Kuu: juuni 2025

PÜHADE PEETRUSE JA PAULUSE SUURPÜHA

(Esimene lugemine Ap12 ,1-11)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil lasi kunigas Heroodes mõned koguduseliikmed kinni võtta ja neile kurja teha. Ja ta laskis Jaakobuse, Johannese venna, mõõga läbi hukata. Aga kui ta nägi, et see oli juutidele meeltmööda, käskis ta vangi panna ka Peetruse. See oli hapnemata leibade pühal, kui Heroodes tema vangitorni heitis ja seadis neljamehelise sõdurisalga teda valvama. Heroodes kavatses ta pärast paasapühi rahva ette tuua. Nii oli Peetrus vangitornis, aga kogudus palus tema pärast lakkamatult Jumala poole.

Aga viimasel ööl enne seda, kui Heroodes kavatses tema kohtu ette tuua, magas Peetrus aheldatult kahe ketiga sõdurite külge, ja tema mõlemal pool ja ukse ees valvasid vahisõdurid. Aga vaata, äkki seisis Issanda ingel seal, ning vangikong täitus heleda valgusega. Ingel puudutas Peetrust külje vastu ja ütles: “Tõuse ruttu üles!” Ahelad langesid Peetruse käte ümbert ära, aga ingel ütles talle: “Pane vöö vööle ja sandaalid jalga.” Ja Peetrus tegi nõnda. Ingel ütles talle: “Pane kuub selga ja tule minu järel.” Peetrus läks tema järel ega mõistnud, kas see, mis sünnib, on tõsi, või näeb ta nägemust. Ja nad möödusid esimesest vahipostist ja teisestki, ning tulid linna raudvärava ette; see avanes iseenesest ja nad läksid sisse, ning käisid üht tänavat pidi edasi. Siis läks ingel tema juurest ära. Kui Peetrus hakkas aru saama, mis oli sündinud, ütles ta: “Nüüd ma tean, et Issand on tõesti läkitanud oma ingli ja päästnud mind Heroodese käest ning kõigest, mida juudi rahvas on oodanud.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps34 ,2-3.4-5.6-7.8-9. R: 9a)

R: Vaadake ja nähke, kui hea on Issand.

Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus mu suul.

Issandast kiitleb mu hing, vaesed kuulevad ja rõõmustavad.

Ülistage Issandat ühes minuga,

kiitkem üheskoos kõrgeks tema nime.

R:

Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle,

ning tõmbas mind välja kõigist mu hirmudest.

Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust,

ja nende nägu ei saa punastama.

R:

Vaene hüüdis ja Issand kuulis teda

ja vabastas tema kõikidest ta hädadest.

Issanda ingel on kaitsva leerina nende ümber,

kes teda kardavad, ja teeb nad vabaks.

Vaadake ja nähke, kui hea on Issand,

õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.

R:

(Teine lugemine 2Ti4 ,6-8.16-18)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:

Mu armas, varsti tuuakse mind ohvriks, ja mu lahkumiseaeg on ligidal. Ma olen head võitlemist võidelnud, minu jooksmine on jõudnud lõpule, oma usule ma olen jäänud kindlaks. Nüüd on minu jaoks valmis pandud õigluse pärg, mille Issand – õiglane kohtumõistja – minule sellel päeval annab. Aga mitte üksnes mulle, vaid kõigile, kes tema ilmumist armastusega ootavad. Kui ma esimest korda enese eest kostsin, ei astunud keegi minu kaitseks välja, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu seda arvatagu neile süüks. Aga Issand seisis minu kõrval ja kinnitas mind oma väega, et minu kuulutamine oleks täiuslik. Tema tahtis, et paganad neid sõnu kuulda saaksid, sellepärast olen minagi otsekui lõvi suust välja kistud. Küllap Issand kisub mind välja kõigest kurjast, päästab mind ära ning aitab mind oma taevasesse kuningriiki. Temale olgu au igavesest ajast igavesti. Aamen.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 16,18)

Halleluuja. Sina oled Peetrus ja sellele kaljule rajan ma oma kiriku,

ning surmavalla väravad ei võida seda ära. Halleluuja.

