Kuu: jaanuar 2025

III TAVALINE PÜHAPÄEV B AASTAL

(Esimene lugemine Jn 3:1-5.10)

Lugemine prohvet Joona raamatust

Neil päevil tuli Joonale Jumala Sõna: “Sea end teele ja mine Niinivesse, suurde linna, ja ütle neile edasi kõik ähvardussõnad, mida mina neile lasen öelda.” Ja Joona seadis end teele ning läks Niinive linna, nii nagu Jumal teda oli käskinud. Niinive oli suur linn Jumala ees, linna läbikäimine nõudis kolm päevateekonda. Ja Joona käis esimese päeva teed, kuulutas ja hüüdis: “Veel nelikümmend päeva, ja Niinive hävitatakse!” Ja Niinive mehed – nii suured kui väikesed – uskusid tema sõnu, kuulutasid välja paastu ning panid selga kotiriide. Ja Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, ja ta kahetses kurja, millega ta neid oli ähvardanud, ega lasknud sellel sündida.

See on Jumala Sõna.

Vastulaul (Ps 25:4-5.6-7.8-9 R:4)

R: Issand, anna oma teed mulle teada, õpeta mulle oma radu.

Issand, anna oma teed mulle teada ja õpeta mulle oma radu.

Juhata mind käima tõeteed ja õpeta mind,

sest sina oled Jumal, mu Lunastaja,

sinu peale loodan ma kogu aja.

R:

Tuleta meelde oma halastust ja heldust, Issand,

sest need on igavesest ajast.

Ära vaata minu noorusaja patte ja üleastumisi,

mõtle minu peale oma helduses, sest sina oled hea.

R:

Issand on hea ja õiglane,

seepärast näitab ta eksijaile õiget teed.

Ta juhatab alandlikke oma õiguse järgi

ja õpetab leplikele oma radu.

R:

(Teine lugemine 1Ko 7:29-31)

Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:

Ma ütlen teile, vennad, et aega on vähe, sellepärast peab igaüks, kellel on naine, elama nii, justkui tal ei olekski. Ja kes nutab, nagu ta ei nutaks, ja kes on rõõmus, nagu ta ei olekski rõõmus. Ning kes ostab, nagu ta ei saakski ostetut endale pidada, ja kes seda maailma kasutab, justkui ta ei kasutakski seda, sest selle maailma nägu kaob.

See on Jumala Sõna.

(Salm enne evangeeliumi Mk 1:15)

Halleluuja. Jumalariik on lähedal,

parandage meelt ja uskuge Evangeeliumi. Halleluuja.

(Evangeelium Mk 1:14-20)

Lugemine püha Markuse evangeeliumist

Pärast seda, kui Ristija Johannes oli vangi pandud, tuli Jeesus Galileamaale ja kuulutas Jumala evangeeliumi ning ütles: “Aeg on täis ja jumalariik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumi.” Ja kui ta Galilea järve ääres kõndis, nägi ta Siimonit ja Andreast võrku järve laskmas, sest nad olid kalurid. Ning Jeesus ütles neile: “Käige minu järel, ja ma teen teist inimesepüüdjad.” Ning sedamaid jätsid nad maha oma võrgud ja läksid tema järel.

Kui aga Jeesus edasi läks, nägi ta Jaakobust, Sebedeuse poega, ja Johannest, tema venda, paadis võrke parandamas; ning samas ta kutsus neidki. Ja nad jätsid oma isa Sebedeuse paati ühes palgalistega ning läksid Tema järel.

See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, me kõik oleme kutsutud käima Jeesus Kristuse järel, elama tema poolt meile õpetatud põhimõtete järgi. Enne meid on elanud palju põlvkondi, kes on püüdnud teha sedasama, aga välja on see neilgi tulnud… nagu alati. Nimelt kuulub Jeesuse järgimise juurde ka kuulumine kirikusse ja kogudusse, kuid maailmas ringi vaadates selgub, et iga kogukond võib Jeesuse järel käimisest aru saada omamoodi. 

