Elektrikarjase uus pikk saade Pereraadios, juuni 2025

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad,

sel esmaspäeval, 2. juunil  kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade “Katoliiklik dogmaatika kui teadus, kunst ja poliitika (2)”. See on kaheosalise sarja teine saade, mis käsitleb katoliku kiriku dogmaatika algallikaid, võimalusi ja ülesandeid.

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00.

Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Lootusõpetuse lugu – kõik saated

Tervitades

Elektrikarjane

Elektrikarjane 1002

ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 7:55-60)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Kui Stefanos, täis Püha Vaimu, üksisilmi taeva poole vaatas, nägi ta Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel, ning ta ütles: “Vaata, ma näen taevaid avatuna ja Inimese Poega seismas Jumala paremal käel.” Aga rahvahulk tõstis seepeale kisa, ja nad katsid oma kõrvad kinni ning sööstsid nagu üks mees tema kallale. Nad ajasid ta linnast välja ja hakkasid teda kividega surnuks viskama. Aga viskajad panid oma riided maha ühe noormehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus. Ja nad viskasid Stefanost kividega, Stefanos aga palvetas: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu.” Ta langes põlvili ja hüüdis valjusti: “Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 97:1-2. 5-6. R:1a & 9a )

R: Issand Jumal valitseb kogu maailma üle.

Issand on kuningas – hõiska, maa!

Rõõmustagu rohked saared!

Pilved ja pimedus on tema aujärje ümber,

õigus ja õiglus on tema aujärje alus.

R:

Mäed sulavad nagu vaha Issanda palge ees,

kogu maailma Issanda palge ees.

Taevad kuulutavad tema õiglust,

kõik rahvad näevad tema kirkust.

R:

(Teine lugemine Ilm 22:12-14. 16-17. 20)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, kuulsin häält, mis ütles mulle: “Vaata, ma tulen varsti, ja mu autasu on ühes minuga ja ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja lõpp. Õndsad on need, kes on pesnud oma rõivad, et neil oleks õigus süüa elupuust ja meelevald väravast linna sisse tulla. Sest mina, Jeesus, olen saatnud oma ingli, et ta kuulutaks teile seda, mis kirikusse puutub. Mina olen võsu Taaveti tüvest, tema järeltulija, särav koidutäht.” Aga Vaim ja pruut ütlevad: “Tule!” ja kes seda kuuleb, ütelgu samuti: “Tule!”, ja kes tunneb janu, see tulgu, kes tahab, see ammutagu eluvett tasuta. Tema, kes ta sellest tunnistab, ütleb: “Tõesti, ma tulen varsti!” Aamen. Tule, Issand Jeesus!

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 14:18)

Halleluuja. Mina ei jäta teid vaeslasteks,

mina tulen tagasi ja teen rõõmsaks teie südame. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 17:20-26)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Viimsel õhtusöömaajal tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja palvetas: “Püha Isa, ma ei palu sind ainuüksi oma jüngrite eest, vaid ka kõikide eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma hakkavad, et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, oled minus ja mina sinus, ning et maailm võiks uskuda, et sina oled mind läkitanud. Ja kirkuse, mille sa andsid mulle, olen mina neile andnud, et nemadki oleksid üks, nii nagu meie oleme üks – mina neis ja nemad minus, et nende ühtsus oleks täiuslik ja maailm mõistaks, et Sina oled minu läkitanud ja armastad neid samamoodi, nagu sa oled mind armastanud.

Isa, ma tahan, et need, kelle sina oled mulle andnud, oleksid seal, kus olen mina, ja võiksid näha seda kirkust, mille sina oled mulle andnud, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õiglane Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tunnen sind ja nemad on ära tundnud, et sina oled minu läkitanud. Neile olen ma sinu nime teatavaks teinud ja ilmutan üha, et armastus, millega Sina oled mind armastanud, oleks neis, ja et mina oleksin nendes.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, mis te arvate, kas teie saate õndsaks? Kas teie elus tehtud head teod tunduvad piisavat selleks, et Jeesus saaks teile öelda: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” Mt 25:34

See küsimus teeb ilmselt igaühe kohmetuks, ja meeles mõlgub umbes niisugune vastus: “Oh mis nüüd mina – mina… ja taevasse… Päris otse ma sinna kohe kindlasti ei saa… Kui saaks taeva eesõuegi luuakesega pühkima… Või vähemalt puhastustullegi, kuhugi sinna puhastustule päris viimasele astmelauakesele; et võibolla… ehk… siis… kuidagi pääseb… sealt kunagi edasi…”

Mõtle kuidas tahad, iga vastus, mida me oskame anda omaenda õndsakssaamise kohta, kõlab neetult silmakirjalikult – justkui me tahaksime Jumala oma alandlikkuse kaudu ära moosida ja ennast kuidagi külg ees ja kokkukägardatud müts peos taevaukse prao vahelt poolmärkamatult sisse nihverdada.

Paraku ei leia me küsimusele omaenda õndsakssaamise kohta siin maailmas kunagi päris selget vastust. Seega tuleb pigem mõelda, mida head peaksime tegema ja mida halba vältima – kuidas Jeesus meid on õpetanud. 

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, tänase evangeeliumiga seoses tuleb mul meelde üks mu lapsepõlve koolivaheag, kui ma pidin meie suvekodu ehituse juures vundamendi tegemisel kaasa lööma. Hommikuti läks isa tööle ja käskis kogu vundamendi ulatuses ühe kihi jaoks sobivad tükid paekivist välja valida, liiga suured tükid vasaraga väiksemaks lõhkuda ning need siis müürile paigutada nii, et sirgem serv jääks müüri välimise ääre poole; suuremate kivide vahedesse tuli aga paigutada väiksemad. Kui isa õhtul töölt tuli, segas ta liiva ja tsemendi veega ning ladus selle seguga kõik juba valmisvaadatud kivid müüriks – ja nii iga päev, kuni vundament valmis sai.

