Kuu: juuli 2025

XVII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Mo 18:20-32)

Lugemine esimesest Moosese raamatust:

Neil päevil ütles Issand Aabrahamile: “Kaebehääl Soodoma ja Gomorra pärast on valjuks tõusnud – jah, nende patud on väga rasked. Seepärast lähen ma alla ja vaatan järele, kas nad on teinud nii, nagu kaebehääl minuni kostis. Seda tahan ma teada.”

Ja kolm meest seadsid end Aabrahami juurest Soodoma poole teele. Aga Aabraham seisis ikka veel Issanda ees, astus lähemale ja ütles: “Kas tahad sa tõesti õige ühes jumalatuga hävitada? Võibolla on linnas viiskümmend õiget, kas sa tahad siis needki hävitada ega anna sellele paigale andeks viiekümne õige pärast, kes on linnas? Sa ei saa ju ometi hävitada õigeid ühes jumalatutega, et õigete käsi käiks samamoodi kui jumalatutel. Sa ei saa ju teha nõnda! Kas maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?” Ja Issand ütles: “Kui ma leian Soodoma linnast viiskümmend õiget, annan ma nende pärast kogu paigale andeks.”

Aga Aabraham vastas ja ütles: “Vaata, ma olen siiski nõuks võtnud Issandaga rääkida, kuigi ma olen põrm ja tuhk. Mis saab siis, kui viiekümnest õigest viis puudu jääb. Kas tahad sa siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja ta vastas: “Ma ei hävita, kui ma sealt leian nelikümmend viis õiget.”

Aga Aabraham jätkas: “Võibolla leidub seal nelikümmend õiget?” Ja ta vastas: “Siis ei tee ma seda neljakümne pärast.” Kuid Aabraham ütles: “Ärgu süttigu põlema Issanda viha, kui ma räägin: võibolla leidub seal kolmkümmend.” Ja ta vastas: “Ma ei tee seda, kui ma leian sealt kolmkümmend.” Seepeale Aabraham ütles: “Vaata, ma olen siiski nõuks võtnud Issandaga rääkida: võibolla on seal kakskümmend?” Ja ta vastas: “Ma ei hävita kahekümne pärast.” Ja veel korra küsis Aabraham: “Ärgu süttigu põlema Issanda viha, kui ma veel üksainuks kord räägin: võibolla on seal ainult kümme õiget?” Ja Issand vastas jälle: “Siis ei hävita ma kümne pärast.”

Ning kui Issand oli kõneluse Aabrahamiga lõpetanud, läks ta edasi. Aabraham pöördus aga koju tagasi.

See on Jumala Sõna.

Vastulaul (Ps 138:1-2. 3-5. 7e-8 R: 1b) 1-2. 3.6. 7.8. R:3a)

R: Kui ma sinu poole hüüdsin, võtsid sa mind kuulda.

Ma tänan sind kogu südamest,

inglite ees ma laulan ja mängin sinule.

Sinu templi poole ma langen silmili

ja kiidan kõrgeks su nime sinu helduse ja ustavuse pärast.

R:

Sest kõrgeks üle kõige

oled sa tõstnud oma nime ja tõotuse.

Kui ma sinu poole hüüdsin, võtsid sa mind kuulda

ja rohkendasid mu hingejõu.

R:

Tõesti, Issand on kõrge ja näeb madalat,

aga kõrgi ta tunneb ära juba kaugelt.

Kuigi ma kõnnin suure kitsikuse keskel, hoiad sina mind elus

ja sa sirutad oma parema käe mu vaenlaste viha vastu.

R:

Sinu parem käsi aitab mind,

Issand ise viib minu eest kõik lõpule.

Issand, sinu heldus kestab igavesti,

ära jäta oma kätetööd.

R:

(Teine lugemine Kl 2:12-14)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, koos Kristusega olete teie maetud ristimises, milles teid ka ühes temaga üles äratati, sest te uskusite Jumala väesse. Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud ning teid, kes te olite surnud patu ja oma ümberlõikamata ihu tõttu. Kuid sellegi on Jumal Kristusega koos elavaks teinud ja meile kõik meie patud andeks andnud. Tema on meie võlakirja kehtetuks teinud, samuti kõik seaduse sätted, mis olid meie vastu. Ja selle võlakirja on ta kõrvaldanud ning naelutanud risti külge.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 15:15b)

Halleluuja. Mina olen teid nimetanud oma sõpradeks,

sest teile olen ma ilmutanud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 11:1-13)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kord oli Jeesus ühes paigas palvetamas. Ja kui ta oli lõpetanud, ütles üks tema jüngritest temale: “Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” Tema aga ütles neile: “Kui te palvetate, siis öelge: Isa, sinu nimi olgu pühitsetud, sinu riik tulgu. Meie igapäevast leiba anna meile ikka ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu. Ja ära lase meil sattuda kiusatusse.”