Kui Jumal meid nii öelda “kinni püüab”, siis vastab see ka meie enda soovile oma Looja üles leida. Kuid mõte mingite inimesepüüdjate kätte sattumisest kõlab hirmutavalt, tekitab kahtluse, kas nad on ikka Jeesuse poolt meie juurde saadetud, või seisame vastamisi huntidega lambanahas. 

Me palvetame Kyrie…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, 1870. aasta suvel kuulutas Paavst Pius IX Vatikani I kirikukogul välja uue usutõe – paavsti ilmeksimatuse dogma. Nii mõnelegi tuleb üllatusena, et see toimus niivõrd hiljuti, alles XIX sajandi teisel poolel, mitte ei olnud käinud paavstlusega kaasas aegade hämarusest saadik. Aga loeme, kuidas kõlas see tekst kontsiili dokumendis. “Peetruse järeltulijana, Kristuse vikaarina ja kiriku kõrgeima juhina on paavstil täielik, korrakohane ja otsene piiskoplik võim nii universaalse kiriku kui ka üksikute piiskopkondade üle. See laieneb nii usu- ja moraaliküsimustele kui ka distsipliinile ja kirikuvalitsusele.” (4. peatükk: De Romani Pontificis infallibili magisterio). 

See uus dogma tekitas palju segadust ja lõhenemisi, põhjustades nn vanakatoliiklaste kiriku tekkimise, ning on vaidluste allikaks tänapäevani. Kuid mis oli selle õpetuslause eesmärk ja positiivne tähendus, ning mis on selles küsitavat?

Dogmaatika seisukohast pole paavsti ilmeksimatuse ideele tegelikult midagi ette heita. Dogmad – see tähendab usu aluseks olevad fundamentaalsed õpetuslaused – peavad olema muutumatud ja vastama Jumala ilmutatud põhimõtetele. Kui kirik on üks, siis peab tal olema üks juht, kellel on autoriteet ja kellele jääb viimane sõna. Näiteks kui mõni katoliiklane peaks hakkama õpetama, et Jeesus ei olnud Jumala poeg, või et püha Kolmainsust pole olemas, või et neitsi Maarja ei ole taevasse võetud, siis on paavsti kohus kinnitada, et selle inimese seisukohad on olemuslikus vastuolus kiriku usuga. Dogmaatiline eksiõpetaja on oma õpetuse läbi end ise kirikust välja heitnud, ja paavstil kui katoliku kiriku juhil on õigus seda temale teada anda. Paavsti ülesandeks on lõpetada vaidlused nende õpetuslausete üle, mida tohiks muuta ainult taastulev Jeesus ise. Kuni selleni võib paavsti pidada dogmaatika küsimustes ilmeksimatuks – ja see on täiesti mõistlik seisukoht.

Moraali ja distsipiliini küsimustes on aga paavsti ilmeksimatusega puht praktilisel kaalutlustel teisiti. Paavst on inimene, ja tal on paratamatult oma inimlikud eelistused. Sageli on paavstid tulnud kloostrirahva hulgast ja kippunud seetõttu soovitama ka kogu kirikule niisuguseid moraalireelgeid, mis on heal juhul täidetavad vaid rangete kloostrimüüride vahel, kuid käivad maailmas elavatele inimestele üle jõu. Samuti on paavstid sattunud sageli ilmalike valitsejate mõju alla, olnud nende poolt ära ostetud, ära hirmutatud või lausa vangistatud. Mõni paavst on ise olnud kergeusklik ja läinud kaasa liberalistliku moraaliga, milles vabadus muutub üleskutseks patule. Igal juhul tuleb ka ära märkida fakt, mis pole kindlasti juhuslik, et ükski paavst pole oma ilmeksimatust moraali küsimustes mitte kunagi kasutanud.

Samuti on paavstil raske, sisuliselt võimatu, olla ilmeksimatu distsiplinaarse kirikuvalitsemise küsimustes, sest ta ei saa tunda kõiki pooltteist miljardit katoliiklast isiklikult. Ka piiskoppide nimetamisel maailma eri regioonidesse saab ta enamasti toetuda ainult kolmandate isikute soovitustele, mis on pea alati kantud soovitajate isiklikest huvidest. Kiriku ühtsuse säilitamiseks on paavsti õigus piiskoppe nimetada tõesti hädavajalik ja vältimatu… kuid senise praktika valgusel oleks parem jätta ilmeksimatuse küsimus selles osas pigem kommenteerimata. 

