Kuu: juuni 2025

KOLMAINUPÜHA C AASTAL

(Esimene lugemine Õp 8:22-31)

Lugemine Õpetussõnade raamatust:

Issand on mind loonud oma töö alguses, esimeseks oma loodute seas muistsetest aegadest peale. Igavikust alates sain ma kuju, kaugetest aegadest enne maailma algust. Ürgmerd polnud veel, kui ma sündisin, allikad polnud veel hakanud voolama. Enne kui mäed tekkisid, olin mina juba sündinud – enne kui künkad said olema. Tema ei olnud teinud veel maad – ei välju ega kindlat mandripinda; kui tema lõi taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas silmapiiri ürgvete kohale ja kinnitas taevasse pilverüngad. Ma olin seal, kui ta pani allikad voolama ürgvete voogudest, seadis merele piiri ja keelas tal sellest üle astuda. Ma olin tema kõrval nagu usaldusalune, kui ta ehitas maailma alusmüüri. Ma olin talle rõõmuks päevast päeva, mängisin tema ees igal ajal. Ma mängisin maa pinnal, mille tema oli loonud, ja tundsin rõõmu inimlaste pärast.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 8:4-5. 6-7. 8-9)

R: Issand, Sinu nimi on vägev üle kogu maa.

Kui ma vaatan taevast, sinu sõrmede loomingut,

kuud ja tähti, mille oled kinnitanud laotusse –

mis on inimene, et sa temale mõtled,

inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?

R:

Sa oled ta teinud alamaks Jumalast ainult pisut,

krooninud teda au ja kirkusega,

pannud ta valitsema sinu käte tööde üle,

seadnud kõik tema jalge alla.

R:

Kõik lambad, kitsed ja veised,

kõik metsloomad väljal,

kõik linnud taeva all ja kalad meres,

kõik, kes liiguvad mereradu mööda.

R:

(Teine lugemine Ro 5:1-5)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, me oleme usu läbi õigeks saanud ja nüüd on meil rahu Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme armule ligi pääsenud ja selles armus me püsime, ning oleme uhked oma lootuse üle Issanda kirkusele vastu minna. Ometi mitte ainult selle pärast: me oleme uhked ka oma ahistuse üle, sest me teame, et ahistus teeb kannatlikuks, kannatlikkus püsivaks, püsivus annab lootuse, ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ilm 1:8)

Halleluuja. Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,

temale, kes ta oli, on ja tuleb taas. Halleluuja.

Evangeelium (Jh 16:12-15)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Mul on teile veel palju öelda, kuid praegu te ei suuda seda mõista. Aga kui tuleb tema – Tõe Vaim –, siis juhatab ta teid tõe sisse. Tema ei räägi iseendast, vaid sellest, mida ta kuuleb, ning kuulutab teile ette seda, mis tulevikus sünnib. Tema laseb mu kirkusel avalikuks saada, sest minu omast ta võtab ja kuulutab teile. Kõik, mis kuulub Isale, on ka minu päralt, sellepärast ma ütlesingi, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, elus tuleb vahel ette pingelisi olukordi, kus tülid ja hirm tuleviku ees teevad meid rahutuks. Neil perioodidel võime ootamatult näha meeldivat unenägu, milles oleme taas lapsepõlvekodus, ammu surnud kallid inimesed on elus ja kõik argieluprobleemid on kadunud… Ärgates leiame end aga taas hingematvate eluraskuste keskelt.

Ilmselt veel sagedamini juhtub aga seda, et inimene näeb õudusunenägu: et ta on vangis ja teda süüdistatakse alusetult, ta on eksamil, kuid tal pole õrna aimugi mida ta peaks vastama, ta kukub kõrgelt ja tunneb surmahirmu – aga kui ta seepeale ärkab, valdab teda kergendustunne: oh, see oli vaid uni.

Kunagi peavad aga kõik inimesed surema, ja kui tuleb viimne kohtupäev ning surnud äratatakse üles, siis sõltub ärkamine sellest, kuidas me käitusime siin maailmas; siis selgub, kas me ärkame halvast unenäost, või me ärkame hoopis heast unenäost ja halb unenägu alles algab.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, selleks, et ärgata igavesse ellu, tuleb järgida tõde, elada tõe vaimus – nii lihtne see ongi! Või tegelikult… ei ole see üldse lihtne, sest enne, kui me saame tõde järgida, tuleb teada, mis on tõde! Siin avanebki inimese elu suurim vastuolu: kuidas saaks ta teada tõde iseenda kohta, kui ta pole ennast loonud; kui ta sünnib siia maailma väeti lapsena, kellel läheb aastaid enne kui ta saab hakata kasutama oma mõistust ja ära tundma esimesi tõdesid – tõdesid, mis on tema enda arusaamise piirides täiesti mõistetavad, kuid millest tuleb aja jooksul järk-järgult loobuda. 

