Kuu: august 2025

XXII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Si 3:17-18.20.28-29 (19-21.30-31)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Mu poeg, kui sa oled rikas, siis ole ometi tagasihoidlik, ja sind hakatakse armastama sinu meeldivuse pärast. Mida suurem sa oled, seda enam alanda ennast, siis on Jumala arm sinuga. Suur on Issanda halastus, leplikele ilmutab ta oma saladusi. Kõrgi haavadele ei ole paranemist, sest kurjus on temasse ajanud oma juured. Tark süda mõistab tarka tähendamissõna. Targa sooviks jääb kõrv, mis on alati ärkvel.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 68:4-5. 6-7. 10-11 R:11b)

R: Issand, sina katad vaeseid oma heldusega.

Õiged rõõmustavad ja hõiskavad Jumala palge ees,

rõkkavad suurest rõõmust.

Laulge Jumalale, mängige kiites tema nimele,

hõisake rõõmu pärast tema palge ees.

R:

Tema on vaeslaste isa ja lesknaiste eestkostja,

Jumal oma pühas elamus.

Jumal toob mahajäetud koju,

juhib vangid välja eluõnne juurde.

R:

Sina, Jumal, lased vihmal rikkalikult sadada,

kastad oma pärisosa ja kosutad närbunut.

Sinu loodu leiab seal eluaseme,

Sina katad vaeseid oma heldusega.

R:

(Teine lugemine He 12:18-19.22-24a)

Lugemine kirjast heebrealastele:

Teie ei ole astunud veel käegakatsutava, lõõmava tule ja tumeda pilve juurde, pilkase pimeduse ja tormituule juurde, pasunahääle ja sõnade kõla juurde, mille kuulajad tõrkusid seda kõnet kauem kuulamast. Vaid te olete tulnud Siioni mäe juurde, elava Jumala linna, taevasesse Jeruusalemma, tuhandete inglite juurde. Esmasündinute piduliku kogunemise juurde, kes on taevasse kirja pandud; Jumala, kõikide kohtumõistja juurde ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, Jeesuse juurde, kes on uue lepingu vahemees.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 11:25)

Halleluuja. Kiidetud oled sina, Isa, taeva ja maa Issand,

sest sa oled jumalariigi saladuse avaldanud väetimaile. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 14:1.7-14)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kui Jeesus tuli hingamispäeval ühe variseride ülema kotta leiba võtma, pidasid variserid teda silmas. Aga Jeesus pani tähele, kuidas need, kes olid kutsutud, püüdsid aukohtadel istet võtta, ja ta rääkis neile tähendamissõna:

“Kui keegi sind pulma kutsub, siis ära istu aukohale, sest võibolla on sinu võõrustaja kutsunud külla veel kellegi, kes on sinust auväärsem. Siis peab ju su võõrustaja tulema ning sulle ütlema: “Anna see koht temale!”, sina aga peaksid häbiga istuma viimasesse paika. Sellepärast, kui sind külla kutsutakse, siis istu pigem viimasesse paika, et su võõrustaja tuleks sinu juurde ja ütleks: “Mu sõber, asu sinna, ülemale”. See teeb sulle au kõigi külaliste seas. Sest kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”

Ja ta ütles võõrustajale: “Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu sinna oma sõpru või vendi, oma sugulasi või rikkaid üleaedseid, sest ka nemad kutsuvad sind söömaaegadele ja kõik on jälle tasa tehtud. Vaid kui sa võõruspeo korraldad, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid ja pimedaid – siis saad sa õndsaks, sest neil ei ole sulle millegagi tasuda, ja sinu tegu tasutakse sulle õigete ülestõusmises.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, maailmas elab palju rahvaid, ja regiooniti on inimestel väga erinevad kombed. Kui Põhja-Euroopas seisavad inimesed rongi- või bussipileteid ostes viksilt järjekorras, siis seal, kus inimesed on temperamentsemad, moodustub piletikassa ette rahvasumm, millest tuleb end küünarnukkide abil kassaluugi juurde välja murda. Meie paneme seda muidugi loomupäraselt pahaks, aga kui me teisele maale reisides keeldume niisuguses kohalikus piletilahingu kombes osalemast, siis on tõenäoliselt tulemuseks rongist või bussist maha jäämine – võõral maal, võõras ümbruses, kus me kohalikku keelt ei oska ja kedagi ei tunne…

Juba ürgvana kõnekäänd ütleb: ära mine oma reegliga võõrasse kloostrisse! See tähendab: inimene peab arvestama maailmaga, kuid maailm enamasti inimesega ei arvesta.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, heausklikkus on omast kohast kindlasti voorus, samas aga võivad kurjategijad näha teiste pahaaimamatuses justkui neile kandikul ulatatud võimalust, ning sokutada end lambakarja sisse nagu lambanahka peitunud hundid.

Näiteks, kui me loeme tänast evangeeliumi heauskse inimese pilguga, siis võib mõndagi märkamata jääda. Piibel – ja seda enam evangeelium – on Jumala sõna, ning selles ei saa midagi valesti olla! Kuid see teadmine ei tohi meid pimestada. Pinnapealse heausklikkuse taha peidetakse pahatihti mõttelaiskust ja aususe puudumist – inimene ei julge vaadata otsa tavatutele või lausa ebameeldivatele momentidele.