Ja ta ütles neile: “Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja ta tuleks tema juurde ja ütleks: “Sõber, laena mulle leiba, sest üks mu sõpradest on teelt tulnud minu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda…” – kas saaks keegi teie seast vastata: “Ära tüüta mind, uks on juba riivis ja minu lapsed on ühes minuga voodis. Ma ei saa tõusta ja sulle anda.” Ma ütlen teile: kui ta ei tõuseks teisele leiba andma sõpruse pärast, siis tõuseks ta ometi tema pealekäimise pärast, ning annaks talle niipalju kui tal vaja.

Ja ka mina ütlen teile: paluge, siis teile antakse, otsige, siis te leiate, koputage, ja teile tehakse lahti. Sest kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele avatakse.

Missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks temale mao, või kui ta palub muna, annaks temale skorpioni. Kui nüüd teie, kes te olete kurjad, oskate anda head oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa Püha Vaimu neile, kes teda paluvad.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene tunnetab Jumalat sageli saatuse kaudu: kas teda õnnistatakse, pannakse proovile või karistatakse. Kuid saatus ei ole Jumal – saatus võib inimesele, kes palub kala, anda tõepoolest mao, või kui ta palub muna, anda skorpioni. Vahel aga võib saatus meiega ümber käia lausa loominguliselt, nii et peame olema valmis, et ta võib meie palvetele vastata hoopis ootamatute kombinatsioonidega sobivast ja sobimatust. Kuid just seesuguste keerdkäikude kaudu motiveerib Jumal meid palvetama, otsima oma elule mõtet ja koputama taevauksele lootuses, et see kord avaneb. 

Me palvetame: Kyrie eleison…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kord oli üks purjelaev teel üle mere, kui äkki puhkes torm. Kui tugev tuul purje lõhki rebis, mõtles laevakapten: “Kahju purjest, aga hea, et mast püsti jäi.” Kuid seda lohutust polnud kauaks: suured lained uhtusid üle teki ja murdsid peagi ka masti pooleks. Kapten ütles seepeale: “Hea, et jõudsime veel viimased vandid läbi raiuda, et murdunud mast laeva kummuli ei tõmmanud.” Torm aga möllas edasi, ja kui raskes lastis laev ei suutnud sellele vastu panna, oli kapten sunnitud andma käsu kallihinnaline kaup üle parda visata. “Tühja sellest lastist,” mõtles ta omaette, “kui vähemalt laeva kere tormi üle elaks.” Paraku ka see lootus ei täitunud… Lõpuks, hulpides põhja läinud laeva kerest pinnale jäänud lauatükil, ei mõelnud kapten enam purjele, ta ei mõelnud ka mastile, ega laevale ja selle lastile, vaid keskendus ainsale järele jäänud eesmärgile: kuidas päästa oma elunatuke. Siis oligi kõik äkki lihtne: Isa, sinu nimi olgu pühitsetud, sinu riik tulgu: meie igapäevast leiba anna meile ikka ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu; ja ära lase meil sattuda kiusatusse… Inimene oli teinud kõik, mis oli tema võimuses, ja edasine oli Jumala käes.

Inimese ja Jumala omavahelises suhtes on mõndagi iseäralikku, nii et seda tuleb käsitleda omamoodi kvantloogika alusel – see tähendab: inimese väljavaateid tuleb käsitleda sarnaselt kvantmehaanikale. Kvantmehaanika põhineb tõenäosusarvutusel, sest aatomist väiksemate osakeste käitumist pole võimalik päris täpselt mõõta. Elektronid, neutronid, positronid, kvargid ja leptonid on osakesed ja samal ajal lained, ning elektronmikroskoobi all on igasugune aine nähtav energiavärelusena; tänapäeva füüsikud samastavadki mateeriat energiaga.

