Kuu: aprill 2025

ÜLESTÕUSMISAJA II PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Ap 5:12-16)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil sündis rahva seas apostlite käe läbi palju tunnustähti ja imetegusid. Ja apostlid olid kõik ühel meelel koos Saalomoni sammaskäigus. Keegi ei julgenud küll nendega avalikult ühte hoida, kuid rahvas pidas neist väga lugu. Aga nende hulka, kes uskusid Issandasse, tuli juurde hulgaliselt mehi ja naisi. Kandsid ju inimesed haigeid voodite ja kanderaamidega tänavatele selleks, et kui Peetrus mööda läheb, langeks kasvõi tema varigi mõnede peale nende seast. Rahvast tuli Jeruusalemma ka ümberkaudsetest linnadest, ja nad tõid enestega haigeid ja kurjadest vaimudest vaevatuid, kes said kõik terveks.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1.4. 13-14. 22-24 R:1a)

R: Tänage Issandat, sest tema on hea.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,

kuid Issand hoidis mind langemast.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

See on päev, mille Issand on teinud,

rõõmustagem ja hõisakem selle üle.

R:

(Teine lugemine Ilm 1:9-11a. 12-13.17-19)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline ahistuses, samuti teie kuningriigis ja vankumatus usalduses Issanda vastu, olin Jumala Sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast saarel, mida hüütakse Patmoseks. Ja Issanda päeval ma olin Vaimust haaratud ja kuulsin oma selja taga vägevat häält, otsekui pasunahäält, mis ütles: “Mida sa näed, see kirjuta raamatusse ja saada seitsmele Aasia kogudusele.” Aga mina pöördusin ümber, et näha, kelle hääl see minuga räägib. Ja ma nägin seitset kuldset lambijalga ja lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane. Tal oli seljas pikk kuub, mis oli vöötatud kuldvööga, ja kui ma teda nägin, langesin ma nagu surnu tema jalge ette. Aga tema pani oma parema käe minu peale ning ütles: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne; mina olen elus, sest vaata, ma olin surnud, aga nüüd ma elan igavesest ajast igavesti. Ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta üles, mida sa oled näinud, mis nüüd on ja mis hakkab sündima pärast seda.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 20:29)

Halleluuja. Sina usud mind sellepärast, et sa oled mind näinud.

Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. Halleluuja

(Evangeelium Jh 20:19-31)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud, hingas ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas, kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat.” Aga tema ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”

Kaheksa päeva pärast, kui jüngrid olid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse ning ära ole uskumatu, vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad.”

Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kord sõja ajal, kui oli suur toidupuudus, küsinud kuueaastane tütar ühel hommikul oma emalt: “Ema, ütle palun, kas armas Jumal, kes meile eile paastupäeva kinkis, teeb täna jälle sedasama…?”

Laps ilmselt ei mõistnud, kui irooniliselt ja samal ajal liigutavalt tema küsimus kõlas. Selle asemel, et küsida, kas me täna süüa saame, kas meil on toidupoolist; selle asemel, et kaevata oma näljatunde pärast, nõuda, jonnida ja vinguda, tahtis laps lihtsalt teada, milleks tal tuleb valmistuda…

Kui Jumal saadab paastupäeva ja inimene peab kannatama, siis Jumal teab, miks ta nii teeb – ja kui inimene sellega juba ette lepib, siis teeb puudusevalu vähem haiget.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, usul võib olla valule mitmesugune mõju, usk võib valu leevendada, kuid seda ka tekitada või suurendada.

Nõelravi ehk akupunktuur, mis tänapäeval on levinud ka läänemaailmas, oli Hiinas ja Jaapanis tuntud juba vähemalt kaks sajandit enne Kristust. See on teraapia, milles tervisehäirete ja haiguste ravimisel kasutatakse elundite talitluse mõjutamiseks spetsiaalseid väärismetallist nõelu, mis torgatakse teatud punktidesse kehal.

Üks minu noorpõlvesõpradest sai tunnustatud nõelraviarstiks, ja nii soovisin minagi puhtast uudishimust ära proovida, kuidas see omapärane arstimisviis mõjub. Mingit tervisehäda mul küll ette näidata ei olnud – aga noh, eks alati saab “biovälju korrastada” või “organite talitlust parendada”, õigustasin ma seda iseendale.

Oma üllatuseks tajusin, et mõjuma hakkas see ravi juba hetkest, kui ma nägin arsti, nõelaga käes, mulle lähenemas ja teadsin, et nüüd ta selle mulle kuhugi suskab. Nõelte ees mul üldiselt hirmu ei ole, kuid siiski seadis organism end oodatavaks valuaistinguks valmis mingi stressireaktsiooniga. Selgus aga, et alguses arst ei torganudki, vaid ta hakkas hoopis diagnoosima, st nõel käes õhus minu keha kohal liigutusi tegema; ma tundsin, kuidas keha stressireaktsioon seda nõela kõikjal saatis, kuigi nõel keha ei puudutanud. Kes teab, millest see tunne tekkis: kas oli see tõesti mingi terapeudist lähtuv biovoolu energia, mis nõela kaudu kiirgas, või oli põhjuseks lihtsalt minu keha spontaanne, alateadlik usk, püüd end tõenäoliseks torkeks ette valmistada – igal juhul jäid need tundmused hästi meelde.

Kus lõpeb reaalsus ja algab usk? Tegelikult on usk kohal juba igas reaalsuses, sest head või halba kogedes aimab inimene ikka midagi ette, teeb oleviku põhjal järeldusi tuleviku jaoks. Oleviku muutudes muutub ka nägemus tulevikust.

Nii võime küsida, miks oli kõikide apostlite hulgast Toomas see ainuke, kes ei suutunud uskuda Jeesuse ülestõusmisse; ainuke, kelle olemus keeldus kaasa tegemast “seda mängu” – nagu see talle tundus? Me ei tea Toomase elust eriti palju, kuid tema käitumise aluseks võis olla varasemate pettumuste kogemus: ta oli nii mõnelgi korral siiralt uskunud, kuid just seeläbi olnud see viimane loll, kes sai oma naiivse, lapseliku kergeusklikkuse pärast teiste naerualuseks. Nüüd oli tal mõõt täis: ei iial enam!… Ja just nüüd… just nüüd mängis elu talle kõige suurema vingerpussi: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” … Ütle siis veel, et Jumal inimest ei kiusa… Aga tema ei kiusa meid kurjasti, vaid see on meile kasvatuseks.

