Kuu: veebruar 2025

VII TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine 1Sa 26:2.7-9.12-13.22-23)

Lugemine esimesest Saamueli raamatust:

Neil päevil läks Saul koos kolmetuhande valitud mehega Siifi kõrbesse Taavetit otsima. Aga öösel tulid Taavet ja Abisai Sauli laagrisse, ja vaata, Saul magas laagri keskel. Tema oda seisis püstilööduna ta peatsis; tema väepealik Abner ja rahvas magasid tema ümber. Ning Abisai ütles Taavetile: “Täna on Jumal su vaenlase sinu kätte andnud. Luba nüüd, et ma löön ta odaga maa külge – üheainsa löögiga, teist pole tema jaoks tarvis.” Aga Taavet vastas talle: “Ära tapa teda, sest kes võiks panna oma käe Jumala salvitu külge ja jääda karistuseta.” Ning Taavet võttis oda ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed. Keegi ei näinud seda, keegi ei pannud tähele ega ärganud, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud raskel unel langeda nende üle.

Siis läks Taavet üle oru teise nõlva ja seisis mäetipus, nii et ta oli laagrist juba kaugel. Ja ta hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ning ütles: “Vaata, siin on kuninga oda, tulgu nüüd üks sõjasulastest sellele järele. Issand aga tasub igaühele tema õigluse ja truuduse eest. Sest Issand andis sind täna minu kätte, kuid mina ei tahtnud panna oma kätt Issanda salvitu külge.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 103:1-2. 3-4. 8.10. 12-13.)

R: Issand on armuline ja halastaja.

Kiida, mu hing, Issandat

ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.

Kiida, mu hing, Issandat

ja ära unusta kõiki tema heategusid.

R:

Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,

teeb sind terveks kõikidest haigustest.

Ta päästab sinu elu hukatusest,

kroonib sind helduse ja halastusega.

R:

Issand on halastaja ja armuline,

kannatlik ja rikas heldusest.

Tema ei tee meile meie pattude järgi

ega tasu meile kätte meie ülekohut mööda.

R:

Nii kaugel kui koit on loojangust,

nii kaugele viib ta meist meie patud.

Otsekui isa halastab oma laste peale,

nõnda halastab Issand kõikide peale, kes teda kardavad.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:45-49)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, Aadam, esimene inimene, sai elavaks hingeks; viimne Aadam aga elavakstegevaks vaimuks. Kuid esimesena ei tule vaimne, vaid maine. Esimene inimene sai maamullast võetud ja oli põrm. Teine inimene on taevast. Kui esimene inimene oli maine, siis samasugused on ka tema järeltulijad. Aga kui teine inimene on taevast, siis samasugused on ka taevalised. Ja nõnda nagu me oleme olnud maised, nii saame meiegi taevalisteks.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi 1Sa 3:9; Jh 6:68b)

Halleluuja. Räägi, Issand, sest sinu sulane kuulab.

Sinul on igavese elu sõnad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 6:27-38)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal rääkis Jeesus oma jüngritele ja rahvale: “Ma räägin teile, kes te kuulete: armastage oma vaenlasi ja tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad ja palvetage nende eest, kes teid halvasti kohtlevad.

Ja kui keegi lööb sind vastu põske, siis pööra temale ka teine, ning kui keegi võtab sinult kuue, siis ära keela talle ka särki. Anna igaühele, kes sinult palub, ja kelleltki, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi.

Ja nõndasamuti nagu teie tahate, et inimesed teile teeksid, nii tehke teie neile. Sest kui te armastate ainult neid, kes teid armastavad, millist tänu te selle eest ootate? Eks patusedki armasta neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused teevad nõndasamuti. Ning kui te laenate neile, kellelt loodate tagasi saada, millist tänu te selle eest ootate? Patusedki laenavad patustele lootuses kõik tagasi saada. Teie aga armastage oma vaenlasi, tehke neile head ja laenake ilma midagi tagasi lootmata. Siis saab teie tasu suur olema ja te olete Kõigekõrgema lapsed. Sest tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu.