(Evangeelium Mt16 ,13-19)

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist:

Kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelleks inimesed mind, Inimesepoega, peavad?” Ja nemad vastasid: “Mõned peavad sind Ristijaks Johanneseks, teised Eelijaks, mõned aga Jeremiaks või mõneks teiseks prohvetiks.” Siis küsis ta nende käest: “Aga teie, kelleks teie mind peate?” Siimon Peetrus vastas: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Jeesus kostis talle: “Õnnis oled sina, Siimon Joona poeg, sest seda pole sulle ilmutanud ei liha ega veri, vaid minu Isa, kes on Taevas! Ja mina ütlen sulle: sina oled Peetrus (see on Kalju) ja sellele kaljule rajan ma oma kiriku, ja surmavalla väravad ei võida seda ära. Mina annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, see on taevas lahti päästetud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, jurist on tavaliselt kohtus halb tunnistaja, sest ta teab üsna täpselt, kuidas seal tunnistusi tõlgendatakse ning kuidas saab end tunnistades paremasse valgusse asetada. Niisamuti on halb tunnistaja ka teadlane – ta on oma loogikaga seotud, ning kõik, mis ta ütleb, peab vastama tema teaduslikule kogemusele, tema uurimuste tulemusest kujunenud veendumustele.

Parim tunnistaja on pigem see, kes juhtunut seletada ei oska, kes ei ole suuteline midagi välja mõtlema, ning tal ei jää muud üle kui rääkida kõigest, mida ta nägi ja läbi elas, püüdmata mõista või oletada, mida see kõik võiks tähendada.

Järelikult on üsna haruldane, et keegi võiks olla samal ajal hea tunnistaja, hea jurist ja hea teadlane. Igaüks peab pigem leppima ühega neist rollidest. 

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kui me vaatleme kiriku ajalugu linnuperspektiivist, võib meile jääda mulje, et apostlid Peetrus ja Paulus olid lihased vennad või lausa kaksikud. Juba esimeste kristlike kirikute seas oli neid, mis olid pühitsetud mõlemale apostlile üheaegselt. Kui me aga vaatleme neid isikuid nii, nagu Uus Testament neist meile tunnistust annab, siis võib väita, et oleks raske leida kaht veel erinevamat inimest.

Siimon – kellele Jeesus andis lisanime ‘Peetrus’ – pärines Galileast, kus Jeesuski oli üles kasvanud. Evangeeliumite kohaselt kuulus ta esimeste hulka, kelle Jeesus oma jüngriks kutsus. Temast teame üpris vähe: ainult seda, et ta oli ilmselt lesk, ta oli Johannese poeg (Barjona), tema noorema venna nimi oli Andreas, ja nad kõik olid kalurid Genneesareti järvel. Missuguse hariduse nad olid saanud, see pole teada, kuid nende elukutse ei eeldanud kirjaoskust. On isegi võimalik, et Peetrus õppis lugema ja kirjutama alles pärast Jeesuse ülestõusmist, sest varem polnud tal seda otseselt vaja. Pole ju teada seegi, kas kirjutas Peetrus oma kirjad ise või ta ainult dikteeris.

Kuid just niisugused omadused teevad temast usaldusväärse tunnistaja, sest ta reageeris spontaanselt ja emotsionaalselt, isegi veidi lapselikult, ning omandas sellega leegitseva, kirgliku andumuse apostli kuulsuse. Ka ülestõusnud Jeesus esitas talle ainult ühe küsimuse, ja seda kolm korda: Siimon Johannese poeg, kas sa armastad mind? (Jh 21,15jj). Intellektuaalselt nõudlikumate küsimustega ta Peetrust proovile ei pannud.

Paulust võiks aga seevastu nimetada pigem just mõistuse apostliks. Paulus Tarsosest, juudi nimega Saul, on Uuest Testamendist tuntud kui esimene kristlik teoloog ning ka algkiriku ajastu tõhusaim misjonär. Kreekakeelses ümbruskonnas kasvanud ja seadusekuulekaks variseriks koolitatud Paulus kiusas alguses ristilöödud Jeesuse jüngreid taga. Jeesust ennast polnud ta teatavasti varem kohanud, alles ilmutus Damaskuse teel sundis teda poolt vahetama. Just seesmine ilmutus oli see, mis Paulust veenda suutis, sest kui Paulus oleks kohanud Jeesust inimesena, oleks ta temas leidnud palju küsitavusi, nii nagu teisedki variserid. Järjekindla teadlasena ei saanud ta aga oma südametunnistuse ees eitada seda, mida oli vahetult kogenud.

