva priiskavalt. Aga üks vaene mees, nimega Laatsarus, kelle ihu oli täis paiseid, istus maas tema värava ees. Hea meelega oleks Laatsarus kustutanud oma nälga sellega, mis rikka laualt kukkus. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.

Siis sündis nii, et vaene suri ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga rikas suri samuti ja maeti maha. Ning kui ta põrgus piina kannatas, vaatas ta üles ja nägi kaugelt Aabrahami ja Laatsarust tema süles. Siis ta hüüdis ja ütles: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus minu juurde, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt piina selles leegis.” Aabraham aga ütles: “Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve juba elus kätte saanud, aga Laatsarus seevastu halva. Nüüd on temal hea põli, aga sina tunned valu. Pealegi on meie ja teie vahel suur kuristik, nii et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”

Aga tema ütles: “Ma palun sind, isa, saada Laatsarus minu isakotta, sest mul on viis venda, et tema hoiataks neid ja nemad ei peaks sattuma siia piinapaika.” Kuid Aabraham kostis vastuseks: “Neil on Mooses ja prohvetid, nemad kuulaku neid!” Aga tema ütles: “Sugugi mitte, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, küll nad siis parandaksid meelt.” Seepeale Aabraham ütles: “Kui nad ei kuula Moosest ja prohveteid, siis ei veena neid ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks.””

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, mida on Jeesus meile õieti õpetanud? Kas inimesed oskasid ikka tema sõnad täpselt nii kirja panna, nagu ta neid ütles? … Kes teab… Aga kui Jeesus oli Jumal, siis pidi ta ka teadma, kuidas inimesed temast hetkel aru saavad, ning et nende arusaamine suureneb elukogemuse kasvades ja ühiskonna arenedes. Ta pidi teadma, et varem või hiljem hakatakse kirjapandud sõnades leidma vasturääkivusi. Vasturääkivuste märkamisest kuni suurema selguseni jõudmine on aga taas järgmine arengujärk, milleni tuleb kasvada, mis tuleb isiklikult läbi tunnetada – nii oma õnnestumiste, kui veel rohkem oma ebaõnnestumiste kaudu.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimene on ekslik. Eksiõpetusi nimetati katoliku kirikus vanasti ‘hereesiaks’. ‘Ha´iresis’ tähendab kreeka keeles ‘valikut’, see tuleneb omakorda sõnast ‘heir – käsi’, ja tähendab niisiis ‘oma käega valimist’. ‘Hereesia’ vastandina kasutati mõistet ‘ortodoksia’ – ‘õigesti austama’. Tegelikult aga ei pruugi oma käega tehtud valikud olla alati valed, käsi on üldiselt üpris täpne tööriist; samuti peab ka tõdema, et valesti austamine on täiesti võimalik, kui käsi on kord valesti valinud. Või kes üldse suudab siin maa peal päris kindel olla, missugune valik on õige?

Eriti selgelt tuleb valikute raskus esile Jeesuse nende tähendamissõnade puhul, mis nõuavad väljajätteid. Nimelt, iga tema võrdluse puhul tuleb ära arvata, milles seisneb selle õpetus ja millised nüansid tuleb tähelepanuta jätta. Näiteks kui Jeesus räägib heast karjasest ja lammastest, siis võib peast käia läbi mõte, et lambaid ei kasvatata ju ainult nunnutamise jaoks, vaid neid on peetud enamasti tarbeloomadena villa ja liha pärast… kuid see aspekt pole kindlasti tähendamissõna mõte. 

Selle problemaatikaga puutume kokku ka tänases evangeeliumis. Rikkad inimesed ei pruugi olla tingimata kurjad, ja vaesed iseenesest head. Päris inimesi tundes on võimatu ette kujutada ühiskonda, kus kõik oleksid võrdsed, kus poleks ülemaid ja alamaid, tarku ja rumalaid, niisamuti terveid ja haigeid, noori ja vanu. Ajaloolises perspektiivis vajasid inimesed ühiskonna suurenedes järjest rohkem ühistööd, et talupidajate kõrval ka mõisnikud ja linnarahvas ära toita. Suuremad ettevõtted eeldavad aga perekonnaliikmete kõrval juba ka palgatöölisi ja samas ka keskastme juhte, et paljudest osadest koosnevas tootmisketis ei esineks nõrku lülisid. Jõudumööda aidatakse siis ka vaeseid ja haigeid.