Kahtlemata, valmis vundamendiplokkidest ehitamine on palju lihtsam, aga selleks on tarvis eeltööd: tehases toodetud kunstkive, millest saab sobivas mõõdus alusmüüri laduda. Omaenda tarbeks, väikeses mahus ja ilma oskustööliste abita on otse kivimurrust toodud kividega ehitamine odavam; seevastu suurte hoonete ehitamine looduslikku kivi kasutades läheks kalliks nii personalikulude kui ehitusaja pikkuse tõttu.

Umbes samamoodi võiks ette kujutada probleeme, mis kaasneksid väljakutsega rajada vaimses mõttes üksainus ja kõigile sobiv kirik. Miks ei ole see siiamaani teostunud, kuigi Jeesus palus oma Isa, et meie oleksime üks? Põhjusi on mitmeid. Näiteks väikestes kooslustes – kogudustes, kus inimesed tunnevad üksteist nimepidi ja teavad juba kogemustest, mida igaüks hästi oskab – on vajadus juhtide ja struktuuride järele minimaalne; seal on niiöelda võimalik looduskive ükshaaval valida ja neid sobivasti müüri laduda. Mida suuremaks muutub aga organisatsioon, seda enam hakatakse inimest käsitlema funktsioonina. Näiteks juba piiskopkonna raames ei jää muud üle kui lähtuda koguduste hulgast ja nende liikmete arvust ning kiriku kui ühiskonna üldistest vajadustest; seejuures ei ole paraku enam võimalik arvestada väiksemate gruppidega, rääkimata üksikute liikmete isikuomadustest. 

Seetõttu, armsad õed ja vennad, ehitades seda kõigile ühist kirikut võime siiski oletada, et Jeesus vist ei oota, et inimesed oleksid kõik ühesugused nagu telliskivid või ehitusplokid, vaid ta võtab meid vastu ka nii nurgelistena ja ebakorrapärastena nagu me oleme. Teisalt aga surub kiirustava ja tõhususele suunatud maailma reaalsus meile peale hulga piiranguid ja paratamatusi, mistõttu me peame panustama koostööle teiste inimestega, et nad meie looduslike, eripäraste nurkade taha ei takerduks.

Näiteks kui keegi tahaks endale päris üksinda autot ehitada, siis oleks võibolla mõeldav, et ta ise keevitab kokku selle raami või kere, ostab siis muud vajaminevad osad mitmetelt tootjatelt kokku ja paigaldab need. Kuid ilmselt ei oleks otstarbekas alustada maagi kaevandamisest ja metallide väljasulatamisest, ning teha seejärel oma autole ise nii elektroonika, mootor, rehvid kui esiklaas otse toormaterjalist – see oleks ilmselt ka eriti isepäisetele geniaalsetele üksiküritajatele lihtsalt võimatu.

Samadest asjaoludest lähtudes tuleb meil leida kuldne kesktee iseolemise, isetegemise ja koostöö vahel teistega. Selleks peame me saama hästi läbi inimestega enda ümber, säilitama võimaluste piirides omanäolisuse, ning olema üks, et me saaksime üheks Jumala ees, kes tahab meist ehitada ühteainsat kirikut oma kirkuse kiituseks. Aamen.

Lõuna-Eesti katoliiklastele !

marika@avamaa.org

Võib-olla olete katoliku kiriku Facebooki lehelt märganud, et eesti keeles just ilmus “Jeanne d’Arci armastuse müsteerium” – esimene tõlkeraamat Charles Péguylt, eelmise sajandi prantsuse filosoofilt ja poeedilt, keda võib nimetada ka katoliku müstikuks, sest ta elab oma tekstides läbi isiklikku Jumalakogemust. 

Selle raamatu sihtgrupiks on sügavuti vaimsust otsivad inimesed, aga eeskätt võiksid selle üles leida Maarjamaa katoliiklased.

Tutvustame “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” Tartu kiriku kohvilauas pärast pühapäevast missat. Kuna teos esialgu raamatukauplustesse ei jõua, pakume ka selle ostmisvõimalust. 

Kes teab, et ta raamatut kindlasti soovib ja et ta tahaks selle sisse ka isiklikku pühendust, oleks lihtsam, kui meile eelnevalt teada annaksite. 

Eelhäälestuseks võite lugeda Péguy tutvustamiseks loodud kodulehte avamaa.org – eriti müsteeriumi lühitutvustust

või kuulata meie ametlikku raamatuesitlust Objektiivi stuudios 

“Veerand sajandit Charles Péguy radadel” –

 https://www.youtube.com/watch?v=-vlXSn7W6Gk&t=2s

Kohtumiseni!

Marika, Vahur-Paul, Maarja Roos ja Pääsu Maria

ehk kirjastus Avamaa

avamaa.org

marika@avamaa.org

Elektrikarjane 1001

ÜLESTÕUSMISAJA VI PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap15:1-2.6.22-29)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil olid mõned, kes tulid Juudamaalt, õpetanud Antiookias elavaid vendi: “Kui te ei lase end Moosese kombe järgi ümber lõigata, siis te ei saa õndsaks.” Aga sellest tõusis tüli, nii et Paulusel ja Barnabasel oli nendega palju vaidlemist. Siis otsustati, et Paulusel ja Barnabasel ja veel mõnel teisel tuleb minna selle tüliküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde. Jeruusalemmas tulid apostlid ja vanemad kokku seda asja arutama.