Armsad õed ja vennad, elamustest saavad kogemused, ja kogemused mõjutavad meie usku, meie suhtumist tulevikku. Kuid aja jooksul tuhmuvad ka säravaimad elamused. Argipäev kirjutab nad oma tuimusega üle, nii et aastate pärast tagasi vaadates küsib inimene endalt, kas polnud kõik üleelatud imed pelgalt noore inimese ettekujutus – või lihtsalt uni…? Ja kuidas võiksid siis veel üldse uskuda need, kellele pole suuri imesid kunagi kogeda antudki?

Tänapäeval on inimene ümbritsetud pahatahtlikest valedest – nii agressiivsetest müügistrateegiatest kui poliittehnoloogia manipulatsioonidest. Kahjuks leiame me järjest rohkem häid põhjusi umbusaldada inimestest juhitud organisatsioone. Iseendaks jäämise nimel peame siis seda enam uskuma Jumalasse. Tema on meie ainus lootus, et meie maisel elul on üldse mõte; lootus, mis ei peagi selles elus teostuma, lootus, et et kusagil kõikide pettuste taga on tõde, mida tasub uskuda ka pimesi. Aamen.

(Esimene lugemine Ap 5:12-16)

Lugemine apostlite tegude raamatust:

Neil päevil sündis rahva seas apostlite käe läbi palju tunnustähti ja imetegusid. Ja apostlid olid kõik ühel meelel koos Saalomoni sammaskäigus. Keegi ei julgenud küll nendega avalikult ühte hoida, kuid rahvas pidas neist väga lugu. Aga nende hulka, kes uskusid Issandasse, tuli juurde hulgaliselt mehi ja naisi. Kandsid ju inimesed haigeid voodite ja kanderaamidega tänavatele selleks, et kui Peetrus mööda läheb, langeks kasvõi tema varigi mõnede peale nende seast. Rahvast tuli Jeruusalemma ka ümberkaudsetest linnadest, ja nad tõid enestega haigeid ja kurjadest vaimudest vaevatuid, kes said kõik terveks.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1.4. 13-14. 22-24 R:1a)

R: Tänage Issandat, sest tema on hea.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,

kuid Issand hoidis mind langemast.

Öelgu need, kes kardavad Issandat:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

See on päev, mille Issand on teinud,

rõõmustagem ja hõisakem selle üle.

R:

(Teine lugemine Ilm 1:9-11a. 12-13.17-19)

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline ahistuses, samuti teie kuningriigis ja vankumatus usalduses Issanda vastu, olin Jumala Sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast saarel, mida hüütakse Patmoseks. Ja Issanda päeval ma olin Vaimust haaratud ja kuulsin oma selja taga vägevat häält, otsekui pasunahäält, mis ütles: “Mida sa näed, see kirjuta raamatusse ja saada seitsmele Aasia kogudusele.” Aga mina pöördusin ümber, et näha, kelle hääl see minuga räägib. Ja ma nägin seitset kuldset lambijalga ja lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane. Tal oli seljas pikk kuub, mis oli vöötatud kuldvööga, ja kui ma teda nägin, langesin ma nagu surnu tema jalge ette. Aga tema pani oma parema käe minu peale ning ütles: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne; mina olen elus, sest vaata, ma olin surnud, aga nüüd ma elan igavesest ajast igavesti. Ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta üles, mida sa oled näinud, mis nüüd on ja mis hakkab sündima pärast seda.”

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 20:29)

Halleluuja. Sina usud mind sellepärast, et sa oled mind näinud.

Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. Halleluuja

(Evangeelium Jh 20:19-31)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud, hingas ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas, kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat.” Aga tema ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”

Kaheksa päeva pärast, kui jüngrid olid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse ning ära ole uskumatu, vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad.”

Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kord sõja ajal, kui oli suur toidupuudus, küsinud kuueaastane tütar ühel hommikul oma emalt: “Ema, ütle palun, kas armas Jumal, kes meile eile paastupäeva kinkis, teeb täna jälle sedasama…?”

Laps ilmselt ei mõistnud, kui irooniliselt ja samal ajal liigutavalt tema küsimus kõlas. Selle asemel, et küsida, kas me täna süüa saame, kas meil on toidupoolist; selle asemel, et kaevata oma näljatunde pärast, nõuda, jonnida ja vinguda, tahtis laps lihtsalt teada, milleks tal tuleb valmistuda…

Kui Jumal saadab paastupäeva ja inimene peab kannatama, siis Jumal teab, miks ta nii teeb – ja kui inimene sellega juba ette lepib, siis teeb puudusevalu vähem haiget.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, usul võib olla valule mitmesugune mõju, usk võib valu leevendada, kuid seda ka tekitada või suurendada.

Nõelravi ehk akupunktuur, mis tänapäeval on levinud ka läänemaailmas, oli Hiinas ja Jaapanis tuntud juba vähemalt kaks sajandit enne Kristust. See on teraapia, milles tervisehäirete ja haiguste ravimisel kasutatakse elundite talitluse mõjutamiseks spetsiaalseid väärismetallist nõelu, mis torgatakse teatud punktidesse kehal.

Üks minu noorpõlvesõpradest sai tunnustatud nõelraviarstiks, ja nii soovisin minagi puhtast uudishimust ära proovida, kuidas see omapärane arstimisviis mõjub. Mingit tervisehäda mul küll ette näidata ei olnud – aga noh, eks alati saab “biovälju korrastada” või “organite talitlust parendada”, õigustasin ma seda iseendale.

