Kuu: märts 2025

PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Jo 5:9a.10-12)

Lugemine Joosua raamatust:

Issand ütles Joosuale: “Vaata, täna olen ma Egiptuse teotuse teie pealt ära võtnud.” Ja kui Iisraeli lapsed olid Gilgalisse laagrisse jäänud, siis pidasid nad selle kuu neljateistkümnenda päeva õhtul Jeeriko lagendikel paasapüha. Ja paasapühale järgneval päeval sõid nad selle maa viljast hapnemata leiba ja küpsetatud viljapäid. Selsamal päeval, kui nad hakkasid sööma maa viljast, lõppes manna ja Iisraeli lapsed said oma toiduse Kaananimaa selleaastasest saagist.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 34:2-3.4-5.6-7.8-9. R: 9a)

R: Vaadake ja nähke, kui hea on Issand.

Ma tänan Issandat igal ajal,

alati on tema kiitus mu suul.

Issandast kiitleb mu hing,

vaesed kuulevad ja rõõmustavad.

R:

Ülistage Issandat ühes minuga,

kiitkem üheskoos kõrgeks tema nime.

Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle

ning tõmbas mind välja kõigist mu hirmudest.

R:

Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust,

ja nende nägu ei saa punastama.

Vaene hüüdis ja Issand kuulis teda

ja vabastas tema kõikidest ta hädadest.

R:

(Teine lugemine 2Ko 5:17-21)

Lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:

Vennad, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu, sest vana on möödunud ja vaata, uus on sündinud. Aga see kõik tuleb Jumalalt, kes meid on Kristuse kaudu endaga lepitanud ja andnud meile lepitamiseameti. Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma endaga ära lepitas, ega arvanud inimestele süüks nende eksimusi. Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna. Nii oleme meie nüüd sõnumitoojad Kristuse asemel, sest Jumal on see, kes meie läbi manitseb. Ja nii me palume: laske end Jumalaga ära lepitada, sest tema on Jeesuse, kes patust ei teadnud, lasknud meie eest patuks saada, et meie saaksime tema kaudu osa Jumala õigusest.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 15:18)

Ma lähen oma isa juurde ning ütlen temale:

“Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees.”

(Evangeelium Lk 15:1-3.11-32)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tulid kõik tölnerid ja patused Jeesuse juurde, et teda kuulata. Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega.” Siis rääkis Jeesus neile tähendamissõna ja ütles: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa jagas oma vara nende vahel ära. Ei möödunud aga palju aega, kui noorem poeg tegi kõik rahaks ja reisis võõrsile, kus ta elas priiskavat elu ja pillas ära kogu oma vara. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sellele maale suur nälg ja temagi jäi puuduse kätte. Siis ta läks ja otsis tööd ühe kodaniku juurest seal maal, ja see saatis ta oma väljale sigu karjatama. Ta püüdis oma nälga kustutada kaunadega, mida sigadele ette visati, kuid temale ei andnud neid keegi. Ja kui ta järele mõtles, siis ta ütles: “Kui palju on minu isal palgalisi ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga. Ma asun teele ja lähen oma isa juurde ning ütlen temale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks; pea mind nagu ühte oma palgalistest.””

Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi tema isa teda ja isa meel läks haledaks ning ta jooksis temale vastu, võttis tal ümber kaela kinni ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks.” Kuid isa ütles oma sulastele: “Tooge kõige kallim rüü ja pange see temale selga, andke talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga, toogem ja tapkem nuumvasikas – söögem ja olgem rõõmsad, sest see minu poeg oli surnud ja on ellu ärganud, oli kadunud ja on leitud.” Ja nad hakkasid pidu pidama.

Aga tema vanem poeg oli põllul, ja kui ta sealt tagasi tulles kodule lähemale jõudis, kuulis ta pillihääli ja tantsuhõikeid. Ning ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja küsis temalt, mida see kõik pidi tähendama. Sulane ütles talle: “Sinu vend on tulnud, ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud oma poja tervena tagasi.” Aga teine poeg vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ja ütles isale: “Vaata, nii palju aastaid ma orjan sind ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, kuid sina pole mulle andnud ühte sikkugi, et ma võiksin oma sõpradega pidu pidada. Kui aga tuli see sinu poeg, kes on sinu vara hooradega ära pillanud, oled sa lasknud nuumvasika tappa.” Isa vastas talle: “Mu laps, sina oled ikka minu juures ja kõik mis on minu, see on sinu oma. Nüüd aga pidagem pidu ja olgem rõõmsad, sest sinu vend oli surnud ja on ellu ärganud; oli kadunud ja on leitud.””

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Tunnistagem oma patud, et meid arvataks väärt selles pühas talituses osalema.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, minul on ka teile täna kaks tähendamissõna rääkida. Esimene neist kõlab nii: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa jagas oma vara nende vahel ära. Üsna pea tegi noorem poeg kõik rahaks ja reisis võõrsile, kus ta elas priiskavat elu ja pillas ära kogu oma vara. Siis tuli ta oma isa juurde tagasi ja ütles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ega ole enam seda väärt, et mind sinu pojaks hüütaks. Pea mind nagu ühte oma palgalistest.” 