Paulusele, kes tundis hästi juudi ülemkihti, oli algusest peale selge, et Iisraelis ei anta kristlastele mingit võimalust – templil ja sünagoogidel oli evangeeliumi leviku vastu suur hulk tõhusaid vastumeetmeid. Nii nagu judaism oli üle elanud mitmeid vallutajaid ja okupante, suudeti samade jõududega seista ka kristluse vastu, ja Iisraelis juuriti see peagi välja; suurem osa jüngreid lõpetas pagenduses, ning kui Paulus poleks hakanud misjoneerima paganaid, poleks kristlus ilmselt nii laialt levinud.

Peetrusega kohtus Paulus omaenda tunnistuse järgi kolm korda: kaks korda Jeruusalemmas ja ühe korra Antiookias. Viimasest kirjutab ta oma kirjas galaatlastele (Gal 2,11 jj), kuidas tal tuli Peetrust manitseda; Peetrus nimelt ei olnud järjekindel selle suhtes, kas paganakristlased peavad täitma juudi kombeid või mitte – see on ümberlõikamist, sealihast keeldumist jms. Siis mõistis ka Peetrus, et ainuüksi leegitseva andumusega ei saa kõiki probleeme ja konflikte lahendada. 

Oma teises kirjas andis Peetrus Paulusele veidi iroonilisena kõlava vastulöögi, nagu ta ütles: “Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus. Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda. Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.” (2Pe 3,14-16) Hilisem ajalugu on meile näidanud, kui väga oli Peetrusel õigus, kuigi Peetrus ise ei üritanud oma arvamust kuidagi lähemalt lahti seletada.

Armsad õed ja vennad. Võibolla on Peetruse ja Pauluse suurpüha tähtsaim sõnum selles, et ainult mõistuse ja loogika põhjal on religiooni probleemide lahendamine sama võimatu kui ainuüksi tunnete ja andumusega. Mõlemad on olulised ja kuuluvad lahutamatult kokku, nii nagu Peetrus ja Paulus lugematute katedraalide fassaadidel ja altaritel.

Jeesus mängis tihti paradoksidega – vastuolulisusega, milles öeldu üks pool neutraliseerib teise. Näiteks: “Esimesed peavad saama viimseteks ja viimsed esimesteks…” (Mt 19,30), “Kes tahab oma elu päästa, see kaotab selle…” (Mt 16,25). Kuid tegelikult ei pruugi siin olla tegu niivõrd vastuoludega, kuivõrd tasakaaluga ratsionaalse mõtlemise ja emotsionaalse tarkuse vahel. Hea matemaatik on harva hea vaatleja, kes märkab kõiki vajalikke üksikasju oma arvutuse algandmete tarvis. Seevastu intuitiivne “südameinimene” märkab jälle liiga palju detaile, et suuta need ühte süsteemi viia. Peetrus vajab Paulust ja Paulus Peetrust, ja meie vajame neid mõlemaid – vajame inimesi, kellel on meist erinevad vaimuanded, kellega me vastastikku üksteist täiendame, kellelt võime õppida midagi, mille peale me ise kunagi ei tuleks. Aamen.

XII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Sk12,10-11)

Lugemine prohvet Sakarja raamatust:

Nii ütleb Issand: “Ma valan Taaveti koja ja Jeruusalemma elanike peale välja oma kaastunde- ja palvevaimu. Siis nad vaatavad selle peale, kelle nad on läbi torganud, ning kaeblevad tema pärast nõnda, nagu nutetakse taga ainsat last. Ja nad nutavad tema pärast kibedasti nagu nutetakse esmasündinu pärast. Sel päeval on Jeruusalemm täis leinakaebust, nii nagu oli Haddad-Rimmoni pärast Megiddo orus.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps63 ,2.3-4. 5-6. 8-9)

R: Minu hing igatseb Issandat.