Oma üllatuseks tajusin, et mõjuma hakkas see ravi juba hetkest, kui ma nägin arsti, nõelaga käes, mulle lähenemas ja teadsin, et nüüd ta selle mulle kuhugi suskab. Nõelte ees mul üldiselt hirmu ei ole, kuid siiski seadis organism end oodatavaks valuaistinguks valmis mingi stressireaktsiooniga. Selgus aga, et alguses arst ei torganudki, vaid ta hakkas hoopis diagnoosima, st nõel käes õhus minu keha kohal liigutusi tegema; ma tundsin, kuidas keha stressireaktsioon seda nõela kõikjal saatis, kuigi nõel keha ei puudutanud. Kes teab, millest see tunne tekkis: kas oli see tõesti mingi terapeudist lähtuv biovoolu energia, mis nõela kaudu kiirgas, või oli põhjuseks lihtsalt minu keha spontaanne, alateadlik usk, püüd end tõenäoliseks torkeks ette valmistada – igal juhul jäid need tundmused hästi meelde.

Kus lõpeb reaalsus ja algab usk? Tegelikult on usk kohal juba igas reaalsuses, sest head või halba kogedes aimab inimene ikka midagi ette, teeb oleviku põhjal järeldusi tuleviku jaoks. Oleviku muutudes muutub ka nägemus tulevikust.

Nii võime küsida, miks oli kõikide apostlite hulgast Toomas see ainuke, kes ei suutunud uskuda Jeesuse ülestõusmisse; ainuke, kelle olemus keeldus kaasa tegemast “seda mängu” – nagu see talle tundus? Me ei tea Toomase elust eriti palju, kuid tema käitumise aluseks võis olla varasemate pettumuste kogemus: ta oli nii mõnelgi korral siiralt uskunud, kuid just seeläbi olnud see viimane loll, kes sai oma naiivse, lapseliku kergeusklikkuse pärast teiste naerualuseks. Nüüd oli tal mõõt täis: ei iial enam!… Ja just nüüd… just nüüd mängis elu talle kõige suurema vingerpussi: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” … Ütle siis veel, et Jumal inimest ei kiusa… Aga tema ei kiusa meid kurjasti, vaid see on meile kasvatuseks.

Armsad õed ja vennad, elamustest saavad kogemused, ja kogemused mõjutavad meie usku, meie suhtumist tulevikku. Kuid aja jooksul tuhmuvad ka säravaimad elamused. Argipäev kirjutab nad oma tuimusega üle, nii et aastate pärast tagasi vaadates küsib inimene endalt, kas polnud kõik üleelatud imed pelgalt noore inimese ettekujutus – või lihtsalt uni…? Ja kuidas võiksid siis veel üldse uskuda need, kellele pole suuri imesid kunagi kogeda antudki?

Tänapäeval on inimene ümbritsetud pahatahtlikest valedest – nii agressiivsetest müügistrateegiatest kui poliittehnoloogia manipulatsioonidest. Kahjuks leiame me järjest rohkem häid põhjusi umbusaldada inimestest juhitud organisatsioone. Iseendaks jäämise nimel peame siis seda enam uskuma Jumalasse. Tema on meie ainus lootus, et meie maisel elul on üldse mõte; lootus, mis ei peagi selles elus teostuma, lootus, et et kusagil kõikide pettuste taga on tõde, mida tasub uskuda ka pimesi. Aamen.

ÜLESTÕUSMISPÜHA PÄEVAMISSA C AASTAL

(Teine lugemine Ap 10:34a. 37-43)

Lugemine Apostlite tegude raamatust:

Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Te teate, mis on sündinud kogu Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas Jumal oli salvinud Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega ning kuidas ta käis mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal oli temaga. Meie oleme selle kõige tunnistajad, mis ta tegi Juudamaal ja Jeruusalemmas. Sest kuigi ta löödi risti ja surmati, on Jumal ta kolmandal päeval surnuist üles äratanud ja lasknud tal ilmuda – mitte küll kogu rahvale, vaid Jumalast valitud tunnistajatele, see tähendab meile, kes me oleme ühes temaga söönud ja joonud, pärast seda kui ta surnuist üles tõusis. Jeesus käskis meil tunnistada rahvale ja kuulutada, et Jumal seadis ta kohtumõistjaks elavate ja surnute üle. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes ususb tema nime läbi, saab patud andeks.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 118:1-2. 16-17. 22-23 R:24)

R: See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem.

Tänage Issandat, sest tema on hea

ning tema heldus kestab igavesti.

Öelgu nüüd Iisraeli rahvas:

tema heldus kestab igavesti.

R:

Issanda parem käsi on tõstetud üles,

Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid.

Ma jään elama ega sure

ja kuulutan Issanda tegudest.

R:

Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,

on nurgakiviks saanud.

Issanda käest on see tulnud

ja see on meie silmis ime.

R:

(Teine lugemine Kl 3:1-4)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:

Vennad, kui te olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest teie olete küll surnud, aga teie elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 1Ko 5:7b-8a)

Halleluuja. Kristus, meie paasatall, on ohverdatud,

pühitsegem pidupäeva Issandas. Halleluuja.

(Evangeelium Jh 20:1-9)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Pärast sabatit, nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, tuli Maarja Magdaleena Jeesuse hauale ja nägi, et kivi oli haua eest ära veeretatud. Ta jooksis ja tuli Siimon Peetruse juurde ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ning ütles neile: “Nad on Issanda hauast ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”

Siis läksid Peetrus ja teine jünger teele ja jõudsid haua juurde. Ehkki nad jooksid üheskoos, jooksis teine jünger kiiremini ja jõudis esimesena hauale. Ta kummardas ja vaatas hauakambrisse. Ta nägi, et linad olid seal maas, aga ta ei läinud sisse. Siis jõudis kohale ka Siimon Peetrus, kes oli tulnud tema järel, läks hauakambrisse ja nägi, et linad olid seal maas, samuti higirätik, mis oli olnud Jeesuse pea ümber. See ei olnud ühes linadega, vaid oli eraldi kokku mässitud ja lebas teises kohas. Siis tuli sisse ka teine jünger – nägi ja uskus. Sest nemad ei olnud veel aru saanud Kirjast, milles on öeldud, et tema pidi surnuist üles tõusma.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, tänapäeval on inglise keel mitmelgi põhjusel muutunud maailmakeeleks, mistõttu levivad teistesse kultuuridesse ka sellest keelest pärinevad väljendid ja isegi mõtteviisid; need omakorda kajastavad üsna ilmekalt ka globalistlikus maailmas levivat pinnapealsust. 