Mida siis Jeesus täna variseridele õigupoolest õpetab? Ta ütleb: “Kui sind külla kutsutakse, siis istu pigem viimasesse paika, et su võõrustaja tuleks sinu juurde ja ütleks: “Mu sõber, asu sinna, ülemale.” See teeb sulle au kõigi külaliste seas.” Tõele au andes peame tunnistama, et Jeesus paistab siin õigustavat ei midagi rohkemat ega vähemat kui silmakirjalikkust: ükskõik kui tähtsaks inimene end tegelikult peab, kas ta on oma tegudelt hea või kuri, kas ta soovib meeldida headele või kurjadele inimestele – kui ta ainult teeskleb viisakust ja alandlikkust, siis pälvib ta sellega ikkagi lugupidamise.

Proovile paneb Jeesus meie heausklikkuse ka järgmise nõuandega: “Kui sa võõruspeo korraldad, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid ja pimedaid. Siis saad sa õndsaks, sest neil ei ole sulle millegagi tasuda, ja sinu tegu tasutakse sulle õigete ülestõusmises.” Kahtlemata, heategevus on tähtis. Tänapäeva sotsiaalsüsteemid arvestavad elule jalgu jäänud inimestega, ja vahel korraldatakse neile pühade puhul ka söömaaegu, mis on väga tänuväärne ettevõtmine. Kuid vaevalt kutsub keegi omale koju külla võhivõõraid ainult selleks, et nad saaksid – igaüks enda ette nohisedes – lihtsalt oma kõhu täis vitsutada. Külaskäigu juurde kuulub ju ka suhtlemine, ja selleks peab nii külalistel kui võõrustajatel olema ühiseid huvisid, ühiseid vestlusteemasid.

Armsad õed ja vennad, kui me jälgime täpselt seda olukorda ja inimgruppi, kellele Jeesus tänases evangeeliumis räägib, siis on tema sõnad mõistetavad: ta kasutab argumente, millest tema kuulajad aru saavad ja mis juhivad neid just sellel hetkel vajalike järeldusteni. Kuid kõigest sellest ei pea tingimata tuletama universaalseid reegleid, mis kehtivad igal juhul, igas olukorras. Näiteks võib mõni küürakas, jalutu või pime olla vägagi jõukas ja heldekäeline ning korraldada hoopis ise teiste heaks pidusööke.

Võimalik on küll seegi, et välised viisakusreeglid kasvatavad inimest ka seespidi heaks ja vastutulelikuks. Kuid lootus, et välispidi ette pandud headuse mask päriselt kellegi näo külge kasvab – ega muutu lambanahaks hundi seljas – on kahjuks üsna nõrk. Ka oma heausklikkuses peame jääma ausaks, ja oma aususes heausklikuks, lootes ikka parimat, kuid petmata seejuures iseennast. Aamen.

XXI TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 66:18-21)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Issand: “Mina tunnen nende tegusid ja mõtteid, ometi tulen ma koguma kõiki rahvaid ja rahvusi. Ning nad tulevad ja näevad minu auhiilgust. Ja ma teen neile ühe tunnustähe: ma saadan nende hulgast – pääsenute hulgast – saadikuid rahvaste juurde Tarsisesse ja Puudi, Luudi ja Meesekisse, Rossi ja Tuubalisse, Jaavanisse ning kaugetele saartele, kus pole minust kuuldud ega nähtud minu auhiilgust. Ja nad kuulutavad rahvaste keskel minu auhiilgusest, ning toovad kõik teie vennad kõigi rahvaste keskelt nagu ohvrianni Issanda ette – hobuste ja vankritega, kandetoolide, hobueeslite ja kärmete kaamelitega. Nad tulevad mu pühale mäele Jeruusalemma,” ütleb Issand, “nagu Iisraeli lapsed toovad roaohvri puhastes astjates Issanda kotta. Ja nendegi hulgast ma võtan preestreid ja leviite.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 117:1-2 R:Mk 16,5)

R: Minge kogu maailma ja kuulutage evangeeliumi.

Kiitke Issandat, kõik rahvad,

ülistage teda, kõik rahvahõimud.

R:

Sest vägev on tema halastus meie üle

ja tema ustavus püsib igavesti.

R:

(Teine lugemine He 12:5-7.11-13)

Lugemine kirjast heebrealastele:

Te olete unustanud manitsuse, mis teile nagu lastele ütleb: “Mu poeg, ära pane halvaks Issanda karistust ja ära pöördu kõrvale, kui ta sind noomib. Sest keda Issand armastab, seda ta karistab ja lööb vitstega iga poega, kelle ta vastu võtab. Taluge karistust kasvatuseks; Jumal kohtleb teid kui poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata. Ükski kasvatamine, kui see kestab, ei tee rõõmsaks, vaid kurvaks, aga pärast kannab see õigluse ja rahu vilja neile, kes seeläbi on õpetust saanud. Sellepärast, ajage sirgu rammestunud käed ja nõrgaks läinud põlved, tehke sirgeks oma teed, et lonkaja ei väänaks oma jalga, vaid saaks terveks.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ef 1:17-18)

Halleluuja. Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, valgustagu teie südame silmi,

et te mõistaksite, millises lootuses teid on kutsutud. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 13:22-30)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Teel Jeruusalemma rändas Jeesus linnast linna ja külast külasse ning õpetas. Ja keegi küsis tema käest: “Issand, kas neid, kes pääsevad, saab olema vähe?” Aga tema vastas: “Püüdke kõigest väest, et teie läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud – ütlen ma teile – üritavad, aga ei suuda. 