Mu Jumal, sind ma otsin üha,

sinu järele januneb mu hing.

Sind igatsedes vaevleb mu ihu

nagu põuast pragunenud maa.

R:

Ma vaatasin pühamus su poole,

et näha sinu vägevust ja kirkust,

sest sinu heldus on parem kui elu,

sind ülistavad mu huuled.

R:

Ma tahan sind kiita kogu eluaja,

sinu nimel tõsta palves oma pihud.

Sa toidad mind otsekui pidusöögil

ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.

R:

Tõesti, sina oled minu abimees,

sinu tiibade varju all ma hõiskan.

Minu hing on sinusse kiindunud,

sinu parem käsi hoiab minust kinni.

R:

(Teine lugemine Ga3 ,26-29)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast galaatlastele:

Vennad, nüüd olete teiegi usu läbi Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest kõik, kes teie seast on ristitud Kristusesse, on Kristusega rüütatud. Ei ole siin enam ei juuti ega kreeklast, ei orja ega vaba, ei meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te aga olete Kristuse päralt, siis tähendab see, et te olete Aabrahami sugu ja tema tõotuse pärijad.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 8,12)

Halleluuja. Mina olen maailma valgus, ütleb Issand,

kes minu järel käib, sellel on igavene elu. Halleluuja.

(Evangeelium Lk9 ,18-24)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal, kui Jeesus oli ühes oma jüngritega üksi palvetamas, küsis ta nendelt: “Kelleks inimesed mind peavad?” Ja nemad kostsid temale: “Ristijaks Johanneseks, mõned aga Eelijaks, mõned jälle arvavad, et keegi muistsetest prohvetitest on üles tõusnud.” Siis küsis ta nende käest: “Aga teie, kelleks teie mind peate?” Peetrus ütles: “Jumala Messiaks.”

Ning Jeesus hoiatas neid ja keelas neil sellest kellelegi rääkimast, öeldes: “Inimese Poeg peab palju kannatama ja ära põlatama rahvavanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate poolt. Ta tapetakse, kuid kolmandal päeval ta äratatakse üles.” Ja ta pöördus kõikide poole ning ütles: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist iga päev enda kanda ning käigu minu järel. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, see kaotab selle, kes aga kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kes tahab käia Jeesuse järel, võtku oma rist ja järgnegu talle. Rist – see on ilus sümbol, riste näeme altaritel ja kirikute tornidel, risti saab kaelas kanda ja seinale panna. Kas me aga tajume, mida see tegelikult tähendab? Kanda suurt puust risti, põudpalaval päeval, piitstest verele pekstud seljal, tunda kuidas jämedad naelad läbi käte ja jalgade lüüakse ja kuidas ristil rippudes tuleb iga hingetõmbe eest võidelda…

Ega me vist ikka ei suuda seda tajuda, meil on selleks veel liiga hea elu… ning nii inimkeha kui teadvus teevad kõik endast sõltuva, et pigem ikka vähem kannatada, vältida järjest väiksemaid ebamugavusi. 

Evangeelium aga ei räägi meile sellest väikest kullast või hõbedast ristikesest, mida kaelas kantakse…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimese elumissioon, tema kannatamise ja kirgastumise lugu algab äratundmisest, kes ta on ja mida ta peab tegema, kellena ta ennast tunneb ja mida arvavad temast teised. Nii küsib ka Jeesus tänases evangeeliumis: kelleks teie mind peate, ning samamoodi peame meie küsima endalt, kelleks me peame ennast ja kelleks peavad meid teised.

Mul on sellega oma kogemus. Kui ma oma esimeses koguduses värske vikaarina tööle asusin, küsisin kord oma tollase ülemuse majapidajannalt, kuidas kogudus minusse suhtub, mida minust räägitakse?

“Oi, väga hästi räägitakse!”, kinnitas tema seepeale rõõmsameelselt.

“Aga mida siis räägitakse? Mis kogudusele minu juures meeldib?”, usutlesin uudishimulikult.