Kuidas peaks end näiteks tundma mahajäetud abielupool, kui tema uude suhtesse lahkuv abikaasa talle justkui üle õla hooletult viskab: “Thank you for everything, and sorry for everything.” – “Aitäh kõige eest, ja ma vabandan kõige pärast…” Sedasama lauset võivad täiskasvanud lapsed kuulda oma surivoodil lamavatelt vanematelt, kes on laste elu ühel või teisel moel ära rikkunud, näiteks neid sisuliselt orjadena pidanud, nagu seda nii mõnigi kord ette tuleb.

Mida võiks niisugune lühivormis ütlemine lahendada? Ühest küljest, jah – mida peaks siis ütlema lahkuja, kes tunneb mahajääja suhtes nii tänutunnet kui süütunnet? Kas pole tal siis õigust neid tundeid väljendada, et lahkumisele mingitki kokkuvõtvat punkti panna? Kõlab ju nii hästi… Tjah, tegelikult siiski mitte! Sellised sõnad rahustaksid võibolla lahkujat ennast, kuid oleksid mahajääja suhtes omaette rafineeritud solvang, märk erilisest hoolimatusest ja täielikust ükskõiksusest selle osas, missugust korvamatut valu tema käitumine on tekitanud.

Põhimõtteliselt saab muidugi tänamise ja vabandamise tõesti ühte lühilausesse kokku võtta. Jumalale suurte sõnade tegemine ei meeldi, ja matemaatikatunnist mäletame, et kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge. Füüsika ja filosoofia teavad veel juurde lisada, et tegu ei saa lahutada tagajärjest. Kuid nii mõnigi lühike ja otsene ütlemine on viidaks sirgele teele, mis juhib meid vääramatult ühte väävlisuitsusesse paika, mis meile põrmugi ei meeldi…

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad. “Kvantfüüsikas tuntakse nähtust, mida teadlased nimetavad “elektronide põimumiseks”: nimelt, kui tuua kaks elektroni teineteisele väga lähedale, siis nad “põimuvad” – nad muutuvad nii-öelda üheks. Kui need siis teineteisest jälle eraldada – ükskõik, kas sentimeetrite, meetrite või isegi valgusaastate kaugusele – ja teha neile spinni mõõtmine, reageerib elektron 1 täpselt vastupidiselt elektronile 2. Sama juhtub ka mõõtmise ajal: kui te “mõõdate” elektroni spinni – see tähendab, selle pöörlemist ümber oma telje –, siis tegelikult te nii-öelda “põimite” elektronide kõrval sellesse protsessi ka mõõteriista oleku. Ning vaadates inimesena seda mõõtevahendit, “põimite” te omaenda oleku nüüd juba mõlema, nii mõõtevahendi kui elektroni olekuga. See põimumine on praktiliselt pöördumatu. Seepärast peaksite katseid tehes väga hoolikalt mõtlema, mida – või hoopis keda – te sellega tegelikult proovile panete…”

Nii kirjutas mu hea sõber meie omavahelise arutluse käigus. Minu rinnust pääses kergendusohe: see oli nüüd küll väga selge ja arusaadav, kas pole?! Või siiski mitte päris… välja arvatud kui me oleme ülikooli tasemel füüsikat õppinud, nagu tema, ja meil on ligipääs mõõteriistadele, mille kaudu saab kvantmehaanika iseärasusi uurida. Kuid hoolimata sellest kimbatusest on kvantmehaanikast lähtuv digitaaltehnika muutunud nutitelefonide ja arvutite näol lahutamatuks osaks meie kõigi argipäevast. Me saame neid kasutada ilma et me peaksime tingimata omama ülevaadet kõigest sellest, mida on pidanud teadma inimesed, kes need aparaadid on konstrueerinud.

Samas ei ole keeruliste aparaatide ehitamine mingi üleloomulik saavutus. Juba iidsed rahvad püüdsid loodusnähtusi seletada ja õppida neid ette ennustama. Põlvkonnast põlvkonda edasi antud teadmiste põhjal sai iga uus generatsioon alustada eelmise rajatud vundamendilt. Juba sumerite, foiniiklaste, egiptlaste ja teiste vanade kultuurrahvaste juures tuntud matemaatilisi mudeleid arendati aja jooksul edasi, ning järjest rohkem leidsid nad kasutust tehniliste lahenduste juures, mis hõlbustasid inimese elu ja rahuldasid samas tema teadmistejanu. 

Loodusteadustega paralleelselt arenesid ka vaimuteadused, mis analüüsisid inimese käitumist ja tema saatust, otsisid võimalusi, kuidas saaks igaüks oma eluga paremini toime tulla: mida karta, millest hoiduda, milles end arendada. Vaimuteadlased – see tähendab filosoofid ja teoloogid – ei saanud ausa mõtlemise puhul eitada, et kui surm on olemas, siis saab inimese kui mõistusega olendi elul olla mõte vaid juhul, kui surm on väravaks uude ellu, eksistentsi kõrgemale tasandile.

Armsad õed ja vennad, Jeesus on surnuist üles tõusnud ja avanud üleloomuliku tee kõigile neile, kellel on julgust ja mõistust temale järgneda. Tema Kirik on läbi ajaloo sama reaalne kui teaduse areng, kui kvantmehaanika ja arvutid. Kahjuks peab küll tõdema, et nii nagu arvutitega saab teha nii head kui kurja, on ka kirikut kõige hea kõrval paraku kuritarvitatud. Kuid kuritegevus ei ei tühista headuse olemust, rumalusel ei ole eeliseid tarkuse ees, hulljulgusel ei ole eeliseid ettevaatuse ees. Kaose vastu aitab kord. See on sõnum, mis peaks ka tänapäeva inimesele kõigist segajatest hoolimata lõpuks pinnale jääma: sõnum Jeesuse ülestõusmisest, maise elu mõttest ja lootusest jõuda kord tagasi oma loomuse lättele. Aamen.