Olge armulised, nii nagu teie Isa on armuline. Ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Mõistke õigeks, siis mõistetakse ka teid õigeks. Andke, siis antakse ka teile – rikkalikult, tihedaks vajutatult, raputatult ja kuhjaga mõõduga. Sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, sellega mõõdetakse teile tagasi.”

See on Issanda Sõna

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, kas Jumal tahab inimest kiusata? Kui Jumal ei oleks Jumal, vaid inimene, siis võiks öelda, et kogu meie maine elu on üks puhas kius. Selle asemel, et meile juba instinktide tasandil selgeks teha, mis on elu mõte, paneb ta meid selle üle eluks ajaks pead murdma – ja täit selgust ei saagi me siin maailmas kätte. Kuid Jumal ju teab, miks ta meid lõi, seega võiks ta seda siis ka lahkesti ilmutada, ja nii selgesti, et kellelgi ei jääks mingit kahtlust. 

Aga ei, Jumal ei ole inimene… Sellepärast me ei söandagi öelda, et Jumal meid kiusab, vaid leiame talle rohkesti õigustusi, miks tema just niisugune käitumine on õige ja Jumala vääriline. Me kasutame eufemisme ja ütleme selle asemel, et ta “paneb meid proovile”, “katsub meid läbi”, “saadab meile katsumusi”. Meile jääb siiski lootus, et ta kiidab meid, kui me katsumustes püsima jääme ega hakka omakorda Jumalat kiusama või temas kahtlema.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus 

Armsad õed ja vennad, Jumal ei ole inimene, aga meie oleme Jumala lapsed; mitte küll nii otse kui seda oli Jeesus, kuid tema kaudu oleme meiegi saanud Jumala ees lapseseisuse. Seda küll, aga lapsed kasvavad ju suureks, saavad täiskasvanuks ja siis sünnivad neile omakorda lapsed… kas nemad on nüüd Jumala lapselapsed? Tegelikult umbes nii võib seda isegi näha – aga vaid seni, kuni need lapsed saavad ristitud ja hakkavad kristliku kasvatuse kaudu kord ise oma jumalikku lapseseisust teadvustama. 

Kuid Jeesuse õpetuse järgi pole Jumala lapselapsed mitte ainult kristlaste bioloogilised järglased, vaid kõik inimesed, kes pole Kristust veel tundma õppinud. Neile kõigile on Jumal andnud võimaluse saada Jumala lasteks, ja seega on juba pöördunud kristlased pandud siin hoopis lapsevanema rolli.

Lapsest täiskasvanuks saamine on protsess, mis on inimesele loomuomane, nii nagu kasvatuski. Aga kuidas lapsi õpetatakse? Kas ainult ranguse kaudu, et igale halvale teole järgneb kohe karistus? Tervemõistuslik inimene saab aru, et ainult rangusele rajanev kasvatus töötab sama halvasti kui vastupidine ehk vabakasvatus, või hetke moesõnaga nn “leebe kasvatus”. See tähendab: kui vanemad jätavad karistamise täieni saatuse hooleks, andmata endale aru, et saatus on enamasti hoopis halastamatum kasvataja.

Lastele tuleb seega õpetada elu mõlemat külge: nii seda, et ülekohtule järgneb karistus ja tegude eest tuleb kord vastutada, kui ka andestamist, eriti juhtudel, kui vigu on tehtud teadmatusest või kogenematusest, mitte hoolimatusest või kurjast tahtest. Sest vaevalt suudab inimene õppida andestama, kui talle endale ei ole andeks antud, kui tema eksimustele on reageeritud alati inimväärikust alandava häbistamisega. Nii võib inimesel kaduda mõte oma vigu endalegi tunnistada. Endale oma vigade tunnistamine on aga igasuguse moraalse arengu nurgakiviks. Ja moraalne areng on omakorda õndsakssaamise nurgakiviks.