Umbes samamoodi, armsad õed ja vennad, saame meie käsitleda oma elu reaalseid osakesi: meie kasvatust, meie haridust, omandust, ja juba tehtud tööd, samuti oma patte ja tahtmatuid eksimusi. Kõik see on aluseks tõenäosusarvutusele, kuidas end valmistada tuleviku vastu, mis kohtab meid justkui laine kujul, heites meid kord üles, kord alla.

Kuid nii nagu kõik laevad ei lähe põhja, ja nii mõnigi hukkunud laev jätab endast kogemuse, mille alusel teha uued laevad tormikindlamaks – samamoodi tuleb meilgi minna oma saatusele julgelt vastu, õppida oma vigadest, ning loota, et kui me ka ebaõnnestume, võib just kaotus maises elus osutuda koputuseks taevauksele, mis meile seepeale avaneb. Aamen.

XVI TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Mo 18:1-10a)

Lugemine esimesest Moosese raamatust:

Sel ajal ilmutas Issand ennast Aabrahamile Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal. Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees. Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani ning ütles: “Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine oma sulasest mööda! Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla! Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete, kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!” Ja nemad vastasid: “Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”

Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: “Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!” Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama. Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid. Siis nad küsisid temalt: “Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas: “Seal telgis.” Siis üks neist ütles: “Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 15:2-3 4.5. R:15)

R: Issand, kes tohib olla külaline su telgis.

See, kes elab laitmatult ja on õiglane,

räägib tõtt oma südamest;

kes ei peksa keelt ega tee teisele kurja

ega laima oma ligimest.

R:

Kelle silmis on nurjatud põlgust väärt,

kuid au sees need, kes kardavad Issandat;

kes annab vande enda kahjuks,

aga oma vannet ei murra.

R:

Kes ei anna oma raha laenuks

selleks, et kasu saada,

ega võta süütu vastu altkäemaksu.

Kes nii teeb, ei kõigu iialgi!

R:

(Teine lugemine Kl 1:24-28)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, ma olen rõõmus oma kannatuste üle, mida ma teie hüvanguks olen talunud. Kristuse ihu – see on kiriku – pärast täidan ma oma maises elus tema kannatuste mõõdu, sest ma teenin kirikut selle ameti kaudu, mille Jumal on minu kätte usaldanud. Selles ametis viin ma Jumala Sõna teie juures täide, kui ma kuulutan teile sellest saladusest, mis oli varjul muistsete aegade põlvkondade eest, nüüd on aga pühadele ilmutatud. Sest Jumal tahtis neile näidata, kui rikkalikuks ja ülevaks on see saladus rahvaste seas saanud – Kristus on teie seas, temas on lootus ja kirkus ning teda me kuulutamegi, et manitseda iga inimest ja õpetada talle kõike tarkust, et kõiki koos Kristusega täiuslikkusele juhtida.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 1:14.12)

Halleluuja. Sõna on lihaks saanud ja elanud meie keskel.

Kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta väe saada Jumala lasteks. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 10:38-42)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesus ühte külasse. Ja üks naine, nimega Marta, võttis ta oma majas vastu. Martal oli õde, nimega Maarja, ja temagi istus Issanda jalgade ees ning kuulas tema kõnet. Aga Martal oli tegemist mitmesuguste talitamistega. Siis tuli ta Jeesuse juurde ja ütles: “Kas sa ei hooli sellest, et minu õde laseb mul üksinda tööd teha – ütle talle ometi, et ta mind aitaks.”

Issand vastas talle: “Marta, Marta, sa muretsed ja teed endale tüli paljude asjadega, kuid vaja on vähe, õieti vaid üht. Ja Maarja on parema osa valinud, ning seda ei võeta temalt ära.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, ajakirjanduses on juba kahekümnenda sajandi algusest tuntud põhimõte: sellest, et koer hammustas inimest, ei saa korralikku kõmu-uudist – küll aga sellest, kui inimene hammustas koera. Seega tuleb olukorda, kus koer hammustas inimest, esitada nii, et hammustada tahtis hoopis inimene, aga koer, näe, jõudis ette… 

Kui me loeme uudiseid, siis peame alati mõtlema ka sellele, mis tuleb välja ridade vahelt, ning miks just sellest sündmusest just niimoodi meile teada antakse. Meenutada tuleb seejuures teistki lendsõna, et putru keedetakse kuumemalt kui seda süüakse. Muidu võib juhtuda, et kui veerandi võrra uskusime, siis saime juba poole võrra petta.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, noore preestrina sattus mulle kätte üks vana poolakeelne näidisjutluste raamat, mis pärines XIX sajandist. Üks neist kolletunud paberilt loetud lugudest on mulle meelde jäänud, ja see kõlas nii:

Kord kutsus piiskop enda juurde kolm töölist, kes olid kiriku katuse ära parandanud, et neile palk välja maksta. Piiskop seletas, et igaüks neist on oma tööga ühe kuldraha välja teeninud, aga see on nüüd nende valida, kas nad võtavad töötasuks vastu kuldraha, või selle asemel ühe usulise sisuga raamatu. Esimene tööline ütles: “Mina võtan raha, siis saan ma oma perele selle eest talveks küttepuud muretseda.” Teinegi oli rõõmus, sest tema saab nüüd oma lastele uued saapad osta. Kolmas tööline aga ütles: “Mul on vana voodihaige ema – ma võtan raamatu, siis saan seda talle pikkadel õhtutundidel ette lugeda.” Kui kolmas tööline raamatu kätte sai, leidis ta selle vahelt kolm kuldraha, mis piiskop oli sinna peitnud…

Mida küll taheti meile sellega öelda? Loo moraal võis olla mõeldud nii, et kui inimene otsustab usu kasuks, siis on ka tema maine kasu lõpuks palju suurem. Võib isegi oletada, et pahaaimamatult on edasi antud üks tõestisündinud lugu. Õpetlik on see lugu tõepoolest, kuid ridade vahelt tuleb välja hoopis teistsugune õpetlikkus kui esmapilgul paistis: nimelt, siis kui me oskame küsida, kas sel kolmandal töölisel olid küttepuud talveks juba varutud, ja kas tema laste saapad olid veel küllalt head ja sobivas suuruses? Või läks ta, lihtne inimene, kõrge piiskopihärraga silmitsi seistes lihtsalt ähmi täis ega suutnud üldse mõelda reaalsete vajaduste peale? Kõrvaliseks jääb antud loos seegi, et raamat oli usulise sisuga, sest see võeti töötasuna vastu kavatsusega vana haige ema aega viita. Lõpuks aga tuleb nentida, et piiskop, kes raske tööga elatist teenivate inimestega vagatsevaid mänge mängis, ei jäta samuti just eriti head muljet. 

Niisiis selgub, et sellel lool on märgatav topeltmoraal – lahtiseks jääb ainult küsimus, kas oli minu jutlusteraamatu kirjutaja lihtsalt naiivne ega saanud aru, mida ta tegelikult kirjutas? Või just ümberpöördult: ta esitas selle loo nimme vastuolulisena, et ärgitada lugejaid-kuulajaid ise mõtlema, õgvendama ise sirgeks õppeotstarbel kõveraks keeratud moraalimõõdupuud, ning alles siis juhinduma sellest oma reaalses igapäevaelus. 

Armsad õed ja vennad, kui Jeesus oleks Marta kaebuse peale ühmanud: “Maarja, mine oma õele appi!”, siis võib kahelda, kas see oleks pälvinud kohalolijate tähelepanu ja kas me võiksime sellest täna evangeeliumist lugeda. Mis aga tegelikult juhtus, mis motiividel keegi tegutses, selles me selgust ei saagi. Ootamatu olukord sunnib inimest reageerima otsekohe, ning alles tagantjärele tarkusega võis Marta mõista, et tegelikult oleks ta ise pidanud pöörduma otse Maarja poole ja teda appi kutsuma, mitte väljendama oma nördimust nii, et see jäi kõlama etteheitena pigem Jeesusele kui Maarjale. Samuti ei saanud Jeesus kui õpetaja juba oma autoriteedi säilitamise pärast öelda: “Oh jah, anna andeks, ma tõesti pannud tähele, et Maarja istub siin ega soovi sind üldse aidata…” Viimaks ei saa me ju sedagi päris kindlalt teada, kas Maarja istus Jeesuse jalgade ees huvist tema sõnade vastu, kas tegi ta seda lihtsalt laiskusest, või siis hoopis üleväsimusest; kas Jeesus pidas tähtsamaks Martale õppetundi anda või aitas ta Maarja delikaatselt hädast välja. 