Üle majapidajanna näo libises emalik naeratus, kui ta ütles:

“Öeldakse, et on väga tore preester: ta on noor, pikka kasvu, räägib selge häälega ja laulab ilusasti…”

Ausalt öeldes olin selle vastuse peale natuke nördinud – tuli välja, et kogudus oli tähele pannud vaid ainuüksi neid mulle looduse poolt kaasa antud omadusi, milles mul endal ei olnud kõige vähematki teenet. Mina olin ikka tahtnud kogudusele öelda midagi tarka, neile edasi anda kõike, mida olin äsja seminaris õppinud – ja nüüd äkki jäi mulle mulje, et sellel, mida ma rääkisin, polnud mingit tähtsust, piisas vaid nagu nukk noor ja sile välja näha…

Muidugi on üldiselt paras julgustükk küsida, mida inimesed sinust arvavad. Aga kui juba küsid, siis tuleb ka olla valmis, et see, mida kuuled, ei pruugi olla sugugi meeltülendav. Jeesusel läks selles mõttes paremini kui minul: vähemalt üks tema jüngritest oli ära tundnud tema olemuse ja missiooni nii, nagu ta seda ise mõistis. Samas – nagu vastusest selgus – polnud jüngrite kui lihtsate inimeste tutvusringkonnas ilmselt kedagi, kes oleks pidanud Jeesust valeprohvetiks või muidu kurjategijaks. Kui teda arvati olevat Ristija Johannese või ühe prohvetitest, siis võib sellest välja lugeda, et lihtsam rahvas mõtles temast hästi.

Kuid just sellest lähtudes võib aru saada, miks hakkas Jeesus rääkima, et ta põlatakse ära, et ta peab kannatama ja minema ristile. Nimelt oleksid jüngrid vastasel korral kohe küsinud: “Noh, kas juba…? Millal istud sa Jumala paremale käele ja paned Iisraeli vaenlased oma jalgealuseks järiks (Lk 20:42-43), millal hakkab Jumala päike paistma nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarju orus, millal saavad meie jalad käia rahuteed?” (vrd Lk 1:78-79)

Armsad õed ja vennad, see suur rahuaeg tuleb, tuleb kindlasti – aga keegi ei tea, millal… Kuid enne seda sünnib palju segadust: ka meile võib osaks langeda, et oleme need, kes kannavad omaenda ja lisaks veel oma ligimeste risti – või siis vastupidi: need, kes oma risti õlalt maha libistavad; me võime leida end nende hulgast, kes lasevad panna raskeid riste teiste inimeste õlgadele, kuid ei taha neid riste ise sõrmeotsagagi puudutada.

Sellepärast peame aeg-ajalt ikka endalt küsima, kelleks nende seast me arvame end olevat, ning kelleks peavad meid inimesed, kes meid tunnevad? Ja kui nad arvavad meist halvasti, kas pole neil äkki õigus? Aamen.

KOLMAINUPÜHA C AASTAL

(Esimene lugemine Õp 8:22-31)

Lugemine Õpetussõnade raamatust:

Issand on mind loonud oma töö alguses, esimeseks oma loodute seas muistsetest aegadest peale. Igavikust alates sain ma kuju, kaugetest aegadest enne maailma algust. Ürgmerd polnud veel, kui ma sündisin, allikad polnud veel hakanud voolama. Enne kui mäed tekkisid, olin mina juba sündinud – enne kui künkad said olema. Tema ei olnud teinud veel maad – ei välju ega kindlat mandripinda; kui tema lõi taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas silmapiiri ürgvete kohale ja kinnitas taevasse pilverüngad. Ma olin seal, kui ta pani allikad voolama ürgvete voogudest, seadis merele piiri ja keelas tal sellest üle astuda. Ma olin tema kõrval nagu usaldusalune, kui ta ehitas maailma alusmüüri. Ma olin talle rõõmuks päevast päeva, mängisin tema ees igal ajal. Ma mängisin maa pinnal, mille tema oli loonud, ja tundsin rõõmu inimlaste pärast.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 8:4-5. 6-7. 8-9)

R: Issand, Sinu nimi on vägev üle kogu maa.