Armsad õed ja vennad, võibolla on mõttekujundid teise põse ettepööramisest või võlgade kinkimisest tõesti veidi üle pakutud. Nagu olla öelnud üks poksija: kui keegi lööb teda vastu ühte põske, siis keerab ta teise – aga kui ka sinna löök tuleb, siis pole enam vaja olla suuremeelne, siis tohib juba vastu anda! Sest ütleb ju ka apostel Paulus, tsiteerides Jeesuse sõnu, et õndsam on anda kui võtta! (Ap 20:35) Pidagem siiski meeles, et ilma andestamata, ilma uut võimalust pakkumata, on kasvatusest raske oodata häid tulemusi.

On muidugi suur Jumala arm, kui meil ei tule elus kordagi kohtuga tegemist teha, kui me ei pea sinna kedagi kaebama ega seal ise süüdistatuna seisma. Kui see aga peaks juhtuma, siis ei tohi me unustada Jumala kohut, sest tema on tõotanud meile mõista õigust selle järgi, kuidas meie tema lastena oleme käitunud oma lastega ja võlg-lastega. Aamen.

terrakota

VI TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Jr 17:5-8)

Lugemine prohvet Jeremia raamatust:

Nii ütleb Issand: “Neetud olgu see mees, kes paneb oma lootuse inimeste peale, kes usub oma käsivarre jõusse ja kelle süda langeb Issandast ära. Tema on nagu põõsas lagedal; ei märka õnne tulemas, valib endale paiga paljakspõlenud kõrbepinnale, soolasele ja inimtühjale maale.

Õnnistatud olgu see mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ja usub Issandasse. Tema on nagu puu, mis on istutatud vee äärde, ajab oma juuri oja kaldal ega karda põuailma – tema lehed jäävad haljendama. Ning ikaldusaastal on ta mureta ega lakka vilja kandmast.”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 1:1-2. 3. 4.6. R: Ps 40,5)

R: Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale.

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele,

ei astu patuse tee peale ega istu pilkajate killas,

kes tunneb rõõmu Issanda seadusest

ja kes mõtleb tema käskudest ööl ja päeval.

R:

Tema on nagu puu, mis on istutatud voolava vee äärde

ja ta kannab vilja õigel ajal.

Tema lehed ei närbu

ning kõik, mis ta teeb, läheb korda.

R:

Kuid nii ei lähe ülekohtusel:

nad on nagu aganad, mida tuul laiali pillutab.

Sest Issand tunneb õigete teed,

aga ülekohtuste tee viib hukatusse.

R:

(Teine lugemine 1Ko15:12.16-20)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast võivad öelda, et surnuist ülestõusmist ei olegi. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis pole ka Kristus üles tõusnud. Kui aga Kristus pole üles tõusnud, siis on teie usk asjatu ja te olete ikka veel oma pattudes, ning need, kes Kristuses uinusid, on hukka saanud. Kui me paneme oma lootuse Kristuse peale üksnes selles elus, siis oleme kõigist inimestest armetumad. Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud uudseviljana nende hulgast, kes on läinud magama.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Lk 6:23ab)

Halleluuja. Rõõmustage ja hõisake,

sest teie tasu taevas on suur. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 6:17.20-26)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Sel ajal, kui Jeesus oli koos kaheteistkümnega mäest alla tulnud, jäi ta lagedale peatuma. Seal oli suur hulk tema jüngreid, ja sinna voolas kokku palju inimesi kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast; Tüürose ja Siidoni rannamaalt.

Jeesus aga tõstis pilgu oma jüngrite peale ja ütles: “Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on jumalariik. Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie peate küllalt saama. Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerma. Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja teid endi keskelt välja tõukavad ning teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast. Sel päeval olge rõõmsad ja hõisake, sest vaata, teie tasu taevas on suur. Nõndasamuti tegid nende isad prohvetitele.

Kuid häda teile, rikastele, sest teil on oma lohutus juba käes. Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälga näha. Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta. Häda teile, kui kõik inimesed teist head räägivad, sest nii tegid teie vanemad valeprohvetitele.”