Soovin kõigile lugejatele Häid Ülestõusmispühi!

isa Rein

PALMIPUUDEPÜHA C

(Protsessioonievangeelium C aastal Lk 19:28-40)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesus Jeruusalemma poole, ja sündis, et kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedal asuva mäe juurde, mida kutsuti Õlimäeks, saatis ta kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge külasse, mis asub meie vastas, ja kui te sinna jõuate, siis te leiate kinniseotud emaeesli, kelle seljas pole kunagi keegi istunud. Päästke ta valla ja tooge siia. Aga kui keegi peaks teie käest küsima, miks te ta lahti päästate, siis ütelge: “Teda on Issandale tarvis.”” Ja saadetud läksid ja leidsid kõik nõnda olevat, nagu Jeesus oli neile öelnud. Aga kui nad eesli lahti päästsid, küsisid need, kellele ta kuulus: “Miks te eesli lahti päästate?” Ja nemad vastasid: “Teda on Issandale tarvis.” Ja nad tõid emaeesli Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad üle looma selja ja aitasid Jeesusel talle selga istuda.

Aga kui Jeesus sõitis, laotasid inimesed oma rõivad tema tee peale. Ja kui Jeesus Õlimäe jalamile jõudis, hakkas suur jüngrite hulk rõõmsalt Jumalat kiitma kõigi imede pärast, mida nad olid näinud. Nad hüüdsid valjusti: “Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel. Rahu olgu taevas ja kirkus kõrges.” Kuid mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: “Õpetaja, keela oma jüngreid!” Aga tema vastas: “Ma ütlen teile: kui nemad vaikiksid, hakkaksid kivid karjuma.”

See on Issanda Sõna.

(Esimene lugemine Js 50:4-7)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud. Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei peitnud oma palet teotuste ja sülje eest.

Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 22:8-9. 17-18a. 19-20. 23-24 R:2a)

R: Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Kõik, kes mind näevad, naeravad mu üle,

kõverdavad huuli ja raputavad pead:

“Ta lootis Issanda peale,

las nüüd Issand aitab ta välja, kui ta teda armastab!”

R:

Koerakari ümbritseb mind,

ülekohtutegijate jõuk piirab mind.

Nad puurivad läbi mu käed ja jalad,

Valust võin üle lugeda kõik oma luud-kondid.

R:

Nad jagavad omavahel ära minu rüü,

heidavad liisku mu särgi üle.

Aga sina, Issand, ära jää minust kaugele,

mu tugevus, tule mulle appi!

R:

Ma tahan teatavaks teha oma vendadele Sinu nime,

ja kiita sind ustavate koguduses.

Teie, kes te kardate Issandat, kiitke teda,

ülistage teda, kõik Jaakobi sugu.

R:

(Teine lugemine Fi 2:6-11)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Fi 2:8-9)

Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani.

Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede.

PALMIPUUDEPÜHA EVANGEELIUM C AASTAL

(Evangeelium Lk 23:1-49 s.o. lühendatud variant)

Meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuse lugu püha Luuka järgi:

Sel ajal viisid rahvavanemad, ülempreestrid ja kirjatundjad Jeesuse Pilaatuse ette. Seal hakkasid nad tema peale kaebama: “Me oleme kindlaks teinud, et see mees eksitab meie rahvast. Ta keelab maksta keisrile maksu ja ütleb enese olevat Kuninga ja Messia.” Pilaatus küsis Jeesuselt: “Kas sina oled juutide kuningas?” Jeesus vastas talle ja ütles: “Jah, olen küll.” Siis ütles Pilaatus ülempreestritele ja rahvale: “Ma ei leia sellel inimesel olevat ühtki süüd!” Aga nemad ajasid peale: “Ta ässitab rahvast ja levitab oma õpetust kogu Juudamaal alates Galileast kuni siiamaani välja.”

Kui Pilaatus seda kuulis, siis ta küsis, kas see mees pole mitte galilealane? Ja kui ta teada sai, et Jeesus on Heroodese võimupiiridest, saatis ta Jeesuse Heroodese juurde, kes oli ka neil päevil Jeruusalemmas. Aga Heroodes sai Jeesust nähes väga rõõmsaks, sest ta oli juba ammusest ajast tahtnud teda näha. Ta oli Jeesusest kuulnud ja lootis temalt mõnd imet näha saada. Ja Heroodes küsis Jeesuselt paljude asjade kohta, kuid Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Samal ajal seisid ülempreestrid ja kirjatundjad seal juures ja süüdistasid Jeesust ränkades asjades. Kui siis Heroodes ja tema sõjasulased olid Jeesuse vastu oma põlastust üles näidanud, heitis Heroodes pilgates talle särava rõiva ülle ja saatis ta tagasi Pilaatuse juurde. Ning selsamal päeval said Pilaatus ja Heroodes sõpradeks, sest enne seda olid nad olnud teineteisega vaenujalal.

Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid, vanematenõukogu liikmed ja rahva ning ütles neile: “Te olete selle inimese minu ette toonud ja tema peale kaevanud, et ta eksitab rahvast. Aga vaata, mina olen ta teie ees üle kuulanud ega ole temal leidnud olevat mingit süüd kõiges selles, milles teie tema peale kaebate. Samuti ka Heroodes, kes on saatnud ta meie juurde tagasi. Vaata, ta pole teinud midagi, mis oleks surma väärt. Sellepärast ma käsin teda piitsutada ja lasen ta siis vabaks.” Pühadeks oli tal kombeks neile üks vang vabaks lasta. Aga rahvahulk karjus üheskoos: “Hukka ta ära; lase meile Barabas vabaks!” Aga Barabas oli vangi heidetud mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast. Pilaatus püüdis neile veel midagi öelda, sest ta tahtis Jeesuse vabaks lasta, kuid nemad hüüdsid: “Löö risti, löö ta risti!” Siis küsis Pilaatus kolmandat korda: “Mis kurja on ta teinud? Mina ei leidnud temas mingit surmasüüd. Ma käsin teda piitsutada ja lasen ta vabaks.” Aga nemad karjusid ja nõudsid, ajasid peale, et Jeesus risti löödaks, ja nende kisa võttis võimust. Pilaatus jäi nõusse, et nende nõudmine täidetaks. Ta laskis vabaks selle, kes oli tapmise pärast vangi heidetud, aga Jeesuse andis ta nende meelevalda.