Näiteks jõuab kasvades teadvusse, et isa ja ema ei ole kõikvõimsad, et inimesed võivad olla silmakirjalikud ja õpetada tõe pähe kavalaid valesid, mis on neile kasulikud, mille abil saavad nad nooremaid ja rumalamaid ära kasutada. Kuid ka teisipidi: ka enda käitumist analüüsides paneme tähele, et oma tõe eest võitlemine põrkub kokku teiste inimeste tõdedega, mis pole sageli mitte millegi poolest paremad ega havemad. Ka meie ise võime muutuda ärakasutajateks – mitte ainult ohvriteks, vaid ka kurjategijateks.

Elukogemuste valgusel hakkab selgeks saama, et tõe mõiste on liiga ülev, liiga kaugeleulatuv, et inimene võiks seda haarata, mõista omaenda olemasolemise ja eesmärgi müsteeriumi. Üdini maise elusolendi jaoks eksisteerib aga tegelikult ainult kaks tõde: esiteks, selge on, et me oleme olemas, ja teiseks, me teame, et kõik maised elusolendid on surelikud. Just sellest viimasest masendavast kaduvuse tõest on Looja saatnud meid päästma oma Poja, kes kinnitas meile, et me ei ole pelgalt bioloogilised olendid, vaid meil on ka surematu vaim, meile on antud võime võtta vastu Jumala Püha Vaimu, saada Püha Vaimu kaastööliseks.

Armsad õed ja vennad, inimese elu koosneb ajaliselt minevikust, olevikust ja tulevikust. Minevik on oluline kogemuste seisukohast, olevik on tähtis tegude poolest, mida ette võetakse, tulevik aga on usu valdkond, ning seda kannab lootus, seda kannab meie igatsus selguse järele. Tuleviku tulemine on sama reaalne kui see, et minevik on olnud ja et olevik on käes. Tõde selle kohta, et kõik maine on kaduv, ei ole eesmärk, mille nimel elada. Kogu inimkonna ajalugu annab meile tunnistust sellest, et kaugemat tulevikku hõlmav fantaasiamaailm on inimesele kui mõtlevale olendile omane. Spontaanselt tekkinud religiooni elemente leitakse ka täielikus eraldatuses elanud rahvaste juurest.

Kuid vaata, siin on midagi enamat kui inimese tarkus! Pühimas Kolmainsuses on Looja end ise ilmutanud ning avaldanud meile tõe tuleviku kohta, mis on tähtsam minevikust ja olevikust. Kuid meie jaoks sõltub see tulevik meie tegudest, mida me oleme minevikus teinud ja mida olevikus teeme. Aamen.

NELIPÜHI C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 2:1-11)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja, kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli, nii nagu Vaim andis rääkida.

Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin, jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias, Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega –, kreetalased ja araablased… Kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala suurtest tegudest?

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 104:1ab.24ac. 29bc-30 31.34. R:30)

R: Saada oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

Kiida, minu hing, Issandat,

Issand, minu Issand, sina oled väga suur.

Kui arvukad on sinu teod, Issand,

kogu maa on täis sinu loodut.

R:

Kui sa võtad neilt hingamise,

nad heidavad hinge ja muutuvad jälle põrmuks.

Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,

sina teed uueks maailma palge.

R:

Issanda kirkus püsigu igavesti,

Issand olgu rõõmus oma tegude üle.

Olgu mu laul Issandale meele järgi,

sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.

R:

(Teine lugemine 1Ko 12:3b-7. 12-13)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad kui vabad –, meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud.

See on Jumala Sõna.

VENI SANCTE SPIRITUS

Püha Vaimu vägevus,

süüta oma sügavus

kirkus meile särama.

Tule vaeseid aitama,

vaimuvalgust jagama,

valvama meid õpeta.

Oled parim lohutus,

õnnis hingekülastus,

vaim meis üles ärata.

Mures oled leevendus,

kuumal päeval jahedus,

silmist pisar kuivata.

Ustavate südamed,

hinge aimamatud teed

täida oma armuga.

Muidu kõik on mõttetu,

patune ja sisutu,

kui Sa meid ei juhata.

Puhtaks tee, mis rikutud,

jooda põuast piinatut,

hingehaavad paranda.

Meie kõrkust painuta,

kalkus üles sulata,

valest aita hoiduda.