Ja apostlid ning vanemad ühes kogu uskliku rahvaga otsustasid valida endi hulgast mehed ja saata nad koos Pauluse ja Barnabasega Antiookiasse. Ja nad andsid neile ühes sellise sisuga kirja: “Meie, apostlid, vanemad ja teie vennad, saadame terviseid oma vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia-, Süüria- ja Kiliikiamaal. Me oleme kuulnud, et mõned, kes on tulnud küll meie juurest, kuid keda meie ei ole volitanud, on oma õpetustega teile muret ja hingesegadust tekitanud. Sellepärast oleme meie üksmeelselt otsustanud valida endi hulgast saadikud ja läkitada nad teie juurde koos meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega – meestega, kes on oma elu meie Issanda Kristuse nime pärast kaalule pannud. Nii oleme meie Juuda ja Siilase teie juurde teele saatnud, et nad teile kinnitaksid suusõnal sedasama.

Püha Vaim ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna enam mingisugust muud koormat kui seda, mis on hädavajalik: et hoiduksite ebajumalate ohvrilihast, vere- ja lämbumissesurnu söömisest ning kõlvatusest. Kui te kõigest sellest hoidute, teete hästi. Jääge terveks.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 67:2-3 5.8 R:4a)

R: Mu Jumal, Sind ülistagu kõik rahvad.

Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid,

lasku oma pale paista meie üle,

et maa peal tuntaks Sinu teed

ja kõigi rahvaste seas Sinu lunastust.

R:

Rõõmustagu kõik rahvad ja hõisaku rahvahõimud,

sest Sina mõistad rahvastele õiglast kohut

ja juhatad rahvahõime maa peal.

Jumal õnnistagu meid ja kogu maailm kartku teda.

R:

(Teine lugemine Ilm 21:10-14. 22-23)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Sel ajal kandis üks ingel mind vaimus suure ja kõrge mäe tippu ja näitas mulle püha linna Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla laskuvat, ja selle ümber oli Jumala auhiilgus, ning see andis valgust kõige kallima kivi, otsekui jaspise sarnaselt, mis hiilgab nagu mäekristall. Linnal oli suur ja kõrge müür ning kaksteist väravat, aga väravate peal kaksteist inglit, ja väravate peale olid kirjutatud nimed – Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu nimed. Idaküljes oli linnal kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat ja lääne pool kolm väravat. Linnamüüril oli kaksteist aluskivi, ja nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed. Aga templit ma seal ei näinud, sest selle linna tempel on Issand, taevavägede Jumal ning Tall. Ja linnale polnud tarvis ei päikest ega kuud, et need seal paistaksid, sest Issanda kirkus valgustab seda ja Tall on selle valguseallikas.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 14:23)

Halleluuja. Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu õpetusest

ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 14:23-29)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Jeesus ütles oma jüngritele: “Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu sõnast, ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde ja jääme temasse. Kes mind ei armasta, see ei pea kinni mu sõnast, aga see sõna, mida te kuulete, pole minu, vaid Isa oma, kes mind on läkitanud. Seda räägin ma teile teie juures olles, aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle minu Isa teile saadab minu nimel – tema õpetab teile kõik selgeks ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen rääkinud.

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nii, nagu maailm annab. Teie süda ärgu olgu ärevil ja ärgu mingu araks! Te olete kuulnud mind ütlevat: “Ma lähen ära ja tulen taas teie juurde.” Kui te mind tõesti armastaksite, siis te rõõmustaksite, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina. Aga seda olen ma teile öelnud nüüd, enne kui see sünnib, et siis, kui see sündima hakkab, te võiksite uskuda.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui meie elus on midagi väga valesti läinud, kui meie süül on juhtunud õnnetus või oleme teinud raske patu ja seisame vastamisi selle tagajärgedega, siis kahetsus iseenesest – isegi siiras ja sügav kahetsus – ei tee ülekohut olematuks.

Kuid pärast läbikukkumisi tuleb püüda ikka jalule tõusta, sest eksimused ja suutmatus mõnele kiusatusele vastu panna ei pruugi hävitada kogu meie elutöö head osa. Vead on selleks, et õppida neid vältima – ja selle kõrval, mis läheb valesti, saame õnneks teha paljutki, mis on õige.

Meile jääb lootus, et meie õiged ja head teod võiksid Jumala kohtu ees kehtida vähemalt mingil määral hüvitusena meie pattude eest. Kas see täpselt nii on, seda me ei tea – aga vähemalt see mõte lohutab ja annab jõudu edasi minna.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad. Lohutus – see kõlab kuidagi odavalt. Näiteks kui keegi kaotab rahakoti või telefoni, siis ei mõtle ta kohemaid lohutuse peale, vaid ta tahaks selle meeleldi jälle üles leida. Kui aga keegi on surma läbi kaotanud lähedase inimese, siis jääb tõesti järgi vaid lohutus. Näiteks on siis lohutav keskenduda mõttele, et lahkunu ei pidanud oma haiguse käes kaua kannatama, või et nüüd on ta lõpuks oma valudest ja vaevadest vaba; lohutav on ka mõelda sellele, et lahkunu sai enne surma oma lähedastega hüvasti jätta, või et temast jäi maha elutöö, mille üle võivad tema järeltulijad uhkust tunda. Lohutust leiame ka lootuses, et keegi, keda tundsime hea inimesena, saab nüüd näha Jumala palet.

Esmapilgul võib tunduda, et seegi kõlab odavalt, kui Jeesus nimetab Püha Vaimu lohutajaks. See on justkui vesi ateistide veskile, kellele tundub, et usk Jumalasse on ainult nõrkade inimeste jaoks. Kõlab ju üsna loogiliselt see ateistide väide, et lohutamise asemel võiks kõikvõimsa Jumala Vaim hoopis kõrvaldada põhjused, mis panevad inimese lohutust vajama!