Kujutagem näiteks ette olukorda, kui me annaksime tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest kaasusena üle tänapäevasele kohtusüsteemile. Nii politseiuurijad kui kohus oleksid otsekohe huvitatud sündmuse laiemast tagamaast: mida olid too rikas mees ja tema vennad oma elus teinud, kuidas olid nad üldse rikkaks saanud? Samuti küsitaks, miks istus vaene Laatsarus kerjusena just nende ukse ees, kes tema suhtes mingit heldust ei osutanud? Millega oli tema ise varem silma paistnud, kas ta oli töövõimetu mõne õnnetuse või haiguse tõttu, või oli ta ka terve inimesena tegelenud ainult kerjamisega? Kas polnud Laatsaruse käitumine lausa kättemaks? Kui ta tundis küll rikka ihnsust, kuid istus nimme just tema värava ees, ärgitas ta kahtlemata sellega kogukonna pahameelt nii rikka mehe kui tema vendade vastu. Sest kerjuste eest hoolitsemine oli Iisraelis üldiselt rikaste ülesanne, mille täitmatajätmine oli ühiskonna poolt põlatud.

Armsad õed ja vennad, tavaliselt kui inimene hakkab liiga agaralt fantaseerima, siis öeldakse talle, et tulgu ta taevastest kõrgustest maa peale tagasi ja arvestagu reaalses elus toimivate seaduspärasustega. Tänase evangeeliumi puhul tuleks aga öelda vastupidi: pöörakem silmad maast üles taevasse! Jeesus ei kirjelda meile siin maist kohtuprotsessi, mille puhul on muuseas võimalik ka täiuslik kuritegu, nii et süüdlane jääbki karistamata. Jeesus räägib tähendamissõna – see on, võrdpildi taevastest asjadest: sellest, et inimese ülesandeks Jumala ees on teha head ja mitte kurja, ning et kurja tehakse ka sellega, kui hea jäetakse tegemata. Kui meil vaid õnnestuks seda kõike õigel hetkel teadvustada, sest Jumala kohtu ees ei jää midagi varjule. Muidu võib meie lugu lõppeda sama räbalasti kui tollel rikkal mehel. Aamen. 

————————-

XXV TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Am 8:4-7)

Lugemine prohvet Aamose raamatust:

Kuulake, teie, kes te viletsat taga kiusate ja rõhute vaese vastu maad. Te ütlete: millal möödub noorkuupüha, et me saaksime vilja müüa, ja hingamispäev, et me võiksime avada viljaaidad. Siis me teeme mõõdu väiksemaks ja hinna suuremaks – petame väärate vaekaussidega. Me tahame osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese, isegi aganad peavad rahaks tehtud saama. Sellepärast on Issand andnud vande Jaakobi uhkuse juures: “Tõesti, ma ei unusta ühtki nende tegu!”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 113:1-2.4-6.7-8)

R: Kiitke Issandat, kes ülendab vaeseid.

Kiitke, Issanda sulased,

kiitke Issanda nime.

Issanda nimi olgu kiidetud

nüüdsest peale ja igavesti.

R:

Issand on ülendatud kõigi rahvaste üle,

tema kirkus on üle taevaste.

Kas on kedagi, kes on Issanda, meie Jumala sarnane,

kes ta istub kõrgel troonil ja näeb alla maasügavusse.

R:

Kes tõstab põrmust kehva

ja ülendab vaese tuhaasemelt,

et panna ta istuma ülikute kõrvale,

oma rahva ülemate sekka.

R:

(Teine lugemine 1Ti 2:1-8)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast Timoteosele:

Ennekõike manitsen ma sind, et sa paluksid ja palvetaksid, peaksid eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest: kuningate ja kõigi eest, kelle käes on võim, et me võiksime elada rahulikult ja segamatult, samas kõigiti jumalakartlikult ja väärikalt. Nõnda on Issanda, meie Lunastaja silmis hea ja temale meelt mööda, ja tema tahab, et kõik inimesed tõde tundma saaksid. Sest Jumal on üksainus ja üksainus on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel – inimene, Jeesus Kristus, kes on iseenda andnud lunahinnaks kõikide eest, ja tunnistanud õigel ajal.