Kui ma vaatan taevast, sinu sõrmede loomingut,

kuud ja tähti, mille oled kinnitanud laotusse –

mis on inimene, et sa temale mõtled,

inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?

R:

Sa oled ta teinud alamaks Jumalast ainult pisut,

krooninud teda au ja kirkusega,

pannud ta valitsema sinu käte tööde üle,

seadnud kõik tema jalge alla.

R:

Kõik lambad, kitsed ja veised,

kõik metsloomad väljal,

kõik linnud taeva all ja kalad meres,

kõik, kes liiguvad mereradu mööda.

R:

(Teine lugemine Ro 5:1-5)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, me oleme usu läbi õigeks saanud ja nüüd on meil rahu Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme armule ligi pääsenud ja selles armus me püsime, ning oleme uhked oma lootuse üle Issanda kirkusele vastu minna. Ometi mitte ainult selle pärast: me oleme uhked ka oma ahistuse üle, sest me teame, et ahistus teeb kannatlikuks, kannatlikkus püsivaks, püsivus annab lootuse, ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ilm 1:8)

Halleluuja. Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,

temale, kes ta oli, on ja tuleb taas. Halleluuja.

Evangeelium (Jh 16:12-15)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Mul on teile veel palju öelda, kuid praegu te ei suuda seda mõista. Aga kui tuleb tema – Tõe Vaim –, siis juhatab ta teid tõe sisse. Tema ei räägi iseendast, vaid sellest, mida ta kuuleb, ning kuulutab teile ette seda, mis tulevikus sünnib. Tema laseb mu kirkusel avalikuks saada, sest minu omast ta võtab ja kuulutab teile. Kõik, mis kuulub Isale, on ka minu päralt, sellepärast ma ütlesingi, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, elus tuleb vahel ette pingelisi olukordi, kus tülid ja hirm tuleviku ees teevad meid rahutuks. Neil perioodidel võime ootamatult näha meeldivat unenägu, milles oleme taas lapsepõlvekodus, ammu surnud kallid inimesed on elus ja kõik argieluprobleemid on kadunud… Ärgates leiame end aga taas hingematvate eluraskuste keskelt.

Ilmselt veel sagedamini juhtub aga seda, et inimene näeb õudusunenägu: et ta on vangis ja teda süüdistatakse alusetult, ta on eksamil, kuid tal pole õrna aimugi mida ta peaks vastama, ta kukub kõrgelt ja tunneb surmahirmu – aga kui ta seepeale ärkab, valdab teda kergendustunne: oh, see oli vaid uni.

Kunagi peavad aga kõik inimesed surema, ja kui tuleb viimne kohtupäev ning surnud äratatakse üles, siis sõltub ärkamine sellest, kuidas me käitusime siin maailmas; siis selgub, kas me ärkame halvast unenäost, või me ärkame hoopis heast unenäost ja halb unenägu alles algab.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, selleks, et ärgata igavesse ellu, tuleb järgida tõde, elada tõe vaimus – nii lihtne see ongi! Või tegelikult… ei ole see üldse lihtne, sest enne, kui me saame tõde järgida, tuleb teada, mis on tõde! Siin avanebki inimese elu suurim vastuolu: kuidas saaks ta teada tõde iseenda kohta, kui ta pole ennast loonud; kui ta sünnib siia maailma väeti lapsena, kellel läheb aastaid enne kui ta saab hakata kasutama oma mõistust ja ära tundma esimesi tõdesid – tõdesid, mis on tema enda arusaamise piirides täiesti mõistetavad, kuid millest tuleb aja jooksul järk-järgult loobuda. 

Näiteks jõuab kasvades teadvusse, et isa ja ema ei ole kõikvõimsad, et inimesed võivad olla silmakirjalikud ja õpetada tõe pähe kavalaid valesid, mis on neile kasulikud, mille abil saavad nad nooremaid ja rumalamaid ära kasutada. Kuid ka teisipidi: ka enda käitumist analüüsides paneme tähele, et oma tõe eest võitlemine põrkub kokku teiste inimeste tõdedega, mis pole sageli mitte millegi poolest paremad ega havemad. Ka meie ise võime muutuda ärakasutajateks – mitte ainult ohvriteks, vaid ka kurjategijateks.