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad vennad ja õed, kas teie olete pühad? Kas teie olete andnud oma elu Jeesusele? Noh, ja kas te näete juba ingleid pilvedel istumas nagu linnukesi okste peal? Või on Jumal teile ilmutanud, et hoolimata sellest, mida te edaspidi oma elus teete, on igavene õndsus teile kindel ja ootab taevases külmkapis ainult veel ülessulatamist?

Veider oleks neile küsimustele jaatavalt vastata, sest Jumal meid oma õnnistustega tavaliselt nii rohkesti üle külva. Aga õndsaks saada oleks muidugi äraütlemata tore. 

Samuti oleks veider otsekohe nõus olla, kui keegi küsiks: kas sina oled saatana sigitis? Kas Jumal on sind oma vihas loonud? Või kas oled sa ise oma armsa Jumala reetnud ja ära salanud ning nüüd on põrgu ainus paik, mida sa väärid?

Paraku end ise maa peal õndsate hulka arvata ei ole vist kõige targem tegu, ja samamoodi ei ole ka eriti mõistlik kaotada lootust põrgust pääseda. Kuid oma hingeõndsusse uskumine võib kergesti viltu kiskuda, kui me selle taotlemise nimel ei pinguta ega tunne hirmu hukatuse ees.

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, kord andnud õpetaja ühes eliitkoolis õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand vaesuse teemal. Siis üks tüdruk kirjutaski: “Meie kõik oleme väga vaesed inimesed: minu isa on vaene, minu ema on vaene, mina ja minu õde oleme vaesed; meie autojuht on vaene, meie aednik on vaene, ja vaesed on ka meie kammerteener ja viis teenijannat. Me kõik oleme vaesed inimesed…” 

Tegelikult oli sel tüdrukul isegi omamoodi õigus. Kui me ei pea silmas ainult maises elus vahetult kogetut, vaid paneme tähele ka tänast lugemist Luuka evangeeliumist, kus Jeesus ütleb: häda teile, rikastele… Tuleb välja, et rikkad on niisiis samuti vaesed, ja võivad lõpuks osutuda isegi vaesemateks kui need, kes siin maailmas puudust kannatavad.

See on tõesti mõnevõrra imelik, et igale agarale piiblilugejale jäävad silma õndsakskiitmised, aga nende vastandit, hukkamõistmisi, me lausa pealkirjadena kusagilt ei leia. Mis on selle põhjuseks?

Õndsakskiitmised on Uues Testamendis dokumenteeritud teatavasti kahes variandis: Matteuse evangeeliumis ja Luuka evangeeliumis. Tuntumad neist on Matteuse poolt Jeesuse suust üles kirjutatud ja Mäejutluse algusse paigutatud kaheksa õndsakskiitmist. Paraku jätavad need õndsakskiitmised mulje, nagu neil vastukaalu polekski – sest viited selle kohta, mis juhtub inimesega, kes õndsuseks seatud tingimustele ei vasta, ei tule seal kuigi selgelt välja. Õndsakskiitmiste järel räägib Jeesus Matteuse evangeeliumis usklike ülesandest, et nad peavad olema maa soolaks ja maailma valguseks, ning kinnitab siis oma jumalikku autoriteeti, et ta on tulnud prohvetite ettekuulutusi täitma. Seejärel keskendub ta käitumisjuhistele, mida inimesed peavad järgima – kuid hoiatus nende soovituste täitmatajätmisele järgnevate karistuste eest on pigem aimatav kui konkreetselt välja öeldud. 

Luuka evangeeliumis on teisti. Seal on kogu materjal lühidalt kokku võetud: nii õndsakskuulutamised kui hukkamõistmised on taandatud neljale käitumisviisile, millel juurde kuulub ka hinnang. Need kes on leplikud, pälvivad õnnistuse, kes aga rõhuvad teisi – neid ootab karistus. Jeesus ütleb seal selgesti välja, et inimene peab olema valmis kõige eest maksma, kõige eest vastutama – miski ei tule kätte päris ilma pingutuseta.