Inimese elu siin maa peal on mitmetahuline, ja niisugusena peame me ka õppima seda nägema; me peame pöörama tähelepanu detailidele ja asjaoludele ning mõistma, millal tuleb istuda Jeesuse jalgade ees ja kuulata, millal tuleb teha tööd, millal ja kellele teha etteheiteid, mida öelda, mida ütlemata jätta. Aamen.

XV TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 5Mo 30:10-14)

Lugemine viiendast Moosese raamatust:

Neil päevil ütles Mooses Iisraeli rahvale: “Kuula Issanda, oma Jumala häält ja pea tema käske ja seadusi. Pöördu Issanda, oma Jumala poole kõigest südamest ja hingest. Sest see on käsk, mille ma sulle täna annan, mis ei käi üle sinu jõu ega ole sulle kättesaamatu. See pole kõrgel taevas, et sa peaksid ütlema: “Kes läheks meie eest taevasse ja tooks selle meile, et me saaksime seda kuulda ja täita?” See pole ka merede taga, et sa peaksid ohkama: “Kes küll läheks merede taha ja tooks selle käsu meile, et me saaksime seda kuulda ja täita?” Vaid see sõna on sulle väga lähedal – sinu suus ja sinu südames – ning seda saad sa täita.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 69:14.17. 30-31. 33-34 36-37)

R: Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda.

Ma tulen Sinu juurde palvega, Issand, Sinu hea meele ajal,

oma suures helduses vasta mulle, mu Jumal, minu ustav abimees.

Issand, võta mind kuulda oma armus ja helduses,

oma suure halastuse pärast vasta mulle.

R:

Ma olen viletsuses ja täis valu,

Jumal, Sinu abi kaitsku mind.

Kiituselaulus ma tõstan kõrgeks Jumala nime,

tänulaulus ma ülistan teda.

R:

Vaadake, teie maharõhutud, ja rõõmustage:

teie süda, kes te nõuate Jumalat taga, jääb elama!

Sest Issand võtab vaeseid kuulda ega põlga ära vangisolijaid.

Kiitku teda nii taevas kui maa, meri ja kõik, mis seal liigub.

R:

Sest Jumal päästab Siioni

ja ehitab Juuda linnad jälle üles.

Tema sulaste järelpõlv pärib maa

ja need, kes armastavad tema nime, jäävad elama.

R:

(Teine lugemine Kl 1:15-20)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Kristus on nähtamatu Jumala võrdkuju, esmasündinu, kes on sündinud enne kõike loodut. Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevas ja maa peal, mis nähtav ja mis nähtamatu, olgu [inglite koorid] “troonid” või “ülemused”, “valitsused” või “meelevallad” – kõik on loodud tema kaudu ja tema jaoks. Tema ise on aga enne kõike loodut, ja kõik, mis püsib, püsib temas ning tema on ihu pea, aga ihu – see on kirik. Tema on algus, esmasündinu surnute hulgast; tema on enne kõiki. Sest Jumal on arvanud heaks oma kõiges täiuses tema sees elada ja lepitada tema läbi enesega kõik – nii maapealsed kui taevased – siis, kui ta on Kristuse ristivere läbi rahu teinud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 14:23)

Halleluuja. Kes mind armastab, see elab minu sõna järgi,

minu Isa armastab teda ja tema juurde me tuleme. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 10:25-37)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tahtis üks seadusetundja Jeesust proovile panna. Ta tõusis püsti ja küsis: “Õpetaja, mida ma pean tegema, et ma pälviksin igavese elu?” Jeesus ütles talle: “Mis seaduses kirjas seisab? Kuidas sa sealt loed?” Aga tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest südamest, kõigest hingest, kõigest jõust ja kogu mõistusega, ning oma ligimest nagu iseennast.” Siis Jeesus ütles talle: “Sa oled õigesti vastanud, tee nii ja sa jääd elama.”