Paraku ei ole inimene iseennast loonud, seega ei tea ta täit tõde, mis oli enne tema sündimist ja mis tuleb pärast tema surma, või miks Jumal inimese üldse lõi. Vastused nendele küsimustele ootavad meid siis, kui me siit maailmast lahkume. Kuna inimene ei ole loodud pelgalt masinaks, siis on lohutus lihtsalt üks tema kompensatsioonimehhanisme. See on vaba tahtega olendi viis leppida olukordadega, mida ta muuta ei saa. Samuti teenib lohutus pingelangetusena pärast läbikukkumisi, ning aitab koguda jõudu uuesti üritamiseks. Oma nõtruse tajumine ja lohutuse otsimine ei ole nõrkuse tunnuseks, vaid on märk tarkusest käia oma jõuvarudega mõistlikult ümber.

Armsad õed ja vennad, kui laulja küsib teie käest pärast etteastet, kas ta laulis väga halvasti, siis saab olla kaks põhjust, miks ta oma küsimuse just niimoodi sõnastab. See võib olla lihtsalt silmakirjalik viis kiitust välja pressida, sest omast arust tuli tal laul väga hästi välja; kuid see võib tuleneda ka siirast soovist jagada oma muret, sest ta vajab lohutust – kedagi, kes teda veenaks, et kui ta rohkem harjutab, siis järgmine kord tuleb tal laulmine kindlasti palju paremini välja. Kuid ilmselt kõige viimane, mida laulja niisuguse küsimuse peale kuulda tahaks, oleks aus vastus, et jah, laulsid küll halvasti!…

Jumal ei anna nii nagu maailm annab; ta jälgib meid justkui kaadri tagant, saadab meile katsumusi. Kuid üle kõikide eluraskuste tuleb armastada teda, uskudes, et meie Looja soovib meile põhimõtteliselt ja alati head. Aamen.

Elektrikarjane 1000

ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 14:21-27)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Kui Paulus ja Barnabas olid Derbes evangeeliumi kuulutanud ja paljusid jüngriteks teinud, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse. Seal kinnitasid nad jüngrite hingi, manitsesid neid usus kindlaks jääma ja ütlesid: “Teel jumalariiki ootab meid palju katsumusi.” Ja kui nad olid igale kogudusele käte pealepanemise läbi vanemad seadnud, siis nad palvetasid ja paastusid ühes nendega ja jätsid nad Issanda hooleks, kellesse need olid uskuma jäänud.

Pärast läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse. Aga kui nad Perges olid kuulutanud Jumala Sõna, läksid nad Ataaliasse ning purjetasid sealt Antiookiasse, kust Jumala arm nad läkitas sellele tööle, mille nad nüüd olid lõpetanud. Kohale jõudnud, kutsusid nad koguduse kokku ja kõnelesid sellest, kui palju oli Jumal nende läbi sündida lasknud ja kui paljudele paganatele avanud usuvärava.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 145:8-9. 10-11. 12-13ab R:1)

R: Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas.

Issand on armuline ja halastaja,

kannatlik ja suur oma helduse poolest.

Issand on hea kõigile

ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.

R:

Issand, sind ülistavad kõik su teod

ja kiidavad kõik sinu pühad.

Nad räägivad su riigi ülevusest

ja kuulutavad sinu vägevusest.

R:

Et kõik inimlapsed teaksid sinu vägevust

ja sinu kuningriigi auhiilgust.

Sinu riik on kõigi ajastute kuningriik

ja sinu valitsemine kestab põlvest põlve.

R:

(Teine lugemine Ap 21:1-5a)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna Jeruusalemma taevast, Jumala juurest, alla tulevat; ta oli ehitud nii, nagu ehitakse pruuti ta peigmehele. Ja ma kuulsin valju häält aujärjelt ütlevat: “Vaata, Jumala telk on inimeste juures, ja ta asub nende juurde elama ning nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nendega.” Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist ning surma ei ole enam. Ei ole leinamist ega kaebeid, ja vaeva ei ole enam, sest endised ajad on möödunud. Aga see, kes istus aujärjel, ütles: “Vaata, ma loon kõik uueks.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 13:34)

Halleluuja. Ma annan teile uue käsu:

armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 13:31-33a. 34-35)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal, kui Juudas oli ära läinud, ütles Jeesus: “Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Ja kui Jumal on Temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka iseend ja teeb seda viibimata. Lapsed, veel väheke aega olen ma teie juures. Te hakkate mind otsima, aga – nagu ma juutidele ütlesin, nõnda ütlen praegu ka teile – kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla. Aga mina annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina olen teid armastanud, nii armastage teiegi üksteist. Ja sellest, kui te üksteist armastate, mõistavad kõik, et teie olete minu jüngrid.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene saab tunda õnne kahel juhul: esiteks siis, kui talle midagi antakse, kui ta midagi saab, ja teiseks, siis kui tal on endal midagi anda, kui ta näeb, et tema poolt jagatu teeb rõõmu teistele. Vastavalt on inimene õnnetu siis, kui tema jääb aina ilma seal, kus teised midagi saavad, või kui tema püüdlused midagi anda kohtavad piinlikult viisakat äraütlemist või lausa põlglikku ärapöördumist. 

Rõõmugi on kahte sorti. Kui hea kavatsus saab tehtud teoks ja muutub saavutuseks, siis teeb see rõõmu, aga rõõmu võib tunda näiteks ka selle üle, kui raskest õnnetusest pääseti vaid kriimustustega, või kui tulekahju jättis puutumata asendamatud mälestusesemed. 

Öeldakse küll, et igaüks on ise oma õnne sepp, kuid vahel saab seda õnne tuletada leppimusest kõigega, mis läks luhta, ja leida oma elurõõm kõigest sellest, mis jäi hoolimata rohkest ebaõnnest siiski püsima.