Rohket heldust osuta,

usulootust sisenda

oma seitsme anniga.

Anna vooruslikkust sa,

surmatunniks valmista,

lase õndsust pälvida.

(Keskaegne hümn “Veni Sancte Spiritus”
tõlge: Rein Õunapuu)

(Salm enne evangeeliumi)

Halleluuja. Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed

ja süüta meis oma armastuse tuli. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 15:16-1719-23)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

“Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti. Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Kuid Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, ma arvan, et paljudele meist on osaks saanud kogemus kohtumisest kiusliku ateistiga, kes küsib põlglikult irvitades: “Nooh, kus on siis nüüd sinu jumal? Vaata, kui palju on maailmas kannatusi: korruptsiooni, sõdu, piinamist ja tapmist!… Tõesta mulle nüüd, et Jumal on olemas!”

Seesugune vastasseis on kindlasti ebameeldiv ja solvav, sest mõnitusena esitatud küsimus ei ole mõeldud arutleva vestluse alustamiseks. Mis siis teha, kas minna selle ateistiga kaklema? Nojah, paraku tõestaksime vägivalda kasutades küll mitte Jumala, vaid hoopis kuradi olemasolu… Tegelikult meie ei peagi vastama, küll Jumal vastab sellele ateistile kord ise.

Meil aga tuleb Jumala ees tunnistada omaenda arvukaid patte…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, mida me peaksime tegema siis, kui meil on ilmselt õigus, aga me ei saa seda hetkel kuidagi tõestada? Ebameeldiv tunne, kahtlemata! Kuid ebameeldivaid tundeid on teisigi, ja paljusid neist võime märgata juba loomade juures. Näiteks võime ette kujutada, kuidas tunneb end kass, kes hiireaugu kõrval varitseb: vahel kestab see väga pikka aega, enne kui avaneb võimalus rünnata. Nii kaua peab kiskja loom oma kannatamatust taltsutama, tõrjuma tüdimust, mis sunnib loobuma, keskenduma lootusele, et tema jaht osutub edukaks. Samuti peab aga ka saakloom leidma julgust edasi elada, kui ta näeb, kuidas tema kõrval keegi karjast maha murtakse; ta ei tohi keskenduda sellele, mis on kadunud, vaid sellele, mis on järel – mitte tarduma, vaid põgenema. 

Loomad ei mõtle ilmselt sõnadega nii nagu inimesed, kes omaenda käitumist ja selle motiive oma sisetunnete põhjal kirjeldada oskavad. Kuid juba üsna madalal arenguastmel olevate elusolendite puhul võib oletada, et nende loomus töötab umbes sarnase skeemi järgi kui inimeste oma. Puudus tekitab vajaduse, vajadusest lähtub kavatsus, kavatsuse aluseks on usk, et selle täitumine on võimalik, ja lootus, et kavatsetud ettevõtmine käesoleval juhul ka tõesti õnnestub. Kui aga soovitu jääb hoolimata jõupingutustest kättesaamatuks, on tarvis teatud kompensatsioonimehhanismi – midagi lohtuse sarnast, mis leevendab läbikukkumise kogemusega kaasnevat masendust ja aitab koguda jõudu uueks ürituseks.

Armsad õed ja vennad, sõnaga “lohutus” kaasnevad üldiselt mälestused lapsepõlvest, kui vanemad haiget saanud põlvele peale puhusid, et lapse tähelepanu valust kõrvale juhtida, tema pead silitasid ja kinnitasid, et kohe-kohe läheb valu üle. Nagu minu vanaema mulle ikka ütles: läheb üle, läheb üle, enne kui noore naise saad… Ja juba hakkabki väike pisarates poiss õhinal juurdlema selle üle, kuidas ta suureks kasvab ja naise võtab – ja nutuhoog on nagu võluväel lõppenud…

Jumalasse saab inimene ainult uskuda – usk ei ole teadmine, vaid see on otsustamine tõenäosuse alusel. Usule toetumine aga eeldab leppimist, et suur osa maailma ja omaenda olemusest jääb inimesele ebaselgeks. Jumalasse uskudes tuleb tal arvestada oma küündimatusega ja lohutada ennast – see tähendab, tal tuleb tõrjuda oma teadvusest neid küsimusi, mis ei vii selles elus kuhugi välja, ning lükata edasi neile vastamine, teades, et vastus kunagi kindlasti tuleb. Kuid seesama usk kinnitab, et meie olemuse murdepunkt on antud meie eneste kätte – murdepunkt, mis otsustab, kas igaviku Jumala vastus meie maapealsetele küsimustele saab meile meeldima või mitte. Aamen.