Armsad õed ja vennad, vanasõna ütleb küll, et igal asjal on kusagil ots, ainult vorstil on kaks – kuid meil pole siiski suurt soovi sarnaneda vorstile. Üks ots meie elul tõesti on, see on algus, meie tulek siia maailma; edaspidi aga sooviksime meeleldi elada otsata ja igavesti – kuid see pole sugugi ükskõik, kas me saame kuuluma õndsakskiidetute või hukkamõistetute hulka. 

Meile on antud võimalus leppida oma saatusega, mida me muuta ei saa, ning õndsam on anda kui võtta, õndsam on kannatada vaesust ja nälga selle asemel, et panna kannatama teisi, õndsam on nutta ja olla vihatud kui tuua oma vihkamisega pisarad teiste silmadesse. Aamen.

V TAVALINE PÜHAPÄEV C AASTAL

(Esimene lugemine Js 6:1-2a.3-8)

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:

Mina, Jesaja, nägin kuningas Ussija surma-aastal Issandat istumas kõrgel ja üleval aujärjel. Tema rüü täitis kogu templi. Issanda kõrval seisid seeravid, ja igaühel neist oli kuus tiiba. Nad hüüdsid üksteisele ja ütlesid: “Püha, Püha, Püha on taevavägede Issand! Kogu maailm on täis tema kirkust!” Ja ukseläved vankusid hüüdja valjust häälest ning koda täitus suitsuga.

Aga mina ütlesin: “Häda mulle, ma olen kadunud! Sest ma olen rüvedate huultega mees, kes elab rüvedate huultega rahva keskel, kuid olen näinud kuningat, taevavägede Issandat.”

Siis lendas üks seeravitest minu juurde ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli altarilt pihtidega võtnud. Ja ta puudutas söega mu huuli ning ütles: “Vaata, see puudutas su huuli. Nüüd on sinu süü kaotatud ja sinu patt andeks antud.” Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: “Keda ma saadan, kes küll läheks meie ülesandega.” Aga mina ütlesin: “Vaata, siin ma olen, saada mind!”

See on Jumala Sõna.

(Vastulaul Ps 138:1-2. 3-5. 7e-8 R: 1b)

R: Issand, inglite ees ma laulan sulle.

Ma tänan sind kogu südamest, inglite ees ma laulan ja mängin sinule.

Sinu templi poole ma langen silmili

ja kiidan kõrgeks su nime sinu helduse ja ustavuse pärast.

Sest kõrgeks üle kõige oled sa tõstnud oma nime ja tõotuse.

R:

Kui ma sinu poole hüüdsin, võtsid sa mind kuulda

ja rohkendasid mu hingejõu.

Kõik maailma kuningad tänavad sind, Issand, kuuldes sõnu sinu suult.

Nad laulavad Issanda teedel: Tõesti, Issanda au on suur!

R:

Sinu parem käsi aitab mind,

Issand ise viib minu eest kõik lõpule.

Issand, sinu heldus kestab igavesti,

ära jäta oma kätetööd.

R:

(Teine lugemine 1Ko 15:1-11)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Vennad, ma tuletan teile meelde Evangeeliumi, mida olen teile kuulutanud, mille te olete vastu võtnud ja milles kindlaks jäänud. Selle evangeeliumi läbi saate te õndsaks, kui te peate meeles neid sõnu, millega ma olen seda teile kuulutanud. Muidu on teie usk asjatu. Sest ennekõike olen ma teile teada andnud selle, mille ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nii nagu ütlevad kirjad. Ta maeti, kuid kolmandal päeval ta tõusis üles, nii nagu ütlevad kirjad. Siis ilmus Kristus Keefasele, seejärel kaheteistkümnele. Pärast ilmus ta ühtaegu viiesajale vennale, mõned neist elavad praegugi, aga mõned on läinud magama. Hiljem ilmus ta Jaakobusele, siis kõikidele apostlitele ja lõpuks minule, äbarikule. Sest mina olen kõige vääritum apostlite hulgas; ma ei ole seda väärt, et mind apostliks hüütaks, sellepärast, et ma olen kirikut taga kiusanud.