Me palvetame: Kyrie eleison…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, millest koosneb armastus? Eks ikka saamisest ja andmisest. Teistele appi tulles on esimeseks ajendiks eneseprojektsioon – see tähendab, kui mina oleksin tema olukorras, siis ma sooviksin, et mulle tuldaks appi just nii, nagu mina seda temale teen. Kuidas aga mõistab teine inimene meie abi ja eneseohverdust, see on hoopis teine küsimus, ja asjad võivad siin vahel ka väga valusasti viltu minna. Eriti selgeid näiteid eneseprojektsiooni viltuminekust võime leida juhtumitest, kus inimesed on päästnud hukkumise äärel olnud lõvikutsika või karupoja, kasvatanud ta armastusega üles, kuid lõpuks on metsiku loomusega kiskja nad ikka maha murdnud. Sama võib juhtuda tundmatute inimestega, kelle abistamine lõpeb aitajale kurvalt: kas varastab jaluleaidatud abisaaja nad paljaks või lausa tapab röövimise käigus.

Me ei tea, kas mõtles Jeesus ka niisugustele võimalustele, kui ta ütles: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest…”. (Jh 15:13) On aga selge, et kõik abivajavad elusolendid ei ole tingimata meie sõbrad. 

Nagu neist näidetest võib aimata, on kohati raske vältida konflikti tekkimist armastuse ja mõistlikkuse vahel. Ning ka Jeesuse sõnad ei too meile siinkohal suuremat selgust. Sest mida ootas juudi rahvas oma messialt? Mida muud, kui et ta toob rahvale iseseisvuse ja vabaduse – toob rahu, et inimesed saaksid teha oma tööd, kartmata, et kallaletungijad põletavad nende kodud ja röövivad nende vara. Lihtrahvas soovis, et nende rikkus kasvaks töö ja kaubavahetuse kaudu, mitte sõdimise teel; nad soovisid, et nende pojad ei peaks surema võitluses okupantide vastu, või siis ise sõduritena võõraid maid vallutades. 

Nende soovide täitumist Jeesus neile kahjuks ei pakkunud. Ta ei muutnud maailma reaalsust, vaid keskendus hoopis ohvri fenomenile. Inimesed olid juba ürgajast saati ohverdanud oma jumalatele kõike, millest ise oskasid lugu pidada: ennekõike toitu, kuid sageli ka inimesi – sõjavange, orje või lausa omaenda lapsi – ikka selleks, et ohvrid leevendaksid jumalate viha ning nad säästaksid rahvast täielikust hävingust: näljahädast või muudest suurtest õnnetustest.

Ennast ohverdades näitas Jeesus, et Jumal ei oota inimkonnalt rituaalseid hüvitusi: ta ei tunne rõõmu kõigi nende õnnetute lammaste, kitsede või tuvide hingekeste üle, kes inimeste pattude pärast altaritel surid. Juba psalmilaulja kinnitas 51. psalmis, et Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. (Ps 51:19) Jeesus aga õpetas lisaks, et veel parem ohver kui murtud süda on see, kui inimene väldib juba ette tegusid, mille pärast peaks ta hiljem “nii hirrrmsasti kahetsema”.

Armsad õed ja vennad, kui me palvetame, siis palume Jumalalt ikka omaenda või oma lähedaste käekäigu pärast: et ei juhtuks õnnetusi, et maal valitseks rahu, et Jumal hoiaks meid raskete haiguste eest. Vastutasuks püüame käituda nende reeglite järgi, mis meile on Jeesuses ilmutatud, ning mida kirik on püüdnud hoida ja edasi arendada.

Kuid maailm ei ole muutunud, õnnetused võivad juhtuda iga hetk, ja me peame säilitama oma armastuse Jumala vastu ka siis, kui meie palved ei täitu, kui meie elust jääb lõpuks järele vaid murtud süda. Elukogemused on näidanud, et meie süda võib küll murduda selle pärast, mida me ise oleme valesti teinud, kuid vahel on ka lausa vastupidi – peame kannatama just selle pärast, mida me oleme teinud õigesti: näiteks kui me oleme astunud välja vaeste ja rõhutute eest, kuid pälvinud selle eest nii rõhujate viha kui mõistmatute rõhutute pahameele. Sellest hoolimata pole meil aga valikut: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, see on käsk… meeldib see meile või mitte. Aamen.

Elektrikarjane 999

ÜLESTÕUSMISAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 13:14.43-52)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Sel ajal läksid Paulus ja Barnabas teele ja jõudsid Perge kaudu Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja võtsid istet. Aga kui nad pärast sealt välja tulid, käis nende järel suur hulk juudiusku pöördunud jumalakartlikke muulasi. Ja Paulus ja Barnabas kõnelesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse.

Aga järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu kogu linn kokku Issanda sõnast osa saama. Kui juudid rahvahulka nägid, said nad kadedaks, vaidlesid vastu Pauluse kõnele ja rääksid teotusesõnu. Aga Paulus ja Barnabas vastasid julgesti: “Meile oli kohuseks tehtud kuulutada Jumala sõna teile kõigepealt. Kui aga teie selle endast ära heidate ega näita end igavest elu väärt olevat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest Issandalt oleme me saanud niisuguse käsu: “Ma olen sind seadnud valguseks paganatele, et sa oleksid nende õnnistegijaks kuni maailma lõpuni.””

Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja jäid uskuma – nii paljud kui neid oli kutsutud igaveseks eluks. Ja Issanda sõna levis üle kogu ümberkaudse maa. Siis ässitasid juudid üles kõrgemast soost vagad naised ja linna suurnikud, nad õhutasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ning ajasid nad oma maalt välja. Aga nemad raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja läksid Ikoonioni. Ning jüngrid olid rõõmsad ja said täis Püha Vaimu.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 100:1-2 3. 4b-5b R:3c)

R: Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal.

Rõkake rõõmust Issandale, kõik maad,

teenige Issandat rõõmuga.

Rõõmuhõisetega tulge tema palge ette.

R:

Mõistke, et Issand üksi on Jumal,

tema on meid loonud ja tema omad me oleme,

tema rahvas ja kari tema karjamaal.

R:

Tulge tema väravaisse rõõmuga,

tema õuedesse kiituselauludega,

sest Issand on hea

ja tema heldus kestab igavesti.