Sest sellest ajast peale, mil kojaisand on üles tõusnud ja ukse riivi pannud, jääte teie õue seisma, koputama ja ütlema: “Issand, ava meile” Aga tema vastab teile: “Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud.” Siis te ütlete: “Me oleme ju sinuga koos söönud ja joonud, meie tänavail oled sa õpetanud!” Aga tema vastab: “Ma ei tunne teid, kust te olete tulnud! Jääge minust eemale, kõik teie ülekohtutegijad.”

Ja seal saab olema ulumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami, Iisakit, Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, aga endid olevat välja tõugatud. Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ning istub lauda Jumala riigis. Ja vaata, on viimaseid, kes saavad esimesteks ja esimesi, kes saavad viimasteks.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16:15) Niisuguse käsu andis Jeesus oma jüngritele ja nende kaudu kõigile kristlastele. Kuid see, kes hakkab kuulutama, võib peagi märgata, et tema kuulutus jätab inimesed külmaks. Kas on siis viga kuulajates, et nemad ei taha tulla Jeesuse juurde, või on küsimus kuulutajas, et tema kuulutus on kuidagi vildak, nii et see võib mõjuda justkui kaitsepookimisena, mis muudab kuulaja kõige kristliku suhtes immuunseks.

Võib muidugi juhtuda ka vastupidi: et kuulutaja esineb täissaalidele ja ajakirjanikud poevad nahast välja, et temalt intervjuud saada, aga kui ta pärast surma astub Jumala kohtu ette, ütleb Jeesus talle: mina ei tunne sind – see, keda sina kuulutasid, ei olnud küll mina… 

Loodame siiski, et inimesi tuleb Jeesuse juurde nii idast kui läänest, nii põhjast kui lõunast… Ja kui me ise peaksimegi jääma esimestest viimasteks – see tähendab, ikka päris, päris viimasteks –, siis tähendaks see vähemalt, et keegi teine on esimeste hulgas ja saab taevasse… ning selle üle võime meiegi rõõmu tunda.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Jeesus on öelnud: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse” (Mt 7:7) – kuid mida see ikkagi tähendab? Inimesele, kes puutub kristlusega kokku vaid põgusalt, võib jääda mulje, et nende sõnadega tutvustatakse mingit erakorralist Jumala seadust, mis toimib igal juhul; talle võib näida, et see on tehtud justkui otse tellija materjalist – paluja, otsija või koputaja soovide kohaselt. Kuid tegelikult võib Jeesuse üleskutse viidata üldisele loodusseadusele, mille alusel me peame kõigepealt endalt küsima: keda me palume, mida me otsime ja missugustele ustele koputame?

Näiteks loeme meediast sageli ekstreemsportlaste või ekstreem-influentserite kohta, kuidas jälle on keegi neist hukkunud või end raskelt vigastanud. Kahjuks pole see sugugi üllatav, sest paljud neist olid juba mõnda aega oma saatusega mänginud, koputanud teispoolsuse uksele, et siis nurga taha peitu joosta ja itsitada, kui uks asjatult avatakse. Võibolla nad on isegi palvetanud, et õnnetusi ei juhtuks, kuid samas võtnud oma tegudes ikkagi ette mõttetuid riske. Saatus aga ei pruugi enda narrimist alati unustada, ning oskab äkitselt avada ka neid uksi, kuhu hetkel ei koputatudki.

Elus tuleb ette palju sarnaseid olukordi, kus igaüks peab endale hiljem tunnistama, et oma sisimas on ta olnud ise oma õnnetuse sepp, kui ta on lootnud ainult hea õnne peale, käsitlenud enda patte eranditena, teinud endale aina mööndusi ja hinnaalandusi. Me ei saa loota ainuüksi Jumala armu ja halastuse peale, unustades tema lausa ähvardava ettekuulutuse: “Ja seal saab olema ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami, Iisakit, Jaakobit ja kõiki prohveteid, – aga samuti Kristuse apostleid ja pühakuid Jumala riigis – aga endid olevat välja tõugatud.”

Armsad õed ja vennad, teisal ütleb Jeesus: “Püüdke kõigest väest, et teie läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud üritavad, aga ei suuda.” (Lk 13:24) Tõesti, palju on neid, kes üritavad, aga ei suuda – kuid seda enam läheb siis halvasti neil, kes üldse ei üritagi… Probleemi lahendamine algab äratundmisest, et probleem on olemas, sest meie sisemaailm on nagu arvutiprogrammi menüü, kus näpuvajutuse peale avanevad üha uued alajaotused. Mida paremini me oma sisemaailma tunneme, seda suurem on tõenäosus, et miski olemuslik ei jää tähele panemata. Nagu veidralt käituva inimese kohta piltlikult öeldakse, et tema peas “kruvid logisevad”, nii peame meiegi hoolitsema selle eest, et kõige kindlamalt oleks kinnitatud see kruvi, mis kõiki teisi kinni hoiab – see tähendab, mille logisema hakkamisest vallandub purustav ahelreaktsioon.

On tähtis endale aru anda, kuhu me läheme, kui kiiresti ja missuguste vahendite abil. Kuid selle kõrval peame endale ka teadvustama, miks me üldse kuhugi läheme ja mida meil on öelda oma Loojale, kui ta peaks meilt nõudma vastust just sellele küsimusele? Aamen.