Aga tema tahtis veel suuremat õigust kätte saada ja küsis Jeesuselt: “Kes siis on minu ligimene?” Jeesus vastas: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus röövlite kätte. Kui need olid ta paljaks röövinud ja teda peksnud, läksid nad minema ja jätsid ta poolsurnult maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, aga kui ta teda nägi, läks ta temast kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kes teda märkas, kuid ometi edasi läks. Siis aga tuli sama teed üks samaarlane. Kui ta sellesse paika jõudis ja maaslamajat nägi, hakkas tal temast kahju; ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma veolooma selga ja viis ta öömajale ning kandis tema eest hoolt. Aga järgmisel hommikul andis ta majaperemehele kaks teenarit ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa peaksid veel tema peale midagi kulutama, selle maksan ma sulle tagasiteel.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele mehele, kes oli sattunud röövlite kätte?” Kirjatundja vastas: “See, kes tema peale halastas.” Jeesus aga ütles talle: “Mine siis ja tee nõndasamuti.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast… Nii on kirjas juba Vanas Testamendis. Armastada tähendab teenida ja töötada kaasa kõige heaga – see tähendab Jumalaga, kes on headuse kehastuseks –, ning head tuleb soovida ja teha ka kõigile inimestele. 

Kahjuks ütleb elukogemus meile, et kõik inimesed ei ole head. Seetõttu on raske vastata küsimusele missugust head tuleks soovida kurjale ligimesele, kes näeb headust nõrkuse ja rumalusena ning võimalusena häid inimesi kurjasti ära kasutada. Ja samuti: kas hea inimene, kes ennast ja teisi häid inimesi ei kaitse, ei ole mitte ainult hea, vaid ka arg, või isegi natuke rumal?…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kes on siis ikkagi minu ligimene? Tegelikult avaneb see küsimus palju huvitavamana, kui esitada küsimus vastupidi: kes ei ole minu ligimene? Arvestades meie kristliku poliitilise korrektsusega on sellele nüüd raske vastata. Sest variseri küsimusele, kes ON tema ligimene, vastab Jeesus tähendamissõnaga, mille järgi tuleks kõiki inimesi kohelda ligimestena.

Ärgem aga unustagem, millest lugu halastajast samaarlasest alguse sai: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus röövlite kätte. Kui need olid ta paljaks röövinud ja teda peksnud, läksid nad minema ja jätsid ta poolsurnult maha.” Nüüd saame küsida, kas olid ka need röövlid ligimeseks tollele vaesele mehele, kelle nad paljaks röövisid ja poolsurnuna maha jätsid? Kuidas tuleks nendega toimida? Kas mõista nende üle kohut juba siin maa peal ja võtta neilt võimalus röövimisi jätkata, või jätta kõik Jumala taevase kohtumõistmise hooleks? 

Kahjuks Jeesus neile küsimustele otseselt ei vasta, ja nii tuleb meil vastus välja lugeda ridade vahelt, Jeesuse enda käitumist analüüsides. Muidugi tuleb meil seejuures võtta arvesse, et Jeesus oli Jumala Poeg, mitte vaid lihtsurelik nagu meie. 

Evangeeliumi lugedes paneme tähele, et variseride ja saduseridega rääkis Jeesus hoopis teises toonis kui lihtsate inimestega; võib öelda, et varisere ja sadusere ta isegi lausa hurjutas – andis mõista, et nende süda on paadunud ning teadis, et hoolimata tema manitsustest nad ei paranda meelt. Jeesus rääkis ju oma rististki ammu enne, kui ta Kolgata mäel selle külge kinni naelutati – aga tema teadis muidugi ka seda, et ta tõuseb surnuist üles.

Kuid tõepoolest, Jeesus ei takistanud rahvaülemaid kurja tegemast, ta ei kutsunud inglite väehulkasid taevast laskuma ja neid karistama – ja nii jääme ka meie kahevahele. Ühest küljest saame aru, et kurjategijate ohjeldamine on mõistlik, kuid taipame samas, et päris viimase hinnangu annab igale inimesele ikka tema Looja.

Armsad õed ja vennad, kui Jeesus ütleb: “Ärge mõistke kohut, et teie üle kohut ei mõistetaks”, siis hõlmab see ka õigeksmõistmist. See tähendab, kui me tõelise kurjategija oma arguse või rumaluse pärast õigeks mõistame, siis oleme samamoodi karistuse ära teeninud kui süütu inimese süüdimõistmise eest. 

Kuid inimestena jäävad ka kurjategijad meie ligimesteks, kelle eest peame palvetama ja lootma, et nad parandavad meelt. Kuigi ilmselt ei sünni see kõigi kurjategijatega, siis on seda lootust vaja kõigile teistele – see tähendab eelkõige meile enestele. Meile peab jääma usk, et võime saada ise paremaks inimeseks ja õppida oma eksimustest; et oskame valida õiged vahendid ja käitumisviisid ning suudame oma vigu edaspidi vältida. Sest kui me kahetseme küll, aga teeme üht ja sedasama pattu üha edasi, kui me ise oleme tegelikult kaotanud usu meeleparandusse, siis miks peaks Jumal meid uskuma ja pidama meid headeks inimesteks? Aamen. 