Ja kui nad Jeesuse ära viisid, pidasid nad kinni kellegi Siimoni Küreenest, kes oli maalt linna tulemas, ja panid risti tema selga, et ta kannaks seda Jeesuse järel. Aga Jeesusega käis kaasas suur rahvahulk, samuti naised, kes halasid ja nutsid tema pärast. Kuid Jeesus pöördus nende poole ning ütles: “Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, vaid pigemini iseenda ja oma laste pärast. Sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: õndsad on viljatud ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud. Siis hakatakse ütlema mägedele: langege meie peale! Ja küngastele: katke meid! Sest kui nii tehakse toorele puule, mis sünnib siis kuivanuga?”

Aga ühes temaga viidi hukkamisele veel teist kahte kurjategijat. Ja kui nad jõudsid paika, mida kutsutakse pealuukünkaks, lõid nad seal Jeesuse risti ja samuti kurjategijad, ühe temast paremale, teise vasemale poole. Siis Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.” Ja nad heitsid liisku tema rõivaste pärast ning jagasid need omavahel. Rahvas aga seisis ja vaatas, kuid vanemate nõukogu liikmed pilkasid: “Teisi on ta päästnud, las päästab nüüd iseennast, kui ta on kord juba Messias ja Jumala äravalitu.” Ka sõdurid mõnitasid teda, astusid tema juurde, andsid talle äädikat ja ütlesid: “Kui sa oled juutide kuningas, päästa nüüd ennast ise!” Aga tema pea kohal oli tahvel, millele oli kirjutatud: “See on Juutide kuningas”.

Üks kurjategijatest, kes oli ühes temaga risti löödud, teotas teda: “Kas sa ei ole siis Messias? Päästa ennast ja meid ka!” Aga teine sõitles teda ning ütles: “Karda ometi Jumalat, sina kannad ju sama karistust! Ometi kanname meie seda kui teenitud karistust, meie kurjade tegude pärast, kuid tema pole midagi halba teinud.” Ja ta sõnas: “Jeesus, pea mind meeles, kui sa jõuad oma kuningriiki.” Jeesus vastas talle ning ütles: “Tõesti ma ütlen sulle, veel täna oled sa ühes minuga paradiisis.”

Aga keskpäeva paiku laskus pimedus üle maa, kuni kella kolmeni pärast lõunat. Päike läks pimedaks ja templi eesriie kärises keskelt lõhki. Ja Jeesus hüüdis valju häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu.” Nõnda öelnud, heitis ta hinge.

Sissejuhatus

Sissejuhatuse asemel on Palmipuudepühal protsessioon

Jutlus

Armsad õed ja vennad, Kreeka mütoloogiast on tuntud Daidalose ja Ikarose lugu. Kreeta kuningas Minos hoidis andekat kunstnikku ja leiutajat Daidalost vangis koos tema poja Ikarosega. Kuid Daidalos valmistas nii endale kui pojale tiivad, kinnitades linnusuled vahaga käte külge, ning nad lendasid minema. Noor Ikaros oli lendamise elamusest nii vaimustunud, et ei kuulanud isa eelnevat hoiatust ja lendas liiga kõrgele, Päikesele liiga lähedale – ning oh häda, tiibade vaha sulas ja suled tulid nende küljest lahti. Ikaros kukkus merre ja hukkus. 

Nii räägib see vana õpetlik lugu, mis esmapilgul tundub isegi loogiline. Päike on ju kuum: igaüks on kogenud, et kui päike välja tuleb, läheb ilm soojaks. Paraku on aga inimene, kes tänapäevasel moel lendab, ehk lennukis reisib, kuulnud pilooti ütlevat, milline temperatuur hetkel õhulaeva parda taga valitseb. Tuleb välja, et umbes kümne kilomeetri kõrgusel maapinnast, päeva ajal ja Päikesele lähemal, on see temperatuur 50 kraadi. Kuid vastupidiselt Ikarose loos kirjeldatule ei valitse seal mitte lämmatav põuailm, vaid hoopis põletav külm: 50 miinuskraadi…

Ja kui me isegi oletaksime, et käte abil, mille külge on vahaga kinnitatud suled, oleks tõesti võimalik lennata, ei oleks ka sel juhul Ikaros hukkunud mitte päikeselõõsa tõttu – sellepärast, et ta Päikesele lähemale lendas ja vaha sulas…; vaid vastupidi, kõrgemal oleksid suled tiibade küljest lahti tulnud pigem sellepärast, et külma tõttu kaotaks vaha elastsuse ja muutuks hapraks. Samuti, kui nüüd järele mõelda, siis peaksid kreeklased, kelle maa on ju mägine, küll väga hästi teadma, et üleval läheb ilm külmemaks. On ju silmagagi näha, et umbes kahest kilomeetrist kõrgemal muutub mägitaimestik kiduraks ja päris kõrgete mägede tipud on kaetud lumega. Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et kummalisel kombel võivad õpetlikud lood vahel kasutada küll küsitavat loogikat, kuid anda sellest hoolimata üpris häid ja õigeid nõuandeid. 

Armsad õed ja vennad, kõrgelt kukkujal on lõpuks üsna ükskõik, kas oli kukkumise põhjuseks liiga suur kuumus või hoopis pakane. Tarkadest hoiatustest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse. Sarnaselt annab ka Jeesus meile oma maise elu viimastel päevadel toimunud sündmuste valgusel head nõu, et me ei ehitaks tunnetele, et mõtleksime ise kõik hoolega läbi ega laseks end rahvahulga emotsioonidest kaasa kiskuda.