Elukogemuste valgusel hakkab selgeks saama, et tõe mõiste on liiga ülev, liiga kaugeleulatuv, et inimene võiks seda haarata, mõista omaenda olemasolemise ja eesmärgi müsteeriumi. Üdini maise elusolendi jaoks eksisteerib aga tegelikult ainult kaks tõde: esiteks, selge on, et me oleme olemas, ja teiseks, me teame, et kõik maised elusolendid on surelikud. Just sellest viimasest masendavast kaduvuse tõest on Looja saatnud meid päästma oma Poja, kes kinnitas meile, et me ei ole pelgalt bioloogilised olendid, vaid meil on ka surematu vaim, meile on antud võime võtta vastu Jumala Püha Vaimu, saada Püha Vaimu kaastööliseks.

Armsad õed ja vennad, inimese elu koosneb ajaliselt minevikust, olevikust ja tulevikust. Minevik on oluline kogemuste seisukohast, olevik on tähtis tegude poolest, mida ette võetakse, tulevik aga on usu valdkond, ning seda kannab lootus, seda kannab meie igatsus selguse järele. Tuleviku tulemine on sama reaalne kui see, et minevik on olnud ja et olevik on käes. Tõde selle kohta, et kõik maine on kaduv, ei ole eesmärk, mille nimel elada. Kogu inimkonna ajalugu annab meile tunnistust sellest, et kaugemat tulevikku hõlmav fantaasiamaailm on inimesele kui mõtlevale olendile omane. Spontaanselt tekkinud religiooni elemente leitakse ka täielikus eraldatuses elanud rahvaste juurest.

Kuid vaata, siin on midagi enamat kui inimese tarkus! Pühimas Kolmainsuses on Looja end ise ilmutanud ning avaldanud meile tõe tuleviku kohta, mis on tähtsam minevikust ja olevikust. Kuid meie jaoks sõltub see tulevik meie tegudest, mida me oleme minevikus teinud ja mida olevikus teeme. Aamen.

NELIPÜHI C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 2:1-11)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja, kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli, nii nagu Vaim andis rääkida.

Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin, jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias, Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega –, kreetalased ja araablased… Kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala suurtest tegudest?

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 104:1ab.24ac. 29bc-30 31.34. R:30)

R: Saada oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

Kiida, minu hing, Issandat,

Issand, minu Issand, sina oled väga suur.

Kui arvukad on sinu teod, Issand,

kogu maa on täis sinu loodut.

R:

Kui sa võtad neilt hingamise,

nad heidavad hinge ja muutuvad jälle põrmuks.

Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,

sina teed uueks maailma palge.

R:

Issanda kirkus püsigu igavesti,

Issand olgu rõõmus oma tegude üle.

Olgu mu laul Issandale meele järgi,

sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.

R:

(Teine lugemine 1Ko 12:3b-7. 12-13)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad kui vabad –, meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud.

See on Jumala Sõna.

VENI SANCTE SPIRITUS

Püha Vaimu vägevus,

süüta oma sügavus

kirkus meile särama.

Tule vaeseid aitama,

vaimuvalgust jagama,

valvama meid õpeta.

Oled parim lohutus,

õnnis hingekülastus,

vaim meis üles ärata.

Mures oled leevendus,

kuumal päeval jahedus,

silmist pisar kuivata.

Ustavate südamed,

hinge aimamatud teed

täida oma armuga.

Muidu kõik on mõttetu,

patune ja sisutu,

kui Sa meid ei juhata.

Puhtaks tee, mis rikutud,

jooda põuast piinatut,

hingehaavad paranda.

Meie kõrkust painuta,

kalkus üles sulata,

valest aita hoiduda.

Rohket heldust osuta,

usulootust sisenda

oma seitsme anniga.

Anna vooruslikkust sa,

surmatunniks valmista,

lase õndsust pälvida.