Isa võttis tal ümber kaela kinni ja andis temale suud ning ütles: “Kallis poeg, ma olen nii õnnelik, sest sa olid surnud ja nüüd oled ellu ärganud, olid kadunud ja nüüd oled leitud! Ma saadan kohe kellegi su vanemat venda põllult koju kutsuma, et temagi rõõmustada võiks! Tule sisse, pese ennast ja puhka, ma annan sulle mõned lihtsad puhtad rõivad, siis sööme koos su vennaga leiba ja kala ja joome natuke veini peale. Aga mul on hea meel, et sa oled oma õppetunni ära õppinud, ja ma teen just nii, nagu sa isegi mõistad ja soovid: ma annan sulle palgalisetöö, mille abil sa pole näljas ega paljas – sest sa oled ju ikkagi minu poeg. Ning kui mul on ükskord aeg siit maailmast lahkuda, siis palun ma sinu vanemat venda, et temagi sulle sellise töö annaks, mille abil sa saaksid omale igapäevast ülalpidamist teenida. Nagu sa isegi mõistad, jääb kogu mu ülejäänud pärandus – ükskõik kui palju see peaks ka kasvama – täienisti sinu vanemale vennale, sest sina oled oma osa juba kätte saanud. Kui sul aga tuleb kunagi tahtmine taas omada raha, mida hooradega ära pillata, siis selle raha pead sa endale küll ise mingil muul moel teenima.” 

Siis jõudis ka vanem vend põllult tagasi, ning temalgi oli hea meel oma venda elusana näha, kuigi ta oli ikka veel pisut pahane, et vend oli nad omal ajal majanduslikult raskesse olukorda jätnud. Aga isa ütles kadunud pojale: “Mu poeg, juba homsest lähed sa põllule ja hakkad endale jõukohast tööd tegema, aga kui sa kosunud oled, siis töötad sa minu ja oma venna käe all – ja niikaua, kui sa meiega elad, teed sa seda, mida meie ütleme.” Ja nad istusid üheskoos rõõmsasti laua äärde keha kinnitama…”

Aga peale selle on mul teile veel üks teine, hoopis lühem tähendamissõna, see kõlab nii: “Ühel mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa, mis minule päranduseks saab.” Ja isa hakkas seepeale laginal naerma ja ütles: “Hahahaahaa! Kallis poeg! Mida sa oma nooruse rumaluses ja tuulepäisuses küll räägid! Ma ei ole ju veel surnud, et peaksin kellelegi päranduseosi jagama! Ma olen selle majapidamise pea, ning kasutan kõike vara, mis mul on, selleks, et oma palgalistele tööd anda ning oma vara suurendada. Ma töötan iga päev palehigis koos sinu vanema vennaga, ning sedasama ootan ma ka sinult, kui sa minu surma järel tahad üldse päranduseosa saada. Kui sa aga tahad hoopiski maailma näha, siis palun: ma annan sulle uued sandaalid ja kuue, piisavalt toitu moonakotti, ja natuke raha, et jõuaksid kuni järgmise linnani – sealtpeale pead sa aga ise oma pea tööle panema, et oma reisihimu rahastada. Seniks aga – marss tööle, ja teeme edaspidi mõlemad näo, et sa pole mulle kunagi niisugust piinlikku ettepanekut teinud!””

No nii, armsad õed ja vennad, mida on meil nendest kahest uuest tähendamissõnast õppida? Neid kuulates on meie õiglustunne ja pedagoogikataju kahtlemata hoopis paremini rahuldatud kui Jeesuse haralisse võrdpilti süvenedes. Kuid kui kaua te selliseid õiglaseid lugusid mäletaksite? Pool päeva, kuni täna õhtuni? Heal juhul järgmise pühapäevani, kui uus jutlus peale tuleb? Kas keegi looks minu elulähedaste lugude teemal surematuid maale, skulptuure, kirjandus- ja muusikateoseid?

Miks rääkis Jeesus nii ebapedagoogilise ja igasugusele õiglustundele vastu käiva tähendamissõna, millest ka kaks tuhat aastat hiljem ei paista õieti keegi aru saavat, ning millele on antud kümneid või sadu tõlgendusi, üks ebaloogilisem kui teine? Kuni sinnani välja, et tänase evangeeliumi põhimõttelagedat ja halemeelset isa on peetud lausa Jumala võrdkujuks, kes annab meile otsekohe kõik andeks, kui me vaid suvatseme minna pärast omaenda hoolimatusest põhjustatud läbikukkumisi talle sentimentaalseid pisarakesi poetama? Missugune jultumus inimese poolt, pidada oma Jumalat endast rumalamaks!

Ilmselt aga jutustas Jeesus selle loo nimme just niisugusena, et puudutada meie õiglustunnet ning kutsuda meid üles olema mõistuspärased ja võtma ise vastutuse oma tegude eest – seda nii vanematena kui lastena. Aamen.

EAM_12195Ar_2_4-76_1

PAASTUAJA III PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 2Mo 3:1-8a.13-15)

Lugemine teisest Moosese raamatust:

Neil päevil hoidis Mooses oma äia, Midjani preestri Jitro lambakarja. Ühel päeval läks Mooses ühes karjaga üle lageda ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde. Ja seal ilmutas end talle Issanda ingel tuleleegis, mis põles keset kibuvitsapõõsast. Mooses nägi, ja vaata: kibuvitsapõõsas põles leegiga, kuid ei põlenud ära. Aga Mooses mõtles: “Ma lähen ja vaatan seda imelikku asja, miks põõsas ära ei põle.”

Kui Issand nägi, kuidas Mooses lähemale tuli, et paremini näha, hüüdis Jumal teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” ja tema vastas: “Siin ma olen.” Jumal ütles: “Ära tule lähemale, ja võta sandaalid jalast, sest see paik, kus sa seisad, on püha maa.” Ja Issand jätkas: “Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal.” Aga Mooses kattis oma näo kinni, sest ta kartis näha Jumalat. Ja Jumal ütles: “Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust Egiptuses ja olen kuulnud nende kaebeid nende rõhujate vastu. Ma tunnen nende rõhutust hästi. Sellepärast olen ma alla tulnud neid egiptlaste käest välja rebima ja viima neid sellelt maalt viljakale ja avarale maale, mis voolab piima ja mett.”