Sellepärast olen mina määratud kuulutajaks ja apostliks – ma räägin tõtt ega valeta –, paganate õpetajaks usus ja tões. Ning ma tahan, et mehed kõigis paigus tõstaksid palves oma käed puhta meelega, ilma viha ja tülita.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ap 16:14b)

Halleluuja. Issand, ava meie süda,

et me võtaksime vastu Sinu sõna. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 16:1-13 lüh. <<< 10-13)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara. Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: “Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!”

Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: “Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen. Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!”

Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: “Kui palju sa võlgned mu isandale?” See ütles: “Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: “Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!” Seejärel ta küsis teiselt: “Aga kui palju sina võlgned?” See ütles: “Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: “Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!”

Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle maailmaajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.

Minagi ütlen teile: tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, võetaks teid igavestesse telkidesse. Kes on ustav vähimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune vähimas, see on ülekohtune ka paljus. Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist? Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma? Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist, või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!

See on Issanda sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad: igaüks, kes on kunagi õppinud pilli, on võinud kogeda, kuidas muusikatunnis ettemängimisel – mis enda arvates üsna hästi välja tuleb – õpetaja ootamatult karjatab: “Piano, kurat!… Sellel fraasil on sul rõhk täiesti vales kohas! … Ja sinna… vaat niimoodi… Ja siis… diminuendo…” Õpilane ootas tegelikut kiitust, sest ta oli tunniks hästi valmistunud, ja on nüüd kurb, kuna kiituse asemel kuuleb ta vaid ehmatamapanevaid manitsusi.

Kuid muusikatunnid ongi selleks, et õpilane õpiks hästi mängima kontserdilaval. Pärast esinemist – siis kiidadavad või laidavad esitajat lisaks õpetajale juba ka kriitikud ja publik.

Selle maailmaajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed, ütleb Jeesus, meie õpetaja ja õnnistegija. Kui tema meid manitseb, siis tähendab see, et meil on veel arenguruumi. Kui me tema õpetusi kuulda võtame, siis annab see lootust, et saame kord võimaluse taevariigi kontserdilaval üles astuda ja võibolla ka sealse publiku aplausi ära teenida. Kuid üht-teist on meil õppida ka inimestelt meie ümber – ka ateistidelt, ehk selle maailmaajastu lastelt.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kui tänase evangeeliumi sündmustik lahti harutada, avaneb sealt üsna keeruline lugu kahtlustest, manipulatsioonidest, väljapressimisest ja võimalustest, kuidas keerulised olukorrad enda kasuks lahendada. Lugejale jäetakse vaid oletada, kas mõisavalitseja üldse pillas oma isanda vara või mitte. Kas ta andis oma isanda sulastele võlad andeks selleks, et motiveerida lootusetuid võlglasi paremini töötama, või siis tahtis ta tõusta rahva seas Robin Hoodi kuulsusse, kes rikastelt röövitu vaestele jagab? Ja viimaks, kas andis isand järele oma majandusjuhi väljapressimisele, või mõistis, et kuulujutud olid olnud alusetud, ja soovis nüüd oma alluvaga ära leppida?

“Maailmaajastu tarkus” ja “valguselaste rumalus”… Mis need on? Seletagem seda näitega. Juba aastal 1997 pidas tollane male maailmameister Garri Kasparov ajaloolise turniiri male jaoks programmeeritud arvuti Deep Blue vastu. Nagu me teame, arvuti lõpuks võitis. Pärast seda pole inimesel olnud malemängus arvuti vastu enam eriti võimalusi. Miks? Kas arvuti oskab loominguliselt mõelda? Ei sugugi, arvuti oskab ainult arvutada – aga seda suudab ta tõesti väga hästi. Arvuti on võimeline ülikiiresti läbi arvestama kõik võimalused vastase järgmisteks käikudeks, ning seetõttu leiab ta neile kohe ka parimad vastumeetmed. See tähendab teisisõnu: arvuti teeb tuimalt arvutades kvantiteedist kvaliteeti, ja tal pole mingit väsimust, tähelepanu hajumist, koduseid probleeme, südametunnistusepiinu või muid läbielamisi.