XX TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Jr 38:4-6.8-10)

Lugemine prohvet Jeremia raamatust:

Neil päevil, kui kaldealased olid vaarao sõjaväe eest Jeruusalemma maha jätnud, ütlesid kuninga ametikandjad kuningale: “See mees – Jeremia – tuleb hukata, sest ta teeb oma sõnadega jõuetuks need sõjamehed, kes siia linna on alles jäänud, ja laseb lõtvuda kogu rahva kätel. Tema ei otsi sellele rahvale rahu, vaid õnnetust!” Ja kuningas Sidkija vastas: “Vaata, see mees on teie meelevallas ja kuningas ei suuda teha midagi teie vastu.” Ja nemad võtsid Jeremia kinni ja heitsid ta kuningapoeg Malakia kaevu, mis asus vahtkonnaõues. Nad lasid Jeremia köitega alla. Kaevus ei olnud vett, oli ainult muda, ja Jeremia vajus mudasse. Aga etiooplane Ebed-Melek, üks kuninga õukondlaste hulgast, ütles kuningale: “Minu isand ja kuningas, need mehed on kurja teinud prohvet Jeremia vastu, kui nad ta kaevu heitsid, et teda seal surnuks näljutada, sest linnas ei ole enam leiba.” Siis andis kuningas etiooplasele Ebed-Melekile käsu prohvet Jeremia kaevust välja tõmmata, enne kui ta sureb.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 40:2-3. 4. 18 R: 14b)

R: Issand, rutta mulle appi.

Pikisilmi ma ootasin Issandat

ja ta tuli mulle appi ning võttis mind kuulda.

Tema tõmbas mind välja õuduse august ja porimülkast,

seadis mu jala kindlale kaljule ja muutis kindlaks mu sammu.

R:

Tema seadis minu suhu uue laulu,

kiituselaulu meie Jumalale.

Paljud näevad seda ja kummardavad aukartuses

ning hakkavad lootma Issanda peale.

R:

Ma olen vilets ja vaene,

aga Issand kannab minu eest hoolt.

Sina oled minu abimees ja päästja.

Mu Jumal, ära viivita.

R:

(Teine lugemine He 12:1-4)

Lugemine kirjast heebrealastele:

Heitkem enestelt kõik koorem ja patukütked ning jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu. Vaadakem üles usu Alustajale ja Täidesaatjale, Jeesusele, kes ei hoolinud häbist ja sai osa ristilöömisest temale seatud rõõmu asemel. Aga nüüd on ta istet võtnud Jumala troonist paremal pool. Mõelgem siis temale, keda patused on nii raskelt taga kiusanud, et te ei läheks tuimaks ega kaotaks julgust. Sest vereni välja ei ole teie veel patu vastu võidelnud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 17:17ba)

Halleluuja. Issand, Sinu Sõna on tõde,

pühitse meid oma tõega. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 12:49-53)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Tuld olen ma tulnud viskama maailma üle, ja ma tahaksin, et see oleks juba süttinud! Ristimisega peab mind ristitama, ja ma olen rõhutud, kuni see pole veel lõpule viidud. Kas arvate teie, et ma olen tulnud maailmale rahu tooma? Ei, ütlen ma teile – mitte rahu, vaid riidu, sest nüüdsest peale saab viie majaelaniku vahel lahkmeel valitsema. Kolm on kahe vastu ja kaks kolme vastu. Isa on poja vastu ja poeg isa vastu. Ema tütre vastu ja tütar ema vastu. Ämm minia vastu ja minia ämma vastu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, katoliku kiriku vana liturgia kohaselt ütleb lugeja missalugemiste järel ladina keeles: “Verbum domini” – “See on Jumala sõna”, või evangeeliumi järel: “See on Issanda sõna”. Rahvas vastab seepeale alati: “Deo gratias” – “Tänu olgu Jumalale”.

Uue rahvakeelse liturgia kohaselt võib aga evangeeliumi järel öelda ka: “See on meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeelium”, või siis: “See on meie Issanda Jeesuse Kristuse rõõmusõnum”… Paraku vahel võib selle sõnumi rõõmsaks nimetamine kõlada musta huumorina – seda näiteks siis, kui loetud evangeeliumilõik kõneleb koletumast maailmalõpust või Jumala hirmsast karistusest patustele. Sel puhul oleks ettelugejal siis pigem asjakohane öelda: “Üldsegi mitte nii rõõmus sõnum meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumist”. Kuid Jumala koguduse liikmetena tuleks meil ka sel puhul vastata: “Tänu olgu Jumalale”. Sest siis, kui me oleme kord kõik karistused oma pattude eest ära kandnud, on meil lootust saada näha Jumala palet.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Apostlite tegude raamatut lugedes mõistame hästi Jeesuse sõnade tähendust: “Kas arvate teie, et ma olen tulnud maailmale rahu tooma? Ei, ütlen ma teile – mitte rahu, vaid riidu, sest nüüdsest peale saab viie majaelaniku vahel lahkmeel valitsema.” Pärast Jeesuse ristilöömist, mis lunastas maailma patu, ja tema aulist ülestõusmist algas tema jüngrite kannatuste rada. Diakon Stefanus visati kividega surnuks, peagi tapeti Jeruusalemmas ka apostel Jaakobus. Lahkmeel uue õpetuse pärast võis ilmneda lausa perekondade keskel ja põlvkondade vahel, nagu Jeesus oli seda ette kuulutanud: “Isa on poja vastu ja poeg isa vastu. Ema tütre vastu ja tütar ema vastu. Ämm minia vastu ja minia ämma vastu.” 