R:

(Teine lugemine Ilm 7:2-4.9-14 Ilm7 ,9.14b-17)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin, ja vaata: suur rahvahulk, keda keegi ei suutnud ära lugeda, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, rahvaist ja keeltest, nad kõik seisid aujärje ees ning Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes. Ning üks vanematest ütles mulle: “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” Sellepärast seisavad nad Jumala aujärje ees ja teenivad teda tema templis nii ööl kui päeval. Ja see, kes istub templis, laotab oma telgi nende üle. Nemad ei näe enam nälga ega janu ja päikeselõõsk ega põuapalavus ei piina neid, sest Tall, kes istub keset aujärge, kannab nende eest hoolt ja juhatab nad eluvee allikale, ning Jumal pühib ära iga pisara nende palgelt.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 10:14)

Halleluuja. Mina olen hea karjane.

Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind. Halleluuja.

(Evangeelium Jh10:27-30)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal Jeesus ütles: “Minu lambad kuulevad mu häält ja mina tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest ära kiskuda. Minu Isa on kõigist suurem, ja keegi ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda, sest mina ja Isa oleme üks.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene võrdleb teisi omasuguseid sageli loomadega. Vahel on sellel positiivne tähendus: näiteks riikide vappidelt leiame ohtrasti lõvide, leopardide ja kotkaste kujutisi, keda on valitsejad võimu sümbolitena oma alamate silmade ette toonud. Kuid loomadest tuletab inimene sageli ka sõimusõnu, unustades samas, et tema kui looduse kroon on iseennast loonud täpselt sama vähe kui need tema vähemad vennad. See pole loomade süü, et nad on loodud teistsuguseks kui inimesed, kuid paraku keskendutakse sõimusõnades just loomade küündimatustele inimesega võrreldes.

Näiteks kui inimene sõimab oma ligimest seaks, siis ei mõtle ta sellele, et seal on meist võrreldamatult parem haistmine, isegi veel parem kui koeral, ja et tal on kärsa näol kaasasündinud tööriist maa alt toidu kättesaamiseks. Metsikus looduses saab siga ilma mingite väliste abivahenditeta suurepäraselt hakkama – inimene aga mitte. Seaks sõimates keskendutakse sellele, et siga läheb süües jalgadega toidu sisse, ja et seakisa on tõesti kole. Paraku tuleb tõdeda, et seal ei ole valikut, kui ta käitub sea moodi. Aga inimesel on…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, piiblis on peale inimese mainitud veel ligi 130 sorti elukaid. Päris kindlat arvu ole võimalik öelda, sest kohati mainitakse neid vaid perekonna järgi, mitte täpse liiginimetusega. Mainimist leiavad nii putukad ja selgrootud kui roomajad, linnud ja imetajad – lisaks veel kõikvõimalikud maa- ja mereloomad. Koduloomad esinevad piiblitekstides tihemini kui jahiloomad. 

Inimesed on alati elanud koos loomadega: neile jahti pidanud, neid kodustanud või lihtsalt eemalt jälginud – pannud tähele nende omadusi ja käitumist, kasutanud neid võrdlusmaterjalina inimese käitumise iseoomustamiseks. Näiteks lindudes on imetletud nende võimet lennata, putukate puhul on eeskujuks toodud nende vastupidavust ja usinust; madu on peetud salakavaluse kehastuseks, kuid talle on omistatud ka tarkust; lõvi ja tiigrit on austatud ja kadestatud nende jõu pärast, hunti aga on nähtud halastamatu kiskjana, kellest tuleb hoiduda.

Koduloomadel on piiblis omaette roll. Jumalale toodi ohvriks ainult kariloomi: härgi, kitsi ja lambaid, ning lindudest ohverdati peamiselt tuvisid ja turteltuvisid, keda kodustati ja kes kuulusid ka israeliitide toidulauale. 

Kui Jeesus võrdleb oma tähendamissõnades inimesi lammastega, siis tekitab see tänapäeva inimestes ebamugavustunnet – sest lambad ei ole inimestega võrreldes eriti targad, nad usaldavad praktiliselt pimesi karja juhti, olgu selleks siis kõik rivaalid oma sarvedega kõrvale puksinud juhtoinas või karjane, kelle lambanahkne kasukas on märgiks teda järgivate lammaste tumedast tulevikust. 

Miks kasutas Jeesus niisugust võrdlust, mille ebameeldivaid üksikasju teadsid ka tema kaasaegsed? Miks võrdles ta inimest mitte lõvide, lindude või tarkade madudega, vaid leplike, lausa pügamiseni ja surmani alandlike lammastega? Miks tuli ta ise siia maailma ohvritallena – Jumala ohvritallena, kes pidi kandma ära maailma patud?

Jah, sellele on veider mõeldagi: missusugust pattu võiks teha üks lammas, missugune süü võiks lasuda sellel vagural loomakesel? Sama raske on mõista, kuidas võiks inimene süütu ohvrilooma verd valades saada andeks oma patud? Osa sellest võrdpildist jääbki paraku müsteeriumiks.

Armsad õed ja vennad, võibolla võrdleb Jeesus meid lammastega lihtsalt – kuidas seda nüüd öeldagi – matemaatilisel põhjusel: nimelt seetõttu, et meie ei suuda mõista lõpmatust. Me võime tunnetada ja hoomata, kuid ei suuda siin maa peal kunagi täielikult aru saada sellest igavikulisest lõpmatusest, kus Jumal elab, mis oli olemas juba enne meie sündi, mis kestab meie eluajal ja jääb kestma ka pärast meie surma. Raske oleks aga leida paremat võrdpilti jäägitule usaldusele kui see on lambal oma karjase vastu, ning kui me ei oska ise leida mõistlikku vastust oma algse päritolu ja olemusliku eesmärgi kohta, siis ei jää meilgi muud üle kui käia Jeesuse järel, usaldada teda, kes ta näitab jätkuvalt meile teed.