Ilmselt midagi sarnast peab Jeesus silmas, kui ta räägib maailmaajastu laste eelistest valguse laste ees. Edukad ärimehed ei ole idealistid, nad ei usu naiivselt oma partnerite aususesse, ja nad oskavad oma vastasmängijate idealismi halastamatult ära kasutada. Neil on alati mitu varuplaani, kuidas käigu pealt taktikat muuta või läbikukkumiste järel pehmelt maanduda. Otsustaval hetkel ei looda nad heale õnnele ega Jumala soosingule, vaid keskenduvad puhtmatemaatilise tõenäosusteooria järgi võitude ja kaotuste bilansile, et iga kord oma ettevõtmistest ikka väikesegi kasuga välja tulla. Nii jõuab mõnigi neist maise hiigelvaranduseni, mida aga nemadki ei saa surres teise ilma kaasa võtta…

No nii, armsad õed ja vennad, kas saite nüüd kõigest aru? Maailmaajastu lastelt tuleb õppida taktikaid, kuidas teha munakividest sealiha, ehk kuidas teha kvantiteedist kvaliteeti; ja õppida seda, et äris ei tasu teha panust ainult inimeste heatahtlikkuse ja Jumala armulikkuse peale.

Kuid just sel hetkel keerab Jeesus kogu loole järsku veel ühe vindi peale: “Kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie enda oma? Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist, või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!” See tähendab: tema ütleb, et lõpuks on parem jääda siiski pigem natuke rumalaks valguse lapseks, kui targaks enda taskusse võõra vara kogujaks, mida on siis pärast üliraske õigele omanikule tagasi anda. Aamen.

RISTIÜLENDAMISE PÜHA

(Esimene lugemine 4Ms 21:4-9)

Lugemine neljandast Moosese raamatust:

Hoori mäe juurest läksid nad ära Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal. Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: “Miks te olete meid toonud Egiptusest kõrbesse surema? Sest siin ei ole leiba ega vett ja meie hingel on villand sellest viletsast toidust.” Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast. Seepeale tuli rahvas Moosese juurde ja nad ütlesid: “Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks need maod meilt ära!” Ja Mooses palvetas rahva eest. Ning Issand ütles Moosesele: “Tee enesele madu ja pane see lipuvardasse, siis iga salvatu, kes seda vaatab, jääb elama!” Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle lipuvardasse. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 78:1-2 34-35-36-37.38.39)

R: Ärge unustage Issanda tegusid

Pane tähele, rahvas, mu õpetust, 

pööra kõrv mu kõne poole:

tähendussõnaga avan ma suu,

muistset mõistulugu jutustan.

R:

Kui ta neid surma saatis,

nõudsid nad teda taga –

pöördusid ja otsisid Jumalat,

tuletasid meelde,

et Jumal on nende Kalju,

Kõigekõrgem nende Lunastaja.

R:

Aga nad petsid teda oma suuga,

valetasid talle oma keelega –

ei olnud nende süda kindlalt temaga,

ei nad pidanud ustavalt tema lepingut.

R:

Ent tema on armuline:

annab andeks süü ega hävita.

Ta mäletas, et nad on üksnes liha,

tuuleiil, mis kaob ega pööra tagasi.

R:

(Teine lugemine Fi 2:6-11)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi)

Halleluuja. Me kummardame sind ja austame sind, 

sest oma püha risti läbi oled sa maailma lunastanud. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 3:14-21)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles Nikodeemusele: “Nii nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nii peab ka Inimese Poeg ülendatud saama, et igaühel, kes temasse usub, oleks igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei läheks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.

Jumal ei ole oma poega selleks maailma saatnud, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Ja kohtuotsus seisneb selles, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed armastasid pimedust enam kui valgust, sest nende teod olid kurjad. Ja igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et tema tegusid ei laidetaks. Kes aga nõuab taga tõde, tuleb valguse juurde, et tema teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, nendele meie seast, kes on viimastel aastakümnetel elanud üpris rahulikku elu, võib tunduda üsna imelik, kui meid õpetatakse palvetama vanade rahvaste kombel: “Issand, halasta… Kristus, halasta…” Oma igapäevases elus ei ütle me ju niimoodi kunagi; selleks peaks keegi meid lausa relvaga käes tappa ähvardama – siis vast oleks kohane paluda: “Halasta minu peale”…

Kuidas aga ühendada niisugust julma visiooni oma ettekujutusega Jumalast? Kas seisab ta tõesti meie üle oma pühas vihas, nagu oleks tema olemus hävitav ja me võiksime loota vaid sellele, et ta mingi hetketuju ajel suvatseb meile halastada?