Kuid aeg läks, ja kristlaste tagakiusamised said läbi; täpsemalt, kui kristlus oli muutunud valdavaks religiooniks ja valitsejad olid usu vastu võtnud, siis hakati taga kiusama paganaid. Evangeeliumist loeti aga jätkuvalt Jeesuse sõnu maa peale heidetavast tulest ja lahkmeelest. Kui kristlasi keegi enam otseselt ei ahistanud, siis hakkasid mõned usklikud end ise nii öelda “taga kiusama” – nad läksid kõrbesse, et seal end proovile panna, pühenduda erakuna paastumisele ja palvele ning püüda rasketes tingimustes ellu jääda. 

Kuid vähehaaval tõusis lahkmeel ka kristlaste hulgas. Nad hakkasid küsima, kas Jumal on ainus või kolmainus, kas Jeesus oli inimene või Jumal, kas püha päeva tuleb pidada laupäeval, nagu oli kombeks varem, või tuletada uus püha päev Jeesuse ülestõusmisest. Poolehoidjaid leidus kõikidele variantidele. Taas oli nii mõnelgi pool tüli majas ja vastuolude rindejoon ei jooksnud mitte riikide, rahvuste või perekonna piire mööda, vaid läbis neid kõiki. 

Armsad õed ja vennad, kui inimene saab kristlaseks, siis kannab teda sageli lootus, et kui ma nüüd olen usklik ja täidan Jumala seadust, siis muutub kõik heaks: ärajooksnud koer tuleb tagasi ja lahutatud abikaasaga õnnestub ära leppida, haigused ja muud õnnetused jäävad kaugele. Ei, kahjuks nii lihtsalt see ei lähe, sest Jumal laseb vihma sadada nii õigete kui patuste peale. Kristlastena võime jätkuvalt sattuda naerualuseks suurele osale ühiskonnast, ja samas võib meis endis kujuneda halvakspanu nende vastu, kes ei usu täpselt niimoodi nagu meie. 

Usklikuks saamise mõte ei ole aga selles, et edaspidi õnnestuks meil kurja saatust vältida, vaid hoopis selles, et suuta oma saatust taluda, et õppida mõistma oma elu eesmärki ning olla kooskõlas oma Jumalast antud olemusega. Kui me usume, et Jumal on meid loonud, siis me elame temale, ja kui tema on pannud meie teele takistused, siis teame, et neid ületades teenime teda – ja samas hoolitseme ka omaenda hinge päästmise eest. Kuid ikkagi oleks mõistlik läbi tunnetada, et keskendumine Jumala teenimisele on ülevam kui muretsemine pelgalt omaenda hingeõndsuse pärast.

Mõelgem sellele, mida on öelnud püha Teresa Avilast: “Ära lase end millestki segada; ära lase end millelgi hirmutada. Kõik on mööduv. – Ainult Jumal ei muutu. Kannatlikkuse kaudu saavutad kõik. See, kellel on Jumal, saab aru, et ta ei vaja enam midagi; Jumalast üksi on küllalt.” Aamen.

XIX TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Tr 18:6-9)

Lugemine Saalomoni tarkuseraamatust:

See öö, mil lapsukesed hukka saadeti, kuid üks neist pääses, oli meie isadele ette kuulutatud, et nad oleksid julged ja teaksid seda, mis neile oli tõotatud. Aga rahvas ootas ju õigete pääsemist ja vaenlaste hukku, sest millega sa vaenlast karistasid, sellesamaga ülendasid sa meid, keda sa oled kutsunud. Heade pühad lapsed tõid salaja oma ohvrid ja määrasid jumaliku seadusega üksmeelselt kindlaks, et pühad peavad jagama ühtmoodi nii hüvesid kui ohte, kui nad juba kord isade kiituselaule on laulnud.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 33:1.12 18-19 20.22 R:12)

R: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on ära valinud.

Hõisake Issandas, teie õiged,

vagadel on kohane laulda kiituselaulu.

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvus, kelle tema on endale pärisosaks valinud.

R:

Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,

kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,

et ta vabastaks nende hinge surma küüsist

ja hoiaks nad elus näljaajal.

R:

Meie hing loodab Issanda peale,

tema on meie kilp ja abimees.

Olgu sinu halastus, Issand, meie üle,

sest me ootame sind pikisilmi.

R:

(Teine lugemine He 11:1-2. 8-19 lüh. <<<11,1-2.8-12 )

Lugemine kirjast heebrealastele:

Usk on kindel usaldus selle vastu, mida loodetakse. Veendumus selles, mida ei nähta. Ja usu pärast jäi Aabraham kuulekaks, kui teda kutsuti minema sinna maale, mille ta pidi pärisosaks saama. Ja ta läks teele, ilma et ta oleks teadnud, kuhu ta läheb. Usu pärast asus ta elama tõotatud maale, otsekui võõrale maale. Seal elas ta telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas tugevate alusmüüridega linna, mille ehituse meister ja ehitaja on Jumal. Usu läbi sai Saara väe suguvõsa rajamiseks, hoolimata oma kõrgest east, sest ta pidas ustavaks teda, kes ta oli tõotuse andnud. Sellepärast sündiski ühestainsast, pealegi raugenud jõuga mehest palju – nii palju nagu tähti taevas, äralugematul hulgal nagu liiva mere ääres. Ometi surid nad kõik, ilma et tõotused oleksid täide läinud. Nad nägid ja tervitasid neid tõotusi üksnes kaugelt ning tunnistasid end olevat maa peal “võõrad ja majalised”.