Maine elu on see prooviaeg, kus me peame täitma oma ülesande, vastavalt reeglitele, mille Looja on meile ette näinud. Kuid meie pilk peab olema suunatud üle surma läve lõpmatu igaviku poole, usalduses Jumala vastu. Aamen.

Elektrikarjane 998

ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 5:27b-32. 40b-41)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil ütles ülempreester apostlitele: “Me oleme teid rangelt keelanud, et te ei kuulutaks Jeesuse nimel, aga teie olete levitanud oma õpetust üle kogu Jeruusalemma ja tahate selle inimese vere meile süüks panna.” Aga Peetrus ja apostlid vastasid: “Jumalale tuleb enam kuulekas olla kui inimeste sõna kuulata. Sest meie isade Jumal äratas surnuist üles Jeesuse, kelle teie risti lõite ja surmasite. Kuid Jumal tõstis ta oma paremale käele nagu valitseja ja õnnistegija, tooma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist. Meie oleme selle tunnistajad, niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” Siis keelasid vanemate nõukogu liikmed neil kuulutamast Jeesuse nimel ja lasksid nad vabaks. Aga nemad läksid süneidroni palge eest minema ja rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud Jeesuse nime pärast kannatama.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 30:2.4 5-6ab. 11-12a.13b. R:2a)

R: Ma ülistan sind, Issand, sest sina päästsid mind hukatusest.

Ma ülistan sind, Issand, sest sina päästsid mind hukatusest.

Sa ei lasknud mu vaenlastel minu üle naerda.

Issand, mu Jumal, sa tõid mu hinge välja surmavallast

ja jätsid mind ellu surmasaadetute seast.

R:

Laulge ja mängige kõik, kes te armastate Issandat,

kiitke tema püha nime.

Sest tema viha kestab ainult hetke,

aga tema arm on kogu eluks.

R:

Issand, võta mind kuulda ja halasta minu peale,

Issand, ole mu abimees.

Sina muutsid mu kaebelaulu rõõmutantsuks,

mu Jumal ja mu Issand, sind ma ülistan igavesti.

R:

(Teine lugemine Ilm 5:11-14)

Lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, nägin ja kuulsin paljude inglite häält aujärje, olendite ja vanemate ümber, ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. Nad hüüdsid valju häälega: “Tall, kes on tapetud, on väärt saama väge ja rikkust, tarkust ja võimu ja au, kirkust ja kiitust.” Ja ma kuulsin, kuidas iga loodu – nii maa peal kui taevas, nii maa all kui meres – kuidas nad kõik ütlesid: “Temale, kes ta istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au, kirkus ja võim igavesest ajast igavesti.” Ja neli olendit ütlesid: “Aamen.” Ning vanemad langesid silmili ja kummardasid.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Ro 6:9)

Halleluuja. Kristus on surnuist üles tõusnud ega sure enam.

Surmal pole enam tema üle võimust. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 21:1-19 lüh. <<< 1-14)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal ilmus Jeesus jälle Tibeeria järve ääres. Ja tema ilmumine oli nõnda:

Siimon Peetrus ja Toomas, keda hüüti Kaksikuks, Naatanael Kaanast Galileamaalt, Sebedeuse pojad ja veel teised kaks tema jüngrit olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: “Ma lähen kalale.” Teised kostsid: “Me tuleme ühes sinuga.” Ja nad läksid välja ja asusid paati, kuid sellel ööl ei saanud nad midagi püütud. Koidu ajal seisis Jeesus rannal; aga jüngrid ei teadnud, et see oli tema. Ja Jeesus ütles neile: “Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?” Aga nemad vastasid talle: “Ei ole.” Siis ta ütles neile: “Heitke võrk paremale poole paati ja te saate.” Ja nad heitsid võrgu, ega suutnud seda kalade rohkuse pärast enam välja tõmmata. Siis ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on Issand.” Kui Siimon kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Teised jüngrid tulid paadiga talle järele ja vedasid enda järel võrku kaladega. Nad polnud kaldast kaugel – ainult kakssada küünart. Aga kui nad maale jõudsid, nägid nad maha tehtud sütetuld, millel küpsesid kalad ja leib. Jeesus ütles neile: “Tooge mõned ka nendest kaladest, mida äsja püüdsite.” Ja Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu kaldale. Aga võrgus oli kalu arvult sada viiskümmend kolm. Kuigi neid oli nii palju, võrk ei rebenenud.

Jeesus ütles oma jüngritele: “Tulge ja sööge!” Aga keegi ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et see oli Issand. Ja Jeesus tuli, võttis leiva, andis neile ja niisamuti kala. See oli juba kolmas kord, mil Jeesus ilmus jüngritele pärast oma surnuist ülestõusmist. Ja kui nad olid söönud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui teised jüngrid?” Ja Peetrus vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus kostis: “Hoia mu tallekesi kui karjane.” Ja teist korda küsis Jeesus temalt: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Ja Jeesus sõnas: “Hoia mu lambaid kui karjane.” Ja kolmandat korda ütles Jeesus talle: “Siimon Joona Poeg, kas ma olen sulle armas?” Aga Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda “kas ma olen sulle armas” ja ütles: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et oled mulle armas.” Ja Jeesus kostis: “Hoia mu lambaid kui karjane; tõesti tõesti ma ütlen sulle: kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ja läksid kuhu tahtsid, aga kui sa vanaks jääd, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind sinna, kuhu sa ei taha.” Seda ütles ta, tähendades millise surmaga pidi Peetrus Jumalale au andma. Ja kui Jeesus seda oli öelnud, siis ta lisas: “Käi minu järel!”