Kuidas sellega ka poleks, sõja ja hävingu keskel inimesed neid filosoofilisi küsimusi ei esita. Pommirahe all palvetatakse ikka, et Jumal halastaks – nii on rääkinud inimesed, kes seda ise on kogenud. Paraku aga pole alati vaja sõda – ka rahu ajal võib häving meid tabada nii õnnetuse, ohtliku haiguse kui kuriteo näol. Ning siis peab igaüks oskama paluda siiralt ja südamest, et Jumal talle halastaks…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, täna me tähistame Ristiülendamise püha. Kristuse ristipuud peeti kaua aega kadunuks, ja kui see lõpuks üles leiti, näidati seda 335. aasta 14. septembril rahvale. See, hiljem “risti ülendamiseks” nimetatud sündmus toimus järgmisel päeval pärast Jeruusalemmas asuva Kristuse haua basiilika pühitsemist, mis oli keiser Konstantinuse käsul Kristuse matmispaika ehitatud. Ajalooline sündmus, kahtlemata, kuid mida tähendab rist tänapäeva inimesele? Miks peaksime meiegi seda ristipuud kõrgel hoidma?

Ennekõike sellepärast, et rist on manitsuse sümbol. Ta on hoiatuseks, et me ei teeks ühelegi inimesele midagi nii julma nagu tehti Jeesusele, et me ei käituks kellegagi ebainimlikult, kaasa arvatud iseendaga. Selle jaoks Jeesus kannataski, et meie peaksime vähem kannatama… aga päris ilma kannatuseta siin maailmas siiski ei saa. Me peame paraku leppima ka teadmisega, et selles reaalsuses on vahel mõnel küsimusel mitu õiget vastust, ja vahel pole mitte ühtegi. Sama tõdemuseni on teoloogide kõrval jõudnud oma uuringutes ja arvutustes ka paljud reaalteaduste tippspetsialistid. Siin peitub üks kristlase suuremaid väljakutseid: uskuda Jumalasse nagu laps usaldab oma vanemaid – alati, ka siis, kui ise ei saa millestki aru.

Samas on meie keskel inimesi, kellele ristikannatus on väga lähedane – kas raske haiguse, suure ülekohtu või talumatu kaotuse läbi. See paneb küsima, miks laseb Jumal kõigel halval sündida? Miks Jumal, kes on loonud selle imeilusa maailma, kes on andnud inimesele võime mõtelda ja armastada… Miks on kurjus üldse olemas?

Sedatüüpi küsimusi, mis on selle maailma jaoks lahenduseta, nimetatakse paradoksiks. Inimliku tarkuse ja loogikaga ei ole neid võimalik lahendada. Siiski on Jumal meid oma ilmutuse kaudu õpetanud, kuidas niisuguse ebakindluse ja teadmatusega elada. Kristuse surm ja ülestõusmine kinnitavad meile, et ka meie maapealsetel kannatustel on mõte.

Armsad õed ja vennad, kuigi enamikule meist ei ole ristikannatus igapäevane kogemus, tuleb selle saladusse sügavamalt sisse elada, sest ristis peitub Jumala armastuse müsteerium. Isegi kui me siin maailmas alati kõigist Jumala keerulistest teedest aru ei saa, võime siiski uskuda, et viimane sõna ei jää mitte teadmatusele ja kaosele, kaotusele ja surmale, vaid elule Jeesuses, ülestõusnud Kristuses. Selleks saigi Jumal inimeseks, et oma inimliku kannatuse kaudu võita surm, nii et meie võiksime elada surma kartmata. Sest kui me elame Kristuses ja saame osa tema missioonist siin maa peal – siis ootab meid ka ülestõusmine ja igavene elu. Aamen.

XXIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Tr 9:13-19)

Lugemine Saalomoni Tarkuseraamatust:

Missugune inimene suudab ära mõista Jumala kavatsused, või kes oskab aru saada, mida tahab Jumal. Surelike mõtlemised on haprad ja meie mõtted käivad eksiteed; sest kõdunemisele määratud ihu lasub raskesti hinge peal ning maine eluase koormab vaimu, nii et sel on palju muret. Vaevu suudame haarata sedagi, mis maa peal, raskustega leiame selle, mis on meie käeulatuses. Kes aga suudaks ära mõista seda, mis on taevas. Kes oskaks ära tunda sinu tahet, kui sina ei kingiks tarkust ega lähetaks ülalt oma Vaimu. Nii said sirgeks nende teed, kes maa peal elavad, ja inimesed õppisid mõistma, mis on sinule meelepärane, ning pääsesid tarkuse abil.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 90:3-4. 5-6. 12-13. 14.17 R:14)

R: Issand, sina oled meie varjupaik põlvest põlve.