Kuid kes nii räägivad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad suure hoolega. Kui neil oleks olnud meeles see maa, kust nad teele läksid, siis oli neil küllalt aega selleks, et tagasi pöörduda. Aga nüüd ihkavad nad paremat – see on, taevast kodumaad. Sellepärast pole Jumalal häbi lasta end hüüda nende Jumalaks, sest tema on nendele linna valmistanud. Usu pärast on Aabraham, siis kui teda proovile pandi, viinud ohverdada Iisaki – oma ainusündinu, kellest oli tõotatud. Kelle kohta oli öeldud: “Sinu sugu saab Iisakist alguse.” Oli tal ju kindel lootus selle peale, et Jumal võib tema poja ka surnuist üles äratada. Sellepärast ta saigi Iisaki tagasi, ning see on ettetähenduseks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 21:36)

Halleluuja. Olge alati valvel ja palvetage,

et te võiksite astuda inimese Poja ette. Halleluuja.

(Evangeelium Lk12:32-48)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Ära karda, sa väikene karjake, sinu Isa annab kuningriigi hea meelega sinu kätte. Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks. Tehke endale kukrud, mis ei kulu, ja muretsege endale taevane varandus, mis ei kahane – mida varas ei leia ega koi ei riku. Sest kus on teie aare, seal on ka teie süda. Teie niuded olgu vöötatud ja teie lambid põlegu. Olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad talle kohe avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles valvamas leiab. Tõesti ma ütlen teile: ta vöötab ennast, paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja tulgu ta teisel või kolmandal öövalvekorral – kui ta leiab nad valvamas, siis õndsad on need sulased. Mõtelge sellele: kui peremees teaks, missugusel tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Olge siis teiegi valmis, sest inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei oska arvata.”

Aga Peetrus ütles: “Issand, kas sa räägid seda mõistujuttu meile või kõikidele?” Ja Issand ütles: “Kes on siis ustav ja mõistlik majapidaja, kelle isand paneb andma oma pererahvale õigel ajal kõike, mis neil eluks vaja? Õnnis on sulane, kelle isand tulles leiab tööd tegemas. Tõesti ma ütlen teile, ta paneb tema valitsejaks kõige oma vara üle. Aga kui see sulane mõtleb oma südames: “Mu isand jääb kauaks ära,” ja hakkab peksma sulaspoisse ja teenijatüdrukuid; kui ta sööb ja joob pidutsedes ning purjutab. Siis tuleb selle sulase isand päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning laseb ta tükkideks raiuda ja määrab ta uskmatute sekka. See sulane, kes teadis oma isanda tahtmist, kuid ei valmistanud ennast ega teinud oma isanda tahtmise järgi, saab palju hoope. Kes aga oma isanda tahtmist ei teadnud, kuid tegi mis karistust väärt, see saab vähe hoope. Igaühelt, kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju tagasi, ja kelle hoolde on palju usaldatud, selle käest nõutakse veel rohkem.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, teie niuded olgu vöötatud ja teie küünlad põlegu! Kas soovis Jeesus nende sõnadega rõhutada, et jumalateenistusele tulles peaks inimene end vähemalt elementaarse sündsuse piirides riidesse panema, ning et lisaks ta peaks igaks juhuks küünla – ehk tänapäeval siis taskulambi või mobiiltelefoni – kaasa võtma, et paremini laululehest lugeda? Kuigi ka selles tähenduses tasuks neid sõnu tõeks võtta, soovis Jeesus siiski pigem viidata, et inimesed peavad olema tähelepanelikud kõige osas, mis neid ümbritseb. 

Kui me vaatame inimkonna arengut ja küsime, kuidas on jõutud nii paljude tehnikasaavutusteni, siis peame tunnistama, et tähelepanelikkus ongi inimarengu põhiprintsiip. Kõik algmaterjalid olid ju olemas juba aastamiljonite eest, kuid alles inimese tähelepanekud viisid järk-järgult üha uute võimalusteni luua neist uusi materjale ning ehitada hooneid, aurumasinaid, elektrijaamu, autosid, lennukeid, arvuteid, ja kosmoselaevu. 

Kindlasti on ka meie elus palju võimalusi teha midagi head, kui me vaid oskaksime neid tähele panna…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mida võiksime tähele panna tänasest evangeeliumist? Ennekõike seda kitsukest rada, justkui peenikest köit, millel turnides oleks võimalik läbi minna kõikide vastuolude vahelt, mis Jeesuse nõuannetes ja mõistukõnes sisalduvad. Ühest küljest soovitab Jeesus oma varandusest täielikult loobuda – jagada see vaestele –, teisest küljest aga keskenduvad tema nõuanded ikkagi just vara haldamisele: sulasele, kelle tema isand on jätnud ülevaatajaks kogu oma vara üle. 