Jeesus ei jätnud vale muljet, kui ta eesli seljas rahukuningana Jeruusalemma sisenes: ta oli tõesti kuningas, kuid teistsugune valitseja kui tahtis rahvas. Nemad ootasid, et ta veenab roomlasi lahkuma või kihutab nad minema lausa taevavägede abiga. Nad oleksid rõõmuga näinud, et ta võtab üle Pilaatuse lossi, istub tema uhkele troonile ning asub ise maise kuningana Iisraeli üle valitsema. Kui aga midagi niisugust ei juhtunud, kaotasid inimesed kannatuse – ja juubeldamisest sai vihakisa. Nad ei tahtnud mõista või leppida, et Jeesuse kuningriik ei olnud sellest maailmast, et ta pidi surema ja alles siis oma ülestõusmise läbi asuma taevatroonile, et valitseda inimeste südamete üle. 

Meie teame nüüd kõike seda, mida tookord pühadeks Jeruusalemma kogunenud usklikud ei teadnud. Meile on antud head nõu varuda kannatust ning Jumala lahendused ära oodata; meid julgustatakse, et meie usk ei lööks kõikuma, et me ei laseks end liiga palju mõjutada ilmaliku maailma kannatamatusest või liiga ruttu ja kergesti tuleva taevariigi rõõmust, et me ei kaotaks lootust elada kord kaasa vaimsete väärtuste võidukäigule. Aamen.

Armsad “Elektrikarjase” kuulajad ja lugejad,

sel esmaspäeval, 7. aprillil  kell 19.00 läheb Pereraadios eetrisse minu uus tunnipikkune saade nimega  “Katoliiklik dogmaatika kui teadus, kunst ja poliitika” See on kaheosalise sarja esimene saade, mis käsitleb katoliku kiriku dogmaatika algallikaid, võimalusi ja ülesandeid.

Saate kordused on teisipäeval kell 13.00 ja neljapäeva öösel vastu reedet kell 00.00.

Saadet saab järelkuulata või alla laadida Pereraadio kodulehelt.

Elektrikarjane

Ühtlasi tuletan meelde, et igal laupäeval kell 7.45 ning pühapäeval kell 5.45 ja 9.45 läheb Pereraadios eetrisse minu sellenädalane jutlus nime all “Lootusõpetuse lugu”. Ka seda saab järelkuulata ja alla laadida Pereraadio kodulehel.

Lootusõpetuse lugu

Iganädalased mõtisklused on pandud ka PDF-dokumentidena üles minu arhiveerival kodulehel elektrikarjane.eu

Varasemaid saateid saab kuulata:
Elektrikarjane – kõik saated

Lootusõpetuse lugu – kõik saated

Tervitades

Elektrikarjane

Rein Õunapuu

20:22 (1 tunni eest)

saajale Rein, pimekoopia: mina

PAASTUAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 43:16-21)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Nii ütleb Issand, kes tegi tee läbi mere ja raja võimsate vete üle, kes lasi vankritel ja hobustel, väel ja vägevatel meestel edasi minna. Nad lamavad seal ega tõuse enam, nad on hääbunud, kustunud otsekui taht. Ärge tuletage meelde möödunut ja ärge pange tähele seda, mis ennemuiste on sündinud. Sest vaata, mina loon midagi uut – see juba tärkab, kas te ei pane seda tähele. Ma sillutan tee läbi kõrbe ja raja üle kõnnumaa. Siis austavad mind metsloomad – šaakalid ja jaanalinnud, sest kõrbes saab olema küllalt vett ja kõnnumaal jõgesid selleks, et joota mu äravalitud rahvast. Ning rahvas, kelle ma olen loonud, kuulutab mu kirkusest.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 126:1-2ab. 2cd 4. 5.6. R:3)

R: Issand on meile suuri asju teinud.

Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid,

siis olime kõik otsekui unenägijad.

Siis oli meie suu täis naeru

ja meie keelel oli hõiskamist.

R:

Siis öeldi paganarahvaste seas:

Issand on neile suuri asju teinud.

Issand, lase tagasi pöörduda meie vangidel

nagu veeojadel lõunamaal.

R:

Kes silmaveega külvavad,

lõikavad hõiskamisega.

Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab,

see tuleb ja hõiskab, kandes viljavihke.

R:

(Teine lugemine Fl 3:8-14)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Vennad, kõike, mis mulle oli kasuks, pean ma kahjuks, selle tunnetuse kõrval, mis on mulle osaks saanud Jeesuses Kristuses, minu Issandas, ja mis on tõusnud ülemaks kõigest. Tema pärast olen ma minetanud kõik ja pean kõike risuks, et tuua kasu Kristusele. Ma tahaksin olla temas mitte oma õiguse pärast, mis tuleb seadusest, vaid selle õigusega, mis tuleb Kristusesse uskumise läbi, õigusega, mille Jumal usu kaudu annab. Ma tahan tunda Kristust tema ülestõusmise väes ja saada osa tema kannatustest, et ma oleksin tema sarnane surmas. Siis pääsen ehk minagi surnuist ülestõusmisse. Ei, sugugi mitte et ma selle oleksin juba ära teeninud või oleksin täiuslik, vaid ma püüan seda saavutada nii, nagu Kristus on nüüd mind endale võitnud. Vennad, ma ei arva, et ülestõusmine mul juba käes on, kuid ühte ma ütlen: ma unustan selle, mis jääb mu selja taha, ja olen suunatud eeloleva poole: ma püüdlen eesmärgi poole, sirutan end taevase kutsumuse autasu järele, mille Jumal meile Kristuses Jeesuses on kinkinud.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jl 2:13)

Pöörduge Issanda, oma Jumala poole,

sest tema on armuline ja halastaja.