XIV TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 66:10.12a-14c)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Rõõmustage ühes Jeruusalemmaga ja hõisake kõik, kes te armastate meie linna. Olge rõõmsad ühes temaga, teie, kes te tema pärast leinasite. Sest nii ütleb Issand: Vaata, ma juhin rahu tema juurde nagu jõe ja rahvaste rikkuse nagu tulvava oja. Et te saaksite ammutada lohutust ja juua rõõmuga tema rikkuse täiusest. Tema lapsi kantakse kätel ja kiigutatakse põlve peal. Ma lohutan teid otsekui ema ja teid lohutatakse Jeruusalemmas. Kui te seda näete, siis saab teie süda rõõmsaks ja teie ihu õitseb nagu värske rohi. Sest Issanda käsi on ühes tema sulastega.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 66:1-3a. 4-5. 6-7a 16.20 R:1)

R: Hõisake Jumala ees, kõik maad.

Hõisake Jumala ees, kõik maad,

mängige tema nime kirkusele,

ülistage teda austuse ja kiitusega.

Ütelge Jumalale: “Kui aukartustäratavad on sinu teod!”

R:

Kummardagu sind kogu maailm ja laulgu sulle kiitust,

laulgu kiitust sinu nimele.

Tulge ja vaadake Jumala tegusid,

aukartustäratav on tema töö inimlaste seas.

R:

Tema muutis mere kuivaks maaks,

ja me läheme jalgsi läbi vetevoogude.

Rõõmustagem tema üle,

tema valitseb igavesti oma vägevuses.

R:

Kõik, kes te kardate Issandat, tulge ja kuulake,

ma räägin teile, mida head on tema minule teinud.

Jumal olgu kiidetud, sest tema ei ole ära põlanud mu palvet

ega pööranud oma heldust minust kõrvale.

R:

(Teine lugemine Ga 6:14-18)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast galaatlastele:

Vennad, jäägu see minust kaugele, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, mille läbi maailm on minule risti löödud – ja mina maailmale. Sest ümberlõikamine ei tähenda midagi, samuti ümberlõikamatus, vaid uus loodu – see on tähtis. Ning neile kõigile, kes selle põhimõtte järgi elavad, olgu rahu ja halastus – neile ja Jumala Iisraelile. Edaspidi ärge olge mulle vaevaks, sest ma kannan Jeesuse vermeid oma ihus. Vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga. Aamen.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 10:27)

Halleluuja. Minu lambad kuulevad mu häält,

mina tunnen neid ja nemad käivad minu järel. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 10:1-12.17-20)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal valis Issand veel seitsekümmend jüngrit ja läkitas nad kahekaupa enese ees igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ja ta ütles neile: “Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele. Minge! Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega kingi ning teel ärge peatuge kedagi tervitama.

Aga kui te tulete kuhugi majja, öelge kõigepealt: “Rahu olgu sellele kojale.” Kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, kui aga ei ole, pöördub rahu teie peale tagasi. Kuid jääge samasse majja, sööge ja jooge mis teile pakutakse, sest töötegija on oma palka väärt. Ärge käige majast majja! Kui te lähete ja teid kuskil linnas vastu võetakse, siis sööge, mis neil on teile pakkuda. Tehke sealsed haiged terveks ja öelge neile: “Jumalariik on teie lähedal.”

Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid seal vastu ei võeta, siis minge välja tänavale ja öelge: “Ka tolmu, mis teie linnast on hakanud meie jalgade külge, me raputame maha teile tunnistuseks.” Ometi teadke, et jumalariik on teie lähedal. Ma ütlen teile: Soodomal ja Gomorral on sel päeval parem põli kui tollel linnal.”