Armsad õed ja vennad, Jeesus tegi oma jüngritest inimesepüüdjad. Pole kahtlust, et tema mõttekujund oli inspireeritud sõnademängust, sest jüngrid olid ju seni olnud kalurid, kalapüüdjad. Kuid vaevalt on Jumalal rõõmu kalade kombel kinni püütud inimestest – ja ega meiegi ei tahaks leida end abituna võrgus siplemas. Seega otsigem ise Jumalat, uskugem tema ilmututatud põhimõtteid ning arvestagem sellega, mis on meie jaoks võimalik ja mis võimatu, mis on mõttekas ja mis kahjulik. Aamen.

Mis aastal see oli, kui me Tartu katoliku kirikusse Jeruusalemma pilti maalima läksime? Täpselt ei oska öelda, kuid see võis olla 1975. aastal. Sõitsime bussiga Tartusse ja otsisisime aadressi järel üles katoliku kiriku. Meid võttis vastu väike kõhetu vana mees, kes rääkis aktsendiga eesti keelt. Olime kuulnud, et ta on lätlane ja imestasime tema hea eesti keeleoskuse üle. Liidia hakkas maalima. Kirik oli võrdlemisi külm. Isa käis meid vahepeal vaatamas. Õppisime mõndagi uut. Näiteks seda, et punane tuluke altaril märgib Jumala kohalolekut ja siis kui tuli põleb, tuleb altarist möödudes kummardada.

Meie söömise eest hoolitsesid kaks nunna – üks suuremat, teine väiksemat kasvu, mõlemad vist 60 eluaastates, võib-olla ka vanemad. Õed olid Tšehhimaalt tulnud nunnad ja jäänud ka pärast sõda Eestisse. Sõime midagi tagasihoidlikku, meelde jäi see, et enne ja pärast sööki loeti Meie Isa palve. Maal sai valmis ja tundub, et meid tõmbas ikka tagasi Tartusse Väikese Theresa kirikusse – kiriku nimipühak on Lisieux`Therese (1873– 1897), kellest Isa meile südamlikult rääkis. Olime seal 1975 aasta jõululaupäeval ja laulsime koori peal jõululaule, millest mõned olid arvatavasti kohapeal eesti keelde tõlgitud. Meeles on laulusõnad lapsest, kel „ristiline tee“. Isa jutlustas eesti keeles. Erinevalt vabakoguduslikust emotsionaalsest jutlustamisviisist , oli ta kõne täiesti ratsionaalne ja kristlikele põhitõdedele rajanev. Pärast mõistsin, et see ongi katoliikliku lähenemise põhiomadus. Kõne oli üldjoontes selline: „Jeesus Kristus elas tõepoolest maailmas. Sellest tunnistavad Suetonius, Tacitus ja Josephus, leitud on Jeesuse surilina. Temast tunnistavad miljonid märtrid – kas oleks keegi nõus surema muinasjutukangelase est? Kui palju eestlasi on surnud Kalevipoja eest? Esimestel sajanditel suri Kristuse eest umbes 3 miljonit märtrit. Iga ideoloogia, mis ei rajane Jeesusel Kristusel, variseb põrmu. Variseb põrmu, kui ei nõustu Kristuse deklaratsiooniga „Õndsad on…“ ja Moosese „Sa ei pea mitte…“ -ga. Kristuse reaalsuse tõestuseks on tema Püha Kirik, mis asub maailmas, palvetav kogudus. Mõnedes katoliiklikes kirikutes peetakse Püha Missat väiksemas kabelis. Ukse kohale on kirjutatud:“Sissepääs ainult palvetajatele“. Samad sõnad on kirjutatud taeva suurte uste kohale. Me oleme täna siis selleks, et rääkida sellest, mis meid ühendab – kõiki palvetavaid kristlasi, kes mõtlevad Kristuse tulekule ja usuvad temasse. Petlemmas toimus seesama, mis praegu inimeste elus. Kõigile leidus koht peale Jeesuse. Pole teada, et ümbruskonna lautades rohkem öömajalisi oleks olnud. Ka meie aja inimesel on aega kõigeks muuks, ainult Jeesusest rääkida, mõelda, palvetada – selleks pole tal aega. Millal sündis Kristus – me ei tea seda. 3. sajandit pidas Tema usk võitlust paganamaailmaga. Siis kui Rooma maailmas oli ristiusk võidule pääsenud, muudeti ajaarvamine. Munk Dionysios eksis küll 4 – 6 aastaga, nii et õigupoolest peaks meie aastanumber olema praegu 1980 – 1990 aastat Kristuse ilmaletulekust edasi. See oli nii tähtis sündmus ja kõik teised selle kõrval nii tähtsusetud, et neist ei tasunud isegi rääkida. Nüüd seame iga toimuva asja ja oma elu Kristuse sündimise taustale: see toimus 1975. Uue Ajastu aastal, 1975 aastat pärast Kristuse sündimist. Küünlatuled üle maailma räägivad Kristusest, maailma valgusest, kes hakkas paistma pimeduses. “Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“Raske öelda, kuid selle tagasihoidliku, alandliku olekuga kristlase veendumus oli tunda lihtsalt tema olekust. Ja see avaldas mõju ilma sõnadeta. Hiljem suunati Isa Kasahstani –seal oli palju sakslasi ja puudus koguduse karjane. Ta saatis sealt paar kirja, kirjutas, et koguduseliikmeid on (vist) 5000 ja territoorium 5 korda suurem kui kogu Eesti. Leidsin üles ka ühe saadetud pildi, millel on kujutatud kõrge aiaga piiratud palvemaja moodi hoone, rist peal. Taha on kirjutatud: Katholiku kirik, õnnistatud 14.VIII 1977. Linna nime ei mäleta, vist algas Dž tähega ja oli pikem nimi. Paari kirja järel meie sidepidamine katkes.