(Evangeelium Jh 8:1-11)

Lugemine püha Johannese evangeeliumist:

Sel ajal läks Jeesus üles Õlimäele, kuid varahommikul tuli ta jälle templisse. Ja rahvas kogunes tema juurde ja ta võttis istet ning hakkas neid õpetama. Siis aga tõid kirjatundjad ja variserid tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskele seisma ja ütlesid: “Õpetaja, see naine tabati abielurikkumise teo pealt. Mooses on oma seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida ütled selle kohta sina?” Nad rääkisid nõnda tema proovile panemiseks, et neil oleks põhjust teda süüdistada.

Aga Jeesus oli kummargil ja kirjutas sõrmega maa peale. Ning kui nad talle oma küsimusega peale käisid, ajas ta end sirgu ja ütles neile: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema pihta kivi viskama.” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Aga kui nemad tema sõnu kuulsid, hakkasid nad lahkuma alates vanematest, kohale jäid üksnes Jeesus ja naine, kes seisis keskel. Siis ajas Jeesus end sirgu ja ütles talle: “Naine, kus nad kõik on? Kas pole kedagi, kes oleks sind hukka mõistnud?” Naine vastas: “Mitte kedagi, Issand.” Jeesus ütles talle: “Ega siis minagi sind hukka mõista, mine ja ära enam tee pattu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kui me paneme oma Jumalat või teisi inimesi proovile, siis saame kindlasti targemaks. Kuid teisi proovile pannes juhtub enamasti nii, et saame seeläbi palju rohkem teada iseenda kohta – paraku aga tavaliselt midagi niisugust, mis meile sugugi ei meeldi ja mida me tegelikult ei oleks üldse tahtnud teada.

Me loeme patutunnistuse….

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimene on üks uudishimulik olevus. Kui reaalsus ei paku talle selgeid lahendusi, siis asub ta seda poovile panema – provotseerima ja manipuleerima. Näiteks põhineb ju kogu teadus inimese uudishimul, see tähendab, katsetel ja nende tulemuste analüüsil. Selles mõttes võib tänase evangeeliumi variseridest hästi aru saada, sest nemadki tahtsid teada, kes Jeesus oli, kas ta oli Iisraeli rahva poolt palavasti oodatud Messias või mitte. 

Nii mõtlesidki nad välja kavala käigu. Nad tõid Jeesuse ette abielurikkuja naise ja küsisid, kuidas tuleks temaga talitada. Nimelt nõudis Moosese seadus, et abielurikkujad tuleb kividega surnuks visata, nagu on kirjas kolmanda Moosese raamatu 20. peatükis: “Abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga!” (3Ms 20:10) Viienda Moosese raamatu 22. peatükist võib aga välja lugeda, et see reegel kehtis ainult juutide vahel toimunud abielurikkumise kohta. Näiteks kuningas Taaveti patune suhe Uuria naise Batsebaga ei toonud kaasa karistust, sest Uuria ei kuulunud juudi/iisraeli rahva hulka, vaid oli hetiit (tema naise rahvus pole täpselt teada).

Miks oli niisugune barbaarne karistamisviis soiku jäänud – kas pidasid kultuurrahvaks tõusnud juudid seda liiga metsikuks, pigem nomaadirahva kombeks, või oli peamiseks põhjuseks asjaolu, et rooma okupandid olid ära keelanud juutide omakohtu ja jätnud surmamõistmise vaid rooma ülemvalitseja pädevusse? Igal juhul ei sündinud tolleaegse juutide marionettvalitseja ehk kuningas Heroodes Antipasega midagi halba, kuigi ta elas kokku oma venna naise Heroodiasega.

Antud juhul aga, nii nagu variserid Jeesusele lõksu üles seadsid, oleks tema ette toodud naise kividega surnuksviskamisega nõustumine tähendanud vastuhakku rooma ülemvõimule. Just vastuhakk oli aga see, mida variserid tõeliselt Messialt ootasid, sest nende arvates oleks Messias pidanud viima juudi rahva maailmavalitsemisele. Roomlaste seatud reeglite põlgamine oleks olnud variseridele selle kinnituseks.

Tegelikult aga ei juhindunud ka variserid ise pühadest kirjadest täiel määral, kui nad oma proovilepanekut kavandasid: Jeesuse ette toodi ainult abielurikkuja naine, kuigi Moosese seadus nõudis ka patuses suhtes osalenud mehe karistamist võrdsel määral. See andis Jeesusele lisavõimaluse viidata variseride eneste patususele: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema pihta kivi viskama!” Kuigi vaevalt oleks Jeesus nõustunud abielurikkujate surmamisega ka siis, kui naise kõrval oleks tema ette toodud ka mees.

Armsad õed ja vennad, mida me arvame oma ligimestest? Mida me arvame iseendast? Alateadlikult usuvad vist pea kõik, et nad on head inimesed. Ja isegi kui me peaksime end pidama halvaks, püüab üks väike sisemine hääleke meile alatasa kinnitada, et pääseme kitsikusest otsekohe, kui rõhume sellele, et ausus on ju voorus, ja küsime siis retooriliselt: kas saab üks halb inimene, kes on aga väga aus, olla ikka päris üdini paha?! Selline mõtteviis on paraku siiski vigane, sest patutundmisest on kasu ainult siis, kui see ei takerdu eneseõigustustesse, vaid saab lähtepunktiks alandlikule meeleparandusele.

Proovile panemine võib kindlasti olla kasulik, kui me paneme proovile iseennast, ja kui meie eesmärgiks on saada teadlikuks oma võimetest ja piiridest – piiridest, mille ületamine on ohtlik. Kuid teiste inimestega manipuleerimine on patt. Teine inimene ei ole ese, või vahend, mida kasutada enda huvides; teine inimene on isik, eesmärk iseeneses, sama väärtuslik kui meie ise. Seepärast tuleb oma ligimesega otsida ühist keelt, et me oskaksime saada ja anda, et oleksime üksteise jaoks vahendid ainult nendes piirides, mille jaoks kõik osalised on andnud oma teadliku nõusoleku. Siis võib ehk Jumalgi võtta meid vastu selle reegli kohaselt, mis ta meile on ilmutanud Meieisa palves: “Anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi anname andeks oma võlglastele.” Aamen.