Mooses vastas Jumalale ja ütles: “Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: kuidas on tema nimi? Mida ma siis pean neile vastama?”

Aga Jumal kostis: “Ma olen see, kes ma olen; ütle Iisraeli lastele nõnda: “Mina olen” on mind läkitanud teie juurde.” Ja Jumal ütles Moosesele veel: “Teie esiisade Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal saatis mind teie juurde. See on minu nimi igavesti ja nii peab mind hüütama põlvest põlve.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 103:1-2. 3-4. 6-7. 8.11. R:8)

R: Issand on armuline ja halastaja.

Kiida, mu hing, Issandat

ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.

Kiida, mu hing, Issandat

ja ära unusta kõiki tema heategusid.

R:

Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,

teeb sind terveks kõikidest haigustest.

Ta päästab sinu elu hukatusest,

kroonib sind helduse ja halastusega.

R:

Issand teeb õiguse tegusid,

mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse.

Tema andis Moosesele teada oma teed,

ilmutas Iisraeli lastele oma tegudest.

R:

Issand on halastaja ja armuline,

kannatlik ja rikas heldusest.

Nii kõrgel kui kõrgel on taevas üle maa,

nii suur on tema halastus neile, kes teda kardavad.

R:

Nii kaugel kui koit on loojangust,

nii kaugele viib ta meist meie patud.

Otsekui isa halastab oma laste peale,

nõnda halastab Issand kõikide peale, kes teda kardavad.

R:

(Teine lugemine 1Ko 10:1-6.10-12)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Ma tuletan teile meelde, vennad, et kõik meie esiisad käisid Jumala pilve all ja läksid läbi mere. Ning nad kõik ristiti Moosese pilves ja meres. Nad kõik sõid ühtsama vaimulikku rooga ja jõid ühtsama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis käis nendega kaasas. Aga see kalju oli Kristus. Ometi polnud suurem osa neist Jumalale meele järgi ja nad leidsid oma otsa kõrbes.

Aga see on sündinud meile hoiatuseks, et me ei himustaks kurja, nii nagu nemad lasid kurjal enda üle valitseda. Seepärast, ärge nurisege, nii nagu nurisesid mõned nende seast ja said otsa hukkaja käe läbi. Ning see, mis sündis, oli neile tulevaste sündmuste ettekuulutuseks, meile aga manitsuseks, sest meie näeme aegade lõppu. Sellepärast, kui keegi arvab end seisvat, siis olgu ta valvel, et ta ei langeks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:17)

Parandage meelt,

sest taevariik on lähedal.

(Evangeelium Lk 13:1-9)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesuse juurde inimesi, kes jutustasid talle galilealastest, kelle oli Pilaatus lasknud tappa siis, kui nad loomi ohvriks tõid. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles: “Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik teised galilealased, et see just nendega sündima pidi? Sugugi mitte, ütlen ma teile, vaid kui te ei paranda meelt, lähete niisamuti hukka. Või arvate teie, et need kaheksateist, kes jäid Siiloa torni alla, kui see kokku varises, ja said surma, olid suuremad süüdlased kui kõik teised inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile: mitte sugugi! Vaid kui te ei paranda meelt, lähete kõik niisamuti hukka!”

Ja ta rääkis neile tähendamissõna: “Ühel inimesel oli viigipuu, mis oli istutatud tema viinamäele. Ja ühel päeval tuli ta sellelt puult vilja otsima, aga ei leidnud. Siis ütles ta viinamäe aednikule: “Vaata, kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, kuid ei leia. Raiu ta maha, miks ta maad raiskab!” Aga aednik vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel selleks aastaks, et ma saaksin ta ümber kaevata ja talle väetist anda. Ehk hakkab ta siis vilja kandma. Kui aga mitte, siis raiu ta maha.”

See on Issanda sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimesed küsivad aeg ajalt, kas Jumal on olemas? Kuid tegelikult võiks ka küsida, kas maailm, milles me elame, on päriselt olemas? Vaieldamatult suudab igaüks meist tunnetada maailma mitmel viisil, kuid missugusel kujul on see maailm olemas? Missuguse reaalsusena?

Filosoofias on tuntud niinimetatud metafüüsilise solipsismi teooria, mille alusel saaks tegelikult iga inimene väita, et isikuna on olemas ainult tema ise, nii nagu ta ennast seespidi tajub – kuid kogu väilismaailm, kaasa arvatud teised inimesed tema ümber, on nagu film, virtuaalne simuleeritud reaalsus. 

Kes teab… Aga kui pärast surma jääb järele ainult inimese maises elus läbiproovitud hing, siis täidaks tegelikult ka virtuaalne keskkond – kui ta oleks väga realistlikult simuleeritud – sama ülesande kui päriselt olemas olev materiaalne maailm.

Sellest võimalusest võib tuletuda alateadlik hirm, et äkki on kogu välismaailm peegelpidiks minu enda käitumisele. Äkki olen mina selle maailma hädades süüdi – see tähendab, kui mina oleksin hoidunud patust ja teinud rohkem häid tegusid, siis oleks jäänud nii mõnigi suur katastroof olemata ja sõda puhkemata…

Kuidas sellega tegelikult on, seda me ei tea, kuid igal juhul mõjub niisugune ettekujutus üpris pedagoogiliselt; ta motiveerib võtma isiklikku vastutust selle maailma eest, manitseb meid patust hoiduma ja käituma heade inimestena.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, keegi ei ole öelnud, et saatus peab olema meie vastu õiglane.