Aga Jumala armust olen ma see, kes ma olen, ja tema armu töö ei ole minus viljatuks jäänud, vaid ma olen neist kõigist rohkem vaeva näinud. Ometi pole see mina, vaid Jumala arm minu sees. Aga olgu mina või nemad – see on meie kuulutus ja sellesse olete teiegi uskuma jäänud.

See on Jumala Sõna

(Salm enne evangeeliumi Mt 4:19)

Halleluuja. Käige minu järel, ütleb Issand,

ja mina teen teist inimesepüüdjad. Halleluuja.

(Evangeelium Lk 5:1-11)

Lugemine püha Luuka evangeeliumist:

Kui Jeesus Gennetsareti järve ääres oli, tungis rahvahulk tema juurde, et kuulata Jumala sõna. Aga tema nägi kahte paati järverannas seisvat; kalurid olid paadist välja tulnud ja loputasid võrke. Siis astus ta paati, mis oli Siimoni oma, ja palus tal rannast veidi eemale sõuda. Ja ta istus ning õpetas rahvast paadist.

Aga kui ta lakkas kõnelemast, ütles ta Siimonile: “Sõua sügavasse vette ja heida võrgud loomuse katseks!” Siimon vastas ja ütles: “Õpetaja, me oleme kogu öö vaeva näinud ega ole midagi saanud, aga sinu sõna peale ma heidan veelkord oma võrgud.” Ja kui nad olid nõnda teinud, said nad nii suure hulga kalu, et võrgud ähvardasid rebeneda. Ja nad viipasid kaluritele teises paadis, et nad tuleksid neile appi. Nad tulid ja üheskoos täitsid nad mõlemad paadid nii, et parras veest vaevu paistis.

Seda nähes heitis Siimon Peetrus Jeesuse jalge ette ning ütles: “Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!” Oli ju hirm vallanud teda ja kõiki, kes olid ühes temaga – kalasaagi pärast, mis nad olid saanud – Jaakobust ja Johannest, Sebedeuse poegi, kes olid Siimoni seltsilised. Aga Jeesus ütles Siimonile: “Ära karda, nüüdsest peale hakkad sa inimesi püüdma.” Ja nad vedasid oma paadid kaldale ning läksid tema järel.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, vabakirikutes on tuntud piibliringide komme, mis on viimasel ajal levinud ka katoliku kirikus. Koosolemise alguseks loetakse lõik piiblist, ja siis räägivad kõik kohalviibijad järgemööda, kuidas nemad sellest aru said. 

Kord loeti ühes niisuguses piibliringis Luuka evangeeliumist Peetruse imelise kalapüügi lugu, mida kuuleme tänasest evangeeliumist. Jutujärg jõudis ühe vanema härra kätte, kes ütles: “Teate, mina olen elukutselt ärimees, ostan-müün-ja-vahetan. Mina lugesin sellest kirjakohast eelkõige välja, et tol päeval sai Kapernauma turult hästi odavalt kala osta, ja kogu linna elanike kõhud said tihkelt kala täis ning nad tänasid selle eest Jumalat valju häälega. Sest kui Peetrus ja tema kaaslased said nii suure hulga kalu, et võrgud ähvardasid rebeneda, ja kui kaks paati täitusid kaladega nii, et parras veest vaevu paistis, siis tuli need kalad ju kohe kiiresti maha müüa, sest kliima on seal maal soe ja külmutusseadmeid tollal polnud. Huvitav, kas seda pole piiblis kusagil öeldud, kui palju nad hinnas alla laskma pidid, ja kuidas mõjutas see järgnevate päevade turuhindu…”

Tõesti, sel pühakirjahuvilisel ärimehel oli õigus – Peetruse kalasaak pidi olema üüratu. Arheoloogid teavad öelda, et Jeesuse maa peal viibimise ajal kasutati Gennetsareti järvel umbes kaheksa meetri pikkusi ja veidi üle kahe meetri laiusi kalapaate, ning kui kalurite endi ja võrkude kaal nende kandevõimest maha arvestada, pidid kaks täislastis paati kokku mahutama vähemalt 1400 kg kala… Betsaidas, kus Peetrus elas, oli aga vaid umbes pooltuhat elanikku, ja sealt 4 kilomeetri kaugusel asunud Kapernaumas ligi tuhat, nii et niisuguse kalakoguse realiseerimine oli hetkel tõesti nii logistiline kui kulinaarne väljakutse – seda enam, et Peetrus polnud ju ainus kalur, kes oli sel päeval järvel kala püüdmas.