(Keskaegne hümn “Veni Sancte Spiritus”
tõlge: Rein Õunapuu)

(Salm enne evangeeliumi)

Halleluuja. Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed

ja süüta meis oma armastuse tuli. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 15:16-1719-23)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

“Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti. Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Kuid Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, ma arvan, et paljudele meist on osaks saanud kogemus kohtumisest kiusliku ateistiga, kes küsib põlglikult irvitades: “Nooh, kus on siis nüüd sinu jumal? Vaata, kui palju on maailmas kannatusi: korruptsiooni, sõdu, piinamist ja tapmist!… Tõesta mulle nüüd, et Jumal on olemas!”

Seesugune vastasseis on kindlasti ebameeldiv ja solvav, sest mõnitusena esitatud küsimus ei ole mõeldud arutleva vestluse alustamiseks. Mis siis teha, kas minna selle ateistiga kaklema? Nojah, paraku tõestaksime vägivalda kasutades küll mitte Jumala, vaid hoopis kuradi olemasolu… Tegelikult meie ei peagi vastama, küll Jumal vastab sellele ateistile kord ise.

Meil aga tuleb Jumala ees tunnistada omaenda arvukaid patte…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mida me peaksime tegema siis, kui meil on ilmselt õigus, aga me ei saa seda hetkel kuidagi tõestada? Ebameeldiv tunne, kahtlemata! Kuid ebameeldivaid tundeid on teisigi, ja paljusid neist võime märgata juba loomade juures. Näiteks võime ette kujutada, kuidas tunneb end kass, kes hiireaugu kõrval varitseb: vahel kestab see väga pikka aega, enne kui avaneb võimalus rünnata. Nii kaua peab kiskja loom oma kannatamatust taltsutama, tõrjuma tüdimust, mis sunnib loobuma, keskenduma lootusele, et tema jaht osutub edukaks. Samuti peab aga ka saakloom leidma julgust edasi elada, kui ta näeb, kuidas tema kõrval keegi karjast maha murtakse; ta ei tohi keskenduda sellele, mis on kadunud, vaid sellele, mis on järel – mitte tarduma, vaid põgenema. 

Loomad ei mõtle ilmselt sõnadega nii nagu inimesed, kes omaenda käitumist ja selle motiive oma sisetunnete põhjal kirjeldada oskavad. Kuid juba üsna madalal arenguastmel olevate elusolendite puhul võib oletada, et nende loomus töötab umbes sarnase skeemi järgi kui inimeste oma. Puudus tekitab vajaduse, vajadusest lähtub kavatsus, kavatsuse aluseks on usk, et selle täitumine on võimalik, ja lootus, et kavatsetud ettevõtmine käesoleval juhul ka tõesti õnnestub. Kui aga soovitu jääb hoolimata jõupingutustest kättesaamatuks, on tarvis teatud kompensatsioonimehhanismi – midagi lohtuse sarnast, mis leevendab läbikukkumise kogemusega kaasnevat masendust ja aitab koguda jõudu uueks ürituseks.

Armsad õed ja vennad, sõnaga “lohutus” kaasnevad üldiselt mälestused lapsepõlvest, kui vanemad haiget saanud põlvele peale puhusid, et lapse tähelepanu valust kõrvale juhtida, tema pead silitasid ja kinnitasid, et kohe-kohe läheb valu üle. Nagu minu vanaema mulle ikka ütles: läheb üle, läheb üle, enne kui noore naise saad… Ja juba hakkabki väike pisarates poiss õhinal juurdlema selle üle, kuidas ta suureks kasvab ja naise võtab – ja nutuhoog on nagu võluväel lõppenud…

Jumalasse saab inimene ainult uskuda – usk ei ole teadmine, vaid see on otsustamine tõenäosuse alusel. Usule toetumine aga eeldab leppimist, et suur osa maailma ja omaenda olemusest jääb inimesele ebaselgeks. Jumalasse uskudes tuleb tal arvestada oma küündimatusega ja lohutada ennast – see tähendab, tal tuleb tõrjuda oma teadvusest neid küsimusi, mis ei vii selles elus kuhugi välja, ning lükata edasi neile vastamine, teades, et vastus kunagi kindlasti tuleb. Kuid seesama usk kinnitab, et meie olemuse murdepunkt on antud meie eneste kätte – murdepunkt, mis otsustab, kas igaviku Jumala vastus meie maapealsetele küsimustele saab meile meeldima või mitte. Aamen.