Odessas, Musta mere kaldal, seisab selle linna kunagise kuberneri Armand-Emmanuel du Plessis, Duc (hertsog) de Richelieu ausammas. Mitmes riigis karjääri teinud sõjaväelast ja riigimeest on kujutatud vanarooma stiilis toogasse riietatult, loorberipärjaga peas. Rahvasuus lihtsalt “Djuukina” tuntud skulptuur osutab ühe käega merele, teine käsi aga, nagu on tähele pandud, on suunatud kohalikule kohtuhoonele. See on andnud linna irvhammastele aluse väita: näe, Djuuk ütleb ka, et õiglus ja tõde on kusagil seal meres – vaene lihtsurelik ei saa siin ilmas mingit õigust, mingu parem kohe ja uputagu end ära!

Djuukil võib olla omamoodi õiguski. Nii on see maailmas olnud määramatutest aegadest peale, et saatus on kohelnud inimesi erinevalt – keda hästi ja keda halvasti –, ning inimesed ise on tihti käitunud üksteise suhtes sellesama saatuse eeskujul. Võimukad on alistanud nõrgemaid, orjastanud neid, või siis manipuleerinud kõikvõimalike võrdsuseideaalide kaudu, kus nemad ise muidugi osutuvad võrdsematest võrdsemateks. Nõrgemad seevastu on korraldanud valitseva klassi vastu ülestõuse, või siis püüdnud esitada oma nõrkust voorusena, näidata end välja abitumatena kui nad on, et teised peaksid nende heaolu nimel pingutama. Saatus on aga jätkuvalt kohelnud nii rikkaid kui vaeseid võrdse ettearvamatusega, lastes vihma ja rahet sadada nii õigete kui ülekohtuste peale.

Armsad õed ja vennad, need on tõesti hirmuäratavad sõnad, mida Jeesus tänases evangeeliumis ütleb süütult hukkunud inimeste kohta: “Kui te ei paranda meelt, lähete niisamuti hukka!” See tähendab: rängad saatuselöögid võivad tabada igaüht nii loodusõnnetuste kui teiste inimeste kurjuse läbi. 

Me oleme tänapäeval muidugi harjunud panema oma lootuse Jumala suure armu peale – aga meie vaga lootus ei tee paraku Jeesuse karmilt kõlavaid sõnu olematuks. See ähvardus tekitab kõheda aimduse, et äkki on maailm tõesti nii ebaõiglane ja vägivaldne just seetõttu, et meie endi peades on liiga palju patuseid mõtteid; mõtteid, mis vahel lausa märkamatult materialiseeruvad ja hakkavad maailma mõjutama. Me peaksime endale paremini aru andma mida me mõtleme, mis täidab meie südant ja mida saab meil kord olema oma elust Jumalale ette näidata. Aamen.

PAASTUAJA II PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Mo 15:5-12. 17-18)

Lugemine esimesest Moosese raamatust:

Neil päevil viis Jumal Aabrami välja õue ning ütles talle: “Vaata üles taevasse ja loe üle tähed, kui sa jõuad nad üle lugeda.” Ja Jumal ütles: “Vaata, nii rohkesti saab olema sinu järeltulijaid.” Ning Aabram uskus Issandasse ja sellest arvati ta õige olema.

Aga Issand jätkas: “Mina olen Issand, kes ma tõin ära sind Uurist Kaldeamaalt, et anda see maa siin sulle pärisosaks.” Siis Aabram küsis: “Issand, mu Jumal, millest ma võin ära tunda, et pärin selle maa?” Ja Issand vastas talle: “Too mulle üks kolmeaastane veis, üks kolmeaastane kits, ja üks kolmeaastane jäär, üks turteltuvi ja üks harilik tuvi.” Ning Aabram tegi nii nagu talle oli öeldud, ta lõikas loomad keskelt pooleks ja pani ühe poole teise vastu, linnud aga jättis pooleks lõikamata. Ja kui röövlinnud tahtsid korjuste peale laskuda, ajas Aabram nad minema.

Aga siis, kui oli päike loojumas, vajus Aabram sügavasse unne ja vaata, pilkane kabuhirm valdas teda. Kui päike loojus ja läks pimedaks, siis nähti suitsevat kollet ja lõõmavat leeki, mis lõigatud tükkide vahelt läbi käis. Selsamal päeval tegi Jumal Aabramiga lepingu ning ütles: “Sinu järeltulijaile annan ma selle maa Egiptuse jõest kuni Eufrati jõeni.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 27:1. 7-8. 9. 13-14 R:1a)

R: Issand on mu valgus ja mu lunastus.

Issand on mu valgus ja mu lunastus,

keda peaksin kartma?

Issand on mu elujõud,

kelle ees peaksin värisema?

R:

Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan,

ole mulle armuline ja võta mind kuulda.

Mu süda mõtleb sinu sõnale: otsige mu palet.

Sinu palet, Issand, tahan ma otsida.

R:

Ära peida oma palet minu eest, 

ära tõuka oma sulast endast vihas eemale.

Sina oled minu abimees,

 ära hülga mind, Jumal, mu lunastaja.

R:

Ometi ma usun, et saan näha 

Issanda headust elavate maal.

Oota Issandat ja ole tugev. 

Sinu süda olgu kindel. Looda Issanda peale!

R:

(Teine lugemine Fl 3:17- 4:1)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:

Vennad, võtke minust eeskuju ja vaadake nende peale, kes elavad nii, nagu meie teile eeskujuks oleme. Sest paljud, kellest ma olen teile sageli rääkinud – nüüdki meenutan neid nuttes –, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende elu lõpp on hukatus. Nende Jumal on nende kõht. Nende au on nende häbis ja nende mõtteis mõlguvad üksnes maised asjad.

Aga meie kodu on taevas, kust me ka ootame meie Õnnistegijat ja Issandat – Jeesust Kristust. Tema muudab meie alanduse ihu oma kirgastunud ihu sarnaseks, selle väega, millega ta suudab kõik enesele alistada. Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad – minu rõõm ja mu aupärg! Seiske kindlalt Issandas, mu armsad!