Muidugi esitas too ärimees oma kommentaari pigem naljatoonis, kuid püütud kalade edasisele saatusele mõeldes mõistame, et Jeesus tegi selle ime mitte ainult kaluritele, vaid tervele kogukonnale. On tõsi, et ka päris elus selgub paljude seikade mõte alles siis, kui me süveneme asjaoludesse miks midagi sündis ja mis oli tulemuseks. Usklik inimene peab ikka endalt küsima: aga mis saab pärast? …

Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, on imestusväärne, kui palju võib vahel mõne inimese kohta öelda üks lause. Näiteks nagu kuulsime Peetrust seda ütlevat: “Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene…” Äsja oli ju sündinud suur ime, inimlikust pingutusest väsinud kalurile langes Jumala abiga osaks tema elu suurim kalasaak – ja äkki niisugused sõnad… Missugune inimene oli Peetrus, mida me temast teame ja mida võime selle alusel oletada?

Me teame piiblist, et Peetrusel oli ämm, kelle Jeesus kord külla tulles palavikust terveks tegi. See tähendab siis, et Peetrusel pidi olema olnud ka naine, ja kui teda ei mainita, siis võib oletada, et ta võis olla surnud. Võibolla isegi sünnitusel, kus ka laps ei jäänud ellu, nagu neil päevil sageli juhtus – sest samuti pole teateid, et Peetrusel olnuks järeltulijaid. Tal oli ainult paat, mis oli päris tema oma, mitte nagu Sebeduse poegadel. Tollal Iisraelis kehtivate uskumuste kohaselt oli Peetrusel siiski põhjust pidada end luuseriks. Ta oli aina uskunud, et Jumal teda ei armasta, sest teda polnud õnnistatud ei suure vara ega rohkete poegadega.

Samas torkab silma Peetruse elutarkus, millega ta Jeesuse tehtud imele reageerib. Ta mõistab juba ette, et see ime ei olnud loteriivõit, vaid ülesanne, mis on talle üle jõu – ja hiljem selgub, et tal oligi õigus. Piirolukordadega hakkamasaamine ei olnud Peetruse tugev külg: koos teiste jüngritega ei suutnud ta Keetsemani aias valvata (Mk 14:37), mõõka käsitsedes ei tabanud ta ülempreestri sulase pead, vaid raius ära ainult tema kõrva (Jh 18:10) ja veel samal ööl salgas ta Jeesust kolm korda (Jh 18:17-27). Hiljem teenis Peetrus ära Pauluse manitsuse, kui ta käitus topeltmoraali järgi: sõi koos paganatega, aga juutide juuresolekul hoidis paganakristlastest eemale. (Gl 2:11-17).

Armsad õed ja vennad, igal südametunnistusega inimesel tuleb vahel ette depressiivseid momente. Inimene teeb elus vigu, ka raskeid vigu, ja kõike ei ole võimalik enda ees välja vabandada, nagu me oleksime vaid pahaaimamatud ja süütud olukorra ohvrid. Peame ju arvestame sellega, et Jumal näeb meid läbi ega jäta meie omaarust kavalatest kaitsetaktikatest kivi kivi peale. Kuid ilmselt valis Jumal Peetruse just sellepärast oma kiriku kaljuks ja võrdkujuks, et julgustada kõiki kristlasi langemiste järel taas tõusma. Kuigi ka meie arguse momendid, reetmised ja otsustamatuse patud jäävad inetute plekkidena ajalukku, peame liikuma oma elu päästva lahenduse poole nii nagu Peetrus, kes täitis lõpuks oma tõotuse, mille ta oli Jeesusele andnud: “Oma elu ma annan sinu eest!” (Jh 13:37) Aamen.