Kuid kas me ikka suudame luua endale pildi sellest, missugussesse olukorda satub sulane, kelle tema isand jätab enda asemel oma majapidamist valitsema? Kahtlemata valib peremees lahkudes enda asendajaks selle sulase, kellel peale majandamisoskuste on ka juhivõimed; inimloomusega arvestades on tõesti võimalik, et just niisugune sulane võib minna ennast täis. Kuid ta võib hakata oma võimu kuritarvitama ka sellepärast, et tal ei olegi muud valikut. Raske on ju ära hoida teistes sulastes tekkivat kadedust, mis hakkab üha rohkem väljenduma soovimatuses oma kaassulase käske täita. Valitsejaks pandud sulasele saab ikka nähvata: sina ei ole siin mingi peremees! Selleks, et oma mõjuvõimu maksma panna, on ajutine majavalitseja sunnitud varem või hiljem nii mõnegi oma alluva peale häält tõstma, teda karistama vajalike asjade andmatajätmise kaudu või siis kasutama lausa füüsilist vägivalda. Selline pidev alluvate pahameelele vastu voolu ujumine toob kaasa ka sulase enda vaimse läbipõlemise, ja stressi maandamine alkoholi või muude uimastite abil on tuntud juba aastatuhandeid… 

Mis aga juhtuks siis, kui peremehe asemele jäetud sulane annaks oma kaassulaste soovidele järele? No siis pidu ja pillerkaar alles algaks: kõik jooksid end täis ja hakkaksid oma isanda vara laiali tassima, kriitilise tähtsusega tööd jääksid tegemata ja purjutamise käigus võiks nii mõnigi tüli paisuda kakluseks. Igal juhul leiaks õnnetu ülemsulane end peagi olukorrast, kus tema valvamine unetutel öödel ei keskenduks enam mitte sissemurdva varga kinnipüüdmisele, vaid ta oleks ärkvel rahutuse pärast – nagu surmamõistetu, kes ootab oma hukkamispäeva. 

Kui nüüd peremees koju tuleb, kas viitsib ta siis oma ajutise asemiku vabandusi kuulata, kas suvatseb ta süveneda kogu olukorra keerulisusesse: miks sulaspoisid ja tüdrukud peksa said ja miks ülemuseks jäetud sulane jooma hakkas, või miks vara laiali tassiti ja töö tegemata jäi? 

Armsad õed ja vennad, “…kes oma isanda tahtmist ei teadnud, kuid tegi mis karistust väärt, see saab vähe hoope.” Kahjuks ei jätkunud apostlitel oidu küsida Jeesuse käest, mille eest saab hoope see sulane, kes sisuliselt ei olnud milleski süüdi: ta ei teadnud ju oma isanda tahtmist ega sedagi, et see, mis ta tegi või tegemata jättis, on karistust väärt? 

Nii küsime ka meie endalt, kas meil võib juhtumisi olla õnne kuuluda nende hulka, kes on saanud hakkama köietantsuga äärmuste vahel ja Jumala tahtmised õigesti ära arvanud? Pigem jääb meil üle vaid kahjurõõmsalt ühmata, et keegi ei jää ilma, sest kõik inimesed on patused, ja küllap Jumala kohtus ikka leiatakse igaühe kohta midagi, mille eest ta hoope saab. Ilmselt on aga Jumalal teistsugused mõõdupuud õigluse ja armu jaoks kui meie suudame seda siin maailmas ette kujutada. Loodame parimat. Aamen.

XVIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Kg 1:2. Kg 2:21-23)

Lugemine Koguja raamatust:

“Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, “tühisuste tühisus, ja kõik on otsekui tuuleõhk. Kõik, mis inimesel on, tuleb tema tarkusest, teadmisest ja oskusest, kuid ometi peab ta kõik jätma inimesele, kes pole selle kallal mingit vaeva näinud. Seegi on tühi töö ja väga paha. Sest mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast ja tööst – kõigest, millega ta teeb endale tüli päikese all. On ju kõik tema päevad täis kannatust ja tema tööst tuleb pahameelt, nii et ööselgi ei saa tema süda rahu, ja tühine on tema töö.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 95:1-2.6-7c.7d-9 R.7d.8a)

R: Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant.

Tulgem, hõisakem Issanda ees,

rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!

Tulgem tema palge ette tänamisega,

laulgem temale kiituselaule.

R:

Tulgem, kummardagem ja põlvitagem,

heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette.

Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,

tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.

R:

Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,

nii nagu Meribas, nagu Massa päeval kõrbes.

Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind proovile,

kuigi nad said näha minu vägevaid tegusid.

R:

(Teine lugemine Kl 3:1-5.9-11)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, kui te juba olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest te olete surnud, aga teie elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses.

Sellepärast suretage enestes see, mis on maine: kõlvatus ja häbitus, kired ja himud ning ahnus, mis on ebajumalateenistus. Ärge valetage üksteisele, sest te olete end lahti riietanud vanast inimesest ja tema tegudest ning olete end rüütanud uue inimesega, kes saab uueks Jumala näo järele, et teda ära tunda. Kui see sünnib, siis pole enam ei juuti ega kreeklast, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, umbkeelset, sküüti, orja ega vaba, vaid Kristus on kõik kõikide sees.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 24:42a.44)

Halleluuja. Olge ärkvel ja valvake,

sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mida teie ei oska ära arvata. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 12:13-21)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal ütles keegi rahva seast Jeesusele: “Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks minuga päranduse.” Aga Jeesus ütles talle: “Inimene, kes on seadnud mind teie üle kohtumõistjaks või jagajaks.” Ja ta ütles neile: “Vaadake ette ja hoidke end igasuguse ahnuse eest, sest ka külluses ei saa kellegi elu olenema sellest, mis tal on.”