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 17:7)

Ja pilvest kostis hääl:

See on minu armas Poeg, teda kuulake.

(Evangeelium Lk 9:28b-36)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal võttis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese endaga kaasa ning läks koos nendega üles mäele palvetama. Ja kui ta palvetas, muutus tema pale ja tema rüü läks säravvalgeks. Ja vaata, kaks meest rääkisid temaga, need olid Mooses ja Eelija. Nad ilmusid säravas valguses ja kõnelesid tema elu lõpust – sellest, mis tal tuli Jeruusalemmas täide viia.

Aga Peetrus ja tema kaaslased olid vajunud raskesse unne. Ja siis, kui nad ärkasid, nägid nad Jeesust säravas valguses ja Moosest ja Eelijat tema juures seismas. Aga sündis, et kui need olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: “Õpetaja, meil on siin hea olla, tehkem siia kolm eluaset: üks sinule, üks Moosesele ja üks Eelijale.” Ta ei teadnud ise ka, mida ta ütles.

Aga kui ta nii rääkis, tuli pilv ja haaras nad endasse, ja nad kartsid pilve sees olles. Siis kostis pilvest hääl ning ütles: “See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!” Kui hääl oli lõpetanud, nägid nad Jeesust jälle üksi olevat. Ning jüngrid vaikisid sellest, mida nad olid näinud, ega rääkinud sellest neil päevil kellelegi.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene väljendab end peamiselt kolmel viisil: nimelt see, mida ta mõtleb, see, mida ta ütleb, ja see, mida ta lõpuks ära teeb. Mõelda võib kõike, kuid juhuslikke peast läbi lipsavaid veidraid kujutelmi ei saa alati täiel määral vältida – neid tuleb pigem ohjeldada. Hea on seejuures, et peale iseenda ja Jumala ei näe neid mõtteid siis keegi.

Sõnadega on asi juba keerulisem: mis on kord kirja pandud või avalikult välja öeldud, eriti kaamera või mikrofoni ees, seda on pea võimatu tagasi võtta. Paljude inimeste jaoks on nende kunagine halb sõnavalik muutunud eluaegseks taagaks, nii et edaspidi seostub nende nimi kohe kunagi poetatud ebaõnnestunud lausega. 

Tuleb välja, et suur osa sõnadestki on juba teod, mille eest tuleb kanda vastutust. Seda enam tuleb siis vastutada kõige selle eest, mida inimene teoks teeb või jätab tegemata – kas head või kurja. Veelgi hullemaks kujuneb olukord siis, kui inimese sõnad ja teod ei lähe kokku, kui ta lubab, aga ei tee mida lubas – siis kaotab ta lõpuks kõigi usalduse. Seega peame hästi läbi mõtlema, mida me ütleme, mida lubame ja mida teeme.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimese sõnad ja teod peavad rajanema faktidele. Kuid mis on fakt ehk tõsiasi? Eks ikka see, mis on reaalselt olemas, mille tõestuseks on tuua asitõendeid, katsetulemusi, kõikvõimalikke dokumente nii paberil kui audio- ja videoformaadis. Kas tõesti? Me teame ju, et nii asitõendeid, katsetulemusi kui dokumente saab võltsida. Samuti ei saa alati usaldada kohalviibinud tunnistajate väiteid; eriti selgelt tuleb see välja liiklusõnnetuste pealtnägijate ütlustest: igaüks oleks näinud justkui midagi muud kui teine, erinevalt on nähtud nii liiklusvahendite värvi kui nende osa õnnetuses. 

Suur osa faktidest, millele me oma elus toetume, saavad küll alguse kogemustest – kõigest sellest, mida inimene omal nahal läbi proovib –, kuid väga paljud justkui teisejärgulised tõsiasjad on pigem kokkuleppelised. Need põhinevad teistelt inimestelt kuuldud või õpitud enam-vähem tõenäolistel seisukohtadel, ilma et neid saaks kontrollida või et neis oleks otstarbekas kahelda. 

Näiteks kui meile peaks ilmuma ingel või Jeesus Kristus, siis meie jaoks oleks see fakt, otsene objektiivne elamus; kui me aga räägiksime sellest teistele, siis nende jaoks oleks see usutav vaid nendes piirides, mille osas nad peavad meid usaldusväärseks. Me saame teistele oma elamusest ainult rääkida, näidata me neile oma ilmutust ei saa, samuti nagu nemad ei saa oma kogemusi meile üle kanda täpselt niisugusel kujul, nagu nad seda ise on üle elanud. 

Faktidest järelduste tegemisel ja neist käitumisjuhiste kujundamisel on peamisteks allikateks ise kogetu ja teistelt kuuldu. Kuid lisaks on veel üks tähtis kriteerium: nimelt, kas mul on otsene vajadus neid fakte teada ja kas nad pakuvad lahendusi minu vahetutele eluprobleemidele. Näiteks kui inimesel on suur nälg, siis pole sel hetkel väga oluline, mida täpselt ta peaks sööma – peaasi, et see on toit, mis kustutab nälja ja hoiab tema organismi toimimas. Niisamuti saab religioon hädavajalikuks vastuseks inimese eluperioodil, mil ta hakkab endale esitama möödapääsmatuid küsimusi elu mõtte kohta kaugemas perspektiivis.