Sina lased inimesel taas põrmuks saada

ja ütled: pöörduge tagasi, teie, inimeselapsed!

Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud

ja nagu vahikord öösel.

R:

Sina uhud nad ära ja unenäoks nad saavad,

nagu rohi, mis hommikul haljendab –

hommikul see õitseb ja hällib,

õhtuks see närtsib ja kuivab.

R:

Õpeta meid arvestama oma päevi,

et me saaksime targa südame.

Pöördu tagasi, Issand, miks viibid nii kaua?

Ja ole armuline oma sulaste vastu.

R:

Täida meid hommikul oma heldusega,

siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu eluaja.

Tulgu Issanda, meie Jumala arm meie üle,

meie kätetööl lase korda minna, korda minna lase me kätetööl.

R:

(Teine lugemine Fm 9b-10.12-17)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast Fileemonile:

Mina, Paulus, olen vana mees, kes Kristuse pärast vangis istub; ja ma palun sind oma lapse Oneesimose pärast, kelle isaks ma olen saanud vangipõlves. Ma saadan ta sinu juurde tagasi, tema – see tähendab mu enda südame. Ma oleksin meeleldi tahtnud, et ta minu juurde jääks ja kannaks sinu asemel minu eest hoolt, nii kaua kui ma evangeeliumi pärast vangis olen. Aga ilma sinu nõusolekuta ei taha ma teha midagi, et sinu hea tegu poleks sunnitud, vaid vabatahtlik. Ometi oli ta just sellepärast mõneks ajaks sinu juurest ära, et sa saaksid ta tagasi igaveseks, ja nüüd mitte enam orjana, vaid ülemana orjast – armsa vennana. Minu jaoks ta on juba vend, ja kui palju enam sinu jaoks – nii inimesena kui Issanda ees. Niisiis, kui sa mind oma vennaks pead, siis võta teda vastu nagu mind ennast.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 8:12)

Halleluuja. Nii ütleb Issand: mina olen maailma valgus,

kes minu järel käib, sellel on eluvalgus. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 14:25-33)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal käisid paljud inimesed Jeesuse järel, aga tema pöördus nende poole ja ütles: “Kui keegi tuleb minu juurde, aga ei vihka oma isa ja ema, naist ja lapsi, õdesid ja vendi ning lisaks veel oma elu, see ei saa olla mu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei saa olla mu jünger.

Sest kes teie seast, kui ta tahab torni ehitada, ei istu enne ega arva kulusid kokku, kas tal ikka on küllalt vara selleks, et toime tulla. Muidu võib juhtuda, et kui ta aluse on valmis teinud aga ei suuda lõpetada, hakkavad need, kes seda näevad, teda pilkama ja ütlema: “See mees hakkas ehitama, aga ei tulnud toime.”

Või kui keegi kuningas läheb sõtta teise kuninga vastu, eks istu ta siis enne ja pea nõu, kas ta ikka suudab kümne tuhande mehega seista selle kuninga vastu, kes kahekümne tuhandega teda vallutama tuleb? Ja kui ta arvab, et ei saa hakkama, eks ta läkita siis, kui vaenlane on alles kaugel, oma saadikud tema käest küsima, mis tingimustel ta võiks rahu sõlmida. Nõnda ka igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis talle kuulub, ei saa olla minu jünger.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, “meie” oleme “meie” – “meie”, katoliiklased, “meie”, luterlased, “meie”, eestlased või “meie”, kes iganes. Aga kui keegi ei ole juhtumisi katoliiklane, siis pole ta enam “meie”, vaid “nemad”, ja luterlaste jaoks on katoliiklased “nemad”. Samuti, kui keegi juhtub olema geenide poolest vähemalt mingis osas kas soomlane, venelane, rootslane või mõnest muust rahvusest, siis seda vähem on ta “meiem” ja seda enam “nemadim”. 