Ja ta rääkis neile tähendamissõna ning ütles: “Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutles endamisi nõnda: “Mis ma nüüd teen? Mul ei ole kohta, kuhu võiksin oma vilja koguda.” Ja ta ütles: “Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad, kogun neisse oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, nüüd on sul palju head tagavaraks paljudeks aastateks – puhka, söö ja ole rõõmus.” Aga Jumal ütles talle: “Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult sinu hing! Kellele jääb kõik see, mida oled soetanud?” Nõnda on lugu inimesega, kes kogub endale tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, “Palve ja anumisega palvetage igal ajal!” – nii ütleb apostel Paulus oma kirjas efeslastele (6:18). Ning oma esimeses kirjas tessalooniklastele ta lisab: “Palvetage lakkamatult!” (1Ts 5:17). Nii see on: Jumal on meie looja, tema käest ei saa me midagi nõuda, saame ainult paluda.

Palumine on palvetamise olemuslik osa, see on sissejuhatus vestlusele Jumalaga, et kuulata, mida on temal meile öelda, mida ta meile vastab. Kuid palumine ei ole sama mis nõudmine: kui kedagi palutakse, siis jääb talle põhimõtteline õigus palujale ära öelda. 

Sellepärast tuleb alati mõelda järele, kas hoolsa palvetamise järel ei osutu siiski mõttekamaks püüda mõni probleem omaenda nõu ja jõuga ise ära lahendada, mitte loota ainult kellegi teise peale, kes peaks kogu töö meie eest ära tegema ainult sel põhjusel, et meil oli jultumust teda paluda.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armas kuulaja, Jumala palumine ei ole ainult palve, vaid see on ka õppetund. Kui Jumal meie palvet ei täida, siis on sellel kindlasti põhjus, ja me peame selle üle järele mõtlema. Kõiki inimesi tabavad siin maailmas vahel õnnetused, ning oleks üpris enesekeskne oodata, et Jeesus, kelle enda maine elutee jõudis ristisurmani, peaks agara palvetaja elu ülemäära mugavaks tegema. 

Niisiis, kui Jumal meie palveid ei täida, siis ei ole mõistlik sellest järeldada, et Jumal meist ei hooli või et teda pole üldse olemas. Kõigest, mida Jumal meile osaks annab, ei saa me muidugi aru, kuid vahel teame me ise väga hästi, et meie soovid on omakasupüüdlikud, ja reaalses maailmas saaks neid rahuldada ainult teiste inimeste arvelt.

Tänane evangeelium toob meile sellekohase näite. “Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks minuga päranduse.” pöördub keegi palvega Jeesuse poole. Pealtnäha üsna õiglane nõudmine ja kohtuasi. Kui me aga eeldame, et Jeesus teadis inimeste mõtteid ja kavatsusi, siis võib tema järgnevatest sõnadest nii mõndagi välja lugeda. 

Vastuse esimene lause kõlab küll mõnevõrra demagoogiliselt: “Inimene, kes on seadnud mind teie üle kohtumõistjaks või jagajaks!” No tegelikult on ju Jeesus kui Jumal kohtumõistjaks kõige loodu üle pisiasjadeski. Kuid need sõnad annavad mõista, et inimene ei ole loodud ainult palvemasinaks, vaid peab ka ise otsustama, ise oma saavutuste nimel vaeva nägema ja ka kaotustega leppima. Järgnevalt selgub veel ka Jeesuse vastuses sisalduva pahameele põhjus, kui ta paljastab küsija motiivi: “Vaadake ette ja hoidke end igasuguse ahnuse eest, sest ka külluses ei saa kellegi elu olenema sellest, mis tal on.” See tähendab: iga hinna eest oma materiaalsete õiguste eest võitlemine võib olla kahjulik inimese hingeõndsusele.

Aimatav on seegi, millest võis ebaõiglasena tunduv pärandusprobleem tekkida. Vanematelt oodati pärandusena enamasti talu, kuid üks talu oli väljakujunenud terviklik tootmisüksus ning selle jagamine laste vahel ei olnud mõeldav ilma tootmist kahjustamata. Lahenduseks oli komme jätta talu tervikuna kõige vanemale pojale, kes pidi siis teisi lapsi jõudumööda jalule aitama. Mõnel pool oli küll ka tavaks kohustus maksta õdedele-vendadele pärandusosad vähehaaval välja; see aga võttis väga kaua aega ning võis ikalduste või päritud võlgade tõttu lõputuseni venida või hoopis ära jääda. Kuid pärandamine oli ennekõike vanemate õigus – kui keegi lastest oli sõnakuulmatu, siis jäeti ta sageli pärandusest ilma. 

Armsad õed ja vennad, palvetada tuleb alati, aga mitte ainult liikumatus tardumuses käsi koos hoides. Palve peab saatma meid ka meie töös ja meie igapäevastes otsustes, millele palume Jumala õnnistust. Samuti ei maksa oodata, et Jumal täidab palveid, milles me kutsume teda oma pattude kaasosaliseks. Ja kui tema määrab meile saatuseks, et peame kusagil ebaõnnestuma ja kannatama ebaõiglust, siis võime uskuda, et seegi on meie huvides, meie hingeõndsuseks vajalik. Isegi kui meile sünnib midagi vapustavalt hirmsat, ka siis ei tohi me unustada, et Jumal on kõik andnud – temal oli õigus anda ja temal on õigus ka võtta. Kõigi saavutuste kõrval tuleb ju õppida ka kaotustega leppima.

Mis ka ei juhtuks, meie ülesanne ei muutu: meie peame ikka tegema järeldusi oma vigadest, kahetsema patte, nägema läbi oma lühinägelikke kavatsusi ja parandama meelt. Aamen.