Armsad õed ja vennad: kas kõik see, mida evangelist teab jutustada Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kogemustest Tabori mäel, on sulatõsi, seda ei saa me kuidagi järele kontrollida. Aga kui see kõik ei olekski aset leidnud, kui evangeelium oleks ainult müüt; kui Jeesus ei olnudki Messias ega tõusnud surnuist üles – siis poleks meil mingit lootust igavesele elule. Sellepärast tuleb keskenduda faktilisele vajadusele leida oma elule mõte. Kui me tajume oma surelikkust ja adume võimalust ärgata uuele elule pärast surma, siis tõenäoliselt saame seda kord ka kogema. Ning siis muutub oluliseks kõik, mida me oleme kunagi mõelnud, mida öelnud ja mida teinud – kuidas oleme täitnud selle ülesande, mille jaoks oleme loodud. Aamen.

PAASTUAJA I PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 5Mo 26:1.4-10)

Lugemine viiendast Moosese raamatust:

Neil päevil ütles Mooses kogu rahvale: “Kuula, Iisrael! Kui sa tuled maale, mille Issand, sinu Jumal, sulle pärisosaks annab, siis võta korvitäis maa uudsevilja ja mine paika, mille Issand, sinu Jumal, valib oma nimele eluasemeks, ning preester võtku sinu käest korv ja pangu see Issanda, sinu Jumala, altari ette. Aga sina tunnista ja ütle Issanda, oma Jumala ees: “Minu isa oli kodumaata aramealane, kes läks Egiptusse ja elas seal võõrana ühes oma väikese sugukonnaga. Kuid seal sai ta suureks, vägevaks ja arvukaks rahvaks. Egiptlased kohtlesid meid kurjasti, alandasid meid ja panid meid orjaikkesse. Aga meie hüüdsime Issanda, meie isade Jumala poole, ja Issand võttis kuulda meie hüüdmist ning vaatas meie viletsuse, töökoorma ja häda peale. Siis viis Issand meid Egiptusest välja: vägeva käe ja ülestõstetud käsivarrega – suure hirmu, tunnustähtede ja imetegudega. Ning ta juhtis meid sellesse paika ja andis meile selle maa, mis voolab piima ja mett. Aga nüüd, vaata, ma toon sulle selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, oled mulle andnud.””

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 91:1-2. 10-11. 12-13. 14-15 R: 15)a

R: Issand, ole mu juures mu katsumusetunnil.

Kes elab Kõigekõrgema kaitse all

ja leiab rahu Kõigeväelise varjus,

see ütleb Issandale: “Sina oled minu varjupaik ja mu mäelinnus,

minu Jumal, keda ma usaldan.”

R:

Ükski õnnetus ei taba sind

ega lähene häda su kojale.

Sest tema annab oma inglitele käsu, mis käib sinu kohta,

et nad sind hoiaksid kõikidel su teedel.

R:

Nad kannavad sind kätel,

et sa ei lööks kivi vastu ära oma jalga,

ja sa sammud üle madude ja roomajate

ning võid astuda lõukoerade ja lohede peale.

R:

Sellepärast, et ta on minusse kiindunud, ma päästan ta,

kaitsen teda, sest ta tunneb minu nime.

Kui ta mind hüüab, siis ma võtan teda kuulda,

mina olen tema juures, kui ta on kitsikuses, vabastan ta ja tõstan au sisse.

R:

(Teine lugemine Ro 10:8-13)

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:

Vennad, mida ütleb kiri? “Sõna on sinu lähedal – sinu suus ja su südames.” See on usu sõna, mida me kuulutame. Sellepärast, kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja usud oma südames, et Jumal on ta surnuist üles äratanud, siis sa pääsed, sest südamega usutakse õiguseks ja suuga tunnistatakse pääsemiseks. Kiri aga ütleb: “Keegi, kes temasse usub, ei jää häbisse.” Siin ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel, sest Issand on seesama igaühele – rikas kõigile, kes teda appi hüüavad. Ning igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, see pääseb.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:4b)

Halleluuja. Inimene ei ela ükspäinis leivast,

vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 4:1-13)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal tuli Jeesus, täis Püha Vaimu, Jordani äärest tagasi, ning aeti Vaimus kõrbesse neljakümneks päevaks kuradi kiusata. Neil päevil ei söönud ta midagi, aga kui päevade arv täis sai, tuli temale nälg. Siis kurat ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see leivaks muutuks.” Jeesus vastas talle: “Kirjutatud on: inimene ei ela üksnes leivast.”

Ja kurat viis Jeesuse kõrgele mäele ja näitas talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike, ning ütles talle: “Sulle tahan ma anda kogu meelevalla kõigi nende üle ja kogu nende auhiilguse üle, sest see kõik on antud minu kätte, ja mina võin selle anda kellele ma iganes tahan. Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt.” Aga Jeesus vastas talle: “Kirjutatud on: Issandat, oma Jumalat, pead sina kummardama ja ainult teda teenima.”

Pärast seda viis kurat Jeesuse Jeruusalemma ja pani ta templiharjale seisma ning ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta end siit alla, sest kirjutatud on: Tema annab oma inglitele käsu, mis käib sinu kohta, et nad sind hoiaksid; nad kannavad sind kätel, et sa ei lööks kivi vastu ära oma jalga.” Jeesus kostis vastuseks: “On öeldud: Sina ei tohi Issandat, oma Jumalat, proovile panna.”

Ja kui kurat nägi, et ta Jeesust millegagi kiusatusse viia ei suuda, siis jättis ta tema mõneks ajaks rahule.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armas kuulaja, põhjapoolsetel laiuskraadidel elades tunneme nelja aastaaega: kevadet, suve, sügist ja talve. See on ürgne kosmose rütm, mis tuleneb meie planeedi pöörlemise ja päikese ümber tiirlemise iseärasustest. Iga uus kevad täidab meie hinge uue rõõmsa ärevusega, sest suvepuhkus pole enam kaugel. Sügis seevastu toob kaasa oma kolletavate puulehtede nukra ilu, ja siis tuleb talv, mil loodus uinub valge lumevaiba all – nii nagu me seda oma jõulu-unistustes ikka ette kujutame. 