Ja need seitsekümmend pöördusid rõõmuga tagasi ja ütlesid: “Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime peale!” Aga tema ütles neile: “Ma nägin saatanat nagu välku taevast maha langevat. Vaata, ma olen teile andnud meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal, ja miski ei tee teile iial kahju. Ometi ärge rõõmustage selle pärast, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, Jeesus on tunnistanud: “Ma nägin saatanat nagu välku taevast maha langevat.” See annab mõista, et kui Jeesus tõusis surnuist üles ja läks tagasi taevasse, siis saatan on ilmselt ikka veel siin all, maa peal, ja näib oma allalangemise välgulöögist üsna hästi toibunud olevat. Kusagil siin ta end nüüd peidab: vaatame siia paremale nurka… ei paista, ei siin vist teda praegu ei ole… ja vaatame vasakule ehk pahemale, siin peaks olema tõenäosus suurem… päris maise olendi kujul ta end hetkel ka siin ei näita. Aga vaadake igaks juhuks taskusse ka – ei, sellesse teise taskusse, kus on nutitelefon… sotsiaalvõrgud ja…

Mis teha, kusagilt nad ikka ju tulevad, need kiusatused ja kurjad mõtted, kõik ülepingutused ja minnalaskmised, head kavatsused, mis sillutavad põrguteed…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, looduses valitseb tasakaal, mis on omamoodi julm, aga samas oma tõhususes üsna mõistuspärane. Üks ebamõistlik faktor siin siiski on, mis looduse tasakaalust välja viib: see on inimene… Inimene on mõistuslik olend, kes oskab küsida oma päritolu ja looja järele ning kes vaevab oma pead küsimusega, miks ja missuguse ülesandega ta siia maailma saadeti, mida erilist peab ta siin ära tegema. Nii on ta algusest peale üritanud oma jumalate nimel maailma ümber teha.

Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide sekka, ütleb Jeesus. Kuidas seda mõista? Alustagem hundi perspektiivist: mis juhtub siis, kui hunt satub lambatarasse? Inimene ütleks kohe, et mõistlik oleks murda maha üks lammas, süüa sellest oma kõht täis ning hoida ülejäänud hilisemaks. Kuid tarasse sattunud hunt niimoodi ei käitu, vaid ta murrab maha kõik lambad. Miks? Aga sellepärast, et looduses ei ela saakloomad aedikusse kokkuaetuina, looduses peab hunt neid taga ajama, ja tema instinkt ütleb talle, et kättesaadud loom tuleb tappa. Kui aga neid loomi on palju ja neil puudub võimalus ära joosta, siis kahjuks ei ole evolutsioon paigaldanud hundi ajju midagi relee sarnast, mis teda antud olukorras ratsionaalsusele ümber lülitaks. Kuid olukord, kus hunt saab murda maha kogu karja, on tekkinud puhtalt inimese tõttu.

Kuidas aga paistab see võrdpilt inimese käitumise seisukohast? Tema ujub tihti vastuvoolu, ja see, mis looduses kindlasti ei toimiks, võib inimeste maailmas olla vägagi tulemusrikas. Looduses poleks lambal eriti suurt edu loota, kui ta püüaks hunte misjoneerida. Selle asemel, et lambalt rohusöömist õppima hakata, murravad hundid ta kohe maha ja panevad nahka… 

Isegi kui jätta kõrvale isiksusehäirega inimesed – kellest mõnedki on suuremad kiskjad kui neid võib vabast loodusest leida –, siis normaalsete inimeste maailmas on headusega kurjuse vastu minejal paremad väljavaated kui on lambal hundikarjas. Sest inimesed on mõistusega olendid – nii need, kes kuulutavad, kui need, kellele kuulutatakse. Kui sõnum on mõistlik, siis on kuulajal raske seda tähelepanuta jätta. 

Armsad õed ja vennad, loodus toimib ka tänapäeval samamoodi nagu muistegi: maod ja skorpionid ei ole oma loomuselt kurjuse kehastused, vaid nende mürk on mõeldud jahipidamiseks ja enesekaitseks. Nii pole ka inimese ülesandeks neid maa pealt ära hävitada, vaid lihtsalt hoida maod ja skorpionid oma eluasemetest eemal, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kohati on see kahtlemata keeruline, kuid igal juhul ülesanne, mis on mõistusega olendi vääriline. 

Jeesus on küll läinud ära taevasse, kuid ta on saatnud meile oma Püha Vaimu, kes peab võitlust saatana vastu, kes on samuti vaim. Inimene peab aga jääma mõistuse piiridesse ja mõtlema kaugemale ette, sest saatan on see, kellele meeldib pakkuda mugavaid ja kiireid mustvalgeid lahendusi, mis aga tekitavad pikemas perspektiivis suuremaid probleeme kui need, mida nad lahendavad. Aamen.