Külvi Kuusk

Minu mälu on lühike ja juurde panna palju ei oska.Mäletan preestri väga kitsast ja tagasihoidlikku tuba. Istusime tema laua vastas kui ta meie küsimustele rahulikult vastas.Mõlemal pool seina ääres olid sitsi riidest kirjud kaardinad. Kui nihutasin kardinat (ei mäleta, kas kogematta) avanes seal taga rikkalik raamatukogu. See avaldas muljet, et seda varjati kardinaga. See rääkis mulle sügavast tagasihoidlikusest. Maalimise ajal olin alles Eesti Riikliku Kunsti Instituudi tudeng, seepärast väga ebakindel. Isa Andreas oli tihti kõrval nõu andmas ja julgustamas. Tal oli visioon,kuidas see öine Jeruusalemma panoraam pidi välja nägema. Olen tänulik, et võisin põgusalt kokku puutuda Jumalale pühendunud inimesega. See on andnud kogu eluks respekti katoliku kiriku vastu. Õnnistust soovides Teie ettevõtmistele.

Liidia Vardja

PS. Maale tegime kaks. Külvi kirjutatud jutluse kokkuvõte pärineb tema märkmetest, mida ta tegi jutluse ajal. Küsimusele, kuidas me sattusime sinna, ei oska muud arvata kui tõenäoliselt minu venna Joosep Tammo kaudu.

kas usute, et sutaaniga preestrit,  pole Tartus sel hetkel  nähtud aastakymneid! Ja kuidas selgitada, selle mehe julgust, kus ymberingi protestantidest teoloogid…. ometi ta julges nagu need 2 inglit…. kuuletuda oma ylematele…

Jumal on imeline…. Kuidas nende 2 naise on hoitud Kirik. sellel siinpoolsel õ Salvatoral on kotis…. kas suudaksite välja mõelda, et mis……. ??? võtmed!!! Kiriku võtmed!

Tiibrakett

Elektrikarjane 981

Elektrikarjane 982

Elektrikarjane 983