Paraku on siinmail neid aegu, kui ei ole liiga kuum, liiga külm või liiga vihmane, ehk vaid mõned päevad aastas. Inimene ei saa siin elada mõnusasti lageda taeva all, ikka vajame seljariideid, et talve külm hingus ja suve päikeselõõsk meid ei kõrvetaks; vajame elamuid, kuhu peita end nii põua kui pakase eest, kuhu minna vihma käest varju alla.

Omal kombel peegelduvad aastaajad nii mitmelgi viisil ka inimese elukaares. Ühest küljest on meie eluiga võrreldav taimega, millel on aeg tärgata, õitseda, vilja kanda ja närbuda, et saada rammuks oma järglaste juurtele. Kuid mõistusega olendi elus on ka palju “väikeseid aastaringe”, mis kajastavad tema vaimseid võitlusi, kannatusi, võite ja lüüasaamisi – vaimseid viljaikaldusi ja häid saake.

Sellepärast, kui me peaksime hetkel elama raskeid aegu, taluma oma hinges lüüasaamisi ja vaimukuivust, siis on mõistlik end veenda, et see on normaalne, loomulik osa elust, ja et miski ei saa olla lootusetult halvasti. Igal südametunnistusega inimesel on hingetalv, mis on nüüd meile kätte jõudnud. See tuleb lihtsalt üle elada, lootes aina oma Jumala peale, kes on tõotanud meid kord üles äratada igaviku kevadeks.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, tänases evangeeliumis kirjeldatud sündmus ei ole sisuliselt ei algus ega lõpp. Algus oli siis, kui Jumal lõi maailma koos kõigi selle iseärasustega, ja lõpp tuleb siis, kui viimane inimene lahkub siit maailmast, et jõuda tagasi oma Looja ette. See, mida Jeesuse vestlus saatanaga kirjeldab, on vahejaam, millest algab mitte terve uus vaimne maailm, vaid üksnes uus vaimne aastaaeg. Midagi saab selgemaks, ettearvamatute tompudena maapinnal lebanud seemned hakkavad idanema, annavad aimu, missugusteks taimedeks on nad kord määratud kujunema.

Piibel annab saatanale sõna vaid kahel korral. Esimesel korral toimub see Vana Testamendi Iiobi raamatus, kus kaks vaimolendit – Jumal ja saatan – vaidlevad Iiobi üle, selle üle, kas saatanal õnnestub teda kiusatusse viia või mitte. Sisuliselt aga võib öelda, et Jumal kiusab seal hoopis saatanat, sest ta teab, et Iiob peab katsumusele vastu ega nõustu Jumalat teotama, kuigi saatan üritab Iiobit selleni viia nii mitmelgi kurikavalal kombel.

Uues Testamendis aga toimub Jumala ja saatana kohtumine teistel alustel, sest nüüd on Jumal Jeesuses ise saanud inimeseks ja avanud saatanale võimaluse teda kiusata kõigi juba ammu inimeste peal ära proovitud ahvatluste kaudu. Kuid taas mängib Jumal oma Pojas saatanale vingerpussi, vastab kõigile kavalatele pakkumistele keeldumisega. Tegelikult võinuks saatan sellest õppida, et Jumalat üle kavaldada tal ei õnnestu. Aga ilmselt ei mahu see arusaamine tema loomusesse, ning sellepärast üritab ta ikka… ja üritab tänapäevani.

Armsad õed ja vennad, Jumala ja saatana vägikaikavedu ei läheks meile tegelikult eriti korda, kui meie ei oleks ise selleks kaikaks, mida nad veavad. Omamoodi oleme justkui kõrvaltvaatajad, kellel on ühtaegu kaks huvi: esiteks, kuidast täita Looja poolt meisse kätketud ülesanne, ja teiseks: “… et kas oleks kuidagi võimalik… ja kui Jumalale peaks see olema meele järgi… siis kas ehk võiksime ikka pälvida igavese elu tema juures…” 

Maailm jääb aga Jumala ja saatana vastuseisu tallermaaks: see on normaalne, nii on see alati olnud ja jääb kestma nii kauaks, kui see maailm püsib. Meie aga peame hoidma Jumala poole, sest kogemus ütleb, et viimane sõna jääb temale; tema nimel tasub kõik kannatused ära kannatada, tema peale loota on mõistlik. Aamen.

VIII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Si 27:4-7 (5-8)

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:

Sõelumisel jääb prügi sõelale – nii tuntakse ka inimese vigu, kui selle üle järele mõeldakse. Savinõusid proovitakse põletusahjus, aga inimest katsutakse järele tema kõnest. Kuidas puu eest hoolitsetakse, see saab nähtavaks puu viljast. Nõnda saavad sõna kaudu avalikuks ka inimese südame mõtted. Ära räägi inimesest head enne, kui sa oled teda tema kõnest järele katsunud.

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 92:2-3. 13-14. 15-16 R:2a)

R: Hea on Issandat kiita.

Hea on Issandat kiita,

mängida Sinu nimele, Kõigekõrgem,

kuulutada hommikul Sinu heldusest

ja õhtul Sinu truudusest.

R:

Õige lokkab nagu palmipuu,

ta kasvab kõrgeks nagu Liibanoni seeder,

mis on istutatud Issanda kotta –

need lokkavad meie Jumala õuedel.