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kuidas saada rikkaks? – Noh… tuleb palju õppida ja palju tööd teha, tuleb olla ettevõtlik, otsida tasuv töökoht, või luua oma firma – see tähendab leida mõttekaaslasi, kellega koos tekiks võimekas meeskond – ja nii pole rikkaks saamine üldse võimatu. – Ei, ma ei tahtnud seda küsida, vaid ma mõtlesin ikka, et kuidas saada rikkaks päris ilma pingutuseta? – Tegelikult pole seegi ju võimatu – tuleb lihtsalt pääseda ligi salateadmistele! Näiteks osata lotonumbreid ära arvata, või aimata ette aktsiaturgude kõikumisi – ja suur võidusumma kukubki sulle sülle, ka siis, kui oskad vaid õigesse kohta ristikesed teha mujalgi kui ainult allkirja asemel.

Muidugi öeldakse ju ka, et Jumalale on kõik võimalik. Aga ilmselt ei tasu siiski uskuda, et ta karistab ausa töökuse eest ja edutab logardluse eest, ning et kogu taevas on pilgeni täis igasuguseid lurjuseid.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, sügavalt usklikud inimesed loevad sageli piiblit, või vähemalt käivad igal pühapäeval kirikus ja kuulevad seda kantslist loetavat. Paraku pole pühakiri nii selge, et kõigest võiks otsekohe aru saada. Selleks ongi sisse seatud jutlus, kus elukutselised kirjatundjad juhivad kuulajate tähelepanu asjaoludele, mille peale vastava hariduseta inimene ei pruugi tulla. Sest tõepoolest, igas keeles on väljendeid, millel on ülekantud tähendus, kuid eriti raske on neid mõista vanades, juba välja surnud keeltes. Prohvetid kasutasid tihti kujundlikku keelt, viitasid seikadele, mida nende vahetud kuulajad kõik teadsid, aga meie ei tea. Kõik see tuleb tänapäeval justkui koost lahti võtta ja jälle kokku panna, et usklikud mõistaksid, mida on ilmutaja Jumal tahtnud neile öelda.

Kas on aga piiblis ka varjatud salateadmisi, mis on määratud ainult pühitsetutele ja väljavalitutele? Kes teab? Kuid igal juhul on inimeste seas olnud alati neid, kes panustavad just alternatiivsetele võimalustele – mitmetsugu aardeotsijaid ja seiklejaid, kuni osavate murdvarasteni välja, kes üritavad kõik turvasüsteemid üle kavaldada. Kahtlemata on salateadmisi otsitud ka pühakirjast – kas siis Jumala ülekavaldamiseks või vähemalt selleks, et väljamõeldisi kergeusklikele kalli raha eest maha müüa.

Mida leiaks üks niisugune kavalpea, lugedes tänast evangeeliumi? Missugune varjatud sõnum võiks peituda näiteks Jeesuse sõnades oma jüngritele: “Heitke võrk paremale poole paati, ja te saate.” Jaa, väga huvitav… et miks just paremale poole? Miks mitte vasakule? Võrkude väljavõtmine toimub tavaliselt seljaga sõidusuunas – seega, paremale poole heidetud võrk tuleb välja tõmmata vasaku, ehk enamiku jaoks nõrgema käega. Kas tahtis Jeesus sellega millelegi vihjata? Või äkki ta teadis lihtsalt, et paremal pool oli juhtumisi rohkem kala? Lõpuks aga ei saa ka jätta küsimata, ega ometi ei tahtnud Jeesus öelda, et parem pool on kuidagi parem kui vasak pool? Jumal hoidku! Lepime parem kokku, et küllap oli Jeesuse ütlemises pigem mingi salasoovitus oma tulevastele jüngritele: umbes midagi niisugust, et loteriipiletile tuleb ristikesed teha vasaku käega, siis on võidulootus suurem. 

Evangeelium pole unustanud ka matemaatikutest vandeseltslasi. Mingil kummalisel põhjusel on meile edasi antud teadmine, et võrgust võetud kalu loeti kokku täpselt 153. Mida see küll võiks tähendada? Ja tuleb välja, et tähendabki: arv 153 on järjekorras seitsmes triangulaararv, ehk punktide arv, millest saab konstrueerida võrdkülgse kolmnurga. Kolmnurk omakorda sümboliseerib aga teatavasti Kolmainsust, ja püha arv seitse viitab täiuslikkusele; pealegi on mõlemad veel algarvud – hea lähtepunkt, et arvutada välja universumi ussiauk, mis viib mööda kõigist seadusetõketest.

Aga see pole veel kõik. Vaadelgem, kuidas sedasama arvu “153” kirjutatakse heebrea keeles, kus tähtede aluseks on pildid. Number 1 vastab tähele “gimel”, mis tuleneb kaameli kujutisest. Number viis, “nun”, kujutab kala, ja number kolm, “koph”, õmblusnõela. Ja ennäe, saimegi veel ühel salateadmisel sabast kinni! Sest kuidas Jeesus teisal ütleb: “Enne läheb kaamel läbi nõelasima kui rikas pääseb taevariiki.” (vrd. Mt:19,24) Aga siin… tuleb välja – kaamel läheb läbi nõelasilma kala kaudu! Ja missuguse tähenduse leiame sõnale “kala”, vanakreeka keeles “ichthys?” Kui selle tähthaaval lahti kirjutame, on tulemuseks “Iēsoûs Khrīstós, Theoû Huiós, Sōtḗr” – “Jeesus Kristus, Jumal Poeg, Lunastaja”. Nii et kaamel läheb nõelasilmast läbi Kristuse kaudu.

No nii, armsad õed ja vennad, kui me nüüd kõigi nende varjatud teadmiste kaudu oleme saanud Jumala äravalitud vandeseltslasteks, siis hakkab juba tunduma, et ükskõik kui palju me ka pattu teeme, taevane õndsus on meile kindlustatud. Või ei tea…, kas ikka tasub selles nii väga kindel olla?… Aamen.