Huvitav oleks siiski Jeesuse käest küsida, kes on temale “meie”, ja kes on “nemad”. Kahjuks ei saa me siin maailmas teada. kas meie ka tema “meiede” hulka kuulume? Kuid lohutav on siiski teadmine, et me ei pea Jeesuse pärast muretsema – küll tema ikka viimsel kohtupäeval kõik omad ära tunneb. Meil jääb üle vaid kahetseda oma patte…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kuidas see “meiest” “nendeks” muutumine kujuneb? Selgitagem seda näite varal.

Olid kord kaks naaberküla, mis asusid sama jõekese kallastel. Pikka aega olid need külad omavahel ikka hästi läbi saanud, aga mida suuremaks asustus kasvas, seda rohkem vajasid nende põllud vett. Kahtlemata oli siis paremas seisus see küla, mis asus ülesvoolu, ning nemad hakkasidki üha rohkem vett jõest oma põldudele juhtima, nii et allavoolu jäänud küla põldude jaoks niiskust enam ei jätkunud. 

Kuidas seda olukorda nüüd lahendada? Valida on üldiselt kahe võimaluse vahel: külad peavad kas omavahel sõda pidama, nii et üleliigsed inimesed lüüakse maha ja vajalik põllupindala seega väheneb; või siis tuleb osadel inimestel targu lahkuda ja kuhugi mujale elama asuda. Siis on ehk jälle rahu, aga paraku suurt sõprust enam ei ole: on “meie” ja on “nemad” – see tüli jääb mõlema küla rahva pärimusse alatiseks. 

Sarnastel alustel on inimkonna ajalugu ikka kulgenud. Ka ilma kurja tahteta tekib kusagil jälle jagunemine “meieks” ja “nendeks”. Suurel rahval on ikka kiusatus enda naabruses elavat väiksemat rahvast tülika kirbuna laiaks litsuda, ja väike rahvas peab aina mõtlema, kas tal on oma kümne tuhandega üldse võimalust kasvõi mingikski kokkuleppeks sellega, kes teda saja tuhandega vallutama tuleb. 

Jeesuse eluajal olid juudid väike rahvas, võõra võimu all. Nemad said hästi aru, mida tähendas võitlus ülivõimsate vastastega ja missuguseid ahelreaktsioone see põhjustas. Lapsesuu küsis ju ikka oma isalt: issi, miks roomlased meid kiusavad, miks nad koju ei lähe? Naised tundsid hirmu pere toimetuleku pärast ning palusid oma abikaasadel okupantidega paremini läbi saada, sest siis oleks nende lastel parem ja turvalisem elu. Lõpuks pidid ka mehed tunnistama, et nende pistodarünnakud roomlaste vastu tõid kaasa ainult suuremad karistused nende oma rahvuskaaslastele.

Seistes silmitsi paljude lahendamatute ülesannetega, peab inimene sageli jätma maha kõik, mis tal on, ja ta hakkab vihkama kõike – lõpuks vihkama ka oma lähedasi ja oma elu. Ja siis… ja siis tuleb välja, et just siis me olemegi Jeesuse jüngrid…

Armsad õed ja vennad, üks mu tuttav kirjeldas mulle oma vestlust ühe venelasega, kes tundepuhangus talle kõigest südamest ütles: “дорогой друг мой, какаяж там Эстония, Латвия, Литва – это же ведь всё Россия!… Mu armas sõber, no mis Eesti, Läti või Leedu – see on ju kõik Venemaa…” Need sõnad tulid siirast südamest, et mõistmatule selgitada, kuidas õnn tuleks jäädavalt naabrite – ja miks mitte kogu maailma rahvaste – õuele seeläbi, kui neist kõigist saaksid venelased… Наши! “Meie omad”, mitte enam “nemad” ja “võõrad”.

Me kõik oleme teatud määral oma kasvatuse, hariduse ja keskkonna produktid. Aga me peame olema ka meie ise – inimesed, kes mõtlevad, kes otsustavad, kes võtavad vastutuse. Jumala tõde on ülem kui selle maailma väärtushinnangud ja need lahendamatud konfliktid, mis meist surres siia maha jäävad.

Selles elus peame armastusest Jumala vastu suutma käituda mõistlikult, et me saaksime oma elutöö valmis ehitada nendest kividest, mis meil on reaalselt olemas – elutöö, mille kohta saame öelda, et meie oleme teinud oma parima… Aamen.