R:

Nad kannavad vilja ka vanadusepäevil,

on täis mahla ja värskust;

nad kuulutavad, et Issand on õiglane –

minu kalju, kelles ei ole ülekohut.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:54-58)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Kui kaduv peab riietuma kadumatusega ja surelik surematusega, siis saab tõeks kirjasõna: “Võit on surma ära neelanud. Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” Aga surma astel on patt ning patt saab oma väe Seadusest. Ometi Jumal olgu tänatud, sest tema annab meile võidu Jeesuse Kristuse läbi. Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad ja vankumatud; olge virgad, kui te Issandale tööd teete ja mõistke, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Jh 6:63b. 68b.)

Halleluuja. Issand, Sinu sõnades on Vaim ja elu.

Sinul on igavese elu sõnad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk6 ,39-45)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal rääkis Jeesus rahvale tähendamissõna: “Kas suudab siis pime juhtida pimedat? Eks kuku nad mõlemad auku! Õpilane ei ole ülem oma õpetajast, vaid see, kes on kõik selgeks õppinud, saab oma õpetajaga samaväärseks.

Aga miks tahad sa näha pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas ei pane tähele. Ning kuidas võid sa oma vennale öelda: vend, lase ma tõmban välja pinnu sinu silmast, kui sa palki oma silmas ei näe? Sa silmakirjatseja! Tõmba kõigepealt palk oma silmast välja, siis näed pindu välja tõmmata oma venna silmast.

Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega halba puud, mis kannaks head vilja, sest iga puud tuntakse tema viljast. Viigimarju ei nopita ju kibuvitstest ega viinamarjakobaraid ohakaist. Heast inimesest lähtub hea, sest headus on tema südames. Kurjast inimesest lähtub kuri, sest kurjus on tema südames, ja millega süda on täidetud, sellest räägib suu.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad. Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku. Niisugune asjade käik on kahtlemata üsna tõenäoline, kuid seda vaid juhul, kui juhtpime peab end nägijaks ja on seetõttu liiga enesekindel. Tegelikult on pimedad aga oma puudusest teadlikud ning on õppinud sellega hakkama saama. Jalgealust on ju võimalik enne astumist kepiga kombata ning orienteeruda kuulmise ja muude meelte järgi, mis on vaegnägijatel tavaliselt eriti teravaks arenenud. 

Kui nüüd pimedad peaksid tõepoolest mitmekesi teed käima ilma nägijate abita, siis saaksid tagumised juhtpimedat aidata, kui too pinna jalge alt kaotab, ning ta august jälle välja tõmmata. Ka vaimses mõttes tuleb elus aegajalt ette olukordi, kus nägijast teejuhti pole kusagilt võtta ning meil ei jää muud üle kui järgneda kõige kogenumale pimedale. Aga ka vaimsest juhist tuleb vahel kõvasti kinni hoida selleks, et saaksime ta kohe tagasi tõmmata, kui ilmneb, et ta on muutunud liiga enesekindlaks ja juhib meid auku kukkumise suunas.

Me loeme patutunnistuse… 

Jutlus

Armsad õed ja vennad, millest muust saab inimene teha oma järeldused kui ikka sellest, mida ta teab ja mida ta on oma elus konkreetselt kogenud. Ühe loomaarsti käest küsiti kord, kuidas saab ta aru, et loom on haige – nad ei oska ju rääkida? Ta vastas: “Eks ikka tänu sellele, et ma olen näinud palju terveid loomi, ja seetõttu märkan, kui midagi on korrast ära.” Sellest vastusest võib järeldada, et kui mõni loomaarst oleks näinud ainult haigeid loomi, siis tunduksid terved talle ebanormaalsetena.

Paraku tekitab kogemuste pinnal otsustamine teisigi vastuolusid. Näiteks kui keegi valetab ja varastab, kuid pole kunagi vahele jäänud, siis süveneb temas veendumus, et nii ongi õige – ta leiab, et need, kes end petta lasevad, on lihtsalt rumalad, kui lubavad temasugusel soolapuhujal oma silmadest pindu otsida, küsimata midagi otsija enda silmanägemise kohta.

Teise inimese silmast pinnu väljavõtmise kujund on problemaatiline muustki küljest. Selleks et ravida haiget, ei pea olema ise haige, vaid peab olema arst. 

Evangeeliumit lugedes ei jää muidugi märkamata, et Jeesus räägib palgist ja pinnust silmas ülekantud tähenduses, sest päris elus oleks palgi silma sattumise järel silma omanik lihtsalt surnud. Jeesus räägib siin silmakirjalikkusest, kuid silmakirjalikkusel on kaks poolt, nagu ta on teisal meid ise õpetanud, kui ta ütleb: “Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Mt 6:5-6)

Armsad õed ja vennad, kas siis tuleb välja, et inimeste ees avalikult palvetada, samuti nähtavalt paastuda ja almuseid jagada on silmakirjalik, aga kui teenime Jumalat salajas ja jätame ümbruskonnale mulje, et me üldse ei anneta, ei palveta ega paastu, siis on see Jumalale meelepärane? Inimesel võib seepeale muidugi tekkida kiusatus kõik üldse tegemata jätta… kuid ei tohi unustada, et Jumalale on meelepärane ikka see, kui me ei jäta salajas palvetamata ega muud head tegemata. Sisuliselt aga on altruistikul tagasihoidlikkusel ja kuritahtlikul silmakirjalikkusel paraku tõepoolest üks ja sama toimimisprintsiip: oma tegelike eesmärkide varjamine, kõrvaltvaataja eksitamine. 

Kahjuks tuleb tõdeda, et inimene peabki oma häid tegusid pigem varjama, muuhulgas ka sel põhjusel, et mõni pettur võib neid kurjasti ära kasutada. Kuid Jumal näeb inimese vilju nii nagu need valmivad. See on tõesti nii, et hea puu ei saa kanda halba vilja ega halb puu head vilja – ning osaliselt on see antud meie eneste kätesse, missuguseks puuks me end kasvada laseme. Aamen.